Author Archives: daki

whoa

Määratlemata 3 Replies

Oi, kus mu eelmine sissekanne sai kommentaare. Vaidlesin kohe vastu ka oma kommentaaris, ja vastasin teistele niisama.

Ise käisime nädalavahetusel Saaremaal (jeejeeejeejjeeejejeee!) ja ma olen ikka veel nii psyched, et kohe ei oska olla paigal. Nii hea, nii mõnus, nii kodu, nii õige on Saaremaa.

Tegelt tulin ma küsima, et misvärk selle Supernaturali viimase osa lõpuga oli, kus oli kiri, et “In Memory of Christopher F. Lima” ja “In Memory of Tim Loock”. Kui ma viimase kohta veel leidsin midagi (teinud mingeid Playboy asju?!), siis esimese kohta ainult teksti, mis tundus olevat mingi masina välja “mõeldud”. Ja Loocki kohta samal lehel samasugune deemonlik jutt. What gives? Mis värk on, tegelt ka?

Homme, kui on aega, siis pilte ja pikemat juttu – tahtsin rääkida, et täiesti haige on minu meelest see (sorry, Afa, ma olen täiesti sinuga vastandarvamusel ses asjus) poliitikute invakaardiga sõprade peedistamine (uurige enne seadust, kui mölisema hakkate: seaduse järgi võib invakaart olla ka inimesel, kes “silmaga vaadates on terve”, keegi ei ole kohustatud igast ajakirjanikele oma tervislikku seisundit ette kandma, pealegi võib invakaart olla ka invaliidi hooldajal), kurat võtaks, inimeste tervislikud andmed on inimeste enda omad ja ei pea keegi neid avalikkusele ette kandma!

Ah, teine kord, mul on praegu liiga hea tuju ja rõõm ja asjad ja ärge siis unustage, et 13 ja reede ja tulge minu sünnipäevale, palunaitäh. Ikkagi tagurpidi 52 – soliidses eas juba.

Ja sorry, et mu blogi iseenesest laulma hakkab, homme parandan ära.

not as rich ehk minu kokkuhoiunipid

Määratlemata 31 Replies

Mõtlesin siin asjadele, mida varem endale lubada sain ja mida enam ei saa. Teema tuli jutuks juhuslikult, kui jutu sees mainisin Inimesele, et kõige rohkem tunnen ma vist “mõttetutest luksusest” puudust solaariumis käimisest. Tõsi, mulle ei hakka see solaarium peale ja olen ikka kahvatu nagu õige emolaps kunagi, pakub see ometi soojust ja mõnusat olemist, mis sellisel pimedal ajal ära kulub (jah, isegi mina vajan päikest vahepeal).

Niisiis, viimase aastaga on asjad muutunud. Olgu, ei olnud ju ennegi nii, et raha oli jalaga segada ja peoga loopida, aga teda vähemalt oli või vähemalt tuli teatud kindlal ajal uuesti, as opposed to praegune olukord, kui teda lihtsalt pole ja lihtsalt ei tule ka. Lihtsalt pole ja kõik. Ma unistan vahepeal, et saan töö ja mõne aasta pärast on lõppenud kõik mu laenukohustused ja… Ja siis… Mis siis? Noh, ilmselt ostan rohkem orgaanilist toitu kui praegu. Või midagi muud sellist lihtsat.

Aga siis nimekirjas, nagu mulle meeldib. Mis on muutunud töötava vs töötu inimese elus:

Läksin üle säästuoperaatorile. Jah, okei, alles praegu läksin, umbes eile, aga ikkagi on see käik tark võrreldes EMTi mõrvarlike hindade ja arvetega. Keskmine arve tuhat krooni kuus (seda juba mitu-mitu aastat kusjuures) – seda ei saa endale lubada. Vaatame, kas säästuoperaator aitab. Väidab küll, et kõned Birxile ja Sikile on nüüdsest tasuta (ja vist emmele ka), eks näeb, kas räägib tõtt.

