Ma olen mingil põhjusel viimastel päevadel palju turvatundele mõelnud. Vist seetõttu, et hiljuti küsiti mult üle pika aja, kuidas mulle Klõugal elada meeldib ja kuna “hästi” on rumal vastus, siis püüdsin ma põhjalikumalt plusse ja miinuseid kokku võtta ja, noh, nii ma turvatundele mõtlema hakkasingi.
Teate seda ajutrikki, et sulle tundub, et sa pole tükk aega tänavaliikluses ühtki Žigulid märganud ja siis sa hakkadki kõikjal ainult sikse nägema? No umbes nii läkski.
Nüüd märkan ma ainult asju, mis tekitavad minus turvatunnet (või mis seda röövivad).
Suvalised asjad, mis tekitavad minus turvatunnet, suvalises järjekorras:
palgapäeval kõikide arvete korraga tasumine;
kui kapis on õli;
kui sügavkülmas on juurikaid ja mingit lihakraami;
kui paagis on kütet (aga mitte täispaak! see toob halba õnne – täispaagiga juhtub KOHE autoga midagi);
mu vanad lääbakad saapad, millega on võimatu praktiliselt libiseda;
kui akuprotsent on üle 80;
kui kassitoidukott on vähemalt pooltäis;
kui ma näen, et emme helistab;
kui sõber öösel mu täiesti suvalist jauramist on nõus kuulama (ja isegi nõu andma);
kui lund sajab ja ma tean, millises trepikojas ma viimati lumesahka nägin;
kontori kohvi maitse;
prillid;
A. korteri võtmed minu võtmekimbu küljes;
naeratavad koerad;
kui kassid mind üleni katavad;
minu ja Mila kaisupaus;
Mumfordi “There Will Be Time” ja Rivvrsi “Hold On”;
padjad;
kui autos on saag ja tekk;
Klõuga tutikas ülisinine jõulupuu;
pomelod.
Aga on ka asju, mis tekitavad minus ääretut ebakindlust, näiteks:
mainitud täispaagile lisaks ka otsakorral olev kütus;
kui auto võbeleb ja ma ei saa aru, kas see on järjekordne Põhja-Eesti ilmastikunähtus nimega “tuul, mis puhub väikeautod teelt” või, noh, impending doom;
arved, mis tulevad pärast seda päeva, kui ma olen oma teada kõik arved juba ära maksnud;
kui mul on korraga vaja kasutada kaht pliidiplaati (sest siis ei saa muud järele panna väga, lööb korgid välja ja kunagi ju ei tea, millal sa vajad tassikest teed!);
vahuvein ja nende avamine;
raketid – läheduses;
karjumine, igasugune;
busy-seade skaibis;
eelarveäpp;
see pöördvärav, millest peab tööle minnes läbi minema;
poisid, kellest ma ei suuda üldse midagi aru saada;
teetööd, eriti pimedas.
Kindlust on vist siiski märkimisväärselt rohkem elus. 12 punkti, tubli, Daki.
Kui te mind juhuslikult Spotifys jälgite, olete ehk märganud, et ma olen viimasel nädalal kuulanud nonstop ühte ja sama lugu. Andrew McMahon (peidus mitme erineva artistinime taga) lendas mu listi suure tõenäosusega ikka Spotify Discover Weekly kaudu, aga no tema “Fire Escape” on täiesti geniaalne lugu ju ometi ka.
Mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda rohkem ma saan aru, miks see mulle meeldib. Esiteks tundub mulle, et McMahon on absoluutselt suurepärane sõnadekirjutaja, selles veendusin ma ka siis, kui teisi tema lugusid kuulasin. Aga “Fire Escape” kõnetab mind kuidagi eriliselt seetõttu, et – ma sain aru – see on minu ettekujutus romantikast. Minu jaoks on nimelt eriliselt maagilised need ööd, mis sa veedad kellegagi koos hommikutundideni, seikled öises linnas, istud kõnniteekividel, imetled vaateplatvormidelt hommiku saabumist, lõkerdad Põhja-Tallinna majade vahel, jalutad mööda mereäärt või istud niisama magalarajooni köögiaknal, vaatad, kuidas aegamööda tuled vastasmaja akendes põlema lähevad, kuulad, kuidas maailm magab ja siis vaikselt ärkab.
Need ööd, mil sa tunnedki, et we are going strong with the vampires baby, we belong, we belong awake. Sest magamine oleks tohutu ajaraisk, miks kaotada vabatahtlikult sekundki sellest imelisusest, mis sul selle inimesega on antud.
Nii et seda just “Fire Escape” minu jaoks tähendab.
Kui ma veel Andrew McMahonit kuulasin – sõitsin siis just Tartusse, olin vast 20 korda juba “Fire Escape’i” loopinud – sattusin ma pleilisti peale, kus ta selgitab oma lugude sündimist. McMahonil diagnoositi umbes kümme aastat tagasi leukeemia ning kuigi esmakuulamisel ei pruugi sellest aru saada, siis tegelikult on see kogemus tema lugudesse sisse põimitud. Näiteks ütles ta järgmise loo kohta, et kui ta keha oli juba tervenemas, aga mõistus ikka veel üsna segi, küsiti temalt intervjuudes palju leukeemia kohta. Ja ta ei tahtnud sellest rääkida, sest I don’t need a witness to say I survived. See rida, see rida kõnetab kuidagi mind. Paradoksaalsel kombel isegi, sest ma olen paljuski leidnud oma jõu sellest, kui saan oma lugusid rääkida – ka neid sitemaid, neid, pärast mida on tunne, et kurat, napilt läks, napilt jäin ellu.
