Author Archives: daki

On/Off, mis, teed jõuluhäbematust või?

Määratlemata 2 Replies

Käisin eile jõulukinke ostmas ja muuhulgas ostsin endale Lõunaka On/Off poest ka kaks filmi. Nad olid ühes pundis allahinnatutega ja maksid kõvasti rohkem, aga mul ei olnud kahju. Seda mitmel põhjusel – esiteks ma väga tahtsin neid filme (“Eleegia” Penelope Cruziga ja “Lihtsalt koos” Audrey Tatouga) ja teiseks, noh, ma lihtsalt mõtlesin, et olen siis hea kodanik ja ikka katsun väärt filme koju ausal teel osta.

Pakkisin siin nüüd kingitusi ja kuna need filmid olid samas kotis kinkidega, hakkasin hajameelselt neilt hinnasilte koorima. Ja mis ma avastasin! Filmid olid 4. detsembril KALLIMAKS hinnatud! Ehk siis film, mis enne maksis 49.-, maksis nüüd 98.-.

No ikka täitsa perses. Ma saan aru, et on masu ja kõigil on kehvad ajad, aga no nii häbematu ikka annab olla… Ära kasutada inimeste tähelepanematust? Pannakse mitu korda kallimad filmid 15kroonistega ühte patta ja loodetakse, et mõni loll ikka pimesi krabab endale ja ei pane makstes hinnavahet tähele?

Tõele au andes tädi kassas küll mainis mulle, et need filmid on kallimad, kui sisse lõi. Ja, nagu ma ütlesin, ei olnud mul kahju kahe hea filmi eest 200 krooni maksta. Aga ma nüüd ei teagi, kas tunda end lollina või vihasena – ilmselt on see mingi tavapärane praktika (mida, ma eeldan, te mulle kohe kommentaarides ka kinnitate, kes rohkem teavad), aga ma tõesti, no käsi südamel – tõesti ei oleks arvanud, et seda nii häbematult tehakse!

Nüüd on suus paha maik. Enda pärast juba – no oleks äkki võinud nende filmide ostmise lükata jaanuari, kus need ilmselt jälle poole odavamaks hinnatakse. Ja et ma siis sellisel ajal nad just ostma pidin, jõuluhindlused ju kõikjal… Ja seekord siis mitte jõuluALLAhindlused, vaid jõuluÜLEhindlused.

Jõuluhäbematus, ma ütlen.

Bunny and the Bull

Määratlemata 4 Replies

Magasin eile jupiti kuni õhtuni, sest muud targemat polnud teha ja pea ka valutas. Kell 22 hakkasin kahtlema, kas ma jaksan ikka 23:45 hakkavale seansile minna, aga ootamatult saigi kell juba pool südaööd ja ma vedasin oma kere linna. Sest, noh, PÖFF ikkagi ja Noel Fielding, ikkagi.

Kuna autorehv oli jälle tössi vajunud (nüüd teeb ka talverehv suverehvi ehk siis vajub koguaeg tühjaks), olin sunnitud tanklas külmetama ja mitu head minutit selle peale kulutama, seega jäin seansile hiljaks, põsed häbist punased – olin nüüd seesama külastaja, keda ma ise üldse ei salli.

Õnneks aga keegi tomatiga ei loopinud, kui sisse hiilisin ja sain kiirelt filmi sisse kaduda. Kauaoodatud “Bunny and the Bull”.

Rahvas naeris hästi palju jälle. Ma ei tea, mis värk, aga mulle ei tundunud peategelase õnnetus väga naljakas. Agorafoobse ja obsessiivkompulsiivse mehe käitumine oli kurb ja õnnetu ja küsimusi tekitav, mitte naljakas. Aga film keeras kiirelt ära mõnusaks tripiks, mida ka sisututvustuses lubati. Tripp oli lahendatud väga kiftilt ja stiililiselt huvitavalt, mulle meelisid pool-multikalikud stseenid. Nalja pakkus muidugi ka Crab King (või mis ta oligi nüüd) kiirketi pidev väljaujumine kõikjalt. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma peategelast armastama, vahepeal tundsin lausa füüsiliselt, et tahaks ta kaissu võtta ja öelda, et ta on normaalne ja armas.

Mingil hetkel hakkasin aduma, et film kerib aina lõpu poole, aga Noeli polegi veel olnud ja just sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, tabasin ära, et oot, sel hispaania matadooril on VÄGA tuttav nina ja VÄGA tuttavad hullusilmad ja oi, küll ma siis niuksusin vaimustusest sisemuses, kui ma aru sain, et jajah, ongi Noel.

