Author Archives: daki

“All sinu südant, me tütre süda lööb…”

hoomamatu 14 Replies

Hoiatus: peamiselt rasedajutt ja muu hala.

Niisiis. Kõik mu unenäod ja sisetunded olid õiged – arsti arvamust mööda on Põrnikas naissoost Põrnikas. Mind ei üllata see muidugi üldse, sest kui üldse on mul kunagi millegi suhtes tugev sisetunne olnud, siis selle suhtes. Ja ükskord oli mul tugev sisetunne, et Kopli välisukse võtmed ei keera ja ma ei saa sisse ja ma ei saanudki sisse ja seisin tund aega ukse taga (sest ei saanud välja helistada ja abikaasa oli öösel tööl).

Aga see sisetunne on muidugi natuke teistsugune, kui see võtmete-lugu. Siis ei meeldinud mulle, et mul oli õigus. Ja külm oli ka.

ENIHUU. Ma olen jõudnud sellisesse awkward raseduse faasi, kus ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja nüüd tundub kõrvaltvaatajatele, et sel paksul tüdrukul on veel lisaks probleemid selliste elementaarsete kehahoiakukontrolliküsimustega, nagu kõhu seeshoidmine. Või siis tundub lihtsalt, et ma olen liiga palju õlut joonud ja liiga vähe kõhulihaseharjutusi teinud. Ühesõnaga, ma näen välja paksem ja lötsim kui tavaliselt (sest tavaliselt saan ma vähemalt kõhtu sees hoida) ja ma avastasin Müncheni fotosid vaadates, et AINSAD mugavad püksindused, mis mul on (hallid paksud retuusid), teevad mu jalad paksuks nagu pakud*. Ehk et ma tunnen end suht ebamugavalt. Mitte, et ma sellega harjunud poleks – ma olen eluaeg end oma kehas ebamugavalt tundnud (eluaeg=täiskasvanuaeg, sest kuni 18aastani olin ma ilus ja kõhna), aga siis sain ma vähemalt TEHA midagi selles suhtes. Näiteks vihaselt trenni või näljutamis… noh, olgem ausad, tunde. Näljutamistunde. Sest näljutamispäevad pole mul kunagi välja tulnud.

Aga seda te kartma ei pea, et ma hakkaks maniakaalselt oma kõhtu pildistama või midagi. Kui tahate, vaadake Manni blogist, kui suur kõht mul (kogu selle rasva all) on, meil on sama tähtaeg:)

Ja ma ei viitsi pakkida. Ausalt. Üldse ei viitsi. Tahaks öelda, et ma vihkan kolimist, aga ma ei vihkagi kolimist niiväga, kui kogu seda jama, mis sellega kaasneb. Stressi ja lõputut jama, mis igast toanurgast välja voolab ja mis kuhugi ära ei mahu ja stressi ja kasside stressi ja asjade kokkupakkimist ja vanas kohas koristamist pärast kõike seda… Õh. Vastik.

Aga selle nädalaga saab kõik see läbi ja MA SAAN LÕPUKS OMETI HAKATA JÕULE OOTAMA!!!

Ja üllatus tuleb ka varsti dakiblogis! Kolmapäeval juba!

—

*Jap, ma üldiselt ei usu küll sellesse, et riided teevad paksuks, sest ikka rasv teeb paksuks, aga sel korral pean tõesti tunnistama, et mõned riideesemed kohe ON sellised ebaõnnestunud…

jõulukingiideed

hoomamatu 8 Replies

Pakin siin, väljas sajab lund ja kuulan jõulumuusikat. Tänavune soovidenimekiri (vältimaks seda, et ma ei saaks ainult titeasju):

Röstrit pole mul ikka veel! Ja jätkuvalt, mida punasem, seda parem:)

Väline kõvaketas on ikka veel puudu. Kaasaskantav (mitte juhtmega) ja ilus peab ta ka olema.

Joogamatti oleks tarvis, et oma evergrowing huge body’t kuidagi väänata saaks. Aga point on selles, et ma tahan jällegi, et ta oleks ilus ja mustriline, aga selliseid Eestis pole ja Amazonist, PTUI!, eBayst ei saa tellida või on see liiga kallis (juba proovisin…)

Ei-ei, ratas on mul juba olemas! Nunnut ja praktilist korvi oleks sellele hoopis tarvis.