Aga ma mõistan seda poolt ka, kuidas vahel tahaks lihtsalt olla, kuidas vahel kellegi heatahtlik märkus “Aga halvim on ju möödas” ei ole miski, mida sa sel hetkel ilmtingimata kuulda tahaksid. Sest kuigi halvim võib möödas olla, paranevad mõned armid väga pikalt, mõned haavad jäävad veritsema, kattuvad siis korbaga, et mõni hetk hiljem uuesti valusalt avaneda.
Aga tegelikult kuulasin ma tema lugusid juba mõnda aega, ma lihtsalt ei olnud süvenenud. Nüüd aga viisin otsad kokku. Näiteks “High Dive” on üks mu viimase poolaasta lemmikumaid lugusid üldse. Sellesse on mingi tõeline nukrameelne romanss kirja pandud, mingi valulik lahtilaskmise emotsioon kangastub mulle. Et vahel jäädki sa akna taha seisma, ja need lood, mida tema kuulab, mille järgi tantsib ja millele mõtleb, need ei ole enam sinuga seotud. Ja teisalt – teisalt on see kuidagi nii positiivse laenguga lugu. Et jah, ongi nii, aga nii peabki olema. Inimesed eemalduvad, tulevad lähemale, eemalduvad jälle. Ning peamine on ju see, et nad jäävad tantsima, tantsivad ka siis edasi, kui sina enam nende tantsupartner pole. Ja see on ju hea, see on parim.
“Cecilia and the Satellite” on lugu, mille ta kirjutas oma kohe sündivale tütrele. Alguses ma seda muidugi ei teadnud ja mõtlesin pikalt, et kummaline armastuslugu on see. Aga kui tütrest kuulsin, siis sain aru, et kummalist pole siin midagi, kõik loksus paika. From all the things my hands have held, the best by far is you.
Ja viimasena jagan teiega lugu, mis ühtlasi on vist esimene lugu, mida temalt kuulasin. Andrew ise ütles, et kirjutas selle siis, kui oli parasjagu läbi elamas rasket lahkuminekut. Ning kuidas selle loo emotsioon on tema jaoks üks suur tumesinine laine, mis kaks inimest teineteisest lahku viib – aga kuidas lõpuks ehk nad ikkagi üksteist leiavad. Mulle meeldib tema muusika juures nii palju asju, esiteks muidugi klaver. Aga mulle meeldib, kuidas ta räägib rasketest asjadest mingi erilise reipusega. Ka valust, ka lahkuminekutest. See imeline elamise kirg, see kumab tema tekstidest ja muusikast läbi.
Sest kirega tulebki ju elada. Armastad kirega, kaotad kirega, kukud kirega, tõused püsti, ikka kirega. Väsitav? Absoluutselt. Valus? Kohati rohkem, kui ehk peaks või saaks. Aga tasu niimoodi elamise eest on minu hinnangul seda väärt.
Mõned poisid ja tüdrukud on ohtlikud. Väga ohtlikud. Nad on sellised, et sa saad aru – õigem oleks neist hoida nii kaugele kui võimalik, sest see, see ei saa hästi lõppeda. Ja samas on nad nagu põlev lambipirn Eesti suveöös, ja sina oled nagu õnnetu ööliblikas, muudkui aga laksatad oma tiibu nende vastu, põrkud ja eemaldud ja jälle jõuad ringiga selle tuleni tagasi.
Need ohtlikud poisid ja tüdrukud, nad teevad elu kuidagi nii palju ilusamaks. Lihtsalt olemas olemisega, oma magneetilise kiirgusega täidavad nad sind üleni, nii et sõrmeotsast lööb särtsu ja varbad tõmbuvad konksu, kui sa neid eemalt tulemas näed. Sest jah, sa tead, et on nii ohtlik, nii ohtlik, aga ometi… Ööliblikad pole just kõige targemad loomaliigis.
Ja sul läheb pea täiesti segi. Sa võid olla seda leeki kandnud endas aastaid, sa ju tead, sa tead, et alati läheb nii, et sa oled pärast jalust niidetud ja pikali maas, sest see kõik ei mahu sinu sisse ära, aga ikka – kui see pirn põlema lööb, kannavad su tiivad otsejoones sinna, mõtlemata, nagu neil oleks oma elu.
See kõik pole ilmtingimata halb, see ohtlikkus polegi halb iseenesest. Loeb vist lõppeks see, kuidas sa selle kõigega hakkama saad. Mida sellest särinast kaasa võtad, kas lased sel end toita, oma leeki natuke hetkeks heledamaks lüüa, või siis põled üleni tuhaks, et hakata taas end sealt tossavast hunnikust maas kokku korjama, nullist üles ehitama.
See on fantastiline, et need ohtlikud inimesed on. Eredad, soojad, hästilõhnavad, unistuse-laadsed. Sest sa ju tead, et see ei töötaks, mitte iialgi. Ja ikka samas mõtled: aga mis siis, kui…
Hea väljend on ka selle kohta. The one that got away.
Mis pole päris täpne, muidugi. Sest keegi ei pääsenud minema, see ju kestab, see leek põleb, tiivad kannavad, kui me räägime minema pääsemisest, siis oleks pidanud eelnema mingi vangistamise akt, aga kui üldse, siis oled sa ise see, kes on oma tiivade vang.
Ja tiivad, need viivad ikka sinna, kus on kõige eredam leek. Kus on kõige ohtlikum.