Ei osta enam raamatuid. Raamatukogus ka ei käi (st käin TÜ omas, aga seal on ilukirjanduse sektsioon tühi koguaeg ja parimad asjad väljas. Lutsu pole jõudnud veel, ei teagi, miks), laenan sõpradelt-tuttavatelt kokku (Birx! Kaua ma ootan seda va Rauda?!). Süda tilgub verd, kui raamatupoes käin. Tahaks uusi Pratchetteid ja seda “Söö, palveta, armasta” raamatut ja igast muid asju ka, aga ei saa lubada.

Ei osta enam pesu/riideid/kosmeetikat. Viimase hilbu ostsin Slovakkiast mingilt aastalõpualelt – T-särgi hinnaga 50 krooni. Ja muidugi need lumepüksid ka, aga need ei loe. Ah, valetan. Viimased hilbud ostsin Slovakkiast tagasi tulles Terranovast – kaks kampsunit saja krooni eest ja mõnekümnekroonised maikad. Raha eest, mis reisist üle jäi. No ja siis selle hommikumantli kaltsust. Tegelikult, kui nüüd vaadata, siis ikka ostan küll. Aga see on praegu sattunud nii, ma võin kinnitada, et nüüd on vähemalt mitmeks kuuks rahu majas. Endamisi unistan, et kui saabub valge laev või saan tööd ja kõik võlad on makstud, siis ostan endale ühe paari pesu. Sellist, mis omavahel klapib ja mis EI kanna peal Snoopy pilti (liiga palju Snoopy pesu on mul…).

Ja kosmeetika – oh puh-lease! Mul on mingi vana ripsmetušš, mida annab veel edukalt peale määrida, kui vajadus on ja natuke puuderkreemi ja igapäevaselt – eh, kes mind ikka vaatab. Kosmeetika on rikastele ja tibidele ja muidu korralikele naistele. (Ok, see on kadedus, mis räägib, tahan küll tegelt seda uut Ardeni ripsmekat ja nutan Kenzo lõhna järgi…)

Ei luba enam endale ekstravagantseid toite. Ei mingeid sushisid, ei mingeid teokarpe. Vahel harva luban mõnisada grammi lõhet, aga ei mingit suurt lõhekülge ahjus laiutamas. Ikka heik ja muud külmutatud värgid. Toit tuleb suurtes pottides, et jätkuks kauemaks ja peab olema ette planeeritud, et, noh, jätkuks kauemaks. Ja oleks soodne. Jäätist olen küll sööma hakanud, aga see on puhtalt Inimese süü.

Ei käi väljas söömas-joomas. Väljas söömas käime ikka väga pidulikul puhul, enamasti, ja mitte rohkem kui kord paari kuu jooksul. Joomas ja tšillimas, ehk siis nii, nagu varem sai ZumZumis B-ga istutud, ei käi enam ammu. Undergroundis on lauajalka (täpsemalt võimalus vaadata, kuidas teised mängivad, sest mind ei lasta kunagi), mis hoiab raha kokku ja sooduskaart. Mis viib mind järgmise punktini…

Käin kohtades, mille sooduskaart mul on. Kaalun tõsiselt Maxima Aitäh-kaardi muretsemist, kuigi esmapilgul see veel palju ja kasulikke soodukaid ei anna. Täna jätsin oma Partneri koju ja nutsin Selveris verepisaraid, kui nägin soodustusi – mis mul täna saamata jäid. Tõsi, üht sooduskaarti väga ei kasuta – tangime ikka odavast automaattanklast ja väga harva Statist.

Vahetasime auto välja. Bensiiniõgardi asemel sõidame säästumasinaga. Tõsi, võiks sõitmise pealt kah kokku hoida, aga praegu hetkel ei saa. Momendist, kui mul trennikaart läbi saab ja mul pole raha, et järgmine osta (mis tingimata juhtub), ei pea enam äärelinna käima ning saab auto rahus ära parkida.

Kassiliiva kasutan graanulite asemel. Õnneks/kahjuks enam neid häid graanuleid tavapoodides ei müüdagi, nii et mul pole vaja palju mõelda – võtan selle neetud Natusani ja vahetan sedavõrd tihedamini. Seega ma ei tea, kas see on tegelt kokkuhoid. Graanulid maksid rohkem, aga pidasid kauem…

Ei käi enam juuksuris/solaariumis. Juukseid lasin lõigata viimati suve alguses ja nüüd nüsin ise. Samas olen ma ise oma juukseid pea elu aeg lõiganud, see vahepealne “täiskasvanu periood” siis välja arvata. Solaariumis kah ei käi, määrin aga isepäevitajat ja võtan päiksevanne, kui ilm ilus on. Kannatab veel elada.