Ja siis tahaks ma veel (jälle, on väga oluline rõhutada, et) ilusat sülarivarrukat, kuhu oma nuntsi sisse panna, kui ma teda kaasas kannan. Ning see ei tohiks olla eriti ruumimahukas (sellepärast ei taha ka kotti, vaid just varrukat), muidu kaob tillukese sülari mõte üldse ära.

Ja isiklikku diktofoni igatsen ka juba ammu ning jah, muidugi võiks ka see olla ilus (ehk mitte tavaline hall või must).

before the big bang

hoomamatu 9 Replies

Alati, kui ma reisilt tagasi hakkan pöörduma ja lennujaamas esimesi eestlasi kohtan, kes minuga samale lennule tulevad, tunnen ma nende suhtes ääretut vastumeelsust. Ma ei tea, miks see nii on, ma ju tegelikult armastan eestlasi (ja teisi rahvuseid ka!), aga kuidagi alati see hetk, kui ma esimest korda üle pika aja kuulen võõraid kaasmaalasi omas keeles lennujaamas rääkimas, kihvatab miski mu sees.

Võib-olla on see fakt, et ma saan jälle aru, mis mu ümber räägitakse. Või siis on põhjuseks tõsiasi, et välismaal olles käituvad 65,3 protsenti inimestest nagu täielikud imbetsillid. Näiteks tagasiteel pidin ma terve tee kuulama (läbi mootorimüra ja põhja keeratud klappidest tuleva muusika!), kuidas mu selja taga istus üks eriti vastik proua ja seletas pikalt ja laialt oma elufilosoofiat. Noh, muidugi, ta alustas sellest, kuidas teha Nikolai salatit (“Ja ta pani sinna veel pähkleid! Kui kreeka pähkleid ei olnud, siis kõlbasid ka salatipähklid (sic).”) ja see õpetus kestis umbes pool tundi, aga lõpetas sellega, kuidas pagulased ja võõrtöölised ei peaks üldse inimväärset elu või palgatööd eeldamagi, sest “keegi ei saagi neid ju tööle võtta, see firma läheks kohe põhja, neid ei saa ju inimeste ette viia!”.

Igal juhul, kuna mul ei olnud julgust midagi lennu ajal öelda (vt ka konfrontatsioonihirm, valehäbi, passiivagressiivsus), siis tea, proua istmelt 11F, kes sa lendasid laupäeval Münchenist Tallinnasse, sa oled maailma kõige tüütum reisikaaslane. Ja mitte ainult selle inimese jaoks, kes istub su kõrval, vaid ka kõigi nende viie rea jaoks, kes istusid su ümber ja olid sunnitud su kaagutamist kuulama.

Ja ometi kaob kogu see vastumeelsus, kui ma olen lennutsoonist väljas ja astun tavaellu sisse. Mulle meeldib taas poes oma keeles rääkida (Tallinnas on see muidugi alati 50-50 šanss, kas õnnestub omas keeles rääkida), mulle meeldib, et ma ei pea söögikorra eest maksma terve nädala palka, mulle meeldib see külm ja märg õhk ja asfaltilt vastu peegelduvad tänavalaternad ja see, et ma tean, kuhu minna, kui ma tahan saada head kohvi või kiirelt näksimist.

/

Aga nii aktiivset puhkust polegi meil vist veel olnud. Isegi kõik suusapuhkused on tähendanud less walky and more drinky süsteemi, mitte sellist tatsa-tundide-kaupa-mööda-linna-või-muuseume-rütmi, mis pani mu jalad igal õhtul konkreetselt VALUTAMA, nii et isegi hommikul voodist tõustes oli tunne nagu sel muinasjutukangelasel, kes pidi varbad ära lõikama, et need kingadesse mahuks.

Nüüd naudin ma iga persetamishetke ja seda, et õhtuks ei ole jalad paisunud üleinimlikesse mõõtmetesse.