Ma olen end alati keskmiselt humoorikaks inimeseks pidanud, seega olen eeldanud, et see naljalembus on kandunud ka mu emandusse. Aga täna purunesid kõik mu maailma alustalad.
Nimelt on Milal jälle normaalne kelk. Üle mitme aasta vist, võiks isegi öelda – kasvas titekelgust välja ja siis on jätkunud pepulaudade ajastu. Koguaeg nagu olen mõelnud, et küll jõuab osta, aga siis pole lund olnud ja noh, ongi jälle kevad käes.
Aga täna lõpuks sain minna kelguga lasteaeda järele ning ühtlasi mahutada sisse väikese trennisessiooni. Mila tuli asjaga väga hästi kaasa, kamandades muudkui “Ette!” ja “Sinka-vonka!”, mis vastavalt siis tähendavad, et pean kelku suurema hooga tõmbama või, noh, tegema sinka-vonka. Lasteaeda ja tagasi on paras 40 minutit, seega pool sellest intensiivselt käsi treenides on juba piisav, et ma süümepiinadesse maha ei sureks.
Ja siis selgus ka kurb tõde. “Emme, sa oled kelguga nii naljakas! Sa oled kelguga nii lõbus!”
No selge! Et muidu nagu emme küll, aga lõbus? Ei, ainult siis, kui kelguga!
/
Aga Klooga oli tänases õhtupimeduses muidugi imeline. Issand, kuidas ma armastan talve! Ma tunnen end NII ELUSANA KOGU AEG! Ja teate, kui imeline tunne see on, eriti, kui sa oled harjunud sellega, et tunned end kogu aeg tavaliselt ülesoojendatud surmana?
Fakit, see on ikka tõeline elu.
Järvelt tõusis udu, sealt, kus veel on vesi. Udu sai üheks selle uduga, mis hõljus mändide vahel, segunes küdevate ahjude lõhnaga ning keerles ümber tänavalaternate. Klooga pimedus on mulle ka alati väga meeldinud – välja arvatud muidugi siis, kui see hullude klounide maania hakkas ja ma nii elavalt kujutasin ette, kuidas üks neist metsas kettidega kolistab, kui ma õhtupimeduses rongilt tulen.
Või noh, siis, kui poodi kõndides puujuurikal komistad ja ninali porri käid, siis ka pole see Klooga pimedust just BESTEST asi, aga no saate aru küll. Ikka suhtkoht fantast on see, et astud maja ette ja vahid näkku otse Linnuteele.
Väikesed rõõmud.
//
Ahjaa. Meenus täna, et kunagi beebina kutsusime Milat Juhanpartsiks. Ja arhiividest koorus välja selline pärl:
Ma igaks juhuks täpsustan, et see rahaasjade kättevõtmine on mul pidevalt käsil olnud, nüüd panin ma selle lihtsalt kirja. Mul on lihtsalt eesmärk: ma tahan hakata elama nii, et ma saan hakata säästma. Tundus kuidagi tobe olla nii vana ja mitte säästa, vaid elada palgapäevast palgapäevani. Aga selleks, et säästma üldse hakata, peab kõigepealt natuke püksirihma pingutama.
Nii et kõik need säästunipid ja -trikid ei ole selleks, et mitte nälgida (sest ma ei nälgi), ma võiks edasi elada nii, et midagi kätte ei jää – aga ma ei taha. Ma tahan, et mul hakkaks kogunema, et mul oleks puhver, et pangad lõpuks vaataksid, et ohoh, ei olegi luhverdis.
Muide, kirjapaneku teraapia töötas jälle väga hästi – mõistsin, et ma juba teengi päris palju. Hakkas kuidagi kergem ja on jälle õhku, mida hingata.
(Voah, kolm postitust järjest, küll mul on peas lärmakaks läinud…:)
Niisiis, eilsele rahahädajutule jätkuks mõtlesin kirjutada asjadest ja võtetest, mida ma reaalselt hetkel raha säästmiseks kasutan. Pealegi on täna natuke parem päev, nii et miks mitte! Teie kõigi rahasäästunipid on muidugi oodatud kommentaarides!
1. Ma koostan nädala eelarve. Ja peamine nipp on muidugi see, et sellest peaks ka kinni pidama. Üldiselt on mu nädala eelarve umbes 60 eurot, sinna sisse jääb ka kütuseraha, et sõita linna tööle. Nädalas sõidan ma maha umbes 500 kilomeetrit, mis tähendab, et juba umbes pool kulub sellest praeguste kütusehindade juures küttele. Kui ma käin kaks-kolm päeva nädalas kontoris, läheb lisaks veel söömine kohalikus sööklas (umbes 3 eurot). Nädala toidukorvi ostan ma poest umbes 25-30 euroga. Pisi-pisike varu jääb muudeks kuludeks, näiteks kui saavad otsa mandariinid või tahaks piima.
2. Ma leian odavama teenuse- või laenupakkuja. Üks põhjus, miks ma seda postitust kirjutan, on SmartFinance.fi toetus. Tegemist on võimalusega võrrelda erinevaid intressimäärasid ja hetkel hakkan ma just sellega tegelema – arvestan kokku erinevad kohad, mis mu võlgnevustelt intresse nõuavad ja püüan leida viisi, kuidas selle pealt kokku hoida. Äärmiselt relevantne, sest näiteks auto järelmaksu rahastab firma, kes ei ole just väga intressisõbralik… Nii et mu esimeses järjekorras on leida viis, kuidas see laen soodsama vastu vahetada. Väga tülikas ja aeganõudev, aga ilmselt tasub end ära.
