Author Archives: daki
the oldest i’ve ever been
Eelmisel aastal istusin ma Kastani tänava kontoris ja iga kord, kui keegi mulle helistas, et palju õnne soovida, pidin ma lume kätte ukse peale kõõluma minema, sest all polnud levi. Ma mäletan, et Patsy helistas ja laulis. Jube külm oli, ma mäletan, radikad olid pidevalt sees. Siis ei osanud ma undki näha, et sel aastal on niimoodi.
Ma isegi ei mäleta, mis me õhtul tegime, ju me kodubaaris olime. Ma mäletan nädalavahetuse sünnipäeva, kui laulsid-mängisid Kassidele Iirised poisid ja kui särava pealispinna all juba käärisid mingid pinged, mida mina ei märganud, sest olin liiga naiivne…
Ma mäletan üle-eelmise aasta sünnipäeva, kui me olime rokiklubis ja sündis legendaarne “Walk of Shame” videomaterjal…
Üle-üle-eelmisel aastal, ma mäletan, olid mul sünnipäeva ajal kätel sinikad, aga kus me pidasime, enam ei mäleta…
Nii need aastad lähevad. Imelik on. Iga korraga on aina imelikum. Naljakas on see, et SISEMUSES sa ju tegelikult ei vanane ja nii raske on tajuda, et välimus ju vananeb. Üle-eelmisel nädalal ostsin ma oma esimese kortsudevastase kreemi, sest avastasin ootamatult peeglisse vaadates (meil on nüüd selline armutu peegel, mille kohal on armutu valgus vannitoas), et nahk on muutunud… väsinuks.
Kunagi oli mul raske mõista, kuidas vanamehed saavad noori tibisid sebida. Et kas neil imelik pole, kas nad ise ei saa aru, et nad on vanad! Ja nüüd taban ma isegi teinekord a
rusaamalt, et noored inimesed on ikka ilusad vaadata, hoolimata sellest, kas see on age appropriate või mitte. Ja no muidugi ükskord rääkisin ma vist mitu tundi Underis ühe kutiga juttu ja jumala lõbus oli ja siis tuli välja, et ta on 17 või nii. Ja ma olen kindel, et isegi siis, kui ma olen kümme aastat vanem, hindan ma samamoodi noorte inimeste ilu ja atraktiivsust – nii nagu ma olen seda alati teinud, tähele panemata, et ma olen neist juba väga-väga palju vanem…
Ja samas on nii, et see “noorem sina” on justkui käeulatuses, aga nagu paralleelmaailmas, nagu unes. Sa TEAD, et see oli, et sina olid selline, aga nii raske on leida seda ühendust “noorema sinuga”. Ma tean, et ma olen muutunud, aga väga raske on öelda, kuidas täpselt. Ma tahaks korra astuda 16aastase või 17aastase enda sisse ja tajuda, kes ma siis olin, äkki siis oskaks täpsemini öelda.
/
Sel aastal tuleb vist selles mõttes kõige igavam päris-sünnipäeva-päev, et ma olen kodus, küpsetan päev otsa ja õhtu on nagu õhtud ikka meil siin. Polegi nagu tahtmist kuhugi minna, kuigi ma tean, et melanhoolia saab mind väga
ootamatult kätte, kui ma sel lasen ligi hiilida. Juba praegu ma tunnen, et melanhoor minus tõstab pead – täpselt nagu igal sünnipäeval…
Ja tegelikult oli Chasing Gravity ikka ka üks eelmise aasta lahedamaid kontsertielamusi. Uskumatu, et ma selle aastalõpukokkuvõttes unustasin mainida. Nad on maailma parimad. See on selle aasta sünnipäevalugu, teeme siis nii. (Millegipärast ei tööta selles uues theme’is video embed.)
Ja olengi 27. Ma olen alati arvanud, et see tundub teistmoodi. Et NII VANA olek tundub teistmoodi. Aga ei tundu. Ikka tundub enda moodi.
Kummaline asi see vanus.
See pilt seal üleval on viie aasta tagusest veebruarist. Ma pole enam see inimene, nii kummaline kui see ka pole.
Toiduklubi: Spagetid – comfort food
Kunagi oli Tartus Zeppelinis Mandarini-nimeline hiinakas, kus müüd megahäid hakka nuudleid. Ma pole kunagi varem ega hiljem ühestki hiinakast nii häid nuudleid saanud, kuigi ma tellin neid ikka lolli järjekindlusega. Ja kodus pole mul õnnestunud ka häid nuudleid järele teha, sest ma lihtsalt pole leidnud poest neid õigeid nuudleid! Müügil on ju vaid riisi- või munanuudlid, aga need hakka nuudlid meenutasid mulle enim olemuselt ja konsistentsilt hoopis spagette. Nii et nüüd ma olen alla andnud autentsuse-püüdlustes ja läinud lihtsaima vastupanu teed ja saanud katse-eksituse meetodil spagetiroa, mis on kõige lähedasem sellele, mida ma olen otsinud. See on väike edasiarendus sellest spagetiroast, ainult et ta on vürtsikam ja äkilisem ja NII MÕNUS sellistel päevadel, kui tuul lõõtsutab akna taga.
