“Dagmar, ma ei suuda uskuda, et see küsimus praegu tuleb, aga mida sa Kenest unes nägid?” küsib Urmas Vaino, saate-mängu “Sinu Pea Võit” (ma ei tea, kuidas seda õigesti kirjutada) juht.
Ma hakkan laialt naerma. “Noh, tähendab… Oli selline maailmalõpuvärk ja millegipärast toimus kaks kontserti, kus esinejad proovisid rahvast enda poole üle meelitada. Ühes otsas laulis mingi tundmatu mees ja muudkui kisas, teises otsas oli Kene, kes hüüdis: “Show me how you fuckin’ dance!” Ja ma läksin tema poole üle.”
“Hahaa, mida Freud selle peale ütleks?” torkab keegi kõrvalt.
“Jah, Kene, sina oled uneteadlane, kuidas sa seda und seletaksid?”
“Tähendab, siin on ju selge seksuaalsättumuse motiiv…”
Pärast mõtlesin, et kindlasti on Kene hästi õnnelik, et ta teab, et tal on nüüd olemas minu näol isiklik pervo (sest enne ma ütlesin talle: “Tead, mu sõbrannad palusid sulle edasi öelda, et sa oled kuum!”), aga no. Alo TV ikkagi ju! Ja kes saab mind pärast seda videot süüdistada?
Piinlik oli ainult natukene. Lõbus oli rohkem. Väga palju rohkem. Kindlasti saab saadet vaadata kunagi ka kordusest, aga päris hull oli see tänane värk. Lisaks pidime me kõik saate ka plaadil endale saama, nii et pange end valmis: kui ma selle kätte saan, siis olete kõik oodatud suurele peole nimega Daki Teledebüüt.
Pluss, Evul oli õigus, raamatukogu on tehtud valgeks ja õhurikkaks ja ilusaks.
Muuhulgas viisin ära ka oma raamatu, mis juba aasta ja kaks kuud minu käes oli. Sellesama, mille kohta ma nägin unes, et olen 1200 krooni viivisevõlgu. Tuli välja, et ei olnud nii palju, ainult 50 oli.
Unedest veel edasi rääkides – uneteadus on hullult põnev teema, peaks seda hakkama rohkem uurima. Pluss minu ammune lemmik lucid dreaming, millest ma olen blogis ka kirjutanud. Ja täna öösel ei saanud ma üldse ikka magada, ühe poole ööst nägin unes, et tekkis ühe inimesega mingi hull draama, teise poole unest (kui olin vahepeal üles ärganud ja vett joonud ja uuesti uinunud) oli ta minu peale nii solvunud, ja ma aina otsisin viise, kuidas andeks paluda.
“Ja anna andeks, et ma täna unes sinuga nii nõmedalt käitusin!” ütlesin talle enne.
“Unes vaatame seda asja,” vastas ta ja ma naeratasin laialt.
Ma hakkasin eile mõtlema sellele, kui ebaloogiliselt aastaajad saabuvad. Näiteks kevad: see algab täpselt kõige veidramal hetkel, kui lund on veel kõik kohad täis ja see, et sa pead hommikuti autot kraapima, on veel täiesti normaalne. Nagu ka see, et pool ringiliikumisest toimub sujuvalt liueldes, sest kõik kohad on veel jääd täis. KUIGI kevadelõhna on natuke juba õhus ja päike paistab ühe päevaga rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku, on ikkagi veel talv mis talv.
Aga näiteks suvi algab siis, kui suvi on juba ammu käinud! No mis loogika selles on? Selleks ajaks, kui suvi ametlikult algab, on tublimad vähijahil inimesed end ammu pruuniks kõrvetanud, kõik on käinud vähemalt sada korda ujumas ning tagaaia grillid on juba nädalaid ja nädalaid nädalalõppudes elamurajoone spetsiifiliselt lõhnama pannud. Pole mingit loogikat, kui võrrelda sellega, millal kevad algab.
Sügis algab ainukesena normaalsel ajal, kui ongi PÄRISELT sügis.
Ja talv on jälle täiesti eba algusega, sest üldiselt tuleb heal juhul lumi juba novembri lõpus maha ning kui ei tulegi, siis hoolitsevad advendiaeg ja jõulukaunistused selle eest, et talvetunne juba ammu sees oleks, enne, kui see päriselt kalendri järgi algab.
