Veevalajale ennustatakse vahelduseks midagi head ja toredat, ainuke, mis mind muretsema paneb, on nõnda heitlik armuelu – kui mulle viimati midagi sellist ennustati, siis kahjuks läks see ka suure mürinaga kõik täide… Aga mõnes mõttes tundub, nagu käiks jutt hoopis möödunud aastast – aasta alguses sai hoogu suur reisimisaeg, lisaks segased töösuhted jne… Mang paneb aga minu puhul üldiselt täppi. Olgu see siis õnneks või kahjuks. Eks tuleb vist võtta nii, et kui ennustab halba, siis teab teha pingutusi sellest hoidumiseks.
Author Archives: daki
Toiduklubi: Tummine talvesupp
Pärast kõike seda ringijauramist ja tuules vehklemist mõtlesin, et mis saaks olla paremat ühest korralikust tummisest talvesupist. Mul oli õigus – ei saagi olla midagi paremat.
Pilt sai, nagu alati, kehv. Ei oska noh toitu pildistada asjalikult. Aga taamal on näha mu uus hoiukast, millest ma vaimustuses olen! Mõelda, see jäi peaaegu ostmata…
Tummine ja tomatine talvesupp
Vaja läheb: 70 g kuumsuitsusinki, 1 sibul, paar-kolm küüslauguküünt, paarisentimeetrine jupp ingverit, 1 tšillikaun, 400 g purustatud tomateid (üllatus-üllatus), liiter vett, pakk kiirnuudleid, 100 ml tomatipastat, natuke riivitud juustu, maitseaineid (mina kasutasin sidrunipipart, panin ära ka kiirnuudlite maitseained (puljong on see peamiselt, ehk siis sool), tšillikastet, worchesteri kastet, tšillipastat ja tšillihelbeid, nii et ma praegu nutan vürtsipisaraid, aga sina võid muidugi mõistlik olla maitseainetega)
Valmistamine: Puhasta ja pese köögiviljad. Haki ingver ja küüslauk (kui sulle tükkides ei meeldi, siis purusta), viska õliga määritud potti. Samal ajal, kui sa sibulat hakid (ahjaa, pane vesi ka juba ette keema!) sega teise käega potis ingverit ja lisa sinna hakitud sibul, hiljem hakitud sink. Sega ja lase praadida. Umbes nelja minuti pärast lisa purustatud tomatid, tomatipasta ja vesi (mida vähem vett, seda tummisem, kuid arvesta, et kui sa nuudlid ka paned, siis need imavad ka omajagu). Lase keema tõusta, maitsesta, sega jne. Mina lisan kõige lõpus, kui kuumuse alt keeran, ka kiirnuudlid, sest need teevad mõnusalt paksuks ja toitvamaks supi. Sina ei pea kiirnuudleid lisama, kui sulle need ei meeldi.
Peale riivi natuke juustu ja ongi valmis. Muide, paremini maitseb see supp suitsuvorsti või salaamiga tehtult, aga singiga pole ka häda kedagi. Kui kasutad vähe õli (mul on siuke pritspudeliga, aitab kokku hoida), ei lisa puljongikuubikut (kiirnuudlite maitseaines on puljong juba sees) ja riivid juurde lahjat juustu, siis peaks üks keskmine kausitäis andma kaalujälgijatele umbes 3-3,5 punkti.
Paistab, et ma muud ei teegi, kui ainult suppe. Tegelt teen küll:) Ma vaatan järgmiseks mingi toreda kanatoiduretsepti.
igapäev
Täna oli üllatavalt tegus päev. Laupäeva kohta. Emme käis külas ja hakkas kohe otsast pihta, ikka seda asja sättima ja teist asja sättima ning lõppkokkuvõtteks tõstsime mööblit ümber ja kõik sai kohe palju parem. Hiljem tõin poest veel kodukujunduskaupa juurde, näiteks vaiba ja Jyskist kaks imekaunist ja odavat patja (neid oleks taht kohe rohkem võtta) ja kööki üht-teist. Nüüd on köögis kardinad ja mu Nipiraamatud ja kokaraamatud leidsid ka koha (kuigi kohe peab uue kasti muretsema, see sai neid juba täis) ja riisipaberist lambikuppel on kah.