Lisaks otsisin ma kesklinna kõige odavama parkimisteenuse. Tegin seda küll olude sunnil, kuna Juhkentali parkla, mida muidu kasutasin, oli suvel teetööde tõttu praktiliselt ligipääsematu. Nüüd aga olen igavesti tänulik. Kõige odavam on muidugi linnast väljas elajatel kasutada Sõida&Pargi teenuseid, aga iga kord, kui ma olen seda kaalunud kasutada, on need parklad täis olnud.
3. Püüan kasutada rohkem sularaha. Kõige paremini aitab ülekulutamise vastu see, kui sa ei lähe poodi pangakaardiga. Võtad sularaha täpselt nende ostude tarvis, mis sul nimekirjas on, ja maksad sullis. Miinuseks: iseteeninduskassas on jube ebamugav ja alguses on ikka maru hõre tunne – a mis siis, kui…? taob koguaeg kuklas. Tegelikult pole mingit a-mis-siis-kuid. Mul on küll ka krediidikonto, aga sellega kaasa tulnud krediitkaardi lõikasin katki ja nüüd vaid maksan kasutatud krediiti tagasi.
4. Ma kasutan sõprade ja pere abi. Kui ma külastan peret, siis viimasel ajal küsin ma juba valehäbita talvevarusid kaasa – neilt siis, kel on omad põllud-aiad-kanad ja kel neid varusid natuke on keldris, mida jagada. Alguses oli ikka maru piinlik, tõesõna. Ja noh, endale varusin sügisel ka ikka paraja hulga seeni – seene-suitsuvorsti-sibula-tatraroog on üks mu näguripäevade lemmikumaid.
5. Ma teen lisaotsi. Muidugi ei tohi ma teatud asju teha, aga on asju, mida ma saan teha – näiteks seesama SmartFinance.fi pakkumine meenus mulle eile, kui hakkasin mõtlema, et peaks mõne blogiprojekti lisateenistuseks välja mõtlema. Ka on mul soolas üks ilukirjandusprojekt, mis peamiselt seisab selle taga, et ma pole suutnud endale vabal päeval jalaga tagumikku lüüa, et hakka nüüd asjaga ometi lõpule jõudma. Aga lähipäevade jooksul teen ma selle ära. Lisaprojektid pole küll palju, aga nad on midagi. Või noh, nad ei saa olla palju, sest ma ütlen teile ausalt – ma olen kogu aeg nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa. Õhtuti sundida end kodus veel midagi tegema on maru raske, sageli venib niigi töö üsna hiliste õhtutundideni. Ma teen seda, sest mu töö on mu kirg, ma teen seda, sest mul on soov ja põlemine. Aga see ka väsitab, väga.
6. Müü midagi maha. Nagu ma eile mainisin, on mu esimene plaan end mõõnaaugust välja aitamiseks panna müüki kõik, mis võimalik. Ma tegelen sellega täna õhtul edasi ja ei oska veel öelda, kui reaalselt see ka plaanina töötab – miks peaks keegi praegu näiteks tahtma osta rulluiske või ratast? Ja eriti suur kahtlus on mul selles osas, et keegi Mon Rouge’i ära tahaks osta. Aga püüdma ju peab (auto suhtes eriti). Onju.
Ahjaa, üks oluline asi – riideid ei taha ma müüa. Ma tahan neid annetada neile, kellel on neid rohkem vaja. Seega lapse riidekapis tuulamine ja esemete müüki panek pole midagi mulle, neid asju viin ma kord hooaja jooksul annetuseks. Muuga ma ei saa praegu aidata, aga saan vähemalt sellega.
7. Loobu mugavustoodetest, millest raatsid. Ma olen praeguseks loobunud kõikidest mugavusteenustest, mida vahepeal kasutasin (sest sain seda vahepeal endale lubada). Nii olen ma käinud aasta jooksul korra vaid juuksuris, loobunud ammu geelküüntest ja hiljuti ka ripsmepikendustest. Ilusalongid muus mõttes pole kunagi olnud mu teema, aga kui vaja, loobuksin ka neist praegu. Autot peseksin käsitsi, kui selleks vajadus tekiks. Kosmeetikat ei osta, õnneks töö pärast väga ei peagi. Mulliveest loobusin samuti, samahästi võin juua kraanivett. Ainus, millele ei suuda vahel harva vastu panna, eriti praegusel perioodil, on lõhnaküünlad.
8. Palu abi. Vot seda on mul kõige raskem teha, aga see on vist üks peamisi nippe, millega hoiad end suurde võlamülkasse vajumast – uue võla võtmise asemel palu abi pereliikmelt või sõbralt, kes saab sulle intressivabalt hädapärast laenu anda ja kes mõistab, et sa ei suuda seda kohe tagasi maksta – aga tegemist on rahaga, mis aitab sind ehk sel hetkel tohutult. See on tegelikult nõuanne, mille mulle kunagi andis Naabrinaine. Lugesin hiljuti ka ühe inimese pihtimust, kuidas ta eelmise masu ajal võlgades siples ja olen sellele nüüd palju mõelnud – et põhiline vist on ikkagi see, et tee ise esimesed sammud, kui näed, et asjad on hapud. Mul on asjad hetkel ohjes, ma sammun koguaeg, aga ma olen kunagi olnud ka seal, kus kõik kasvas üle pea ja enam ma ei taha sinna jõuda. Peamine on püsida samm ees, eks ole?
Brandon, kes tegutseb artistinime Rivvrs all ja keda mul on au nüüdseks oma netituttavaks nimetada (öelge veel, et mild stalking ära ei tasu!), on teinud ühe loo, mida ma kipun kuulama siis, kui ajad on sellised nagu praegu. Selle loo nimi on “Hold On” ja mulle tundub, et ma pean selle laulu sõnumit endaks mingi mantraks, kohati.