Comfort food spagetid
Vaja läheb: peotäis spagette (oleneb, palju sööjaid on), neli-viis küünt küüslauku, kolm-neli (kuivatatud) tšillikauna, (tumedat) sojakastet, tšillipastat, sorts laimimahla
Valmistamine: pane spagetid keema ja keeda al dente. Prae purustatud küüslauk koos hakitud tšilliga oliiviõlis ja lisa lohakalt nõrutatud spagetid. Lohakalt nõrutatud tähendab siis seda, et on lausa tervitatav, kui natuke keeduvett asja mahlasemaks teeb. Siis viska juurde vaba käega sojakastet ning maitsesta sortsu laimimahla ja tšillipastaga. Kui soovid veel vürtsisemat elamust, lisa veel pipart, aga ära soola mingil juhul pane, sest sojakaste on isegi soolane. Serveeri näiteks riivitud parmesaniga.
Nagu näha, on see kompott täielik segu erinevate maade köökidest, nii et seda ei saa sugugi hiinakaks nimetada, aga itaaliapäraseks ka mitte. Aga nad on nii mõnusad!
lapsenahk
Kui ma laupäeval grandioosset-fabuloosset sünnipäeva-/dekreeti mineku/uue aasta/soolaleiva-/hilinenud jõulude pidu pidasin, siis saime me kingituseks esimese ametliku lapseasja – toolivärgenduse, milleta, öeldi, meid lapsega haiglast välja üldse ei lastagi. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas seda nimetatakse. Turvatool? Turvahäll? Toolikujuline asjandus, kuhu läheb laps sisse? Igal juhul on see meil nüüd olemas ja tuli kauni kollase aksessuaariga, mis peenelt “lapsenahaks” nimetati.
Paar päeva hiljem vaatasime mõlemad Abikaasaga seda imeasja, arutasime, kuidas see töötada võiks ja olime igatepidi uhked, et meile nii asjalik asi usaldati.
“Nii et me saime lapsenaha,” ütles Abikaasa mõtlikult.
“Jap!”
“Kollase.”
“Jap!”
“Ja me peame sinna lapse sisse panema?”
“Jap!”
“Aga… Aga lapsel ei ole ju kõrvad üldse selles kohas!”
nimedest, ikka ja jälle
Laupäeval tuli meil sõpradega teemaks Eesti nimeseadus ja hakkasin asja lähemalt uurima. Ja mis tuleb välja? Et Eesti nimeseadus sakib äässi.
Esiteks ma pean muidugi ütlema, et TEGELIKULT ei taha ma oma liitnime lapsele edasi anda, sest ma mäletan veel liigagi värskelt, kuidas ma ise terve lapsepõlve seda nõmedat Lambi-nime vihkasin ja ei tahtnud kuidagi aru saada, miks mul ei võiks olla ilus ja mittetähenduslik nimi nagu emmel. Lambi-nime olen ma armastama hakanud alles viimastel aastatel ja nüüd olen ma lõpuks aru saanud, et see on nii suur osa minust, et ma ei saa sellest enam loobuda. Kuidagi lihtsalt on nii, et ma olen Dagmar Lamp ja nii lihtsalt on. Seda on raske seletada, miks nimi nii olulist rolli mu identiteedis mängib. Ma saan aru, et paljude jaoks pole nimi oluline või vähemalt mitte nii oluline. Eks siin mängi rolli ka kogu mu nimeajalugu, mis on olnud keerukas. Aga mulle meeldib MINU nimi, see on MINU oma ja kui ma seda kuulen, ei teki sellega mul mingeid muid emotsioone, kui et see on MINU ja see olen MINA (ma tahan sellega öelda seda, et siin pole tegu mingi pere au edasikandmise või muu sarnasega, see nimi on puhtalt isiklik värk mu jaoks, ma ei teagi oma isapoolset suguvõsa praktiliselt üldse). Võrdluseks võib tuua siin selle neli kuud (ja see üks raamat (vist), mis on teise nimega), kui ma pidin kandma eelmise mehe nime. Ja kui see asi meil pauguga lõhki läks, siis see oli kohutav tunne, et ma pidin ikka seda nime kandma. Seda nime, mis meenutas mulle ainult seda inimest, kellega seostus nii palju valu! See oli vastik tunne, ma ei taha seda enam kunagi läbi elada. Eks oli asi ka selles, et ma ei jõudnudki elada selle nimega nii kaua, et jõuaks tulla positiivseid assotsiatsioone.
Ja ma usun, et kui ma paneks oma lastele perekonnanimeks Lamp, siis nad vihkaksid mind ilmselt elu lõpuni ja ei saaks samamoodi aru, nagu mina ei saanud.
