Author Archives: daki

reality check by Glee

hoomamatu 16 Replies

Nagu kõik teavad, siis sarjad on elu. Kuna ma olen üle hiiglama pika aja haige, siis olen kahe päeva jooksul ära vaadanud kõik sarjad, mis on mõne kuuga kogunenud, sest muud ei jaksa teha. Tegelikult ma enamiku ajast hoian niikuinii silmi kinni, aga magada ju ei saa (sest paha on) ja lugeda või midagi muud asjalikku teha ka ei jaksa. Võiks ju arvata, et kui daame siin sünnituspuhkusel on, siis ta muud ei teegi kui vahib sarju, aga ma olen endalegi üllatuseks megaaktiivne olnud, käinud vessaris (kust ma ilmselt külmetasingi) ja Tartu vahet ja isegi inimestega kohtunud ja muidu tubli olnud. Sarjad on jäänud tahaplaanile, eriti need “haiguspäevade sarjad”, mida ei viitsigi niisama vaadata, ainult siis, kui muud teha pole.

No ja siis ma hakkasin eile mõtlema Gleed vaadates, et kuidas kurat saavad ikka Eesti ja USA keskkoolid nii erinevad olla. Muidugi ma saan aru, et tegelikkus erineb mõningal määral ekraanile paisatust, aga siiski. Kuidas on nii, et lapsed, kes teoorias on ju kõikjal ühesugused, võivad eri riikides siiski nii erinevad olla?

Näiteks kogu see Glee kontseptsioon. Et tehakse mingi šõutrupp* (vrdl meie näiteringid ja laulukoorid), kuhu kogunevad heidikud JA coolid lapsed ja see on ikka mingi asi, mis on teiste meelest väärt mõnitamist? Ja üldse kogu see coolide laste värk, see on ikka imelik. Tundub, et USAs on coolid kes? Sportlased ja cheerleaderid. Heidikud on tarkurid, need, kes käivad imelikult riides, paksud ja seksuaal- või rahvusvähemused (weird Asian kid, nagu üks Glee tegelane enda kohta ütles). Seda isegi juhul, kui nad on tegelikult ägedad, st omavad kõiki sotsiaalseid võimeid hakkama saada ja mitte jääda mõnitatava rolli.

Ma küll käisin koolis väga ammu (kohustuslik karje: MA OLEN VANA!), aga miskit ma ikka mäletan. Heidikud olid peamiselt siiski need lapsed, kes erinesid üldisest sel määral, et jäid silma. Need, kes hoidsid tugevalt omaette, olid natuke teistmoodi. Aga nende heidiklikkus ei väljendunudki muus kui selles, et nad olid omaette. Seda, et kellelegi IGA PÄEV limonaadi pähe valataks, ikka ei olnud. Ja mind kogu selle Glee võltstegelikkuse juures häiribki kõige rohkem see, kuidas see sari (olgugi, et ta on päris lahe sari), õigustab ja isegi ülistab IGAPÄEVAST TERRORIT**. Mis peaks kõikide loogikareeglite järgi ammu juba olema õpetajatele silma jäänud – st sarjas ongi, aga keegi ei tee midagi! Õpetajad, kes teavad, et teatud õpilasi terroriseeritakse IGA PÄEV, soovitavad vaid edasi laulda, “olla sina ise” ja küll kõik imepäraselt laheneb.

Päriselu minu jaoks pole kunagi selline olnud. Muidugi, olid meilgi coolid lapsed. Coolid lapsed olid eranditult kõik rikkad ja/või ilusad. Seda siis tüdrukute puhul. Kes ei olnud klassikaliselt ilusad, need jäeti puntidest kõrvale. Ilusad tüdrukud olid alati coolid, isegi siis kui nad olid targad, käisid imelikult riides või eksisid muude sotsiaalsete normide vastu (näiteks tegid pättusi). Neile anti andeks, sest nad olid ilusad ja seega coolid.

Kes ei olnud NII ilusad, said seda siiski olla kallite riiete ja muu kraami abil.

Lisaks olid coolid sportlased. Poistest. Tüdruksportlased olid üldiselt märkamatud. Poiss-sportlased olid väga coolid, kuigi sport vähemalt meie koolis polnud sellises ebajumalaid tootvas staatuses nagu USA sarjades. Ma vist käisin üldse vaid paar korda vaatamas pärast tunde mõnd kossumatši (muidugi poisi pärast, kes mulle meeldis) ja heal juhul oli pealtvaatajaid neli-viis. Cheerleadereid ei olnud, aga neid asendasidki siis rikkad/ilusad tüdrukud. Ja coolid olid andekad inimesed, need, kes oskasid hästi esineda, laulda, korvi mängida – meie koolist konkreetselt näiteks Rumala Noorkuu poisid, Tanel Tein jt.

