Author Archives: daki
Toiduklubi: Slovakkia supp
Tegelikult on Slovakkia supp suhteliselt sarnane kõikidele teistele tomatisuppidele, mida ma teen ja mida olen ka jaganud. Aga kuna ma seda ükspäev tegin, siis mõtlesin, et panen ikkagi üles. Nimi tuleb sellest, et ma tegin seda Slovakkias meie 9pealisele seltskonnale. Tahtsin teha tomati-hakklihasuppi, aga ei leidnud kohalikust supermarketist hakkliha ning võtsin prooviks hoopis suitsuvorstilaadset asja. Ning tulemus oli keelt alla viiv, hakklihasupp poleks vist iialgi nii maitsev tulnud. Asi on muidugi suitsuvorsti mõnusas maitses, mis selle supi mõnusaks teeb.
Ahjaa, tahtsin veel kiita Martat, kes andis ka kaks retsepti ja mul läks tuju nii heaks. Kohe tuli isu kõrvitsaga mässata. Sellega seoses meenus, et käisin kunagi samal teemal toidulugu tegemas: siit saab veel kõrvitsatoitude retsepte. Võin omast kogemusest öelda, et kõrvitsa-ingverisupp oli imehea! Ahjaa, ja siis veel üks link. Ma hoiustan oma netist leitud retsepte Delicious-es avalikult – siin. Juhul, kui te tahate ehk ka midagi minu lemmikutest proovida. A ma muidugi suht hiljuti alustasin seda virtuaalset retseptikogu, kuid see täieneb iga päev:) Või noh, umbes iga päev.
Igal juhul, siin siis retsept.
Slovakkia supp
Vaja läheb: üks kang Moskva suitsuvorsti, üks punane ja üks tavaline sibul, üks väiksem porgand, 1 purk punaseid ube, 5-6 küüslauguküünt, purk purustatud tomateid, 100 ml tomatipastat, supipastat (näiteks tähekesi) puljongit, pipart-soola-jahvatatud ingverit. Vahepeal panen ma supile lisaks ka pakisuppe, kui kodus millegipärast üle on jäänud, näiteks Soup Instanti tomatisupp sobib selle juurde ideaalselt.
Valmistamine: puhasta köögiviljad, haki. Lisa potti oliiviõli, kuumuta. Seni lõigu vorst suupärasteks tükkideks – mina lõikasin kõigepealt vorsti kolmeks ja siis poolitasin vertikaalselt (öeldakse nii?). Nii oli lihtne ka nahka ära kiskuda, kui kaks poolt üksteisest eemaldada tuleb nahk ise kaasa. Õudselt raske on seda seletada… Ühesõnaga, võite naha külge ka jätta, aga siis on rohkem mälumist ja üldsegi, nii pole eriti tore.
Kui vorst hakitud, lisa potti. Samal ajal sul muidugi juba vesi keeb kiirkeetjas. Loputa oad vee all, lisa potti. Lisa tomatid. Seejärel tuleb keev vesi, puljong ja maitseained. Hästi sobib siia rosmariin ja basiilik. Lisa ka supipasta, keeda, lisa tomatipasta. Kui panna vähem vett, tuleb supp tummisem ja mõnusam. Igal juhul, kaua keetma ei pea, nii 5-7 minutit. Serveerimisel võid lisada riivitud juustu.
Ahjaa, nagu pildilt näha, avastasin ma uue maitsekastme, mis siia suppi ideaalselt sobis.
Tartu Geenibasseini surematu hitt “The Walk Of Shame”
Tartu Geenibassein – “The Walk Of Shame”
Seniks siis tirige, kuni pole Audioplayerit korda saanud. Enjoy!