Aga sellegipoolest on kohutavalt imelik, et minu laps hakkab kandma võõrast nime! Noh, olgu, eks ta nüüd ole minu nimi ka, aga ta on minu nimi umbes nii, nagu Abikaasa sugulased on minu perekond – ehk et by proxy, ma ju tean, et nad on mu perekond, aga see ei tundu ikka päris nii. (Ärgem saagem valesti aru, asi pole kuidagi seotud isikute endiga, tegu on toredate inimestega, aga saate aru, mis ma mõtlen? Et PEREKOND ei saa tulla üleöö, nagu ta abielludes paratamatult tuleb. Et nime poolest on, aga tunde poolest (veel) mitte.) Ja sama on selle nimega. Et see justkui on minu nimi, aga pole ka. See on siiski Abikaasa nimi ennekõike. Ja nüüd hakkab seda nime kandma meie laps. Ehk siis lihtsustatult: minu laps hakkab kandma võõrast nime.
Ma ei oskagi päriselt seletada, miks see minus nii segaseid emotsioone tekitab. Äkki on asi selles, et ma olen ise kasvanud üles nii, et kandsin emaga erinevat nime? (Heh, meie perekond oli üldse lahe, emal üks nimi, kasuisal teine ja meil õega siis see õnnetu L.) Ma ei ole varem seda väga analüüsinud, pole nagu põhjust olnud… Aga nüüd, kui ma mängin mõttes erinevate eesnimevariantidega ja panen nad klapitamiseks kokku Abikaasa perekonnanimega, siis on… nii VÕÕRAS tunne. Ja kui ma proovin sama nime L-ga, siis on nii oma tunne!
Nimeseaduse juurde tagasi tulles – mina ei või oma abiellumisel võetud liitnime edasi anda, nagu ma teada sain. Mis on asi, mis mind raevu ajas (kuigi ma ei plaaninud seda teha, AGA MUL VÕIKS OLLA SEE VALIK!). Esiteks tekkis mõte: aga mis siis, kui me mõlemad oleks võtnud liitnime abielludes?! Ja sellele vastab seadus nii:
Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb abiellumisel antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi.
Ehk siis ühesugust liitnime abielludes võtta ei saa. Tuleb teha selline nimi, kus esimesel kohal on su “neiupõlvenimi” ja teisel kohal abikaasa nimi. Ehk siis kui mina olen Lamp-Jõgi, siis mu Abikaasa oleks saanud võtta Jõgi-Lamp. MIS ON ERITI JABUR! Nii et ma saan mõneti isegi aru, miks on seadus nii karmiks tehtud, sest kellelgi tuleks raudselt pähe selline stsenaarium, et mõlemad võtavad liitnime ja siis panevad lapsele veel liit-liitnime, näiteks Lamp-Jõgi-Jõgi-Lamp. Nii et liitnimede korral jääb raudselt alati üks vanem kaotajaks, juhul kui nad mõlemad otsustavad abiellumisel liitnime kasuks.
Ja kui on üks loll, kes ei taha oma neiupõlvenimest loobuda, aga on nõus tegema liitnime näol kompromissi – nagu mina – siis tema oma nime lapsele edasi anda ei saa.
Ma tahaks hirmsasti küsida, miks see kõik nii on? Miks ei saaks me võtta abielludes ühist ÜHESUGUST liitnime ja seda lapsele edasi anda? Mitte et ma oleks nüüd hull liitnimede fanatt, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks mina ei tohi oma liitnime edasi anda, kui ma juba selle kasuks otsustanud olen. Miks minu laps ei saa kanda minu nime? Ja kuna seadus lubab anda ema nime siis, kui isadus pole kindlaks tehtud, kas siis on võimalus, et kui ma kunagi peaks lahutama ja uue lapse tegema, siis temale ma saan oma nime edasi anda (kui ma selle säilitanud olen), kui ma ei ütle, kes isa on? Eriti jaburad stsenaariumid tulevad pähe.
Kui ma üritasin teada saada, miks meil selline nimeseadus on, siis ma eriti targemaks ei saanudki. Kui see 2005 jõustus, siis ilmus küll mõni artikkel sel teemal, aga nendes keskenduti eesnimede teemale. Guugeldades jõudsin erinevate foorumiteni, mis pakkusid muidugi mõnusalt naermist. Seal ikka kurdeti, et “issi valis nime välja ja öeldi, et ei saagi panna!!! siis pidime koha peal nime välja mõtlema, no panime siis Jessica, aga issi oli nii kurb pärast”. Eriti head olid need postitused vanematelt, kes raevutsesid, sest leidsid oma lapse nime napakate nimede edetabelist, mida ikka aeg-ajalt ajakirjanduses ilmub. No ma saan aru, et napakus on vaataja silmades, aga mina olen elu aeg elanud nimega, mille puhul ma olen pidanud ALATI seletama, et see on väga levinud naisenimi Skandinaavias, jah, just NAISEnimi, nii et mul on päriselt kahju kõikidest neist, kes peavad pidevalt oma nime tähthaaval ette lugema ja, mis kõige hullem, seda õigustama.