Aga siis läks asi pööraseks ning kui lõpuks selgus ka põhjus, mis peategelase aastaks oma korterisse oli aheldanud ja mis tal katuse ära sõidutas, hakkasin ma nutma. Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma kujutasin ette, kuidas ma ei tõusegi enam siit istmelt, vaid nutan tühjas kinosaalis hommikuni ja kuidas ma enam mitte kunagi ei suudagi olla ilma nutmata. Lihtsalt NII HINGE LÄKS ja nii kuradi kurb oli.

Lõpp oli ilus, oma natuke äraspidisel kombel, aga pisarad voolasid ikka edasi, nii et põgenesin kinosaalist esimesena, nägu märg ja silmad punased.

Ei, väga hea film oli. Raudselt läheb kuhugi esitoppidesse kirja. Ja nii kaunist ja hullu visuaali pole näinud “Fear and Loathing in Las Vegas” ajast saati, lihtsalt nii ägedalt olid need mälestusreisid lahendatud. (Või siis, mis on ka väga tõenäoline, vaatan ma lihtsalt liiga vähe filme.)

jõuludeks

Määratlemata 1 Reply

Jõulukingiideesid. Tegelikult polegi nagu midagi väga tahta, kõik asjad on nagu suuremad soovid – à la kirjutuslaud või mugav ja normaalse inimese diivan jmt. Aga jällegi öeldakse teisalt, et mida vähem asju, seda parem…

Ülevalt vasakult:

  • romantilist laadi öösärki ihkan juba ammu
  • roosat ja nunnut ja päris oma välist kõvaketast
  • kokaraamatuid, kokandusajakirju või nende tellimusi võib mulle alati kinkida
  • tahaks üht korralikku ja kvaliteetset paksupõhjalist (see on väga oluline) malmkastrulit
  • kiisud vajavad hädasti kratsimisposti
  • röster. see lihtsalt ju võiks olemas olla. mida punasem, seda parem

Jim Jarmusch ja “Seitse Maailma”

Määratlemata 5 Replies

Käisime eile lõpuks PÖFFilt süütust võtmas Evuga. Mõtlesin, et mis saaks olla süütusevõtmiseks parem kui Jim Jarmuschi film “The Limits of Control”. Ja ma istusin seal ja vaatasin ja olin natuke pahane PÖFFi külastajate peale, kes, nagu ma juba eelmisel aastal mainisin, sisse-välja voorisid ja mitte ei tahtnud õigeks ajaks kohale jõuda.

Lisaks niheles mu kõrval aina närvilisemalt üks vene noormees, kellel oli ilmselgelt kopp ees. Ja mul valutasid põlved, sest jalgu ei saanud sirutada.

Aga ma üritasin. Ma päriselt üritasin. Ma üritasin minna filmi sisse ja ma püüdsin aru saada ja ma isegi ei naernud nende kohtade peal, kus teised naersid. Kuigi, kui aus olla, siis tundus, et need teised naersid ainult sellepärast, et nad olid ka tüdinud ja neile tundus, et nüüd oleks koht, kus naerda.

Ja ma vaatasin seda peategelast ja mõtlesin: kas ta end pesema ei peagi? Kuidas ta suudab olla neis samades riietes terve selle aja? Kas ta vetsus ei käi? Kas ta muud peale espresso ei söögi?

Ja siis see tüdruk oli üsna kole, see häiris mind natuke, sest see oli nagu selline kunstlik koledus, ugly-betty‘lik hollywoodlik lähenemine asjale, et paneme suured prillid ette, lõikame awkward soengu ja nii on Suur Kuntst!

Aga siis ma üritasin veel. Vahepeal endale aru andes, et ma tõesti ei ole suuteline enam pikki filme ära vaatama, tähelepanuvõime on jäänud nii halvaks. Lihtsalt füüsiliselt hakkab halb, kui peab nii kaua paigal istuma, külm higi tuleb otsaette ja natuke meenutab suitsuvõõrutust.

Jõudsin koju ja mõtlesin veel filmi üle. Ikka ei saanud aru. Kas see tüdruk oli lõpus surnud? Kas see oli nagu mingi Matrixi värk? Aga mulle väga meeldisid kõik valitud kohad, tühjus ja tihedus, rongid ja maastikud, möödajalutavad inimesed, tuvid, see ümmargune maja (mis siin pildil ka on ja kus ma hullult tahaks elada) ja see raudvooditega maja ja… Ilus oli, visuaalselt. Puhas ja stiilne.