Sest nii väga on vaja vahepeal uskuda, et paremad ajad ootavad ees. Et ükskord leidub ka minu jaoks kusagil mingi parem õnn. Et see raske periood saab läbi, et ma pean lihtsalt suutma kuidagi selle enda õlult maha raputada. Et ma rabelen küll, jah, aga kui ma pean vastu, siis ma rabelen välja. Ja kuigi Brandon laulab ilmselt armastusest, siis ikkagi saab seda vabalt tõlgendada näiteks ka praegusesse – pole mõtet ennast (või hoidku, teisi!) süüdistada. It is what it is ja see saab läbi ja ma teen kõik, mis ma saan teha. Ja sellest peab piisama, minust peab piisama.
Teate, kuidas filmides kujutatakse alati seda üht õnnetut üksikema, kes elab peost suhu, istub ümmarguse köögilaua taga, kitkub meeleheites juukseid ja vaatab enda ees laiuvat arvetehunnikut, enamike ümbrikel kirjas kurjakuulutavad sõnad punases: “Final Notice!”?
Mul on liiga sageli just selle naise tunne. Et kui sellest istumisest ja juuksekatkumisest midagi kasu oleks, siis ma teeksin seda 24/7, võttes pause vaid magamiseks ja töötamiseks, ja siis edasi, juukseid kitkuma.
Kahjuks sellest muidugi pole mingit kasu. Filmides ka kuidagi, mulle tundub, ei osata hästi edasi anda seda närvesöövat ärevusega segatud tühjust, mis su hinge närib, kui su elu parasjagu sellise pöörde võtnud on. See tunne on nii kõikehõlmav ja õõvastav, et seda õlult raputada tundub võimatu.
Niisiis tegelen ma igasuguste jaburdustega, et sellest tundest lahti saada. Näiteks püüan teha kõiksuguseid tänulikkuseharjutusi; või siis asendada negatiivsed mõtted positiivsetega. Ma muidugi loen lootusrikkalt kõiksuguseid horoskoope, aga noh, Mangil oli õigus vist, tema mulle selleks aastaks eriti suurt õnne ei ennustanud ja seni on see täpselt paika pidanud.
Horoskoobid horoskoopideks, fakt on, et ma teen ju kõik, mis võimalik ja ma ei saa rohkem teha. Aga sellest mõttest või teadmisest mulle ei piisa. Jalgealune on koguaeg nii ebakindel, et enamasti hoian ma hinge kinni, õlad tõmbuvad iseenesest pingesse ja võimalikult kaelaligi, et ennetada järjekordset hoopi, mis võiks jalust lüüa (näitena: auto läheb katki, ootamatult tuleb mingi tantsulaager, vaja on osta rohtu või ükskõik, milline ootamatu väljaminek, milleks lihtsalt eelarves raha pole).
Seejuures püüan ma olla kohutavalt säästlik – muudmoodi ju polekski võimalik, eks ole. Säästlikkus on aga viinud lõpuks selleni, et näiteks pole mul talvesaapaid (st on, vanad käivad veel küll), mantli andis selga sõbranna, jope õde, ostmata jääb nii söögimaja lindudele (plekk-kauss käib küll), ei mäleta viimast korda, kui ostsin endale mõne raamatu või käisin näiteks (tööväliselt) kinos. Mind hämmastab, kui loen, et tuttav olla rahadega hädas ja järgmisel hetkel näitab ta, kuidas ostis uue jope. Ma ei saa aru, kas ma elan mingis muus reaalsuses? See tähendab – kui mul on raske (ja mul vist tõesti on), siis mul on päriselt raske, väljaminekud on loetud sendipealt ja seni, kuni kann püksitagumikust välja ei paista, ei tule mõttessegi, et endale uusi teksaseid lähen muretsema.
Ja siis ma vaatan ringi ja mulle tundub, et jah, asi pole lihtsalt mitte selles, et mul on raske ja ma püüan oma (issand-kui-kaua-kestnud-mõõnast) välja rabeleda. Asi on ikka selles, et minu reaalsus on mingi teine. Ma teen kuskil midagi valesti. Nii et lisaks tavapärasele uppimistundele lisandub mingi tohutu pettumus iseendas, et kuigi ma üritan, ma nii väga üritan, ei ürita ma tõenäoliselt piisavalt.
Lisaks ma olen nii kohutavalt väsinud, et mul on ajast aega ühed ja samad probleemid. Ma olen väsinud, et mu eelarveäpp on viimane, mida ma telefonis vaatan ja esimene, mis mind hommikul äratab. Ma olen väsinud, et ma olen sotsiaalselt kuidagi nii eraldatud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub see vaene olemine mingi äraspidise koormana, mis lisaks tavapärasele kurnatusele mõjutab minu sotsiaalseid suhteid. Ma lähen kolleegidega kord aastas dinnerile ja mul tuleb pärast arvet makstes pisar silmanurka, sest sinna läks minu nädala eelarve. Ma käin kord kuus sõbrannal külas, sest rohkemaks ei ole mahvi, ei logistiliselt, ajaliselt ega – mis peamine – rahaliselt. Kui paagis ei ole kütust ja puudub rongisõiduraha, siis enne palgapäeva ma kodust liikuda ei saagi, sest roheline kaart on vaid kaunistus mu rahakotis ja jalg-jala ette siitkandist kuskile eriti ei astu. Ma tõmbun aina rohkem enesesse, sest ma ei oska põhjendada enam inimestele, miks mulle on nendega kokkusaamine (peamiselt finantsiliselt) raske, miks ma end pidevalt tunnen alaväärsema inimesena, miks mul on lihtsam kookonisse tõmbuda. Ja samas ma igatsen inimesi nii väga, mida aeg edasi, seda raskem on aga kuidagi seda ust paotada ja neid sisse lasta.