Ülejäänud, n-ö keskpärased lapsed, leidsid kõik endale sõbrad ja hängimiskaaslased ja isegi kui sellised kambakesed polnud coolide laste soosingus, juhtus füüsilist vägivalda siiski harva või, ma tahaks loota, siiski harvem kui seda juhtub sarjades. St mingit jääjookidega ülekallamist, pea vetsupotti toppimist jmt juhtus vähe ja kui juhtus, pandi see suure kella külge. Kindlasti, KINDLASTI on palju juhtumeid, mis avalikkuseni ei jõudnud, kuid siiski tahaks ma loota, et sellist terrorit ja olelusvõitlust, mis filmides nähtud, väga sageli ette ei tulnud***.

Ka mina pean oma keskkoolikogemust pigem kehvemapoolseks, sest ma pole kunagi olnud ilus ega rikas, aga see-eest olen ma olnud tark ja aktivist-optimist-kummipea. Ja kuna ma pole ka kunagi eriti vaikne inimene olnud, siis teenisin ma üsna kiirelt oma valjuhäälse olemasoluga (mis polnud ilus ega rikas) ära teatud coolide laste halvakspanu. Mind kiusati ja oli vaimne terror kohati, aga ÜLDISELT oli igapäev siiski täiesti talutav. Ma ei kartnud kooli minna, mul olid ikka need sõbrad, kellega hängida (kes olid ka “natuke teistsugused” õpilaste standardite järgi) ja suud lahti teha ma ka ei kartnud. Kui üldse oli kiusamine, siis oli see pigem isikupõhine ehk et olid paar inimest, kellega me üksteist ei sallinud ja kes ei häbenenud seda välja näidata. Või kui konkreetselt läksid kellegagi tülli, siis võis kõike ette tulla. Aga seda, et ma oleks pidanud kartma, et KÕIK sportlased või coolid lapsed võivad iga hetk oma suva järgi mind limonaadiga üle valada või trepist alla lükata, ma tõesti ei kartnud.

Kui panna end korraks coolide laste (kes on tavapäraselt jõupositsioonil, et kiusata ja kes sarjades ongi ALATI need, kes kiusavad) olukorda, siis… Kui sa pole just psühhopaat ja su ajuga pole midagi tõsiselt lahti, siis vaevalt et sa jaksad iga päev ja iga minut mõelda sellele, kuidas endast nõrgemaid alavääristada. Ma võin siinkohal muidugi täiesti mööda panna, aga coolide laste jaoks on oluline ju maine. Võim. See, et sa oled püramiidi tipus. Et olla püramiidi tipus, pead sa tõesti aeg-ajalt oma jõudu näitama, kuid samas pead sa ka jääma piisavalt meeldivaks tegelikele autoriteetidele ehk õpetajatele ja kooli juhtkonnale. Kui sa pidevalt käitud nagu psühhopaat, siis ei saa sa tavakoolis kaua vastu pidada (meil oli ka selliseid. Nad kadusid aastaga. Lõpetasid üldiselt Puiatus või mõnes leebemas erikoolis.), keegi ikka lõpuks näeb ja teeb midagi****.

Nii et igal juhul tundub sarjareaalsus kohutavalt vale. Või vähemalt selle konkreetse sarja reaalsus. Aga no millest me räägime, kui tüüpidel on aega teha igal nädalal grandioosne lavakava, neil on raha eriefektideks (aga mitte bussipiletiks võistlustele), neil on tüdrukud, kes arvavad, et kured toovad lapsi, kuigi nende lähim sõbranna alles eelmises hooajas SÜNNITAS ja nad olid seal juures, neil on pidevalt taustal passimas bänd, kes alati oskab ka kõige tundmatumaid lugusid hoobilt ideaalselt mängida… Nagu öeldud, ma saan aru, et see on vaid väljamõeldis, aga nagu kõik väljamõeldised, põhineb seegi ju reaalsusel.

Sellel imelikul Ameerika koolireaalsusel, kus cooliks peetakse ainult sportlasi ja nende ergutustüdrukuid ja kus kõik teised, olgu nad tegelikult nii ilusad, andekad või osavad kui tahes, on alati kõrvaletõrjutud. Veider reaalsus igal juhul. Keegi, kes on kursis rohkem Ameerika koolitegelikkusega, ehk kommenteeriks? Kas tegelikult on asjad ka nii drastilised, kui teleekraanilt nähtud?

___

*Ma tean küll, et eesti keeles on õige öelda sõu, aga see tundub kuidagi eriti värd.

**Siinkohal peaks muidugi mainima, et mind ärritavad sarjad sageli. Näiteks ei saa ma aru, kuidas CSI TEHNIKUD, kes peaksid olema ülimalt erapooletud oma tõendeid analüüsides, on samad inimesed, kes ajavad taga kahtlusaluseid, kuulavad neid üle ja ka ARRETEERIVAD neid. But that’s just me. Ma saan tegelt aru, et sarja huvides on see tegelikkuse väänamine.