Huvitaval kombel ei leidnud me aga mitme-setme poe külastamisel seda, mida kõige rohkem oleks vaja – seinale kinnitatavat nõudekuivatusresti. Lõpuks ühe leidsime Koduextrast, aga seegi oli vigane – alt puudus veekogumisalus. No kes on nii idiootne, et teeb nõudekuivatusresti ilma veekogumisaluseta? Nii, et kogu tilkuv vesi kraanikausikapi taha ilusasti voolata saab ja seal pahandust tekitada? Uhh. Kohe vihaseks teeb. Ja mul pole enam õrna aimugi, kuhu peaks vaatama.
Lisaks käisime seitsmesajas mööblipoes, sest vaja oleks kummuteid ja kappi. Silme eest võttis kirjuks, ikka hämmastavalt palju on ilusat ja koledat, aga igal juhul kallist mööblit. Vaatasin ja katsusin peeneid magamistoakomplekte ning mõtlesin, et tegelikult ei tunneks ma end sellises überfunkis ümbruses ilmselt üldsegi mugavalt. No mis teha, boheemlaseveri on nii tugevalt sees, et parem oma käega (kuigi ma ei ole kätega eriti osav; see-eest on tahtmist mitme mehe eest) ja ise ja soodsalt.
Oleks siis, et mul kõik hiljem samamoodi välja näeks, nagu teistel, kes oma käega teevad ja hiljem ajakirjades oma pesasid näitavad… Ohjah.
Aaaga tegelt ei olnudki mul muud olulist öelda, kui et äge laupäev oli ja kodu on nüüd rohkem kodu moodi jälle ja nüüd ma lähen teen suppi ja vedelen ja põletan küünlaid ja pean laupäeva.
Tšu-tšu-frei!
veel üks kokkuvõte: aasta 2008 fotodes
Kõik ilus, mis möödunud aastal kaamerasilma ette jäi…
/
Ja mõned staarlaused möödunud aastast:
Birx: “Kas sa muidu kuuled mind?”
Evu: (paus) “Mitte alati.”
Birx: “Väike Evu… Väike nagu see… vesilinnupiip!”
Väike-Liis: “Me mängime chick-flickide äraarvamismängu.”
Suur-Liis: (vaikus) “Oh, dude!”
Tüüp Pirost: “Me kõik oleme riiete all alasti!”
Patsy: “Birx on see noh… Samantha!”
Birx: “Mida kuradit!?”
Birx: “Kui ma oleks joonud praegu, oleks kõik öelnud, et Birx on purjus praegu. Aga dudkit, Vasja! Ma olengi selline hälvik!”
Patsy (hõikas Birxi vales suunas): “No ma eeldasin, et heli läheb lõhna järgi… Birxi lõhna järgi.”
Artur: “Ma olen 22aastane. Ja ainuke, mida ma elus oskan, on hüpata.”
Daki: “Ma nägin siin poes ükskord Paavot ühe lapsega.”
Birx: “Ma tean ühte Paavot, kes ei saa kunagi lapsi.”
Birx: “Ma nägin unes, et ma olin rikas ja mul oli oma võileivabaar Birxu-Burxu!”
Tannu: “Evelin Pang… Evelin Ämber… Evelin Päng!”
Birx: “Ma naeran nagu vana naine juba… Lähen näost märjaks.”
Birx: “Ma ei saa niimoodi nina puhuda!”
Birx: “Ma hakkan pileteid võtma!” (selle kohta, et kõik tema üle naeravad)
Daki: “Kuule, mis selle aasta olümpia tunnuslaul oligi?”
Birx: “Kust ma tean? Ma pole isegi ühtegi osa näinud!”
Lapsele on nimi tähtis
Seoses uue aasta järjekordse originaalse lubadusega hakata ilusaks, kõhnaks ja võibolla ka heaks, soetasin silmi kinni pigistades ja hinge kinni hoides (töötu jaoks) hirmkalli trennikaardi, sest ikka väga koppa hakkas juba ette viskama, et ainukene sport, mida ma saan teha, on kasside tõstmine, jõunaer ja sitas sumpamine. Niisiis, otsustust täis lendasin kohale ja tegin läbi oma tavalise treeningtuuri, mille käigus avastasin, et fakit, olen nõrgaks jäänud küll – 40 kilo lakke suruda ja pärast jalg tudiseb all nii et vähe pole. Õnneks täna oli juba asjalikum.