/

Aga on ka asju, mille pealt ma ei saa kokku hoida. Kasutan ikka oliiviõli salatite ja itaalia toitude tegemisel. Kasutan ikka ohtralt värskeid puu- ja köögi- ja juurvilju toidutegemisel. Ravimite pealt ei saa kokku hoida (nagu tänane edukalt tõestas, aitab tõsiste, aju plahvatama panevate ja elutahet ära võtvate krampide vastu ikka ja ainult topeltannus ibumaxi ja nospad. Siin ei ole mingeid herbal tea‘sid), hea tee või kohvi pealt ka mitte. Kassid saavad jätkuvalt toakassidele mõeldud spetsiaalset toitu, mitte kõige odavamat rämpsu. Ja internet-telekas võiks ikka ka kodus olla, ilma ei saa. St ilmselt saaks, aga. Selle pealt ei hoia kokku.

Vot nii. Nüüd ma joon tassi teed ja naudin valuvaba olekut ja lähen varsti jälle voodisse.

Millised on teie säästunipid?

Ja palun, siin on teile viimase “Grey anatoomia” lõpulugu – Powderfinger “Drifting Further Away”. Sest ilus nutukas lugu on. PS. Sellest, kuidas Jeffrey Dean Morgan ja Danny-liin mind seal ärritavad, räägin teine kord. Ja sellest, et Javier Bardem ei ole õnneks uus (või järgmine või eelmine) Jeffrey Dean Morgan. (Jah, vaatasin viimase Woody Alleni filmi ära, aga sellest teine kord, nagu öeldud).

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/powderfinger-drifting-further-away.mp3]

kuidas ma parkimistädile tünga tegin

Määratlemata 5 Replies

Tuli eile meelde üks juhtum eelmisest nädalast, kui ma parkimistädile tahtmatult tünga tegin.

Lugu selline. Oli paberiasjaajamist ning vaja passipilte. Läksin siis sinna Soola tänava pildilasse, et enda nägu fotode peale lasta panna. Kahjuks on vana kaubamaja taga parkimissüsteem muutunud, nüüd on seal see totaalhaige Europark-või-misiganes. Ja see masin (vist) ei lase normaalselt müntidega maksta. Mul polnud väiksemat raha kui kahekümneviiekas, nii lükkasingi selle masinasse ja sain umbes kolmeks tunniks parkimispileti.

Piltidega läks aga kähku ja pealegi anti mulle tund aega vaba aega, enne kui need kätte saan. Käisin siis kaltsarites aega parajaks tegemas (sain Humanast üliodavalt tutika peene ja siidise hiinamustrilise hommikumantli, mida saab pealegi mõlemat pidi kanda) ja põrutasin õigeks ajaks Soola tänavasse tagasi. Viskasin oma pileti aknale ja lidusin fotolasse ja üle tee minnes näen, kuidas parkimistädi kurjalt pooljoostes mu autole läheneb, taskust juba kviitungiraamatut otsides. Kui tagasi välja jõudsin, seisis ta uskumatu näoga mu auto kõrval, et midakuradit, kuidas see pilet siia tekkis.

Noh, ega ma paha pärast taht talle tünga teha, aga kukkus nii välja. Aga Europark on nõme, näiteks pole ma praeguseni aru saanud, kuidas seal Ekraani kõrval Alexela tankla parklas parkida tohib. Europargi märgid keelavad igasuguse tasuta luuslangi laskmise, aga maksta kah kuidagi ei saa (mobiiliga vist ainult, aga ma ei saa ju kunagi välja helistada).

A muidu on hästi, tänan küsimast. Tuju on hea ja esmaspäeval lähme jälle ballile ja saab tantsida ja üldse on tore kõik. Tööd tahaks ainult, kuigi praegu ongi hea, et seda pole – saab naisi* kirjutada!