See eraldatus, see on just peamine, mis närib. Poolenisti enda kujundatud, poolenisti olude tõttu tekkinud. Ma mõtlesin täna, et kui ma oskaks joonistada, siis ma joonistaks endast karikatuuri. See kujutaks sildi all “How others see me” rõõmsalt lendlevat, selfitavat ja naervat naisterahvast, laps ja kaks kassi käe otsas. Kõrval oleks teine pilt, sildi all “How I feel myself all the time”, ja see oleks ainult üks kriipsujuku, seal, kus peaks olema süda ja funktsioneerivad organid, on ainult üks suur lõputult haigutav auk, käed jõuetult rippu.
Aga õnneks ma ei oska joonistada.
Ühe asja saan veel teha, panna müüki kõik, mis mul veel on. Palju seda muidugi ei ole, üks suhteliselt mahakandmise piiril autoloks, ühed tutikad rulluisud, jalgratas.
Rohkem ma ju midagi teha ei saa, onju?
Huvitav, kas ma teen sellega vea, kui seda postitust parooli alla ei pane? Ühelt poolt ma tahtsingi seda niimoodi ausalt kirjutada. Et jah, vahel on nii, et kui sa oled oma elu sajandat korda pidanud hakkama nullist üles ehitama, siis jääd sa mingisse faasi pidama kauemaks, kui oleksid alguses arvanud või ammugi seda soovinud. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on olnud aegu hullemaid, sissetulekuid väiksemaid. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on tõesti nii palju, mille eest tänulik olla, et mul on mu töö, et mul on mu toredad kolleegid ja et mul on need sõbrannad, kelle diivanil kord kuus maanduda. Aga et jah, üksinda ongi tegelikult, või noh, võibki olla (kindlasti on neid, kel üldse ei ole) väga raske. Ja kas ma pean teesklema, et mul pole, kui tegelikult on? Sest… sest, mis? Mõni anonüümne netikommentaator saab parastada ja hoogu juurde?
Noh, ma ei tea.
Mulle on alati tundunud, et kui ma panen asjad kirja, ka need raskemad (ja häbiväärsemad?), siis võib hakata kergem. Endal peamiselt ikka, sest kirja pannes kuidagi vabastad end raskematest mõtetest ja tunnetest. Pealegi, kui kirja panna ainult hala*, ei kõlba see kuhugi. Aga umbes samamoodi ei usu ma ka, et kirja peab ainult head panema – teate ju küll seda moodsat haigust, kus sotsiaalmeedia vahendusel elusid nii ilustatuna näidatakse? Noh, hehe, seda ohtu mul vist küll kunagi pole 🙂
Ühesõnaga, puhh, hakkas natuke kergem küll. Okei, rahadega – peamiselt püsikuludega siis – on ilge jama.
Aga nagu Naabrinaine kord ütles, see on ju kõigest raha.
Ahjaa, muide! Kohutavalt raske on rahaliselt rasketel aegadel mingitest toitumisprogrammidest kinni pidada, mida ma ju siiski üritan. Minu probleem teadupoolest on see, et ma söön liiga vähe, ja noh, väga raske on end sööma sundida, kui see oleks üks viis rahaliselt kokku hoida. Aga ma püüan. Sest sellest olen ma ka nii-ii tüdinenud, et mul pole üldse jaksu ja ma olen kogu aeg nii väsinud ja tegelikult on normaalselt söömine jummalast tore.
Kõige kurvem pilt, mille endast lähiajast leidsin, ja seegi juhtus kogemata, tegelt tahtsin vist vaadata, ega mul midagi näos pole.
__
*Issand, lugesin oma 2004. aasta sissekandeid ja see oli ikka puhas õudus ja õõv, kuidas üldse teie, mu armsad lugejad, seda pidevat pretentious tiinekajama taluda suutsite? Au ja kiitus teile!
Täna kirjutasin ma Postimehes kolumni, mis oli mulle isiklikum ja raskem kui teised. Ma kirjutasin sellest, kuidas mind esimest korda löödi.
Tähendab, eks kõik mu kolumnid ole väga isiklikud, ma nagu ei oskagi muudmoodi. Aga selle välja ütlemine niimoodi näo ja nimega, see oli väga raske. Ma olen siiani natuke tardunud olekus, ma tunnen korraga kõiki oma lihaseid, sest nad on pingul. Ma kuulen oma südant tagumas ja käed kleepuvad külmast higist.
Ma kardan.
Ma kardan, et see mees tunneb ära, et ma temast kirjutasin. Ma kardan, mida ta siis teha võib. Aga ma kardan ka muud. Ma kardan, mis tagajärgi see kõik mulle kaasa võib tuua. Ma kardan anonüümseid kommentaare, ma kardan näoga kommentaare.
Kui sa oled internetis kirjutav naine nagu mina, siis oled sa mingil määral ahistamisega harjunud. Tavaline kommentaar selle peale on ju lihtne: “Aga mis sa siis topid oma nime ja nägu ja arvamusi kõikjale, kui sa tagajärgedega diilida ei suuda!”