Enihuu. Huvitav oli hoopis see, mida ma jõusaalis kuulsin. Võtsin oma papusid jalast, kui üks pisike tüdruk oma treenerile rääkis, kuidas tal on viie kuu pärast sünnipäev. “Ja tead, mida ma kõige-kõige-kõige rohkem sünnipäevaks tahan?! Pärlitega ja kullast ristimisketti!!!”
Ta oli nii vaimustuses ise, et ma suutsin ainult kulme kergitada ja jahmatusest tummalt maigutada – mismõttes tahavad 8aastased tüdrukud ristiketti? Kuidas nad juba nii… usklikud on? Või on see mingi usklike bling-bling, must have, millega pinginaabri ees koolis eputada? Hullult veider igal juhul. Ma olen nagu arvanud, et religioon on Eestis pigem suurte inimeste asi. Ma ei tea muidugi, miks ma nii arvasin, iseenesest pole ses ju midagi imelikku, kui last usuga varakult tutvustama hakatakse. Igal juhul olin hämmingus.
Teine asi, mis jäi kõrva, oli riietusruumis, kus jälle väiksed piigad pärast ujumast tulekut mõtteid vahetasid. Peamine teema oli emme ja issi perekonnanimed – ehk siis küsimus: “Kas sul on sama perekonnanimi, mis emmel ja issil?” Nii nad siis seal loetlesid, kellel oli sama nimi isaga, kellel emaga, kellel hoopis selline süsteem, et neil üks nimi, emmel teine ja issil kolmas (ma eeldan, et issi oli siis kasuissi) – sama, nagu meie pere variant. Mind näiteks see erinevate perekonnanimede asi väiksena ei häirinud. Kui, siis ainult niipalju, et miks mul peab olema nii nõme nimi ja emmel on nii äge nimi ja miks ma ikka ei saa emme nime endale võtta.
Aga nendel tüdrukutel paistis olevat tõsiselt südamel, miks nad ei saa olla kõigi pereliikmetega sama nimega… Mul hakkas nende vestlust kuulates lausa kahju. Mis toobki mind sinna, et kui juba abiellumiseks ja laste saamiseks läheb, siis on kena võtta mehe (või naise) nimi ja anda see samal kujul edasi ka lapsele. Sest neile läheb see korda – isegi kui sulle ei lähe.
Ma olen siin ikka aeg-ajalt mõtet keerutanud, et ei tea, kas on mõtet, kui kunagi peaks jälle asjaks minema, taaskord kolmas nimi endale võtta. Mitte, et ma enda nimest nii vaimustuses oleks – jätkuvalt ei ole. Aga mul on juba ebausk ka sellega seoses, et kui ma peakski uue nime võtma, siis kindlasti läheb kõik pekki ja pärast on jälle jama kui palju. Lisaks see keeruline situatsioon raamatutega (Reintam, Lamp jne). Aga kui lastele läheb korda…
Nimi loeb, ilmselgelt.
A-Rühm tuleb tagasi
Taa-ta-taa, da-da-taa… Ta-da-da-ra-ta-taa-taaa-tarara-taa…
Sattusin kuskilt lugema, et A-Rühm tuleb pika filmina tagasi. Üritasin nüüd leida uuesti line-up´i ja mul oli meeles, et Face’i pidi mängima filmis George Clooney. Otsisin netist ja leidsin hoopis teistsuguse line-up´i:
Hannibal: Mel Gibson
B.A. Baracus – Ving Rhames
Murdoch – Jim Carrey (of course!)
Face – Christian Bale (mmm…)
Räägitakse aastatest 2009 või 2010. Eks näis. Põnev igal juhul!
Uus nunnu lemmiktüdruk
Kuna ma eriti raadiot ei kuula, siis avastasin alles läbi Poola sõites ja kohalikke raadioid kuulates uue armsa lauljatari – norrakast Maria Mena ja tema loo “All this time”. Uskumatult armas hääl on tal. Ja ta ise on ka nii armas, et tahaks kohe suureks kasvades temaks saada (kuigi ta on must noorem). Huvitaval kombel on tal juba viis albumit väljas ja ma ei olnudki varem temast kuulnud… Egas midagi, tuleb tasa teha…
Note to self: hiljem rääkida sellest, mida ma trenni riietusruumis kuulsin.
tujurikkuja
Kes vingus blogides, et Eesti vana-aastaõhtu programmid olid igavad? Vaatasin praegu “Tujurikkujat” ja pidin end katki hirnuma. Noh, muidugi, Ott Sepp on alati äge olnud, Avandi kah. Aga Jim oli oma episoodis muidugi hindamatu. “Mina jäin holokaustist ilma, sündisin sellisel ajal noh. Aga kuskilt peab ju pihta hakkama! Praegu on päris hea võimalus…”
Eesti otsib neonatsi, nomaivõi.