Tähendab, ma TEAN, kuidas ja miks aastaajad just sellistel aegadel algavad, aga ikkagi on nii ebaloogiline. Talv võiks alata kuskil novembris ja kevad kuskil aprillis, suvi mai lõpus ja sügis oktoobris.
Kuigi jah, siis oleks talv ülipikk ja kes seda vingumist siis enam ära suudaks kuulata.
Suvi oleks muidugi ka sel juhul ülipikk ja lõpuks jääkski meile ainult kaks aastaaega: talv ja suvi, nende vahel lühikesed üleminekuperioodid.
Ühesõnaga, mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem ma saan aru, et kui ma saaks ise maailma oma käe järgi kokku panna, siis oleks selles üsna võimatu elada. Nii näiteks teeks ma oma maailmas igasse linna vähemalt kaks kvaliteetset hiinakat, kõikidel inimestel oleks rõdud, kui nad seda soovivad ja korterid-majad maksaksid imevähe, et kõik endale korraliku kodu saaksid lubada. Kõik see tekitaks muidugi toreda kaose, sest inimene töötab juba nii, et mida rohkem on ta millegi saamiseks vaeva pidanud nägema, seda rohkem ta asja hindab ja hoiab. Tasuta saadud asjad kaotavad oma võlu.
Kõik see tuletab mulle aga meelde ühe teema, millele jäin eile mõtlema, kui rahutult voodis rabelesin (vahepeal tundub, et ma magan siiski liiga palju ja mõnedel öödel teeb organism mulle tagasi, andes mulle vaid viis tundi und, sedagi horroritega vürtsitatult). Ma ootasin und ja üritasin end sundida millelegi ilusale mõtlema, aga feilisin. Ikka hakkasin ma oma Spaania-reisi ette kujutama ja ma olen ses osas ebausklik, et ma ei taha mingitelt konkreetsetelt asjadelt midagi oodata, sest raudselt, kui ma hakkan endale midagi ilusat ette kujutama, siis ma sõnun selle ära. Umbes nagu Mai Loog oma raamatus “Minu Tai” ütleb, et kõiksugused konkreetsed eitused toovad raudselt õnnetuse kaasa.
Ja siis meenus mul, et kunagi, kui ma olin noorem (ja veelgi naiivsem, kujutate ette seda?), oli mul lausa mitu stampunistust, mis filmilindina und oodates käima panna. Tavaliselt ma jätkasin kohalt, kust eelmine õhtu olin pooleli jäänud ning mingit probleemi polnud end kuhugi alternatiivreaalsusse kujutada. Aga mingil hetkel said unistused otsa ja nüüd ei unista ma juba ammu. Ikka väga ammu. Ning see on hullult häiriv, sest mul pole oma happy place’i, kuhu minna ja kus endale paremat elu või ükskõik mida ette kujutada.
Või panen ma kõik oma fantaasia kirjutamisse? Poolikutesse projektidesse, raamatuideedesse? Neid asju aga ei julge ma õhtuti mõelda, sest siis tulevad kõige geniaalsemad ideed, mis on hommikuks kadunud, kui sa neid kohe üles ei kirjuta.
Nii et I’m having a serious need for a happy place. Milline on teie happy place?
Kevad tuleb nii suure hooga, et süda pakatab rõõmust igal hommikul tööle jalutades. Iga päevaga on aina enam kuiva asfalti näha ning lõpuks hakkavad ka lumelahmakad katustelt kukkuma, mis omakorda tähendab seda, et varsti saab autot normaalselt parkida. Ja kõige suuremaks kevadekuulutajaks on ikkagi aina suurenevad lumevabad lapid hoovi peal ning see pisike teeots maja juurde, mis veel üleeile metsikult raputas ja jääpankadel sõitma sundis, kuid tänaseks oli täiesti jäävaba. Ning aknalaual on maitsetaimepotist väikesed tundmatud putukad oma nina juba mullast välja pistnud ning kunagi lähiajal saab teada, mida ma siis ikkagi seal topsis kasvatan.
Koos kevadega ostsin lennupiletid Hispaaniasse ja uue, blondi(ma) juuksevärvi. Nipet-näpet veel, sest trennikaart peab jääma järgmiseks nädalaks. Mis tähendab, et ma kavatsen hakata vihaselt võitlema selle situatsiooniga Kaal Seisab (Ebasoovitava Numbri Juures) (also known as Suveks Saledaks või Surnuks) ja lähen homme keppima.