Nagu ma aru saan, siis on nimedeteema selline, mis jagab inimesed kahte leeri. Ühed ütlevad, et eestlased on sallimatud ja ei saa aru, et vanematel on õigus panna see nimi, mis nad tahavad ja et igaüks ei peagi olema Kalle või Malle. Ja siis on teine leer, keda võib ka “mõistuse hääleks” nimetada, sest nad üritavad rõhutada, et nimepanekul võiks ikka arvestada, et laps peab sellega elu lõpuni elama.
Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. Esiteks on üsna selge, et nimi ja sellega seotud emotsioonid (positiivne, negatiivne, tunne, et see on “nõme nimi” või “äge nimi”) on absoluutselt personaalsed. Mul on küllalt nimenäiteid, mida mina IIALGI lapsele ei kaaluks – sest näiteks oli mul kunagi selle nimega lasteaiakaaslane, kel olid kätel soolatüükad ja ma pidin temaga tantsima. Sellest saadik ei salli ma seda NIME (ja siinkohal pean kindlasti mainima, et tunnen mitmeid selle nimega inimesi ja nemad on ikka toredad). Või näiteks ei paneks ma kunagi oma lapsele nimeks Priit, mis on ju täiesti tavaline ja aktseptaabel nimi, aga mulle seostub sellega koolikiusamine ja mõnitamine, mida sellenimelise isiku poolt taluma pidin. (Ja samas on mul küll ja veel Priidu-nimelisi sõpru ja tuttavaid!)
Ehk siis lühidalt: ma ei anna inimesele hinnanguid tema nime põhjal, aga see ei tähenda, et ma ise seda nime valiks. Ja ma usun, et paljudel on nii.
Teiseks on üsna selge, et last hakatakse niikuinii kiusama. On täiesti ükskõik, kas ta nimi on näiteks Maria või Lillemor või Kati. Kiusama hakatakse igal juhul, sest lapsed on sellised. Ma usun, et kindlasti on neid, kes ei tea kiusamisest midagi, aga suurem osa kahjuks teab. Nii et sa võid ju püüda ja mõelda välja nime, millest ei anna midagi välja käänata, aga lapsed on äärmiselt andekad. Nii saab Irjast vaevata Kaelkirjak, Dagmarist Teksatagi ja nii edasi. Variante on alati lõputult ja sa ei saa kõike neid ette näha. Aga noh, sa võiksid muidugi püüda…
Nii et ma olen üsna kindel, et ka minu valitud nimi (mis praegu on esikohal nimedevalikus) tundub kellelegi hirmus nõme ja on kindlasti neid, kes pole seda kunagi kuulnud. Ja pealegi pole ma üldse kindel, et see nimi jääb, sest ma pean Põrnikale enne otsa vaatama, kui otsustan, sest no äkki ta on Elmari nägu, eks, siis tuleb ju Elmar panna.
Ahjaa, üks huvitav koht on veel, kust saab vaadata nimede statistikat. Andmekaitseseaduse tõttu ilmselt ei näidata küll seda, kui sellenimelist inimest on ainult 1 (nagu mind) ja öeldakse vaid, et tulemus on alla 5, aga ikkagi on täitsa põnev uurida, kui levinud miski nimi Eestis on.
Ja Olimpiadasid on lausa 17! Revolutsijaid küll aga vähem. Nii et mõtlemisruumi veel on.
//
Hiljem… Kommentaarides anti link nimeseaduse seletuskirjale ja sealt leidsin ka vastuse või õigemini kinnituse sellele, mida arvasin – et seadus on tehtud konservatiivne ja peab silmas seda, et hoitaks “suguvõsatraditsioone” ja ei tekiks juurde “uusi perekondi” (nime alusel). Minu meelest on see jabur, aga noh, eks ma olen ise ka teinekord üsna konservatiivne paljudes asjades. Nii et tuleb leppida:
Kahekordseid perekonnanimesid käsitatakse eesti isikunimesüsteemis erandina, mida saab juurde tekkida vaid abiellumisel ning üksnes juhul, kui abielluja soovib saada abikaasa nime, ent säilitada ka oma. Lapsele niisuguse ühekordseks kasutamiseks mõeldud nime pärandamine moonutaks perekonnanime kui suguvõsa traditsioone edasikandva nimeosise mõtet.
t+3
Kolmas sünnituspuhkuse päev AND I FEEL AWESOME!
Päriselt. Ma pole vist eales puhkusest nii vaimustuses olnud kui praegu. Okei, eile pidin käima linnas ja siis õhtuks valutasin küll kõikjalt jälle, aga esmaspäeval ja täna ei teinud/tee ma mitte midagi ja see on faking fantastiline. Päriselt! Ma saan lihtsalt vedeleda, Põrnikas saab lihtsalt kasvada ja kõik on super. SUPER.