Kuidas sündis “Tule, ma jutustan sulle loo”
Kunagi augustis, kui istusin Epu külmas toas, arvuti põlvedel ja pidasime loomeplaane, tuli mul ootamatult mõte – mis oleks, kui koguks kokku toredate ja andekate noorte novellid ning paneks need ühte raamatusse? Ideepoeg sündis ilmselt siis, kui olin läbi vaadanud oma vanu CD-plaate, kus pealt leidsin enda 2004.-2005. aastal kirjutatud jutud. Tol ajal kirjutasin jutte peamiselt kingituseks, kui sünnipäevale või soolaleivale minnes polnud asjalikumat kinki võtta. Neist juttudest, mis ma olen nii ära kinkinud, on alles vaid murdosa, kahjuks on neid pea võimatu träkkida.
Niisiis, tänu enda viiele loole oli algne plaan raamatusse panna igalt autorilt kaks-kolm juttu. Algne tööpealkiri, “Melobordell”, tuli aga teadagi, minu ja Jimi kunagisest projektist, kus inimesed kirjutasid hot.ee/melobordell asuvale virtuaalsele novellikogumikule lugusid.
Augusti lõpuks oli meil projekt valmis ja kulkale esitatud. Nüüd hakkas suur ootamine ja lugude kogumine.
Kogumisprotsess oli vist üldse kõige põnevam kogu selle asja juures. Ma sain palju kirju ja lugusid, mis panid mõtted käima. Hämmastavalt paljud inimesed kirjutavad! Algses käsikirjas oli kokku üle 40 loo, kuid peagi sai selgeks, et a) asja tuleb harvendada ning b) tööprotsessi juurde tuleb kaasata kogenumaid inimesi, kes aitaks kogul valmida.
Selleks ajaks olime juba saanud ka rõõmsa uudise, et Kultuurkapital toetab meie ettevõtmist honorarisumma andmisega. Mis tähendas, et otsustasime igalt autorilt sisse panna ühe loo (kvaliteet vs kvantiteet) ja otsida juurde kogemustega toimetaja.
Nii liituski projektiga Berk Vaher, kellest sai toimetaja. Üheskoos Petrone Printi inimestega vaidlesime ja vaidlesime, kuni vaidlesime selgeks, et just need 19 lugu lähevad sisse. Tõsi, mõnest mulle väga südamelähedasest loost lõpuks loobusime, kuid siiski olen lõpptulemuse üle rõõmus. Väga kahju on aga, et näiteks Andra Teede ja Sass Henno lõpuks lugusid ei kirjutanudki, erinevatel põhjustel. Kuid siiski – lõpptulemus on tore.
Vaidlemisprotsess oli vist kõige valulisem üldse. Mitu korda võtsin kriitikat mõne loo pihta ise väga hinge ning solvusin, kuid hiljem läks see üle – mitu pead on ju ikkagi mitu pead. Kurb oli “välja visata” ka Martin Oja (vastikult geniaalne tüüp oled sa, aga ma olen seda sulle korduvalt juba öelnud ka) esialgne jutustus, mille kohta Berk arvas, et seda võiks hoopis pikemaks venitada ning raamatuna välja anda. No loodame, et see peagi ka tuleb!
Melobordellist läks lõpuks sisse (vist) ainult kaks lugu – Andris Reinmani “Öö, mil maailmas polnud muresid” ja Kara Lynni “Päkapikkudesse uskuda”. (Kara Lynn, muide, oli esitlusel kohal, kuid kukkus kokku – nüüdseks on ta aga taas terve minu andmete kohaselt. Tekitas meile väikse paanika küll ja selle käigus avastasime, et rokiklubis pole nuuskpiiritust. Hiljem Rolliga rääkides ütles ta, et muretseb selle nüüd sinna kindlasti.)