Toiduklubi: veiseliha tüümianiga ja tomatid à la Ur
Teate ju küll minu nõrkust tomatite ja kõikide selle viljaga seotud toitude suhtes. Täna mainis Anton telefonikõnes möödaminnes, et nad söövad Uriga küüslauguga pikitud tomateid ja ma pidin kohe teada saama, kuidas ja miks ja kas ma saaks järgi teha. Tegingi siis mingi oma versiooni sellest, mis Ur ja Anton täna sõid, ehk siis kasutasin ahjuprae juures ka porgandit ja rosmariini ja puljongit ülevalamiseks. Ur ütles, et tegi ilma lisavedelikuta. Hullult rammus on see praad küll (kui retsepti loete, saate isegi aru), aga umbehää. Meie valentinipäeva täiuslik õhtusöök.
Veiseliha tüümianiga ja küüslauguga pikitud tomatid à la Ur
Vaja läheb: üks tükk veisepraadi (mul oli 670grammine), üks küüslauk, üks porgand, viis kartulit, kolm tomatit, pool pakki võid, 500 ml veiselihapuljongit, üks punane sibul, maitseaineid (pipart-soola) ja tüümiani.
Valmistamine: Lase veiselihal natuke aega toatemperatuuril seista. Seni tegele näiteks lugemisega või niisama töllamisega. Või köögivilju muidugi ka ette valmistada. Koori küüslauguküüned ja haki need. Pane ahi 250 kraadi juurde kuumenema ja tõsta küüslauguviilakatega pikitud ja võiga kaetud (ma lõikasin neli-viis viilakat ja ladusin peale lihtsalt) lihatükk ahju. Lase tal seal umbes veerandtunnike olla, kuni peale tuleb ilus tume koorik. Mul ei olnud piisavalt kannatust ja mul koorik jäi mõtteline.
Samal ajal kui liha ahjus valmista ette ülejäänud köögiviljad. Puhasta porgand ja lõigu seibideks. Koori kartulid ja lõika umbes ühesuurusteks mõnusateks tükkideks. Lõika paprika tükkideks. Poolita tomatid ja topi need küüslauku täis. Siis võta liha ahjust välja, pane temperatuur 200 kraadi juurde ja pane ahjunõusse kogu ülejäänud kraam – tomatid, kartulid, porgand, paprika. Pane liha ahju. Üldiselt arvestatakse, et kilo liha kohta tuleb seda tund aega ahjus hoida. Noh, mul läkski tunnike selle pea 700grammise tüki jaoks. Ahjaa, pane võid ka veel peale, veiseliha võib muidu kuiv jääda.
Nii. Siis vahepeal käi ja vala muudkui puljongit juurde, kuni lõpuks köögiviljad kõik sellega pea kaetud saavad. Umbes poole tunni juures riputa praad üle vähese soola (tegelt võib selle vist üldse ära jätta, ma kasutasin kaht puljongikuubikut näiteks ja seal soola küll) ja pipraga (ma kasutasin sidrunipipart). Haki tüümian ja riputa sellega lõpuks kõik üle. Käi vahepeal ikka kontrollimas, et asi töötaks kenasti. Ahjaa, mingi hetk ma panin punase sibula rõngad ka praele peale, no kuskil poole peal. Ja umbes tunni möödudes (olenevalt tüki suurusest siis) ongi sul ülirammus, aga väga hää veiselihapraad valmis. Ja need küüslauguga pikitud tomatid (ettevaatust, tulikuumad!) olid suussulavalt hääd. (Pildil on tomatid küll kartulite all peidus, aga ülemisel pildil on neid näha – veits laiali vajusid küll ja jätavad pigem punase ja vormitu massi mulje, aga ausalt, maitse on super!)
Aitäh, Ur ja Anton, ühesõnaga. See postitus oli pühendatud teile.
Maailma parim sünnipäevakingitus ehk Esitleme uut hitti
Ühesõnaga, vaadake, mul on sellised sõbrad, eks. Nad on vahepeal natuke napakad, vahepeal puhta hullud. Seekord aga nad ületasid end täielikult. Nimelt tuleb välja, et terve Tartu hoidis viimased kaks kuud Suurt Saladust – et moodustati mulle sünnipäevalaulu loomiseks ja tegemiseks bänd nimega Tartu Geenibassein (TGB) – vokaal Nadja, klahvid ja bäkk Birx, kitarr ja heli Ur, bass ja lüürika onuAnton, trummid Pets. onuAntoni geenius mõtles välja geniaalsete sõnadega loo “The Walk of Shame” ja siinkohal pean ma vajalikuks rõhutada, et lugu pole siiski minust, vaid minule.