Aga süžeest ikka aru ei saanud nagu päriselt.

Ja siis mingil hetkel, vahetult enne uinumist, tõusis mu meeltesse järsku “Seitse maailma” ja kuidagi ootamatult, pauh!, oli kõik HÄSTI LOOGILINE. Muidugi ei suuda ma täna enam seda adekvaatselt seletada… Aga…

Maailmad. Kõik on psühholoogiline, kõik on su oma peas. Filmis oli üks lause – tsiteerin mälu järgi – “Mulle on vahepeal asjade peegeldused tõelisemad, kui asjad, mida peegeldatakse.” See kõik on ju tajude ja maailmade küsimus, millisesse sa tahad uskuda – kas sellesse, mida peegeldatakse, või sellesse, mis on peegeldus. Ja kui sa usud peegeldusse, siis kes ütleb, et tegu on peegelduse, mitte sellega, mida peegeldatakse?

Ühesõnaga, täpselt selline see film oligi. See tripp – ma arvan, et polnud juhuslik, et seal peyote‘t mainiti – on nii mitmeti tõlgendatav ja isegi on kahtlane, kas see üldse toimus või oli see ainult peategelase peas. Umbes nagu “Seitsme maailma” maailmad, millest mõned jäävad lugejate leida.

Ma arvan, et see on film, mida peaks vaatama koos hallutsinogeensete droogidega, näiteks mainitud meskaliini või millegi muu taolisega, mis Hispaania kõrbetega kokku läheb. Ja siis, ma olen täiesti kindel, ilmub sinna nii palju tähendusi ja kihte juurde, et ise ka ei usu.

Kes aga kaks tundi järjest filmi arusaamise nimel kinosaalis mediteerida ei suuda, neile ma seda filmi ei soovitaks.

“Seitset maailma” aga soovitan küll. Kõigile. (Ma ei tea, kas jõuan pikemalt kirjutada sellest, aga ma proovin.)

Steven Seagal on tagasi! Ja ta on veel badassim kui varem!

hoomamatu 1 Reply

Ühesõnaga, ma lugesin juba kunagi suvel mingit mitu aastat vana lugu sellest, kuidas Steven Seagal on tegelikult 20 aastat kuskil pärapõrgus PÄRISELT mendina töötanud. Ja et sellest plaanitakse reality teha.

Ja täna ootamatult avastasin, et eile olidki kaks esimest osa ära linastunud.

Ma olen täiesti pöördes. See mees on nii uskumatu ja awesome, et lihtsalt ajab õhku ahmima.

Ühesõnaga, ma leidsin endale vist oma elu esimese reality, mida ma nüüd vaatama hakkan.

Oh, ja kui ma oleks vaid üles kirjutanud kõik tema laused… Need olid puhas kuld, ausalt.

Edastan abipalve: kes vähegi saab, palun aidake!

Määratlemata

Kui ma olin väike, kartsin ma paljusid asju, aga kõige rohkem kartsin ma, et äikese ajal tuleb seinakontaktist sisse keravälk, lendab vaikselt mööda tuba ringi nagu ufo ja paneb siis maja põlema. Ma ei tea, miks, aga seda ma kartsin, hirmsasti.

Tuld olen ma alati kartnud. Nagu öeldakse – varas jätab vähemalt naela seina, tuli ei jäta sedagi. Ning nüüd ma edastangi ühe abipalve, ehk keegi leiab mingi võimaluse, kuidas seda perekonda aidata.

27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.

Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.

Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.

Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.

Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.

Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.

Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.

Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!

stop starting histories

Määratlemata 7 Replies

See lugu on. See lugu on kogu aeg neil päevil. Ja mitte ainult selle pärast, et ma taas enda jaoks Robots in Disgiuse’i avastasin, ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast, kes mu unenägusid kaks ööd järjest kummitamas käis.

(Jah, ma tean küll, et enamasti inimesed eriti ei viitsi juutuubi linkidel klikkida, aga. Jri, sina võiksid ERITI.)

Ja siis võib edasi lugeda. Nii nagu ma selle loo saatel siin praegu kirjutan.

Ma ei saa aru, mis sellel nädalal toimub. Et miks ma olen nii rakkes ja jooksus ja nii väsinud ja nii pinges ja nii tujust ära ja kuidagi… teistmoodi olen. Ei ole see, kes nagu tavaliselt oleksin. Mingi ümberhindamise aeg oleks nagu kätte jõudnud, jälle, aga ma ei saa aru, miks või millest tingitud või et kus see suur uus muutuja on, mille tõttu ma peaks ümberhindamise üldse ette võtma.