Seega oli vaja kogule uut pealkirja, “Melobordell” enam ei sobinud – eriti ei olnud enam sees lugusid, mis selle pealkirjaga haakuks. Nii sai kogu ristiemaks hoopis Liisa-Lotte Käärd, kellelt küsisin tema enda loole pealkirjavariante. “Tule…” hakkas meile kõigile aga oma lihtsuses nii väga meeldima, et otsustasimegi kogu nii nimetada.
Palju andis inspiratsiooni ka 1977. aastal välja antud raamat “Noori autoreid ’77”, kasutasime seda natuke ka kujundusel eeskujuna – samamoodi on meie raamatus autorite pildid ja nende endi kirjutatud tutvustused. Erinev on aga 77. aasta kogust üldine põhimõte – meil on siiski novellikogu, “Noori autoreid ’77” hõlmab endas nii luuletusi kui ka lühiproosat.
Esitlus… Esitlus oli vaikne ja rahulik, kuigi muidugi oleks võinud sellest ideaalis kujuneda metsik üritus, kus inimesi kohal nii palju, et neile pole enam isegi raamatuid müüa, rääkimata istekohtadest. Ilmselt sai saatuslikuks pühade-eelne nädal, tõsiasi, et tegu oli nädala keskpaigaga ning muidugi ka vähene reklaam. Kuigi mul endal tuli tunne, et puudu jäi vaid ostetud reklaami võimalused – kõik, mis tasuta ja vähegi pähe tuli, sai reklaamimiseks ära kasutatud… Aga ju siis jäi sellest väheseks. Eks järgmine kord olen targem. Ikkagi esimest korda korraldasin sellist asja – “Õun ära süüa?” ja “Daki.Elab.Siin” esitluse korraldas Pegasuse kirjastus hoopis. Ja see oli Tallinnas.
Aga ikkagi on hea meel, et üle kolmandiku autoritest olid kohal – Jim, Jüri, Natasha Bluu, Kara Lynn, Martin Oja (ta mängis koos Bergiga muusikat), Põim, Silja… Meie väikene juturing oli lõbus ja armas, kuigi näiteks Jüri tahtis anda vaid ühesõnalisi vastuseid ja Põim ei tulnud üldse lavale. Ma mäletan, et Jim küsis mult, kas mul on kergem kirjutada tõsielu (blog) või siis ilukirjandust… Ning natuke järele mõeldes pidin vastama, nagu vastas näiteks ka Natasha Bluu – et ma kirjutan alati iseendast, seega ei ole kumbki raskem ega kergem.
See, muide, on üks mu esimesi nõuandeid, mis mulle kirjutamise kohta anti. Kunagi, kui ma olin umbes kümnene, üritasin ma kirjutada mingit armastusromaani (ise täiesti sellest teemast midagi teadmata, muidugi) ja mu ema ütles: “Kirjuta alati sellest, millest sa midagi tead…” Olen seda nõuannet endaga kandnud ja seda järginud. Aitäh, emm.
/
Esitlusega seoses… Üks suur prohmakas sai veel tehtud – keegi ei teinud pilti! Häbematus, et sellise asja unustasin. Kuid meile jäävad mälupildid sellest, kuidas meie pisike seltskond seal ennejõulusel õhtul intiimses õhkkonnas nalja viskas, üksteisega autogramme vahetas, juttu vestis ja tantsis. Tore oli, tõesõna.
PS! Kutsun kõiki veelkord üles, kel raamat olemas ja/või esitlusel käisid. Jagage oma muljeid! Arvustage! Heitke ette! Kiitke! Kõik tagasiside on teretulnud!
Nüüd tuleb ainult välja mõelda, kuidas meediakajastust saada… Ometi peaks see mulle kui (eks)ajakirjanikule kukepea olema…
🙂
rollerikustid
Vaatasin just nüüdsama aknast välja ja mida ma näen: pilt justkui mõnest filmist välja astunud. Naabermaja prügikasti juures seisab rollerivend, mootorrattakiiver peas, taskulamp käes ja vaatab prügi läbi. Väga hoolikalt, kõiki pabereid sorteerides. Helistasin siis Birxile ja tuleb välja, et meie majade juures ongi selline asi pühapäevaõhtuti traditsiooniks – käivad tüübid rolleritega ja sordivad prügikaste, enne esmaspäevast prügipäeva. Telefoniga rääkides piilusin uuesti ja nägingi, et rollerikustil on kaaslane, kel õlul miski metallkonstruktsioon. Sõitsidki koos minema.
Hämmastav.