—

*Naisi tähendab siin nii ajakirjale “Naised” järjejuttu kui ka raamatut “Naistest, lihtsalt”.

pühap-

Määratlemata 4 Replies

Lugesin Marta Karu “Umbes ülehomme” läbi (meeldis, äkki kirjutan natuke pikemalt hiljem), siis võtsin “Minu Moldova” ja lugesin natuke veel. Siis vahepeal sirvisin blogisid ja lõpuks mõtlesin, et midakuradit ma siin teiste asju muudkui loen, me ju pidime hakkama korralikult kirjutama, et kevadeks raamat valmis saada. Õnneks pidi Inimene õppima ja riidekappi ei hakanudki kokku panema (seisab jätkuvalt esikus karpides, naljakas – üks kapp mahub pappkarpidesse), ühesõnaga, oli ideaalne kirjutamisaeg.

Et aga prokastineerida veelgi, vaatasin hoopis oma romaanialguse üle ja muutsin kõik tagasi olevikku (see on vist viies kord aega muuta; iga kord ma jooksen mingi koha peal kokku ja mõtlen, et ei, ikka minevikus peaks kirjutama või ei, ikka olevikus peaks kirjutama) ja see pole teadupoolest sugugi lihtne, koguaeg peab mõtlema, kas ja kuidas ja mis peaks jääma ikkagi minevikku.

Siis poole peal olin ma suht kindel, et nii jääbki, rohkem ei jõua… Võtsin igaks juhuks ühe looalguse ette, kassid keerasid end mu kõrvale voodisse tuttu ja…

Järsku ma avastasin, et ohsa, juba hakkab looma, hakkab ilmet võtma. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et seal loos on meestegelane nimega Anton – Marta Karu raamatus oli ju ka Anton ja noh, siis on veel pärisAnton ehk onuAnton, kellega me plaanime sajandi vägevaimad šõukaklust. (See sisaldab batuuti, laskesuuski, toiduõli ja hantleid.) No igal juhul Antoni nimega oli täna hea vibe.

Ach ja, üks hull video ka, täiega metsik (kuigi ilmselt lavastatud ja koordineeritud ja harjutatud). Anton, nii ma teengi sinuga seal batuudi peal!

Aga mis ma nüüd tahtsingi… Ahjaa, hea nädalavahetus oli. Ja et Dooce’i blogist leitud aussie’’de bänd Cut Copy on übernummi peomuusika. Jri, kuula seda.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/cut-copy_in-ghost-colours_09_hearts-on-fire.mp3]

varasemad sünnipäevapaanikad

Määratlemata Leave a reply

Jah, nii nagu ma arvasin, olen ma igal aastal korraks saanud sünnipäevapaanika. Surfasin vanades postides ja vaatasin, mida mu haige aju on kokku genereerinud.

12.02.2007

Öösel helistasin Birxile ja küsisin, kas on tõsi, et vananedes lähevad häbemekarvad halliks. Ta vastas mulle imestunult, et muidugi lähevad, kas ma siis «Seksi ja linna» ei vaata või. Tundsin hetkeks muret oma vanuse pärast aga pool tundi hiljem juba mõtlesin, et märksa vahvam oleks olla 24. 23 on ikka tegelikult täiesti mitte midagi ütlev number. Aga võib-olla lithsalt mulle meeldivad paarisarvud. 25 ma ka ei tahaks olla. Parem siis juba 26.

12.02.2005

kokkuvõte. ma olen tüdinenud oma sünnipäeval masendumisest juba. ausalt. aga ma ei oska seda ära ajada.
ja teine asi, millest ma tüdinenud olen ka. sünnipäevahommikul üksi ärkamisest ja -õhtul üksi magama minemisest.

Aga Killersil on uus video väljas, “Spaceman”. Ja ma ei suuda ära otsustada, mida oma õhtuga pihta hakata. Hurjuhh!