Muuhulgas käisin eile üle seitsme aasta või nii hambaarsti juures. Kui ma viimati seal käisin, siis läksin just murega, et ei tea, kas peaks tarkusehambad välja võtma, sest mul aastas paar korda lööb igemed sealt tagant nii paiste, kui hammas kasvama hakkab, et nädal aega on tõeline piin. Tookord arvas arst, et ära pole võtta vaja ja… Ja põhimõtteliselt sellega tema nõu piirduski. Eile sain ma teada, et asi pole üldse selles, et hambad kasvaks, sest hambad on alt ammu ära kasvanud, vaid tegu on hoopis igemepõletikuga, mis pidevalt välja lööb, sest seal on tekkinud mingi sopistus või midagi.Nüüd ma mõtlen, et miks see eelmine arst mulle seda öelda ei võinud…
Aga awesome on hoopis fakt, et mul oli ainult üks auk. See-eest persetäis hambakivi, aga ikkagi, üks auk! Ja seegi parandatakse ära alles pärast Põrnika sündi, sest, nagu ma eile teada sain, võib tuimestussüst (ma absoluutselt ei tunnista sõna “tuimastus”, nagu mõned ei tunnista sõna “taristu”) sünnituse esile kutsuda. Nojah. Ja ma just lootsin, et saan enne kõigega ühele poole ja siis on jälle järgmised seitse aastat mureta. Või noh, okei. Vähem. Sest mul pole midagi hambaarstide vastu, ma käin seal hea meelega. Isegi süsti ei nõua ma alati, sest valulävi on mul üsna kõrge (palun siinkohal mitte sünnitusnalju teha) ja ma ei saa senimaani aru, millest mu õde räägib, kui ta ütleb, et hambakivieemaldus on ilgelt rõve. No ega ta meeldiv just pole, aga ka midagi talumatut pole selles. Arsti juures ei käi ma sel lihtsal põhjusel, et see on MEGAKALLIS. 7 aastat tagasi käisingi siis, kui sain veel tasuta… Oot, ma just hakkasin mõtlema, et pidi ikka olema natuke väiksem vahe, sest viimati kui ma käisin, siis ma maksin. Ha, vanad blogiarhiivid ütlevadki, et oli hoopis aasta 2005. No vott. Aga seekord läks 100 euri ja natuke peale ja kuuldavasti võin ma Haigekassalt lausa 10 euri tagasi nõutada. Kas pole mitte fantastiline. Lihtsalt oivaline. Miks meil ei võiks olla dental plani?
Tegelikult võiks lausa öelda, et mulle isegi MEELDIB hambaarsti juures. Mõnus on seal pikutada, kui keegi sind paremaks teeb. See on vist natuke sarnane sellega, kuidas teistele meeldib käia näiteks pediküüris, et mõnus, kui keegi suga tegeleb. (Mina pediküüris käia ei saa, sest ma ei kannata kui keegi mu jalgu katsub. Kunagi, kui ma lapsena varba ära lõin, ei saanud ema isegi seda kinni siduda, sest ma tahtsin teda iga kord jalaga näkku peksta, kui ta käed külge pani.)
Enihuu. NII MÕNUS ON MITTE MIDAGI TEHA!
Või noh, muidugi on mul buttload of asju, mida oleks vaja teha, raamatuprojekte ja toimetamist ja värki, aga ma võtsin endale kaks vaba nädalat. Et pidada sünnipäevi, käia Tartus arsti juures ja nii üldiselt, oma zen tagasi saada. Ja ma naudin seda sajaga.
Ahjaa. Laupäeval käisid külalised ja ma sain endale kingituseks kolm rösterit. Siit õppetund: kui sa mitu aastat vingud, et sa midagi tahad, siis ole valmis, et sa lõpuks selle saad – mitmuses.
being prepared
Täna öösel nägin ma unes, et hakkan sünnitama. Mu sünnitus sarnanes natuke Heljo Männi (KELLEGA MUL ON ÜHEL PÄEVAL SÜNNIPÄEV!!!) kolmanda lapse sündimisega, millest ta mulle rääkis (intervjuud loe homsest Naistest) – see väldanud üheksa päeva. No et veed tulid ära ja arstid keeldusid tegemast talle keisrilõiget, kui muu protsess juba pihta ei tahtnud hakata, sest “iga operatsioon on ohtlik ja teil on ju kaks last vaja üles kasvatada!” Noh, unes ma läksin ka haiglasse ja valud olid täiesti regulaarsed, umbes tunnis kord. Ja nii PÄEVI. Lõppu ma ei mäleta, aga ma mäletan, et ma olin üsna veendunud, et mu sünnitus kestab igavesti JA MUL POLE ISEGI ÜHTEGI SARJA VAADATA!
Hommikul hakkasin triiksärki selga nööpima ja olin siiralt üllatunud, et see mulle selga ei mahu. Ma tükk aega tõesti ei saanud aru, et miks ta nii kitsas on. Ma saan selle panna ainult nähtuse pregnant brain arvele.