Ha, gotcha.
Probleemiks on aga tõeliselt hea marsruudi puudus, nii et kepikõndijad, kes te Tartus liiklete, soovitage häid ringe, mis oleksid vähemalt viiekilomeetrised!
Isegi see kohutav väsimus on ära läinud, ei tea siis, kas sisemisest põlemisest või magneesiumitablettidest, mida saik soovitas süüa, nii et nüüd ma vajan jälle AINULT 12 tundi und normaalseks funktsioneerimiseks ja kella peale peaaegu-torisemisevabalt-ärkamiseks. Uskumatu, viimased kaks aastat ja mõned kuud olen ma õppinud taas magama ja mul tuleb see üsna hästi välja juba! Enam peaaegu et ei mäletagi neid aegu, mil normaalne öö koosnes 3-4 tunnist unest ning päevad olid unetusest ühtmoodi hallid ja sürreaalsed.
Sürr on õnneks ellu alles jäänud. Magamine ainult juurde tulnud. (Mõningate väikeste eranditega, nii näiteks ei suuda ma jätkuvalt magada, kui järgmisel päeval pean kaugele sõitma/kuskil esinema või lihtsalt otsustavad rohud mitte töötada, aga see on victory in my book after all.)
Paastuaja lubadus junkist selleks ajaks loobuda on peaaegu edukalt töötanud, kahe libastumisega. Ma mõtlen, et oleks ehk pidanud suuremad eesmärgid seadma, aga küll jõuab seda ka paastuajavabalt. Näiteks ostsin ma esimest korda piimavaba piima, sest pean tegelikult hakkama laktoosivaba dieeti pidama (ja gluteeni- ja suhkruvaba), või noh, kas just pean, aga on plaanis ühe eksperimendi raames. Pakki pole veel julgenud lahti teha, aga homme proovin. Räägitakse, et on ilge.
Saledaks või surnuks! Seda deviisi ei tohi unustada. Kui ainult oleks selline suur tahtejõud ja kõik…
Aga see-eest on mul “Franny & Zooey” ja Douglas Couplandi “Generation A” ja varsti peaks jõudma veel üks raamat, mida ammu ootan.
Kui kõik horoskoobid mulle lubasid, et 2010 hakkab erinema möödunud paarist aastast ja asjad hakkavad actually ülesmäge minema, siis ma ei uskunud seda. Või vähemalt arvasin, et saan väikse tööotsa ja asjad hakkavad enam-vähem paika loksuma.
Viimane nädal on aga tõestanud, et kõik LÄHEBKI TÄIESTI ÜLESMÄGE, mis on nii uskumatu, et ma pean end vahepeal näpistama, et kindlaks teha, kas ma juhuslikult siiski und ei näe.
Kõigepealt muidugi juhtus see, et ma hakkasin ametlikult Petrone Prindis asju ajama. Ja siis juhtus see, et ma leidsin oma taksojuhi-raamatule kirjastaja. Taksojuhi-raamat on siis see asi, mida ma hakkasin kirjutama 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kui esimesed read kirja panin. Oli see armumissegane kevad, kui kõrvus leelotas pidevalt The Suni “Tüdrukune”, mille sõnad olid nii täpselt õiged sel ajal, et… No lihtsalt oligi nii, et “ma hulgun särgiväel, mul pole külm, naerdes jooksen taas, hommikusse”. Ma istusin üksinda Exhusbandi pisitillukeses korteris, võtsin tema arvutis lahti tekstiprogrammi ning hakkasin kirjutama. Sõnad lihtsalt olid mu emotsioonidest uimases peas ja ma pidin nad kirja panema.
Ning siis jäi see asi sahtlisse. Kuni eelmise suveni, kui Inga ajakirjast Naised otsis pärast “Seiklus neljale” järjejutu/raamatu lõppemist uut järjejuttu. Ja ma mõtlesin: miks mitte. Ma proovin, kas saan üksi hakkama. Saingi. Järjejutt aga sai mingil hetkel läbi ja käsikiri jäi taas mõneks kuuks sahtlisse, kuni ma ta kokku tõstsin, tähemärgid üle vaatasin ja avastasin, et oh, saaks ju raamatuna välja anda küll.