Persetamishetki muidugi väga palju pole. Peab pakkima-pakkima-pakkima, õhtuti õde tema diplosaurusega aitama, pea igapäevaselt arsti juures käima, teha veel üks artikkel vahelduseks, siis tuleks käia pensioniametis ja lõpuks ometi anda vahetusse oma dokumendid. Ma nii tahaks, et saaks kõik asjad lükata riiulisse “homme teen”, aga see riiul on juba ammu asju täis, nii et kõike tuleb teha täna ja kohe ja ma hullun vaikselt ja

ja ma tahaks juba jõuluootust

/

Muide! Kui ma olen lõpuks ära kolinud ja uude kohta ka interneti saanud, siis tuleb mul teile, lugejatele, üks jõuluhõnguline üllatus! Jääge ootele:)

München: Tierpark Hellabrunn, Spielzeugmuseum und Deutsches Museum

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäev oli loomaaiapäev! Loksusime Hellabrunni (no ON ikka nimi, eksju!) kohale ja mõtlesime, et jõuame pärast seda veel muuseumisse, aga esiteks ei osanud me aimata, et see loomaaed tõesti NII SUUR on ja teiseks ei oleks me uneski osanud arvata, et muuseum NII SUUR on, nii et tegime ainult õigesti, et täna muuseumipäeva tegime.

Aga loomaaed siis. Kes teab, kuidas mul on kombeks kõige elavaga oma väljamõeldud keeles ja titahäälega suhelda, võib ette kujutada, kuidas ma seal ringi käisin. “Pingud! Rrarr!” jne. Ja mõnus oli see loomaaed, erinevalt Tallinna omast. Kordagi ei tulnud pisarad silmi, et issake-need-loomad-on-ju-puuris! Loomadel on seal palju ruumi, paljud linnud jooksevad niisama vabalt ringi, näiteks üks paabulind üritas oma saba laiali ajades karja lapsi eemale ajada (ei mõjunud, ikka pidi eest jooksma). Samal ajal, kui ahve uurisime, sain Eestist sõnumi, et sajab! sajab! Meil sadas vaid väljaheiteid, millegipärast sattusime kõikjale täpselt selleks hetkeks, kui oli sooltetühjendamise aeg. Ühed ahvid tegid seda vist lausa taktikalistel eesmärkidel – neile oli ehitatud kaks ronimis… värki, üks ühele liigile, teine teisele. Ja siis kaks bossi istusid, vahtisid teineteist kurjalt, põrisesid ja kakasid vihaselt. Umbes vist, et kummal on suurem. Hiljem lennutasid nad end osavalt oksalt oksale, nii et üle jäi vaid ahhetada.

Gorillad on tõepoolest hämmastavalt väärikad loomad. Karja pealik Roututu (s 1973) istus täpselt akna all, mõtlik ilme näol ja vaatas teisel pool klaasi talle näpuga osutavaid lapsi. Ma lohutasin end mõttega, et ju ta vaatab meid samasuguse hämmeldusega, nagu meie teda. Ja et tema jaoks oleme meie loomaaed. Teised ahvid tegid trikke, lippasid ringi ja olid muidu armsad.

Loomi, keda ma nägin esimest korda, oli vist kümneid. Avastasin, et sõralised on mulle armsamad kui kabjalised. Kassilised ja pärdikud on muidugi üle kõige. Rääkimata pingviinidest, kellest üks nii armsalt meile poseerima tuli, ootas, et ma ikka mitu võtet temast saaks ja hüppas siis vette.

Õhtu tõmbasime kokku mänguasjamuuseumiga, kus ma ka nukumajade ees kaua istusin ja õhkasin. “Põrnikale ostame selle ja selle ja selle, eksju! Ja siis mängime ise…”

Neljapäeval ehk täna ärkasime vara (kes varem, kes hiljem) ning võtsime suuna Deutsches Museumi poole. Muidugi oli juba nende kodulehelt näha, et seal on tohutult põnevat avastamist, aga et tegu sellise mölaka hoonega on, ei osanud me aimatagi. SEE OLI HIIGLASLIK!* Ja uskumatu, millest kõigest on võimalik ruumide kaupa (I’m not kidding!) väljapanekuid teha. Metallurgiale oli näiteks pühendatud kaks tiiba, lennukitele kolm ja pool korrust, geodeesiale tiib, tekstiilitehnoloogiale küll ainult üks ruum, AGA IKKAGI. Vahepeal läks kõht tühjaks, siis käisime kohalikus (restoranihindadega) sööklas söömas – peaaegu 30 euro eest saime mõlemad sööklatädi käes taldrikule šnitslirajaka, hunniku sauerkrauti ja limpsi. Kõrvalepõikena – ma pole end kunagi NII SITASTI oma majandusliku olukorra pärast tundnud kui siin. Sest asi pole selles ju, et asjad on siin kallid. Asi on selles, et mul pole raha! Õudselt nadi tunne tuleb peale, kui tead, et iga söögikord siin võrdub nädala söögirahaga Eestis. Noh, muidugi, 30 eurot sööklaeine eest ON palju ka objektiivses mõttes, aga ikka on nadi tunne.