Sest ümberhindamised, vaata, käivad ikka periooditi ja on enamasti millestki tingitud.

Robots in Disguise’i tutvustas mulle ühel hullumeelselt veidral jaaniööl üks tütarlaps kuskil Lõuna-Eesti sügavustes, metsade vahel, kui ma olin sattunud täiesti võõrasse seltskonda ja ma ei olnud enam mina ise ja mitte veel mina ise. (Aasta oli siis 2007.) Võib-olla on asi ka selles, et mingid tükid ja killud pressivad peale, vahepeal näen tänaval kõndivates inimestes neid nägusid ja…

Loen Avantüristide “Seitse maailma” raamatut ja olen täiesti lummatud. Mul isegi vannivesi jahtus ära, kui end lugema unustasin. Kui alguses… Ma ei teagi, ma alguses nagu natuke ebalevalt võtsin kätte, ise ka ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma olin just Beriti ja Terjega (Tartu) Maailmas kohtumas käinud ja niimoodi on alati natuke kummastav hakata raamatut lugema, kui oled just autoritega koos olnud. Umbes nagu astuks kellegi magamistuppa – selline intiimsfääri tungimise tunne natuke.

Aga ühesõnaga, ma loen ja ma hingan selles taktis ja ma ütlen kohe praegu juba ausalt, et mulle väga-väga meeldib “Seitse maailma”, kuigi ma olen alles neljanda maailma juures. Ma kirjutan sellest pikemalt ka.

Ning äkki see ka on toonud rahutuse hinge, selle, et peaks ikka minema ja tegema muid asju, muul marsruudil kui kodu-trenn-pood. Aga ma täpselt ei tea, mis asjad need olema peaks. Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.

/

Issake, kuidas see Noel Fielding ikka on ajusse pugenud. The Mighty Booshi vaatan muidugi ka, see on üks asi, ja siis see Never Mind the Buzzcocks, aga no andke abi, kaks ööd järjest teda unes näha, see ei ole normaalne!

Ah, ja muidugi on ju Robbie “You Know Me” ka täiesti numps lugu ja väga nupsu videoga, seda peaks ka ikka Robbie-fänn vaatama (kui pole juba jõudnud).

24. november sai ootamatult läbi

Määratlemata 3 Replies

Ma juba eile tahtsin hõisata, et jõulud on juba kuu aja pärast. JUBA KUU AJA PÄRAST! (ja lund polegi maas…)

Aga nii kiire on olnud, et ise ka ei usu. Hektiline. Hullumeelne.

Jõulude kohta ei jõua veel ise kirjutada, aga Liine sõnad läksid mulle hinge ja ta ütleb täpselt seda, mida mina mõtlen. Lugege siit.

Reedel aga tulge palun raamatuesitlusele.

plakat lo-res

Belle De Jour tuli kapist välja

Määratlemata 4 Replies

Tegelikult tuli Belle kapist välja juba mõni aeg tagasi (artikkel), aga jõuan sellest kirjutamiseni alles nüüd (peamiselt selle pärast, et mul oli jälle meelest läinud, et mul on blog).

Belle on siis see blogija, kes kirjutas oma blogis elust eskordina ja prostituudina. Ta kirjutas oma blogi põhjal raamatu ning mõni aeg hiljem tegi Briti televisioon sellest ka sarja “Secret Diary of a Call Girl”, kus peaosas mängis hurmav Billie Piper.

Mul on mõlemad tema blogiraamatud, kaht viimast raamatut pole. Aga ma olen tema käekäiku jälginud alates… Oh, ma ei teagi. Igaljuhul kiire otsing mu blogiarhiivides andis mulle sellise lõigu:

Mis tähendab, et täna ja umbes järgnevad kuus päeva ei saa ma seda naist enda mõtteist välja. Ta kirjutab ilusasti. Väga palju siidist aluspesust. Väga palju seksist (oh üllatust, eks ole) ja väga palju meikimisest. Aga armastab muusikat ja raamatuid. Raamatuid armastab. Nii et saate aru, miks ma temaga seletamatut hingesugulust tunnen. Tundmatu Londoni lõbutüdrukuga.

(12/02/2007)

Ma olen temaga tundnud kummalist hingesugulust, ise ka teadmata, miks. Muidugi ta kirjutab vahvalt ja haaravalt ning tema tähelepanekud on intelligentsed ja humoorikad, aga see pole ainult kõik. Võibolla on tegu selle veidra lähedusega, mis tekib, kui sa loed pidevalt kellegi blogi… Ja sulle lõpuks hakkabki tunduma, et sa tunned teda?