Siis ma leidsin kirjastaja ja panin paika tähtaja (1. aprill) ja ühel päeval hakkasin siin töö juures kirjutama. Ja kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ja nüüd on ta PEAAEGU valmis. Ehk siis homme annan teksti üle ja hakkab toimetamisprotsess. Mille järel hakkan ma kirjutama ja LOODETAVASTI ka jõuan/jõuame lõpetada Epuga kaua oodatud, kaua sünnitatud raamatu “Naistest, lihtsalt”.
Kuid ega kõik veel sellega ei lõppe. Vahepeal kutsuti mind ülikooli internetipsühholoogiast rääkima (ega ma ju muust ei oska rääkida kui internetist, eks ta ole), see juhtub siis mais. Enne seda aga käisin Vikerraadios, sealt korjas mu üles ühe Põltsamaal õpilastele suunatud ürituse korraldaja ning nüüd ma siis lähen sinna rääkima 15. aprill. Ja nagu juba öeldud, 23. aprill on siis raamatubussiga Katariina Jee ringitiirutamine.
Ning enne veel, kui ma sain ah või oh või oih öelda, oli täna hommikul juba uus asi ees: järgmisel kolmapäeval lähen ma osalema jälle õpilastele suunatud üritusele “Sinu peavõit”, mis on bingostiilis mängu-jutusaade (lisaks minule veel näiteks on seal ka Kene! Vernik! keda ma täna unes nägin), mida kantakse üle… wait for it… Alo TVs! Jah, lapsed, ma teen oma Alo TV debüüdi. Võib-olla teinekord, kui me jälle kuskil pidutseme ja taustaks Alo TVd vaatame, siis tuleb ehk sekka Heldur Jõgiojaga ka mind. See mõte ajab mind kontrollimatult naerma.
Aga nagu mu (praegu müügimehest) isa ütleks: aga ka see pole veel kõik!
Ühel õhtul tuli idee, et aga miks mina ei võiks minna kuskile rändama ja kirjutada samal ajal (reisi)romaani. Ning pliuh-pläuh, just like that, lähen ma 80protsendilise tõenäosusega suvel Hispaaniasse. Kaasas käsipagas ning (selleks ajaks juba loodetavasti uus) arvuti.
Aga ka see pole veel kõik, kuid on asju, millest ma ei saa veel rääkida, kuid mis juhtuvad suure tõenäosusega kõik sellel aastal veel. Ma olen viimse närvini erutatud ja rõõmus ja ma ei suuda seda kõike vist varsti enam taluda. Või õigemini, ma tean, et varsti ma astun laineharjalt maha mõneks ajak ja naudin tasasemaid vooge, aga ka see laineharja madalam pool pole praegu enam nii sügaval, kui ta oli näiteks pool aastat tagasi.
Sest praegu on aeg, kui mul on väike tähtpäev – mu viimasest Tõelisest Depressioonist on möödas pool aastat. Jah, muidugi olen ma vahepeal olnud oma low perioodis, aga see pole olnud kaugeltki nii hull, kui kõik oli hilissuvel, kus ma istusin, kott pakitud, voodi peal, isegi pisaraid ei tulnud, ja mõtlesin, et nüüd on kõik.
Aga praegu on kõik nii hästi, et ma hakkan aru kaotama. Samas, enne, kui ma aru kaotan, teen veel vähemalt ühe peo Undergroundis, seekord siis 1. aprillil. Enne Suurt Reedet, nii et seekord ei tohiks isegi onuAntonil olla vabandust mittetulemiseks.
Ja kogu seda rõõmutiraadi jäägu lõpetama šoti bändi Biffy Clyro superawesome lugu “Mountains”. Sest just nii ma praegu end tunnen: ma olen mäe tipus ja keegi ei saa seda mult ära võtta.
Mul on toanurgas kandiline kauss, vett täis. Peamiselt selleks, et õhk nii kuiv poleks, aga kui aus olla, siis vahet ei tunneta – nägu ikka kuivab, juuksed ja kassid on ikka elektrit täis. Aga kassidele hirmsasti meeldib. Aeg-ajalt ma ärkan korraks öösel üles ja kuulen, kuidas toanurgas käib vaikne limps-limps-limps… Keegi on jälle vett lakkumas.