Enihuu. Kuus korrust avastamist, me tulime praktiliselt avamisajaks ja IKKA visati meid välja. Mind pole vist kunagi varem muuseumist välja visatud, aga sellised need sakslased on – päev saab läbi punkt kell viis, ka muuseumis. Hiljem oli kahju, et metallurgiale nii palju aega pühendasime ja lennukid tänu väljaviskamisele ja tulede kustutamisaktsioonile praktiliselt avastamata jäid. Aga! See-eest leidsin koha, kus ilmselt lavastati Kuule maandumine ja õppisin saksa keeles taevaruumi tundma. Ja üldiselt võib seda muuseumi vist siiski pigem “meestekaks” nimetada. Mitte et ma tahaks väita, et naisi masinad ei huvita, kindlasti on palju neid, keda huvitab, aga mind nii väga ei huvita näiteks see, kuidas automootoreid tehakse. Põnev oli muidugi ikkagi (v.a ehk metallurgia osa), kuigi lõpuks oli juba nii suur väsimus peal, et ei suutnud enam uut informatsiooni endasse koguda.

Ahjaa, meil siin tõsteti eile ohutaset, raudteejaamas jooksid ringi raskerelvastuses politseinikud ja muud asjapulgad. Täna BBC uudistest vaatame, et keegi tahtis Münchenisse pommi saata lennukiga või midagi. Just our luck. Ilmselt tuleb siis lennujaamas lisatunnike varuda. Või kaks.

Nagu näete, katsetan uut galeriividinat. Niisiis, lubage esitleda, pildid!

[flashgallery link=”file” columns=”2″]

*That’s what she said.

München, der ersten und zweiten Tag

hoomamatu 16 Replies

Ma ei tea Münchenist suurt midagi. Ma tean, et siin on äge loomaaed, kuhu ma tahan minna ja ma tean, et siin lähedal on Dachau. Ja natuke kaugemal Hitleri suvemajake.

JA METROOD!

Esmaspäeval saabusime, oli megapalav, päike paistis ja ma ei jõudnud end ära kiruda, et ainult talvemantli kaasa võtsin. (Olgu kohe öeldud, et täna, kui sadas lund, olin ma mantlu üle väga õnnelik.) Aga metroorõõm tegi kõik heaks ja läksime pärast hotelli ORLY (päriselt, ma ootasin öökulle) sisseregistreerimist sõitsime metrooga kesklinna ja tegime tutvust vanalinna ja poodide ja Neu Rathausiga.

Jahindus- ja kalandusmuuseumi ees tšillis üks übercool seapoiss.

Sattusime täpselt hetkel, kui kuusele ehteid riputati. Järgmisel nädalal hakkab siinsamas Marienplatzil jõuluturg, millest ma kahjuks ilma jään…

Testisime raekoja otsa ronides (õigemini, liftiga sõites) Abikaasa kõrgusekartust. Kartis natuke küll.

Ja Tallinn uhkeldab oma punaste katustega…

Otsustasime raetornist alla saada kõndides, mitte liftiga ja eksisime paar korda ära. Koridorid ja trepikojad olid muidugi vaimustavad, ühes vitraažidega.

Sõime toomkiriku taga lõunat, mis osutus kergeks pettumuseks. Viie euro eest saime viis lusikatäit suppi, nelja euro eest mahla ja vett. Aga noh, vanalinnas söömine maksab kõikjal väga palju. Siis sõitsime Olümpiakeskusesse, kus on end hetkel sisse seadnud Sea Life. Mina ootasin muidugi delfiine ja merilõvisid, tegelikult saime väga palju pisemaid kalakesi, kaks tillukest haid ja ühe väga tülpinud olemisega kilpkonna. (Hiljem nägime metroos Sea Life’i reklaami ja tõsi, plakatil oligi kaks haid ja üks kilbu, aga sealt tundusid nad ikka märksa… suuremad ja vägevamad.)