Spaceman

up and coming

Määratlemata 5 Replies

“Issand. Ma saan 25.”
“No ja siis? Ma olen ammu juba 25.”
“Vaata, et sa kingid mulle midagi ilusat ja mõttetut…”
“Ruudulise pleedi? Sussid?”
“Ei, noh, see oleks ka hea, aga… Kingi näiteks mingeid ehteid või mõni lõhn… No et ma saaks end ilusana tunda.”
“Sa oled praegu ka ju ilus.”
“Ei ole, mul on kortsud! (sic)”
“Mul on ka kortsud.”
“Aga sa pead nüüd valmis olema selleks, et siit edasi ei lähe enam paremaks, läheb ainult halvemaks.”
“…”

/

Hiljem jäi mees magama ja kassid norskavad, üks ühes toas, teine teises, ja ma istun ja loen blogisid ja mõtlen, et midakuradit, 25 on jumalast vähe ju, arvestades. Aga samas kirjutasin ma, kui hakkasin 21 saama, et olen juba vanamutt. Ma ei saa aru, kas ma olen siis kogu aeg enda arust liiga vana olnud? Müstika.

Tegelikult on täitsa hästi. Ma ei ole kunagi plaaninud, vist, midagi selleks ajaks. No et ma peaks nagu olema saavutanud midagi 25aastaselt. Muidugi võiks ma praegu juba doktorit teha, ja võiks olla käinud juba kõigil mandritel, aga oleks-schmoleks.

Olen plaaninud ainult nii, et 26aastaselt tahaks emaks saada. Ma ei tea, miks see 26 just.

Sünnipäev läheneb hirmuäratava kiirusega ja ma olen selle üle väga rõõmus, kuid ennustan vähemalt üht väikest paanikahoogu. (Sisaldab ilmselt peegli ees istumist ja enda näost kortsude otsimist.)

Ma tahaks olla juba 60.

nii ei ole aus!

Määratlemata 2 Replies

Hakkasin lugema ootamatult (ses mõttes ootamatult, et mõtlesin, et natuke sirvin köögis ja siis jäin kaheks tunniks istuma) Marta Karu “Umbes ülehomme” raamatut ja olen juba jõudnud lohutamatult nutta uluda, kui koer ära suri ning piilusin natuke ette ja nutsin natuke veel, sest ma juba sain enne piilumistki aru, et jubepalju on kurbi kohti tulemas.

Üldse pole hea ettehoiatamata sellist raamatut üksindaolemise õhtul lugeda! Nii kurvad ei tohi raamatud olla! Ja ma isegi ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nutsin… Jah, ma olen nutnud ema kirjutatud raamatuid lugedes ja Remarque ajas mind kunagi nutma. Aga ikkagi. Ebaaus.

Ma nüüd pean kohe mitu osa “According to Jimi” peale vaatama, et meelest läheks ja rahulikult magada saaks.

asjad, mis mind raadiote juures närvi ajavad

Määratlemata 7 Replies

Kuna ma olen viimase paari nädala jooksul väga palju raadiot kuulanud / pidanud kuulama (trennis, autos, koduköögis), siis on hakanud mind tõsiselt häirima paar asja, mis tegelikult mahuvad pea kõik ühisnimetaja alla “ühed ja samad neetud lood”:

  • *Powerhit Radio mängib iga päev, iga jumala päev kella kahe ja kolme vahel seda neetud “Pokerface’i” lugu. Alguses mind isegi väga ei häirinud, sest see meenutas mulle meie Slovakkia-reisi, aga nüüd on lausa piin trennis olla sel ajal, kui see raadiost tuleb. Iga jumala päev samal ajal!
  • *Star FM arvab, et iga päev on kohustuslik mängida vähemalt kaks 2 Quick Starti lugu
  • *Sun FM arvab, et iga päev on hea päev snowtube’imiseks ja et iga päev on vaja öelda täpselt ühte ja sama lauset: “Sõnum maksab küll 10 krooni, kuid see pole ju suur raha, et neli sõpra Otepääle kaasa võtta!”
  • *Star FM arvab, et The Killersit ja Kim Heroldit kurgust alla surudes muutuvad head lood veel paremaks. EI muutu!
  • *et “ilma toetab” (wtf?! mis kuradi lausevärd see üldse on?) peaaegu alati mõni kiirlaenufirma, piiks-faking-piiks-ja-kohtutäiturid-tulevad

Kindlasti oli veel midagi, aga ma juba olen jõudnud unustada. Noh, igatahes. Peab rohkem iPodi hakkama jälle kasutama.