Ja vee juurest saab sujuvalt minna selleni, et mul on nüüd pesumasin. Päris enda oma ja valge ja nunnu ja laulab mulle, kui pesulaar valmis on. Terve mu täiskasvanu elu, kui välja jätta Tallinnas elamise periood, on mu pesupesemine näinud välja selline. Kõigepealt mustad riided kottidesse – mul on selleks kaks suurt kotti, üks vana spordikott ning teine äialt pännatud piisoninahkne (?) kott, mis on hirmus mõnus reisikott, aga sang läks katki.
Laon aga pesu kotid täis, vinnan selga, istun number 4 peale ja sõidan ühikasse… Kus siis pesu masinasse, hiljem kuivatisse ning õhtul jälle kahe kotiga tagasi. Nüüd viimastel aegadel, kui on auto, on olnud märkimisväärselt lihtsam, aga KOHUTAVALT tüütu ikkagi. Muudkui vinna neid kotte ja ajasta oma käike ja… uh.
Aga nüüd on mul masin, mille ma ristisin Truutaks, kes peseb pesu minu eest ning mu suurim vaev on vaid pesu restile panna ning hiljem kokku lappida. (Triikimist ma nimelt ei harrasta, kui just keegi relvaga ei ähvarda. Või kui VÄGA vaja on.)
Truuta ja mina, ma juba tunnen, kuidas sellest saab alguse uus ja ilus suhe.
Aga väga pühapäevane on olla. Ahjus on õunakook, mille tegin õuntest, mida pakkus üks naine, kes lihtsalt reedel kirjastusse sisse astus. Õunu tahad? Muidugi tahan! Üldse on hirmus tore, kuidas vahepeal inimesed kirjastusse astuvad ja natuke juttu ajavad raamatute uurimise kõrvale. Nii näiteks kohtusin ühe ajakirjanikuga, keda ma mäletan aastaid ja aastaid. Ma lapsena olin nimelt suur ajakirja Kodukirja fänn ja tema oli selle esimene peatoimetaja… Ma senimaani olen Kodukirja fänn, aga mu fänlus paistab välja kummaliselt – ma näiteks ei taha seda enam lugeda. Peamiselt selle pärast, et õudselt paha hakkab alati, et miks küll minul seda kujundajasilma pole ja miks minu kodu alati, ükskõik, kus ma elan ja mis vahendid mul käepärast on, nii ebahubane ja külm on. Ma lihtsalt ei oska ja ei suuda teha elamist mõnusaks, ma ei tea, mis zsa zsa zsud selleks vaja on, et see välja kukuks…
Ja üldse tahtsin öelda, et hea on. Ma loodan, et teil on ka.
“Täitsa õudukas, ma töötan siit üle tee. Ma juba kaldun arvama, et jään pärast pidu ööseks baari ja rooman hommikul kulmude peal kohale,” ohkan ja vaatan nukralt kella, siis jälle eemal siravat töökohta.
“Kus sa töötadki?” uurib võõras kutt.
“Näe, vaata, seal, kus on suur punane ketas.”
“Ega sa ometi seda parkimiskeelu märki ei mõtle,” segab K. vahele ja itsitab õelalt.
“Ei-ei, seal üleval kohe.”
“Aa, jajaa,” vaatavad mõlemad:
“Mis muusikat sa täna siis mängid?” pärib kutt lõpuks.
“No sellist… rokki ja elektrorokki ja roosat muusikat ka.”
“Muide, see, kes muga ühes lauas istub, on Pärnu videodiskode kunn! Aga ta teeb ikka päriselt, pärisvideotega. Tal on 70 giga videoid arvutis!”
“Jajaa, meie, punase kettaga tüdrukud, teeme asju ikka Youtube’i pealt.”
Kutt seisab reklaamiekraani all, millele on tekkinud just Lady’s Nighti puna-punane reklaam.
“Näed, sul on ka punane ketas pea kohal!” hüüatan ja hakkan naerma.
“Hehee, äkki sa peaksidki minu peal täna mängima,” viskab ta ja me purskume naerma.
“SELLINE lause praegu tuli ära või?”
“Nojah! Aga vaata, kui hästi ta sobis konteksti!”
*
Hiljem ronin puldi taha ja vaatan pooltühja baari. Nii, kui keegi siit karjudes minema ei jookse, siis on mu eesmärk täidetud, mõtlen. Mängin muusikat, olen muidu äge ja võitlen pidevate tehniliste jamadega. Nimelt ei tööta kord mikrofon, siis jälle arvuti, siis tuleb mõni juhe tagant ära, aga all-in-all, asi on üllatavalt lihtne. Ja mis peamine: üliäge!