Kõige hämmastavam oli muidugi see, et pärast kõiki neid sadu kalasid ja muid mereelukaid pidin ma tunnistama, et kõige veetlevamad, põnevamad ja ägedamad olid ikkagi karpkalad… No nii meetrised karpkalad, kes vahepeal oma nina veest välja torkasid ja õhku nuhutasid, umbes-täpselt samamoodi, nagu Pussakas nina taeva poole ajab, kui pai tahab. Aga kalasid ei tohtinud puutuda! Nii et siis ma vaatasin neid läbi klaasi, kui nad oma ümmarguste huultega trikke tegid ja jutustasin nendega.

Kala!

See vant oli eriti kaval – niipea, kui hakkasin pilti tegema, kaevus ta sügavamale peitu.

Merihobud on ERITI tšillid tegelased: lihtsalt passivad niimoodi, saba rohu ümber keerdus. Mõned sotsiaalsemad merihobud olid sabad kokku sidunud ja tšillisid niimoodi.

Schüler-döner (3 eurot) ja kohalik photobomber. Ma olen nii tõsine, sest ma olen meganäljane.

Lõpuks, pärast tundide kaupa ringi rändamist (käisime veel Olümpia Ostukeskuses, metrooliini lõpp-peatuses, mis osutus täielikuks pettumuseks – umbes nagu Kaubamaja ILMA lisandpoodideta) hakkas selguma ka tõsiasi, et raseda naisega on ikka ilge kepp koos turistitada. Sest rase naine kipub vinguma ja tal lähevad marukergelt jalad paiste. Noh, olgu, tõele au andes kipun ma vinguma ka mitterasedas seisukorras, aga jalad lähevad tõesti kiirelt paiste, kui kogu aeg ringi traavida. Lõpuks siis ma vingusin ja lohistasin jalgu ja nähvasin ja muutusin leebemaks alles pärast döneri sisseahmimist ja jalamassaaži hotellitoas.

Abikaasa käis veel õhtul linna avastamas, mina lugesin internetti läbi ja olin niisama igav.

Teisipäeval oli meil kavas külastada Dachau koonduslaagrit. Või noh, oli kavas ja tegime ära ka. Õhtuks oli plaanitud planetaarium, aga kuna stupid Estonians said kaardist valesti aru, siis selgus Dachaust tagasi jõudes, et planetaariumis on kõik ägedamad asjad ikkagi päeval. Pealegi hakkas lund sadama, nii et ka õhtust tuuri ei toimunud.

Aga hommikul sõitsime Dachausse, eilne palav päikesepaiste oli muutunud tihedaks vihmaks ja läbilõikavaks tuuleks. Viirastus talvepäev, kui me TÄPSELT SAMASUGUSE ILMAGA käisime paar aastat tagasi Auschwitz-Birkenaus, kuigi siis oli veel sügavam talv ja oli vist veel külmem. Igal juhul, ilm muidugi lõi TÄIUSLIKU meeleolu, et seda masendavat ja õudset kohta avastada. Mul oli külm, mu jalad valutasid, kõht korises (sest hommikul sõin ühe muna ja kolm viilu kurki, hotelli hommikusöögid on lihtsalt nii kohutavad, et ajavad südame pahaks) ja mul oli paha ja rusuv. Ainuüksi väljapanek põhimajas oli massiivne ja selle läbivaatamine võttis kaks tundi, mille lõpuks ma tundsin tõelist kergendust, et lõpuks ikkagi ameeriklased tulid ja laagrilased päästsid.

Jalutuskäik barakkide vahel oli täpselt nii õudne ja vastik, nagu ta pidigi olema. Suvel seal ringi jalutades ilmselt ei tunnetakski nii teravalt, kui jubeda kohaga tegu. Ja lõpuks, kui me krematooriumi jõudsime, ei suutnud ma enam. Istusin välja trepile ja nutsin. See gaasikamber… Seisad seal ja vaatad iroonilist kirja “Pesuruum” ukse kohal, vaatad neid madalaid lagesid ja tunned kõiki neid tuhandeid hingi, kes siin “pesema” saadeti ja enam kunagi sealt ruumist elusana välja ei tulnud…

Ja siis kuuled kuskil eemal teismelistekarja irvitamas ja tahaks lihtsalt kisada. Ja võib-olla kellelegi hea vasaksirge virutada.