(õudus)filmisoovitus: “El Orfanato”

Määratlemata 8 Replies

Kuna mul on plaan oma 25. sünnipäev pidada 13. ja reedel ning teha seda õudusfilmide stiilis, siis hakkasin üksõhtu netis surfama, et häid riietumisideid saada. Kuskilt jäi aga silma möödunud aastal tehtud õudusfilm “El Orfanato” ehk “The Orphanage”, tirisin selle ja täna vaatasime ära.

Väga hea film oli. Kui sulle meeldis “The Others”, siis meeldib see ka. Just sarnase õhustiku pärast – suur vana maja, surnud ja elavad lapsed, nähtamatud sõbrad, nukud, disfigured laps, orbudekodu, salapärased vanadaamid paksude prillidega, pahaendeline meri ja koobas ja nii edasi. Rohkem polegi ju hea õudusfilmi jaoks tarvis – lapsi ja nukke ja vanu maju.

Tegelikult oli seal ka paar päris head karjumiskohta, paar päris head “iu-iu-iu-iu-iu-iu”-kisamiskohta, päris palju kriipisid hetki ning üleüldine rusuv meeleolu, mis ühel õigel õudukal olema peab. Kõik perfektses tasakaalus.

Ja isegi lõpp oli omamoodi õnnelik. Omamoodi. Mitte “The Othersi” moodi. Filmi saab netiavarustest ilusti tõmmata, aXXo-variant on ingliskeelsete subtiitritega. Muidugi saab minu käest ka, kui keegi tahab.

Ning kui kellelgi on head õudusfilmi-kostüümiideed (midagi peale Jasonite ja Texase kreissaevendade või Ringu telefonitüdrukute – sest see juba läks vist B-le), siis võib soovitada. Muidu ma pean vist Buffyna minema.

Hiljem… Nüüd ma muidugi vaatasin otsa värske “Fringe´i” osa, kus, hoidku meid jumalad, inimeste suust ronisid välja suured kämblajämedused nälkjad, kellel olid teravad ogad ja värgid ja muidugi olid nad limased. Ja tulid välja suust! Iu-iu-iu-iu-iu-iu-iu-iu! Täna ma raudselt näen unes midagi eriti koledat.

Värske meem

Määratlemata 1 Reply

V. ja Nirti andsid mulle edasi meemi.

Reeglid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna viiele blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.

Kaasasin otsingusse ka oma “vana” blogi, ehk siis arhiivi, mis ei ole avalik, kuid kopisin sealt olulised lõigud.

Pere.

21.12.2007: Ebaoriginaalselt jõuludest.

Jõulud on alati olnud minu aeg. See, kus ma ei lase end kõigutada kõigi nende arvamusest, kes jõule mikski ei pea, kus ma olen südantlõhestavalt rõõmus ja olen nõus isegi line-dance´i tantsima, mis siis, et näen tobe välja… Lihtsalt, on selline aeg. Päevad lähevad pikemaks, pime aeg on üle elatud, just õige aeg meelde tuletada, kes ja mis on olulised ja miks… Ning öelgu teised, mis tahavad, jõulude ajal on selline aeg… Meil pole kunagi olnud suuri perekonnajõule (v.a mõnes mõttes eelmisel aastal) ja ma kohutavalt igatsen seda… Tahakski suurt ja rõõmsalt nägelevat perekonda. Nõbusid, kes kisuvad koera sabast, natuke nutuse näoga pisikesi titasid, kes beebitoolist kommi järele küünitavad… Õnnelikult naeratavaid vanavanemaid, kes oma suurt perekonda ringi sabimas vaatavad… Jah, just sellist Hallmarki-jõulu tahan.