Ma olen elu aeg arvanud, et see on üks ääretult väärastunud argumentatsioon. Miks peab inimene by default kartma, lihtsalt sellepärast, et ta peab tarvilikuks natuke rohkem ja natuke avalikumalt oma arvamusi presenteerida?
Ma rääkisin eile julgustuseks oma sõbraga, kes saatis mulle lingi ühele tema aastatetaguse arvamusloo juurde. Talle oli selle jutu peale võõralt numbrilt helistatud ja öeldud, et küll ta üles leitakse. Ja alles siis ta näeb…!
Me kolleegidega jagame päris tihti lugusid sellest, kuidas jälle üht või teist meist on ähvardatud. Facebooki-ajastul on kohutavalt lihtne see ähvardus- või sõimukiri teele panna ja kui sa oled naine, siis sa saad neid kirju rohkem. Naisi ahistataksegi rohkem, kõikjal. Üheksa ohvrit kümnest on perevägivalla puhul naised ja muu sarnane statistika – see lihtsalt on üks reaalsus.
Muidugi viskame me nende kirjade üle nalja, sest huumor on üks parimaid kaitseid, mis üldse olemas on. (Lisaks, maitea, isiklikele turvameestele, vist.) Aga tegelikult ma suren sisimas iga kord natuke, kui ma mõne sellise kirja saan või kuulen, et mõnda mu armast kolleegi anonüümselt hooraks sõimatakse.
Ma olen nii palju oma elust veetnud kartes ja kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hirm on minuga alati. Ja see ei peaks nii olema. Aga on.
/
Ahjaa, seda öeldakse mulle ka vahel. Et kuidas ma julgen neist asjadest niimoodi kirjutada. Eks seda on öeldud terve mu kirjutamiselu, vahel pigem natuke hukkamõistvalt (mõeldes tagasi blogi eraelulistele detailidele näiteks), vahel kummastuse või isegi põlgusega (mõeldes seksiteemadele), aga vahel öeldakse seda siiralt ja tänulikult. Ja see viimane osa, see vist ongi aus vastus sellele, miks ma julgen – miks ma julgen isegi siis, kui ma kardan. Kui ma kardan nii, et mu alaselg on krampis ka õhtul omas voodis lebades.
Nii et jah. Seda tahtsingi täna vist veel lisaks öelda.
Uni algas sellega, et Grand Dream Master ütles mulle: “Sa näed nüüd unes oma tulevikku.” Olin arusaadavalt elevil. Tulevik algas töölejõudmisega, kus tervitas mind produtsent M, kes rõõmsalt teatas: “Nii tore, et sa lõpuks Tallinnasse kolisid!”
Pidin endale hetkeks meenutama, et ma olen juba tulevikus, seega tuleb vastavalt käituda ja teha nägu, et ma tean, millest jutt. Seega nõustusin – tõesti tore, ma ammu igatsesin juba Tallinna tagasi! Ühtlasi tekkis kiusatus Grand Dream Masterilt küsida, mis aega ma täpselt unes näen, aga mõtlesin, et okei, las jääda midagi ka saladuseks.
Siis algas suur töö. Plaanis oli salvestada kaks saadet, neist üks otseülekanne. Kõigepealt kadus mul esimene saatekülaline ära, nimelt pidin intervjueerima Milat, aga ta ikka ei julgenud. Boss arvas, et mis ei julge, sunnime! Ma arvasin, et no problemo, ei sunni midagi, ma leian kohe uued külalised. Leidsingi! Mingil põhjusel olid kaks mu sõbrannat mul parasjagu töö juures ja ma viskasin nad kohe letti.
“Mis saade on, mis me tegema peame?”
“Muidugi suhetest rääkima!”
Sõbrannad, kellel on päriselus erinevad nimed, olid unes miskipärast sama nimega, seega ühele sai antud eetrinimi Kristiina. Ja jutuks tuli petmine. Väga intrigeeriv saade!
Teine, otseülekanne, läks natuke suuremate viperustega, sest ma jäin enne ülekannet lifti kinni koos saatekülalisega. Uksed olid natuke paokil, seega tuli boss geniaalsele mõttele telefoniga meie juttu otse üle kanda, samas pildiliselt näidati ikka tühja stuudiot. Ma usun, et küll see lugu klikkis hästi…
Ahjaa, unenäos oli veel väga oluline see arusaamine, et jess, ma sobin kaamera ette! Kõik see trenniasi on ikka end ära tasunud! Ei ole enam nii, et voldike siin ja punuke seal, imeline!
Seega, misiganes tulevikuuni see oli, mulle täitsa sobib, thank you very much.
Ma tean, et ma rikun praegu mingit hullu reeglit, aga jah! See on teine blogipost kahe päeva jooksul! Nagu ma oleks mingi blogija!
Ühesõnaga, mõtlesin mina, et peaks uue auto muretsema.
Algas see kõik harilikult – no nagu ikka asjad algavad, kuskil Paldiski maanteel, eksi majast kolm kilomeetrit, istud seal nagu loll, auto surnud, raha vähe… No nagu ikka, eks? Mitte, et Mon Rouge oleks halb auto, ta üldse ei ole. Ta on väga hea auto, ta on lihtsalt väga vana auto ja minusugusele üksikemale, kes kärutab pidevalt linna vahet ja kes on veel nii õrnas eas, et ei oma taskus pidevalt puksiiri- või parandusraha, ta lihtsalt noh, lihtsalt hakkab vaikselt kurnavaks muutuma.
(Sealt eksi ukse eest sain muidugi ära puksiiri toel ja maksin praeguse auto väärtuse parandamisse, thank you very many.) (Aa ei, ma ei olnud eksi ukse ees mingi saikopõhjustel, ma lihtsalt pean sõitma tööle iga päev.)