Pilte ma eriti ei teinud, sest ma ei suutnud.

See on see n-ö põhiplats, kuhu igal hommikul ja õhtul laagrielanikud loendusele kokku aeti, kus nad pidid liikumatult pikka aega seisma. Ka surnud ja need, kes ei jõudnud liigutada, sunniti loendusele kaasa võetama. Neid, kes kokku kukkusid, aidata ei tohtinud. Kui arv ei klappinud… siis, noh, teate isegi.

///

Leidsime ühe raudteeäärse hotelli, mille tavern rõõmsalt sööma kutsus. Kõhud korisesid elevalt, kui menüüs Bratwurst und Sauerkraut nägid. Olime põhimõtteliselt ainsad külastajad, suutsime ettekandja isegi hetkeks ära lollitada ja panna arvama, et me mõistame saksa keelt üsna hästi ja pärast korralikku rasvast kõhutäit võtsime kohalikust bäckereist endale hunniku saiakesi, kaasa kohvitopsi ja sõitsime koju tagasi.

Vorstud!

Mis veel? Noh, München on MEGAKALLIS koht. Kuna mu jalad valutasid, siis leidsin, et oleks õige aeg endale mingid tenkarid soetada, kuna mul on kõik niikuinii katki läinud. Noh, keskmine tenkarihind siin linnas on 100 eurot. Keskmine saapapaarihind 200 eurot. Hullumeelne! KUST nad selle raha võtavad, aru ma ei saa. Ja mitte ainult jalanõud pole kallid. Surfasin veits ringi, et leida vihjed ägedatele kaltsukatele. Leidsin ka mõned koduleheküljed… Hinnad kaltsukates? Kõige odavam asi, mis ma nägin, 29 eurot.

Lõpuks saime miskid jalanõud allahindlusriiulilt, meesteosakonnast (sest naistetenkarid maksavad 80 eurot, meeste omad alates 40 eurost) 34 euroga, KÕIGE ODAVAMAD asjad, mis me nägime mitmes poes. Hiljem vaatasin hindavalt metroos sagivate inimeste jalatseid ja… jah, täitsa võimalik, et kõik ostavadki siin kingi, mille hinnad algavad 100 eurost. Ilmselt olen siis mina ainult imelik, kui ma leian, et tenkarid võiksid maksta umbes 5 eurot, saapad 20 eurot. Noh, muidugi, ma ostan endale jalanõusid umbes kord nelja aasta jooksul, AGA IKKAGI. Ilmselt on muidugi väga suur vahe, kas saabaste hind moodustab su palgast neljandiku, nagu mul või siis sajandiku, nagu neil.

Aga homme lähme loomaaeda! Ja muuseumisse, kus on planetaarium ja muud ägedad asjad!

truth and automatic doors

hoomamatu 5 Replies

See vihm… Ta on selline, et ta võiks olla juba lumi, aga veel ei julge. Ja millegipärast olen ma alati hästi üllatunud, kui ma näen, et vihmatäpid on asfaldil, kuidagi nagu ei mahu pähe, et jälle sajab. Või et miks juba lumi pole. Isegi talverehvid said alla (uh, ma pidin end füüsiliselt tagasi hoidma, et mitte kirjutada talvekummid), lumi võiks tulla juba! Või siis juhtub nagu juhtus õel täpselt kaks aastat tagasi, kui nad 15. novembril sõitsid pulmareisile ja tulid nädal hiljem tagasi tõelisesse purgaasse. Meil võiks ka nii juhtuda, kui me esmaspäeval, kah 15. novembril, ära sõidame.

Münchenisse loomaaeda.