Aga iseenesest on täiesti, täiesti uskumatu, et nad seda tegid. Esiteks pidin ma eile šoki saama, kui ma järsku pilgu pöörasin ja laval saundtšekki hoopis neid tegemas nägin. Teiseks… No kamoon! Mu lahedad värdjad panid kokku BÄNDI, et mulle LUGU teha ja see esitada ja nad suutsid teha kaks kuud täiesti salajas proove. Midagi hakkasin ma aimama alles siis, kui pärissünnipäeval üks tšikk kogemata mulle mokaotsast mingit sünnipäevalugu mainis ja no muidugi tundus siis selle valguses kahtlane, et Anton eelmisel laupäeval arvas, et kõige parem sünnipäevakink oleks ikkagi laul ja “kuule teeme bändi ja paneme nimeks Tartu Geenibassein”. Mina pakkusin 80 Protsenti nimeks, aga see talle millegipärast ei meeldinud.
Ühesõnaga, ma armastan teid ja te olete täiesti hullud. Täiesti!
Pidu oli ka superlahe, kui kaks ektsessi välja jätta. Kostüümindusega sai kõvasti nalja ja ma arvan, et eilse peo lahedaimaks kostüümiks pean ma Siki Corpse Bride’i kõrval välja kuulutama Tanni nägemuse nõiast, sest nii uskumatuid papusid, mis tal jalas oli, annab ikka välja mõelda. Aga piltide pealt näete (kui ma ükskord pildid saan).
Ja nüüd siis, lubage esitleda – surematu hitt “The Walk Of Shame”! Kas teile tundub ka, et natuke regilaululik on justkui? Pilte vaadake ka, see on Piia meisterdatud fantastiline singlikujundus.
Hiljem… Tundub, et audioplayer ei ühildu veel uue WP-ga ja millegipärast fail ei mängi. Ma katsun selle õige pea ära parandada Andrise abiga. Seni olge kannatlikud! Lugu on kuulmist väärt!
PS: Miks uus WP viskab suvaliste rubriikide ette linnukesi ja arvab, et teab, mis rubriike ma tahan postile panna? Nii näiteks topib ta sellele postile konstantselt juurde rubriigid “daki’s list” ja “rant”, kuigi neist on asi kaugel. Iga kord muudan ära ja pärast salvestamist on ikka tagasi.
Veel hiljem… Ma tahan veel rõhutada, et see on absoluutselt kõige lahedam asi, mis mulle iial korraldatud on. Tõesõna. Varem ma käisin vahepeal ringi vingus näoga ja mõtlesin, et miks keegi ei korralda mulle üllatuspidusid näiteks, mida ma ise olen teinekord korraldanud, aga nüüd… Nüüd on mul piinlik, et ma ise pole rohkem vaeva näinud. Edaspidi näen! Kuigi ma ei tea, kuidas säärast asja saaks iial ületada…
oh mu väike emo
Noh, sünnipäevaemo ikkagi lõpuks saab sind kätte. Olgu see siis arusaamises, et su bbf lasi su s-päeva üle või avastuses, et pulmakleidi korsetiosa ei lähe enam selga, mis tähendab, et ma peaks edaspidi mitte üldse enam iialgi maailmas kunagi sööma. Ning ühtlasi tähendab see, et möödunud kuu hardcore trenni oli kui hane selga vesi ja nüüd pole mul absull kaardi jaoks raha, sest a) üks oodatud honorar sel kuul ei tule ja b) do I need a reason? Ma olen töötu, for f-s sake.