Ma olen lugenud tohutul hulgal emadusest ja rasedusest pajatavaid raamatuid. Kuigi ma alguses arvasin, et ei viitsi väga, olen nüüd avastanud, et põnev on. Ja üldiselt kujunebki nii mingi pilt, mis laias laastus peaks emadusele vastama. Nagu mosaiigikildudest kokku pandud. Ma ei taha uskuda, et minu kogemus nüüd väga radikaalselt erinev saab olema, kui kõikidel teistel naistel – aga samas ei julge ma ka mingi hinna eest öelda, et ma olen valmis. Sitta ma olen! Aga vähemalt ma loodan, et ma TEAN erinevaid võimalikke stsenaariume ja oskan nad ära tunda (ning loodetavasti mäletan, mis raamatus millest juttu oli, et sealt see koht üles otsida).
Praegu loen kõikide lemmiknumpar-mehe Jamie Oliveri naise Jools Oliveri raamatut “Minus Nine to One”. Ootasin selle saabumist pikisilmi ja pidin pettuma. Lihtsalt, noh, kuidas seda nüüd kenasti öelda… Tüdruk ei oska kirjutada hästi! Seda väikest tõsiasja ignoreerides on ta küll aga tohutu tellise valmis meisterdanud. Ja noh, see et ta kirjutada väga ei oska, polegi nii morjendav, kogemustest on ikka tore lugeda. Kui ta ainult iga lauset hüüumärgiga ei tahaks lõpetada… Õh. Teate, ta on selline kindlasti hästi tore ja soe inimene, aga ta on minu maitse jaoks liiga roosa. Hoopis teine tera on Dooce’i “It Sucked and Then I Cried”, mille peaks uuesti üle lugema, sest tellisin selle kunagi ammu enne rasedaks jäämist. Mäletan, et torkasin selle soon-to-be-Abikaasale näppu sõnadega “Kui sa kunagi tahad minuga lapsi saada, siis see on raamat, mida sa PEAD lugema.”
Muidugi ei ole ta seda senimaani lugenud.
Aga kõige üllatuslikumalt on mind ehk kõige paremini asjadeks ette valmistanud Virginia Ironside’i “Minu oivaline elu”, mis on 60aastase naise päevaraamat. Jah, just! Rasedus meenutab tohutult vanadust! Näiteks:
Siis panin ma riidesse. See ei ole enam nii kerge. Minu mäletamist mööda panin ma varem sukkpüksid jalga nii, et hoidsin tasakaalu ühel jalal seistes. Nüüd istun ma voodil ja ukerdan nagu siil, kui neid üles tirin, jalad õhus kõlkumas.
Ma pean lisama, et sokkide-sukkade jalgasaamine polegi eriti naeruväärne vaatepilt, kui seda võrrelda bandaaži selga panekuga, sest mu arst ütles, et see tuleks peale panna hommikul PIKALI OLLES. No et nii toetab paremini või. Aga täitsa huvitav kogemus on suure kõhuga ukerdades pikaliasendis selga saada mingit venivat jullat, MILLE KINNITUS ON SELJA PEAL. Nii olengi ma sunnitud hommikuti mingeid “ärkav kaamel” nimega joogaharjutusi tegema, kõht taeva poole, bandaaž pidevalt näpust laksatamas, niipea, kui ma otsad lahti lasen, arvates, et NÜÜD jääb ta ju küll kinni.
Aga Ironside räägib ka sünnitusest ja lapsekasvatamisest (ja vanaemaks olemise erinevusest emaks olemisest) ja kuigi tema kogemused olla õudsed, on need olnud suurepärane õppematerjal. Päriselt, ma usun, et nüüdseks tean ma kõiki kohutavaid variante, mis võivad sünnituse ja lapse esimeste elukuude jooksul juhtuda. Miski ei suuda mind enam üllatada ja, ausalt öeldes, ma ei oskagi nagu karta. Mingi imelik pohhuism on tekkinud selle kõigega seoses. No et kui läheb sitasti, küllap siis tegeleme sellega. Ja kui Põrnikas liiga vara välja trügima ei hakka, ei ole ma ju ka üksi ja kõigi eelduste kohaselt on mul ema ja õde käepärast võtta ja koos saab ju ikka hakkama – mõelda, diplomeeritud õde ja diplomeeritud ema! Aga alati on variant, et ma hakkan KOHE sünnitama ja Põrnikal tuleb esimesed elunädalad veeta mu sokkidekorvis, sest meil ei ole veel ühtegi asja ostetud.
Aga see korv on täitsa mugav ja vähemalt on tal terve persetäis sipukaid. Toit olla kuuldavasti kah käepärast.
Nii et bring it on! Ma ei ole valmis, aga ma olen selleks valmis, et ma pole valmis!
Toiduklubi: Itaalia-pärane kanapada
Selle retsepti jaoks sain innustust kokablogist nimega “Proud Italian Cook”, kus autor pakkus välja “Comfot Foodi” nime all selle retsepti. Kuna mul just parasjagu oli kodus kapis paar kanafileed ootamas ning mitte eriti suur tahtmine pliidi ääres seista, siis haarasin retseptist rõõmuga kinni. Küll aga juhtus nii, et ma võtsin tema retsepti vaid aluseks, sest esiteks ei ole ma kursis, mis kurat on polenta (sõnastik annab vastuseks nii mannapuder kui odrajahupuder, Wikist sain aimu, et tegu on hoopis vist maisipudruga) ja pealegi olen ma arvamusel, et alati ei pea liharoa kõrval olema kohustuslikku kartulit, riisi või makaroni. Võib ju niisama ka!