Kuidagi imelik tunne on, et saigi see nädal läbi. See nädal tundus NII HULLUMEELNE, kuigi tegelikult ju polnud. Asi on lihtsalt selles, et ma olen harjunud olema üksinda – päevad läbi tööl üksinda, õhtul kodus üksinda… Ja sel nädalal olin ma 24/7 inimestega koos ja see oli kohutavalt kurnav. Ma tean, et peangi nüüd end ümber häälestama, algabki mõneks ajaks selline etapp, kus ma olengi pidevalt inimestega koos, aga ma ei saanudki aru, kui harjunud ma oma mõnusa üksindusega tegelikult juba olen. Ja siis juba algab etapp, mil ma pole kunagi üksinda, alati on keegi.

Viisin Epu bussijaama ja istusin natuke autos ja püüdsin aru saada, et mis tunne siis on. Jälle ühest kohast ära minna, jälle kolida, jälle üks eluetapp selja taha jätta. Ei saanudki aru, et oleks mingi tunne. Kuidagi nii tormasin läbi selle nädala, muudkui oodates, et ei peaks enam järgmist päeva ootama ja plaanima, et saaks lihtsalt olla, et ei mõelnudki kõigele sellele, mida ma teen viimast korda. Viin viimast korda PP klientide jaoks pakke postkontorisse. Astun viimast korda hommikusöögiga kontorisse. Istun viimast korda oma laua taga ja kuulan seina taga Valjuhäälset Naabrit. Tõusen viimast korda hommikul selleks, et minna viimast korda sinna kontorisse seda tööd tegema.

Imelik on. Ja kurb on, muidugi, ka. Aga peamiselt on harjumatu. Et kuidas siis nüüd ma ei tea, millal ma jälle näiteks Tiinat näen. Või kuidas nüüd siis enam polegi see minu töö uudiseid üles riputada või hommikul esimese asjana PP Facebooki-kontot külastada. Natuke muidugi kardan ka kõike seda eelseisvat, ma pole ju aastaid olnud ühegi toimetuse koosseisuline töötaja ja ma ei teagi enam, kas ma üldse oskan teha seda tööd.

Aga siis kohtud toredate inimestega, endiste kolleegidega näiteks, ja kõik tuleb jälle meelde. Et polnudki ju nii raske! (Enamasti.)

/

Mulle meeldib vaadata, kuidas kassid aknalaual istuvad. Mingis uuringus tehti kindlaks, et see tegevus, aknalaual istumine, pidi olema kasside lemmiktegevus. Kõikjal, kuhu ma lähen, on kassid akende peal, vaatavad mind oma suurte kassisilmadega ja liigutavad tasakesi vurre. Ma nii tahaks olla korraks nende kehades, tunda ja kuulda ja haista ja näha, nagu nemad näevad. Mitte, et ma tahaks olla kass, ei-ei, selliseid ambitsioone või luulusid mul pole. Aga kui saaks KORRAKS niimoodi hüpata – ma arvan, et see oleks nagu omamoodi narkootikum, see hetkeline tunne, kui sa ei ole oma kehas.

Või ajarännud. Tahaks hirmsasti, et saaks korraks hüpata mingisse teise aega, seista korraks näiteks 18. sajandi Tartu kesklinnas. Tunda seda lõhna ja tajuda, kuidas inimesed sust mööda tõttavad, kuulda neid helisid ja näha seda valgust. See oleks imeline, see hüpe.

Tuleb leppida unenägudega.

internet lessons

hoomamatu 3 Replies

Also, keep texting shortcuts confined to your cell phone. Everybody understands when you use “2” instead of “too” because you were typing with your thumbs on a number pad. But you cannot let that habit sneak into your work or school emails or even message boards. And there’s no reason for it, you have all the time in the world to construct and proofread your message. If you are so pressed for time that you can’t spend the extra quarter of a second to type out the full word, you need to get up right away and finish your responsibilities. Don’t even worry about closing the window – that would take almost a full second.

Oh, and if you use “lol” in every sentence you type (and I’ve seen people who use it multiple times, ie, “lol I like dolphins because they’re cute lol”) I’m picturing you as this cackling moron. If you’re really laughing out loud that much you need to be on some kind of medication.

Cracked

Sama kehtib ka eesti keeles ja smailide puhul. Kui sa kasutad ühes lauses kolm korda koolon-deed, siis, noh, you need to be on some kind of medication. Ja kui sul on nii kiire, et sa kirjutad “nkn” “niikuinii” asemel või “xma” “kordama” asemel, siis you need to get up right away and finish your responsibilities.