Ühesõnaga.
Mõtlesin mis ma mõtlesin, välja ei mõelnud. Mõtlesin ka, et äkki oleks üldse ilma autota. See oleks muidugi tehtav, muidugi. Miljonid inimesed elavad pidevalt ilma autota ja kõik on fain. Aga ma ikka mõtlen, et äkki saaks kuidagi nii.
Mul nimelt pole palju nõudmisi. See auto võiks olla töökindel. Selle varuosad võiks maksta vähe. Ta võiks olla üsna odav. Tal võiks olla kont ja topsihoidjad.
Muud ma auka ei palu!
Bensiin võiks ka olla, automaadiga noh, okei, lepin häda korral, dislat ei võta eluski, vähemalt mitte praeguses (ei, see pole avang dislasõpradega vaidlemiseks, mul on omad põhjused ja soovitused).
Niisiis, mida teeb üks inimene, kes on suht vaene, aga üsna agar vahetama oma autot uue vastu? Leiab koha, mis võtaks vastu ta praeguse auto, näiteks sissemakseks! Pakuks mõne asemele ja vormistaks lepingu ja kõik oleks vinks-vonks.
See kõik tundus fakken ideaalne. Ausalt, vot see on teenus, mida ma ostaks – sest vot ma pigem maksan natuke peale, aga ma tõesti ei viitsi tegeleda mingite kuulutuste ja asjadega – mul pole selleks lihtsalt aega. Ma sõidan linna ainult töö jaoks, vahel harva ka sõprussidemete eesmärgil. Mul pole seda aega, et käia erinevaid autosid vaatamas ja ühtlasi enda oma parseldada. (Pealegi, mu enda oma noh, on üsna õnnetu juba.) Ma tahaks, et ma saaks kõik asjad ühe koha peal aetud. See on teenus, mille eest ma maksaks.
Aga tuleb välja, et see ikka on mingi imeteenus ja ma olen ainus inimene maailmas, kellel seda vaja on. Või siis, ma ei teagi.
Kõik muu läks hästi. Auto hindamine ja kõik need tunnid, mis ma veetsin selle firma veebilehel autosid valides. Kõik muu ka, auka, superluks.
Ja siis läksin ma selle autoga sõitma, mille ma välja valisin.
Aknad ei tööta. “Einoh, eks see ole mugavuseasi kah,” ütleb õemees naerdes, kui helistan, et whatsupwiththat, et kas see on nagu tehtav asi.
Aga ei, aknad peaksid mu autol siiski töötama.
Järgmine auto.
Ahjaa, kas ma ütlesin, et läksin sinna pärast trenni ja megatuul oli ja fakk noh.
Sõnaga, järgmine auto.
Sellel vist oli kässar kinni jäänud. “Ah, sõitke, küll ära läheb,” julgustab müüja. Jajah, ma tean, mul ennegi nii kinni jäänud. Samas tean, et pole suurem asi lappida see tross. Tehtav.
JA SIIS EI AVANE PAGASIRUUM.
On pm ainus asi, mis ma elult tahan – konditsioneer – ja ma olin selle auto puhul sellest nõus juba loobuma. Mis siis, et kassettmakk ja kinnikiilunud kässar. Suva.
Aga no pagassi on mul vaja.
Kus ma muidu oma akordioni hoiaks? (True story. Senini sõidab kaasa.)
Järgmisena palusin tal tegeleda selle kuradi lukuga ja käisin kõik platsi läbi. Valisin vist kolm tükki välja, mida võiks veel proovida, sest külm juba hakkas ja ma ausalt ei viitsi tegeleda sellise juraga keset oma puhkust päev otsa.
Üks auto ei läinud käima.
Teisel ei töötanud aknad. Mootorivahetus ilmselt paar sotti, eeldan.
Kolmas oli… Kolmas oli nii väga sinine, et ma pole nii sinist autot varem näinudki. Aga töötas! Ja isegi katuseluuk oli ja ka see töötas! Ja kõik muu ka noh, ma ei suutnud selleks hetkeks seda enam uskuda, et ma olin välja valinud auto, millel kõik töötas isegi.
Läksin siis asja vormistama.
Ja mis selgus?
TRA EI SAA.
Pardon my French, selgus, et asjal on peal mingi käsutuskeeld või midagi, ilmselgelt mingi kohtutäituri teema, müüa ei saagi. No ma ei tea, kuhu ma nüüd minema pean omadega, aga kui see kõik ei tõesta seda, et mul lihtsalt ongi halb õnn autodega, siis ma ei tea, mis tõestab. Sest see oli ikka fakken huumor ja ikka suht paha huumor, sest no miks noh, miks ei võiks asjad olla lihtsad.
Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks a) auto, mis sõidaks kohe, b) auto, millel on sobiv hind ja c) auto, millel on topsihoidjad ja kont (see viimane juba on täiega läbiräägitav).
Muide, sõbrale seda lugu rääkisin, kuidas ma kuskil Lasnamäel täna kolm tundi veetsin ja autosid valisin, sai ta väidetavalt südari. Ma nüüd mõtlen, et kas asi on selles, et tal lihtsalt ongi nõrk süda või ma teengi midagi valesti, sest FOR SURE tean ma autodest tegelt rohkem kui tema (ah kurat, äkki ei tea kah).
Võtke lihtsalt mu nunnukas ja andke natuke parem vastu ja ma annan raha, on see nii raske diil siis või, ah? AHHHH?