Pulmakleiti ei proovinud muidugi mitte emo tekitamiseks või mingitel muudel enesehävituslikel põhjustel, vaid selleks, et näha, äkki annab mingi kostüümi kokku monteerida homseks. Stiilis Corpse Bride või midagi. Kuigi noh, see Corpse Bride on tegelt juba võetud ja mina ei tea ikkagi veel, kuidas end täpselt Buffyks teha. Homme veel üks kaltsukatiir, siis üks Vanemuise kostüümilaenutuse tiir ja siis tiir metsa, et endale vampiiritapmisvai ihuda mõnest noorest männist. Ja et ma ei unustaks oma hundiaplikatsiooniga pläskusse pühavett panna, et sellega homme potentsiaalseid vampiire peletada. Trikk seisneb muidugi selles, et nad peavad seda jooma. Huvitav, kui palju vampiire kohale tuleb?
Tegelt on üldse huvitav, kui palju inimesi kohale tuleb, sest kutse on saanud vähemalt poolsada inimest, kellest ilmselt pool otsustavad, et rokiklubi pole neile ja ülejäänud pool ütles, et “jõuavad hiljem, mitte päris alguseks”.
Oot, veel emost… Ahjaa, tüüpiline olen-kole-pähh-elu-värk käis natuke aega tagasi, siis tuli see korsetiavastus… Siis muidugi nüüd see kostüümidraama, et no kurat, mida ma ikkagi selga panen. Ise ma teadsin sellest peost kõige kauem ja olen ilmselt kõige viimane, kes üldse midagi endale orgunnib.
Ja siis võiks raha ka olla, oleks natuke parem enesetunne. Uskumatul kombel oli mul viimasel paaril nädalal natuke raha pidevalt ja veel uskumatum on see, kui kiiresti jälle sellega ära harjub! Et sul on siiski midagigi, mida natuke kulutada siia-sinna, toidu või marsapileti peale kasvõi. Päh, ei tohi lasta end hellitada selliste asjadega, parem juba pidev null kui väike pluss.
See lause kehtib huvitaval kombel ka korsetiemo lahendamiseks.
Midagi oli veel, aga praegu ei tule meelde… Sarjad on ka kõik vaatamata, aga tuju lihtsalt pole. Ja mind nii hullult häirib, et ma ei saa näha Joaquin Phoenixi eilset pilves peaga ülesastumist Lettermanis, sest phucking juutuub ütleb, et seda ei saa meie riigis vaadata. Üldse on juutuub viimasel ajal puhta lolliks läinud. Agano. Missealikka.
Alati teie,
Buffy.
Hiljem…
Ma just jõudsin järeldusele, mida mul kõige rohkem vaja on – keemiaõpetajat! Ma mäletan, et ühes keemiatunnis näitas ta meile suhteliselt lihtsalt järgitehtavat trikki, millega väidetavalt filmides verd saab voolama panna. Et määrid end ühe ainega kokku ja siis skalpelli või mingi taolise, ainult et nüri asja, teise ainega kokku ja libistad üle naha ja voila! reageerivad ja jääb mulje, et tegu on verega. Oh, miks ma ometi farmaatsiat õppima ei läinud, siis ma kindlasti omaks mingeid aineid ja oskaks seda järgi teha.
Ah, ja mis värk on sellega, et uuendatud WP mootor tahab postidele suvalisi rubriike lisada? Nii näiteks oli ta iseenesest märgistanud selle postituse sleep-rubriigi alla, mis ilmselgelt pole tõde, siin pole ju mingit unejuttugi!
Sanatooriumis
Kui me avastasime, et meie toas pole absoluutselt levi, hakkas Birx seda muidugi taga ajama. Selgus, et ainus koht, kus midagigi mõikab, on aknalaud. Tükk aega proovis B. saada levitust telefonist pilti. Siin tal lõpuks see õnnestus.
Vaade meie toa aknast. Idüll!
Helistas Piia ja laulis sünnipäevalaulu. Nagu Birxi ilmest näha, ütleb ta parasjagu: “Adääh!”