Ning mida õhtu edasi, seda rohkem hakkab ühtede ja teiste lugude peale rahva seast, keda muudkui koguneb, huilgeid kostuma. Avastan, et see on diskoriks olemise juures kõige mõnusam: kui kõlavad loo esimesed taktid, ja keegi juba kuskil hüüatab: “Aajee, see on SEE lugu!” või “Oh, mulle hullult see lugu meeldib!”
Paar korda kasutan ka fraasi: “Kes seda bändi/meest ei tea, on loll”, ning Roll õhkab mulle pärast õnnelikult: “Nii hea on, et ma loll pole.” Sest no tõesti, kui sa ikka ei tea The Clashi, The Whod või Elvis Presleyt, pead sa ikka päris otu olema.
Ja kui tulevad lõpuks järjest lood “Mickey”, “Tsirkus”, “Rahvaspordipäev” ja “Tiffer” (või umbes nii, ma enam täpselt ei mäleta ka), laulavad kõik kaasa ning me üritame Rolliga Musta Q tantsuliigutusi kaasa teha, isegi ei kuku puldi otsa.
Roll kiidab mind ette ja taha ning rummikoolad kaovad lõputusse auku. Tantsin, laulan kaasa ning tunne on täpselt õige – nagu teeks heade sõpradega õhtut baaris, ainult selle vahega, et ma panen taustaks vahepeal mussi. Kihvt. Teinekordki.
(Ja lõpuks sosistab vana sõber mulle usaldavalt: “Tead, Daki, ma tulin ja eemalt vaatasin sind ja… Kurat, sa näed täna hea välja!”)
Lõpuks hakkavad rummikoolad vastu ning voodi muudkui kutsub ja kutsub.
Tööle jõudsin väga tsiviliseeritult, kulmud mängus ei olnudki ja isegi magada sain. Nii mõned tunnid. Poole vähem, kui vaja oleks. Aga täna on reede ja ma kavatsen kõik magamatuse tasa teha.
Sest laupäeval on rokikas Naistepäevaeri ja KÕIK teavad, mis see tähendab: Kuldne Kolmik! Sel korral olla mängus ka domina!
Ühesõnaga, ühel õhtul läksime kõik Kiira-Käära Käsitöö- ja Riistvõimlemisklubi liikmed rõõmsal meelel Undergroundi, sest oli lubatud fabuloosset videodiskot. Aga võta näpust: lürpisime seal imeodavaid jooke (neljapäeviti on naiste special) ja ootasime ja ootasime, aga diskot – tudkit. Tuli välja, et kõik olid haigeks jäänud.
Siis tuli meil suurepärane idee: aga kui meie peamised kodused õhtud Komsomolitaride seltsis on möödunud niikuinii vaheldumisi Youtube’is ja Wikipedias surfates (“Mis maal elavad valge naha ja mustade silmadega inimesed? Mis rass see on?!” ja “Kas juuksed kasvavad siis pärast surma edasi või ei?” ja “Millesse see Boyzone’i liige surigi?”), siis oleme me kindlasti võimelised ühel õhtul ise Youtube’i diskot tegema, noh nii naistelt naistele või nii.
Ausalt, see juutuubimine on täitsa käest ära läinud, ükskord sattus Siki meiega olema ja pidi peast lolliks minema, sest ei suutnud seda pidevat surfamist taluda.
No igal juhul. Saigi idee Rollile välja käidud ja täiesti imekombel oli ta sellega nõus. (Siinkohal ma natuke kahtlen ta mõistuses, sest no kes annab Dakile diskoripuldi kätte? Ah? Milline vastutustundlik täiskasvanu teeks seda?!)
Ja nüüd ma olengi viimane nädal muudkui pleilisti kokku pannud, täiendanud ja kustutanud, arvutanud ja tausta otsinud (kes oleks võinud arvata, et mulle nii paljud šoti bändid meeldivad?) ja neljapäeval ongi see Suur Õhtu.