Ma olen alati unistanud, et mul on kunagi suur pere. Ja et ma olen matriarh, nagu Hispaanias kombeks. Istun lauaotsas ja muudkui õpetan, lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed on must juba natuke tüdinenud, aga lõpuks, kui kõik lauda istuvad ja üksteisele otsa vaatavad, saavad nad aru, kui hea on, kui sul on suur pere… Kui sul on palju inimesi, kes sind tingimusteta armastavad…

Ja muidugi on väljas lumi, maja on jõulutuledes, kõik saavad just õiged kingitused (kuigi pojapoeg on natuke nukker, et ta sai jälle villased sokid ja mänguauto, kui ta tahtis Wiid hoopis… või misiganes on 60 aasta pärast Wii vaste…), kõik vaatavad tagasi möödunud aastale ja näevad, kui palju targemaks on nad saanud…

Ja siis tuleb jõuluvana, keda lapsed ei karda, kohe üldse mitte. Ka ei ürita nad talle altkäemaksu anda, nagu mina väiksena… Salmid on kõigil peas ja hiljem me laulame kõik koos, keegi ei häbene oma olematu lauluhääle pärast, vaid on siiralt rõõmsad, et saavad laulda, suure pere keskel, väljas muudkui sajab lumi ja mu keskmine poeg on hommikul kuri natuke, sest ta auto ei käivitu, kõik puha lume all ära külmand… Ja ma ütlesin talle, et visaku tekk peale mootorile, aga ei, kes siis vanaema ikka usub… Kõik puha uued ja moodsad autod, ega need ju ära külmu…

Ning siis on jõulud läbi ja me jääme vanamehega jälle kahekesi, oma koerte ja kassidega. Miuks ja Pussakas, kes on eiranud kõiki looduse seadusi, kõhutavad kamina ees, on vana-aasta ja me lööme vaikides, aga muheledes hõõgveiniklaase kokku… Ja väljas sajab ikka lumi, kusagil kaugel laseb keegi raketti ja ma saan öelda: «Kui nüüd veel järgmised jõulud ka ära näeks…»

Sõprus.

9.01.2009. Aasta 2008 fotodes. Selles postituses on kõik öeldud ja näidatud.

Armastus.

1.12.2007. Davai paigrajem ljubov.

Siplevad jalad. Soe käsi põlvel. Häälekõma teisel pool seina. Kell kümme tänavanurgal kohtumine. Kasside nurr jahedas ööõhus. Villased sokid.

Teadmine, et kõik läheb paremaks.

Ja siis võib ülehomme juba uus ja parem elu alata. Nagu ta igal esmaspäeval algab. Mängime armastust ja õnne ja ilusatjahead. Mängime edasi ja paremini kui enne.

Mina ise.

2.03.2008. Kohalik päike.

Ja kui siis ühel hetkel küsib keegi, aga et Daki, mis on see, mida me Daki kohta teadma peaks? Siis ei oskagi midagi vastata. Tundub kontekstiväline ja võõras. Et mis nüüd minust. Mind peaaegu enam ei eksisteerigi.

Mõtled, et kas asjad, mille järgi oled sa ennast viimased n+1 aega defineerinud, on olnud luul või päriselt. Mõtled, kas asjad, mida sa oled arvanud end oskavat, on ikkagi oskuspärased. Mõtled, kas inimesed, kes tunduvad olevat, päriselt on. Mõtled, kas sina, kes sa tundud oma peas olevat, päriselt oled. Ja siis mõtled, et mis häältest nad räägivad, hääli ju pole.

Võtad end kihtidena lahti ja paned jälle kokku ja jooksed kokku ja võtad kokku ja lükkad kokku ja eemale ja võtad jälle tagasi ja ongi jälle nullpunkt, see kardetud nullpunkt.

Oled nagu meeleheitel koduperenaine ja paned pisarad oma neetud chicken casserolei sisse ja ei saa parem. Tundub, et kõik kaugeneb ja keegi ei saa sust aru, sest kõik teised on together või vähemalt ei raputa miski nende idi, ego ja superego nii nagu… Jah, nii nagu. Kolmikpunktid on tavalisest punktist paremad.

Vaba teema: kassid!

22.07.2008. Pussak ja Fotomeenutusi.

Teatepulga annan edasi: Birx, Evu, Sepp (see oleks kindlasti põnev!) ja kaht uut tutvust mul polegi, ausalt öeldes. Pole juba pikka aega uusi blogisid avastamas käinud… Seega… Ma ei tea, kes on hakanud alles mulle viitama ja tahavad seda meemi teha, siis hõigake kommentaarides! Ma siis tulen ja uurin teie blogisid ka:) (See kõlab nagu ähvardus… aga ei ole nii mõeldud, ausalt!)