Birx üritab mulle näidata, kuidas poseerida nii, et pildid tuleks normaalsed ja et ma ei näeks välja nagu väike poiss. Minu meelest iseloomustab see pilt väga hästi värskelt 27aastaseks saanud inimest.
Kunstiline foto jõusaalist.
Birx on esimest korda jooksulindil. Umbes viis minutit läks aega, et talle selgeks teha normaalset kõndimist – ta kõndis seal peal, nagu pooljalutu tegelane, kellel on kolm põlve.
Pärast parafiinhooldust. “Ära neid sokke pildista, need on Nadja omad!”
Birx tšekib lõunasöögilauas coole vanahärrasid.
Kaamliila, also known as karamellikissell.
See pilt pidi olema kuidagi sümboolne, aga ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas täpselt. Ilmselt midagi stiilis “meie juured on hallid” vmt. Ahjaa, kui autoga korraks Värskas poes käisime, avastasime, et juba on esiklaasile tekkinud mingi sammal. Julmalt kiirelt vananevad asjad Värskas!
Kohustuslik sulnis õhtupilt Veeparadiisi ees.
Birxi sünnipäevalaud.
Gloria!
Birx eitab gravitatsiooni.
Meie viimane šampus, mille peilisime välja öövahilt, kes 70 krooni oma taskusse lükkas. Aga noh, eks me rikkusime seadust ka, kell oli mingi 1am või nii. Kuigi kui vaadata, mis “kavala nipiga” Reinu Pizza alkoholi edasi saab müüa, siis ilmselt on seadused ses osas väga laialt tõlgendatavad ja nii palju kui ma olen aru saanud, saab hotellidest ikka alksi osta. Kui sa seal ööbid.
Ja õhtu lõppes vaadates juutuubist noorusaja muusikavideosid. Pildil muidugi Gary Barlow.
sünnipäeva lõpp
Muidu oli kõik hästi, aga lõpp vajus ikka kõvasti ära (thanks, karmabitch – and you know who you are!).
Muuhulgas sain lugeda oma esimest raamatut (välja antud 1994 ja hinnaks märgitu (autogrammiga väljaanne!) 7.20 EEK), sain teada, et sündisin “suurte hallide silmade ja pruuni ninaotsaga” ja muuhulgas üllatuslikult selgus, et kaks nädalat enne tähtaega. Napikas veevalaja, järelikult.
A muidu oli hullult tore, ma pole vist kunagi nii palju meelespidamist saanud. Aitäh teile kõigile.
sünnipäevahommik
It’s officially the oldest I’ve ever been.
Toiduklubi: Penne all’arrabbiata
Kuna Andra jagas väga head vegetaarpasta retsepti, siis ma jagan ka enda oma. See on maailma kõige lihtsam pasta vist üldse. Ja ka vegetaarne täitsa. Plussina saab seda lihtsal viisil teha nii vähevürtsise kui väga vürtsisena. Nimi muide tähendabki itaalia keeles “vihases stiilis” viitega vürtsikusele.
Penne all’arrabbiata
Vaja läheb: pennesid, kaks purki kooritud tomateid, 5-6 küünt küüslauku, 4 kuivatatud tšillikauna, pipart, suhkrut, basiilikut
Valmistamine: Pane penned vette keema. Samal ajal viska oliiviõliga määritud pannile hakitud küüslauguküüned ja terved tšillikaunad. Lase neil korralikult pruunistuda. Keera kuumust madalamaks ja lisa tomatid. Sega madalal kuumusel ja purusta aegamisi tomatid. Kui penned on valmis, on valmis ka kaste. Maitsesta (soovi korral soola) pipra ja suhkruga (see teeb kastme mõnusalt pehmeks). Kui soovid vürtsisemat versiooni, siis purusta segamise käigus ka tšillikaunad. Kui seda ei soovi, siis hoidu neist ka söömise ajal – muidu võid pärast vürtsipisaraid nutta. Serveeri värskelt rebitud basiilikuga. Soovi korral riivi peale ka parmesani juustu.