Jah, ka mina olen päris palju mõelnud sellele, kes Belle PÄRISELT siis ikkagi on. Mida ta teeb, milline tegelikult välja näeb, mida ta õppinud on… Ja lõpuks sain ma (ja paljud teised inimesed) siis teada. Ta on dr Brooke Magnanti, teadlane. PhD. Ta uurib neurotoksikoloogiat ja vähiepidemioloogiat. Ta on armas blond naine ja ta on… Belle De Jour.

See kõik on olnud nii veider, terve see nädal, teades, et tema ongi Belle. Ühest küljest ei saa ma aru, miks ta ikkagi pidas vajalikuks “kapist välja tulla”, ta oli suutnud nii superhästi oma anonüümsust hoida. Teisest küljest ma aplodeerin ja pühin liigutuspisaraid ja kummardan tema vapruse, iseteadvuse ja olemise üle. Meie pisikeses konnatiigi-Eesti-blogimaailmas puudub selline pretsedent, vähemalt sellisel määral. Eks ma isegi olen mõelnud, mis küll oleks teistmoodi, kui ma oleksin hakanud algusest saadik näiteks anonüümsuse-liini ajama… Ilmselt see kaua ei püsiks – ma isegi ei saaks pidada salablogi, sest mu paranoiad ütlevad koheselt, et teatud kirjutamismustrite järgi saaksid teravsilmad peagi aru, et seal taga olen mina.

Ärgem saagem nüüd valesti aru, ma ei võrdle end kuidagi Bellega, lihtsalt see anonüümsuse-teema on paeluv.

Aga jah, Belle on Brooke, Brooke on Belle. Tema kohta võib veel artikleid lugeda näiteks New York Timesist, New Scientistist ja Iiri Independentist.

Ning ometi on mul natuke selline tunne, nagu oleks keegi öelnud, et Jõuluvana pole olemas…

desktop

Määratlemata 5 Replies

Praegune desktop näeb välja selline:

desktop1

Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin ja siin. Maikuu omaga võrreldes on desktop saanud oluliselt puhtamaks, ma kasutan nüüd desktopile kleebitavaid post-ite, kuhu ma tööülesanded üles kirjutan ning nii kadus ka vajadus poolikuid ja töös olevaid faile desktopil hoida. Mõned kaustad on seal aga jätkuvalt, eriti need, millega ma ei oska midagi suurt peale hakata.

Ja eksortsismi-lindistus on senini kuulamata. Sest, noh, õudne on.

Mis tuletab meelde, et ma vaatasin vahepeal õudukaid ka. Käisime Sikiga Saag VI vaatamas – see polnud niiväga õudne, kuivõrd lihtsalt räme (ja all in all igav, sest nii palju oli kordust ja tagasivaateid, et nagu teemaarendust ja midagi uut filmis polnud). Siis vaatasin veel 2007. aasta versiooni “Paranormal Activity” filmist, mis ei olnud just üleliia originaalne, aga pani paar korda kriiskama küll. R-i jaoks oli näiteks tegu üsna igava filmiga ja umbes pool tundi pärast algust läks ta telekat vaatama (“No kaua ma jõuan vahtida mingite tüüpide koduvideot!”). Samal õhtul vaatasime veel koos ära ka filmi “[REC]”, mis oli – spoiler! – tavaline zombifilm kokkuvõtteks ja kuigi ma ikkagi vahepeal nägu peitsin ja vaadata ei julgenud, ei olnud see siiski päriselt minu teetass. Mulle ei meeldi väga veri ja koletised. See tähendab, ma võin neid vaadata, aga nad ei paku mulle suurt midagi. Õige õudukas peab tekitama aga pinevust ja närvikõdi ja kui üldse mulle miski meeldib, siis kummitused. Igas asendis, iga kujuga, aga kummitused. That’s the real spooky stuff! Võib-olla on see nii, kuna mul on lihtsam uskuda (ja ma usungi) kummituste olemasolusse kui zombide. Või siis lihtsalt on kõik see “Criminal Mindsi” vaatamine ajule hakanud ja veri, soolikad ja muu säärane ei paku mingit närvikõdi.

Desktopi pildi autor on aga David Domozych, selle leidsin siit ja pildil on ainurakne vetikas nimega Penium, keda (mida?) on töödeldud, vist, mingi mürgiga. Mu teadusingliskeel pole just kõige parem. Aga ta on ilus. Ja nummi. Vetika kohta.