Ja veini mul ka ei olnud ning oliive unustasin osta. Aga ikka sai megahää! Retsepti nime kohta tuleb tunnistada, et Itaalia-pärane on ta vaid sellepärast, et Itaalia-koka blogiretseptist innustust sai, ma annan endale aru, et kookospiim vaevalt Itaalia-pärane on… Pilt tuli kehvake, sest patareid vedasid alt viimasel hetkel, aga see nägi päriselt ilus ja värviline välja. Need punased kirsstomatid andsid viimase lihvi.
Itaalia-pärane kanapada kookospiimaga
Vaja läheb: 400 g kanafileed, üks suurem sibul, neli-viis küünt küüslauku, üks apteegitill, purk kookospiima, purk kirsstomateid, šampinjone (ma ei tea, palju neid oli, no üks paar peotäit ehk), basiilikut, rosmariini, (sidruni)pipart
Valmistamine: Haki kanafilee suupärasteks tükkideks ning pruunista kuumakindlas nõus (mul oli malmpann, mille kirjastuse naised mulle pulmadeks kinkisid:) koos hakitud sibula ja küüslauguga. Pane ahi 175 kraadi juurde sooja, samal ajal haki seened ja apteegitill. Sega kõik segamini – lisa kookospiim, kirsstomatid, seened, apteegitill pannile. Maitsesta värskete ürtide (mul rosmariin ja basiilik) ja (sidruni)pipraga ning pane ahju. Hoia seal umbes 45 minutit. Serveerida võid nii kartuli kui riisi või muu suupärasega, aga võid süüa ka niisama:)
e-luger
Nii, ammu siin mängin mõttega endale e-luger soetada. Hakkasin siis vaatama, et milline võiks minu vajadustele kõige paremini sobida. Ma olen seda asja juba mitu aega uurinud ja isegi parimad lugejad enda jaoks ära reastanud, aga siis guugeldasin korra “best e-reader on the market” ja sattusin taas segadusse, sest leidsin ühe tabeli, kus esiotsas troonib Kindle, mis on minu võrdlustest välja jäänud, sest seda Eestis ei müüa. See viimane argument on muidugi tänapäeval juba üsna mõttetu, aga minusuguse jaoks, kellel pole krediitkaarti ja kes seda lähiajal ka ei saa, on see oluline argument, sest mina ei saa netist tellida, eks.
No ja siis mõtlesin, et uurin ikka, äkki on tõesti Kindle teistest peajagu üle ja peaks Prestigio asemel (mille ma olin endale juba välja valinud põhimõtteliselt) ikka selle peale mõtlema. Leidsin DT Blogist sellise posti, aga ausalt öelda tekitas see rohkem küsimusi kui andis vastuseid.
Mida ma siis e-lugerilt ootan?
- Kuna ma ei kasuta Amazoni (vt märkust krediitkaardi puudumise kohta), siis piirduksin muul teel soetatavate e-raamatutega ja mulle on väga oluline, et ma saaks mugavalt ja lihtsalt nt Apollost ja RRist raamatud kätte (Kindle puhul tundub, et ma pean selleks mingeid lisaliigutusi tegema), pluss ma tahaks mugavalt lugeda ka Eesti ajakirju ja ajalehti, mis vaikselt juba sellesse formaati kolivad.
- Ma tahaks e-ink tehnoloogiat, arvestades kuidas mulle meeldib õues lugeda.
- Mind ei huvita pleierid ja värgid, kuigi tuleb tunnistada, et Tartu vahet loksudes on ehk mugav mõni sari kaasa vedada… Aga see pole kindlasti primaarne. Mul on pleier ja see töötab just fine.
- Kindlasti peab olema SD-kaardi võimalus.
- Ja värvivalik on ka oluline, ma tahan, et mu luger oleks punane või valge, mitte igavalt hall.
- Wifi olemasolu oleks suur pluss.
- Text to speech mind ei huvita, ma pole suutnud kunagi audioraamatuid kuulata, mu mõte läheb rändama.
- Sisemälu vähemalt 2 GB.