Kui ma siin ükspäev kekutasin K.J.-ile, et jajah, ma olen nii awesome, et kõikide nende suurte ülesastumiste ja esinemistega (tulekul: 11. märts Vikerraadio, 23. aprill raamatubuss Katariina Jeega mööda Eestit PrimaVera raames) ei oskagi ma enam esinemishirmu tunda, siis nüüdseks, kui jäänud on kaks päeva, on ikka tugev esinemishirm ikka sees. Sest kõigepealt olen ma muidugi väga kindel, et kedagi ei tule kohale. Teiseks ma olen kindel, et miljon inimest tuleb kohale ja kõik tahavad mind munadega loopida. Kolmandaks olen ma kindel, et kohal on aind püsikunded, kes kuskil nurgas midagi tähele panemata õlut lürbivad ja vaid aeg-ajalt, kui eriti sitt lugu tuleb, mulle hävitavaid pilke saadavad.
No on absoluutselt võimalik, et kõik need kolm stsenaariumit toimuvad – no näiteks võib juhtuda, et erinevad reaalsused otsustavad just sel õhtul mööda stringe kokku ujuda ja siis ma lähen üldse peast lolliks.
Aga igal juhul on mu point see, et tulge mulle toetust avaldama. Ma luban, et mängin rokki, ja mängin poppi, ja mängin natuke rokimat elektrot ka, ja mängin retrot ja mängin glämmi ja üleüldse tahtsin ma maailma kõiki häid lugusid mängida, aga vaat, see pole võimalik. Kui just see reaalsuste põkkumine ei toimu. Siis on kõik võimalik.
Koht: Underground
Kell: 21:00
Pidu: Lady’s Night feat VJ Daki Üritus on ofkoors tasuta.
Noh, selge see, et siin eestimaistes või üldse läänelikes tingimustes ei saa teha autentset hiinakat (tähendab, ma olen kindel, et nt Cambridge’i pisikestest vürtsipoodidest leiaks isegi kõik vajaliku), aga vahepeal tuleb NII SUUR HIINAKA ISU lihtsalt, et sure või ära. Otsisin siis Tastespottingust hiinapäraseid (chinglish: chinese+english) retsepte, leidsin apelsinikana oma, mida vastavalt võimalustele muutsin. Mul tuli asi välja ülituline, nii et siin on versioon, mis peaks sobima ka neile, kel ON VEEL MAITSENÄSAD ALLES. Ja kas ma olen öelnud, kui superlehekülg on Tastespotting?
Vaja läheb: kaks kanarinnafileed või umbes 350 grammi kanafileed, poolteist klaasi vett, 2 supilusikatäit sidrunimahla, 4 spl apelsinimahla, 1/3 tassi riisiveiniäädikat, tugev sorts sojakastet, maitse järgi mõnd tulist kastet (mul oli Hot Sauce nimeline), 2-3 purustatud küüslauguküünt, ühe apelsini koor (riivitud), sentimeetrine jupike purustatud ingverit, kaks kimbukest rohelist sibulat, 2-3 spl pruuni suhkrut (ära üle pinguta, muidu tuleb liiga magus), taimeõli, 1 punane tšillikaun (siin läksin ma alt, ma panin kaks) või kui sa ei taha vürtsi, siis asenda ühe paprikaga, 1 lusikatäis maisitärklist
(Retseptis oli ka kaks ratasteks lõigatud porgandit, mille unustasin osta, nii et kui on, pane aga juurde, mina ei pannud, sest, noh, unustasin, aga tuli nii ka hea.)
Valmistamine: Prae suupärasteks tükkideks lõigatud kanafilee tükid taimeõlis mõlemalt poolt pruuniks, tõsta kõrvale. Samal pannil kuumuta vesi, sidruni- ja apelsinimahl, äädikas, soja- ja tuline kaste. Kui kuum, lisa suhkur, purustatud küüslauk ja ingver, apelsinikoor ja hakitud sibul. Lase mõned minutid podiseda.
(Siinkohal peaks nüüd lisama porgandid ja neid segus praadima paar minutit.) Seejärel lisa pipar/paprika ja kanatükid. Lase segu õrnalt keema ning lase tal vaikselt podiseda, kuni kana on korralikult läbi küpsenud. Lisa maisitärklisele paar lusikatäit vett ning sega korralikult läbi. Lisa tärklisesegu kiirelt segades pannile ning tee kindlaks, et mõlemad segud on korralikult segunenud (hahahaa, segu-segu-segunenud-segud). Lase veel paar minutit pannil olla ning serveeri riisi või nuudlitega. (Mulle riis ei meeldi, nii et läksid nuudlid.) Garneeringuks võid kasutada külmast veest läbi lastud rohelise sibula ribasid, mis vees lõbusalt rulli keerduvad.