Mul on tunne, et see Kindle vs teised e-lugerid on umbes nagu Apple vs Microsoft. Et on üks koolkond, kes on hästi märgitruu hoolimata kõigest ning soovitab mulle kindlasti igast asendist Kindle’it. Aga võibolla pole ka nii… Samas pole ma Kindle’ist päris hästi aru saanud, täpselt nagu seal DT posti kommentaarides üks mainis – et kas see Kindle on platvorm koos riistvaraga või misasi? Peamiselt Amazoni jaoks mõeldud siiski? Kui nii on, siis see mulle ilmselt siiski ei sobi…
Ühesõnaga, shoot! On teil kogemusi e-lugeritega? Mida soovitate?
suddenly: pregnancy
Viimase paari nädala jooksul olen ma ühtäkki rasedaks jäänud. Mul on tunne, et ma peaks selle kohta demotivational posteri tegema… oot, hetk, teengi…
Esiteks on mul tekkinud üleöö TOHUTU kõht. Muuhulgas avastasin esimesed õrnad venitusarmid, mis mind ei üllatanud per se, sest mu puusad on ammu tunnistust andnud sellest, kui vastuvõtlik ma venitusarmidele olen, küll aga üllatas mind, et nad praegu tekkisid. No okei, kõht on suur, aga mitte nüüd nii hullult suur!
Sümfüüsivalu on muutunud igapäevaseks, nii et praegu on olukord selline, kus ma hindan oma mugavusastet selle järgi, kui vähe valutab (as opposed to ei valuta üldse). Eilne Tartu-tripp oli ikka ILGE BITCH, eriti tagasitee, kui minu kõrval istus seebi järele lõhnav noormees, kes ontlikult, käed põlvedel ja selg sirgu, terve tee ühes asendis istus. VÕIMALIKULT MINU LÄHEDAL. Ma juba mõtlesin, et peaks talle mainima, et bussiistmeid saab ka külgsuunas liigutada, sest mul oli tõesti väga vähe ruumi ja paigalolek oli piin, aga kuna ma olen külgsuunas liigutamist ainult telekast näinud ja pole üldse kindel, et see actually töötab, siis ei öelnud ma midagi, ägisesin ja ohkasin passiivagressiivselt ja otsisin iga veerand tunni tagant uut ja mugavat asendit.
(Ma tahan autot. MA TAHAN AUTOT!)
Niisiis andsin alla ja leppisin faktiga, et ma vist tõesti olen rase ja ostsin bandaaži. Muud suurt vahet pole veel märganud, ainult kõndides on natuke mugavam, sest selle järsku rasedaks jäämisega avastasin ootamatult, et mu kõht TAARUB liikudes. See on üsna eba tunne ja bandaaž ei lase vähemalt sel nii vabalt nelja tuule poole kõikuda.
Õnneks on viimane töönädal ja kui veebruaris poleks nii palju Tartu vahet (bussiga) sõitmisi, siis ma võiks üsna rahulolev olla. Aga mind ette juba hirmutab see, kui palju aega pean ma bussis veetma, nii et ma katsun need mõtted endast kaugel hoida.
Jajah, kõige selle juures tean ma väga hästi, et “see pole veel midagi” ja “oota veel kaks kuud”. Ma tänan väga, ma mõistan, et läheb veel hullemaks, aga ega see perspektiiv kuidagi ju mu PRAEGUST olukorda ei leevenda. It’s not like ma saan hüpata tulevikku, korra tunda, mis tunne on olla 9 kuud rase ja siis tagasi hüpata, et seda praegust aega kuidagi paremini hinnata või.
Aga muidu on kõik hästi. Käisin arsti juures, süda lööb nagu peab, kaalu on nüüd visanud kõvasti (pole ime, et järsku nii raskeks läks, kui kuuga neli kilo tuli või nii – mis ühtlasi tähendab, et ma keelan rohkem kaalu juurde tulla. Keelan, you hear me!?), proovid on kõik ideaalsed ja nii me sõuame. Kusjuures, kõige selle hädaldamise juures ei taha ma üldse, et ta sealt väga kiiresti välja tuleks. Oh, muidugi tahaks juba näha, kas ta on minu, Abikaasa või lehma lellepoja nägu ja mis värvi ta juuksed on, aga üldiselt mulle meeldib väga, et ta mu kõhus elab. Rääkisime arstiga eile, KUI lühikest aega saavad naised tegelikult oma elus rasedad olla ja kuidas seda aega peaks nautima. Noh, see on vastandlikke mõtteid tekitav seisukoht, aga ma tegelikult isegi mõistan seda. See on ikka sitaks eriline tunne, kui keegi sul kõhus elab. Sürreaalne ja tuletab meelde kõiki “Alieni” filme, aga ikkagi väga lahe.
Päeva küsimuseks on seekord mitte eilne küsimus, et kui on mupo ja kapo, miks pole lipo, vaid hoopis sarjast “Tallinna veidrusi”. Mis komme see on teha KOLM samanimelist bussipeatust (vt Kolde pst, Hotell “Tallinn”)? Kusjuures, eriti sürr on see, et kõigis kolmes peatuvad erinevad numbrid ja kõik on eri suundades. Oleks ju loogiline, et on kaks peatust: üks ühel pool teed, teine teisel pool. Ühega saab ühes suunas, teisega teises suunas. Aga Tallinn on ikka hämmastav. (Ja segadusseajav ja ebapraktiline.) Kui raske on panna ERINEVAD nimed bussipeatustele? Mis pealegi asuvad teineteisest nii kilomeetri kauguses?