***Kindlasti on neid õnnetuid lapsi, kelle jaoks igapäevane terror ongi kahjuks igapäevane. Neid, kes on “välja valitud” ja keda massipsühhoosis hakkavad kiusama (või seda kiusamist ignoreerima) kõik, nii coolid kui mittecoolid. Nende keissidega ma kursis pole ja ei tahaks ka kuidagi väita, et see on tavapärane, siiski loodetavasti on need juhtumid pigem erand kui reegel.

****Ka siinkohal võib vaielda, aga olgem by default naiivsed ja uskugem ühiskonna toimimisse.

amplituud

hoomamatu 4 Replies

“Mõtle, ma olen kaheksandat kuud rase!”
“Mhmh.”
“Ja ma üldse ei taaru veel. Kõnnin täiesti normaalselt. Ma alati arvasin, et kaheksa kuud rase olla, et see on midagi kohutavalt kurnavat ja noh, hiiglaslikku.”
“Nojah… Aga sa oled alati natuke imelikult kõndinud.”
“Mis MÕTTES?!”
“Noh nagu… natuke taarudes.”
“MIS MÕTTES?!”
“No sa nagu astud imelikult teinekord… Nagu labade väliskülgedele või…”
“Nii et sa tahad öelda, et ma TAARUN KOGU AEG?!”
“Ei-ei… No lihtsalt… amplituud on teine…”

saage tuttavaks: Caspar

hoomamatu 7 Replies

Ükskord aasta tagasi leidsid õde ja õemees oma teeotsalt väikese musta karvakera. Tema oligi Caspar. Casparil on igikestev nälg ja alguses sõi ta valimatult kõike, ka koeratoitu, mis tähendas, et ta oli väike kõndiv sabaga gaasitehas.

Nüüd armastab ta eriti kala. Ärge laske end Caspari välimusest petta, ta pole sugugi nii tagasihoidlik kui ta oma ilmega ülemisel pildil märku üritab anda. Ei, Casparile meeldib väga pahandust teha. Eriti meeldib talle juhtmeid närida.

Kui Caspar kõnnib, siis on seda kuulda kaugele-kaugele, nagu polekski tal kassikäpad, vaid hoopis puujalad – või kabjad. Sellest on tulnud ka ta hüüdnimi Prževalski hobune (ehk Prõžekas). Prževalski hobusel on väga teravad küüned…

Aga lõpuks väsib temagi kõige liikuva ja mitteliikuva jahtimisest ära…

Ja vajub sügvasse unne ja näeb välja nagu maailma kõige armsam kass, kes ei tee kunagi pahandust.

Selline kass on Prževalski hobune ehk Caspar!

 

6 naabrit, keda leiab igast kortermajast

hoomamatu 15 Replies

Eric kirjutas kunagi paar artiklit mu lemmikveebilehele TERVES LAIAS INTERNETIS, Cracked.com. Õnneks pole ta päris ära unustanud, kuidas naljakaid asju kirjutada ja nüüd praktiseerib ta seda Comedy Estonia lehel, viimane postitus räägib näiteks ühistransporditüüpidest trollis. Trammide tüübid on hoopis teistsugused, ma vist kunagi kirjutan sarnase posti.

Enihuu, mul tuli sellega seoses meelde, et ma olen plaaninud juba pikka aega kirjutada postitust naabritest.

6 naabrit, kes elavad igas korterelamus

1. Pidutsejad. Kui ma kolisin siia majja, kus reaalselt asuvad vaid ametikorterid, siis ma arvasin, et siin majas kindlasti Pidutsejaid ei leidu. I mean, noored pered ju peamiselt ja üksikud inimesed, kelle jaoks on see vaid ajutine koht, kus magada ja põhiline eluase näiteks asub kuskil linnast väljas. Aga ei, Pidutsejad on ka siin majas. Teate ju küll neid tüüpe? Need, kellel muusika peab PEKSMA hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Reaalselt ei peagi seal korteris pidu käima, aga muusika peab olema alati nii vali, et kõik teaksid: siin korteris elab kuningas! Kes kuulab Meie Meest! Meie maja Pidutsejad elavad kusjuures isegi mitte meie all, vaid diagonaalis, kuid nende muusika peksab magamistuppa sisse konkreetselt hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ja ma ei saa aru, kas inimesed üldse tööl ei käi?! Eriti vastik on see, et midagi ei saa teha – detsibellides ta ilmselt lubatut ei ületa, aga lihtsalt see bass on nii räme, mis läbi seinte peksab: nts, nts, nts. Õäh.

2. Prügihundid. Prügihundid on need naabrid, kes ei viitsi kohe oma prügi välja viia. Selle asemel seovad nad koti kokku ja TÕSTAVAD SELLE UKSE TAHA. Kus see siis haiseb. Sageli 12 tundi või kauem. Ja enamasti on Prügihundid need naabrid, kelle korteriuksest peavad KÕIK MAJAELANIKUD mööda kõndima, et oma korterisse saada. Ropkas elasid Prügihundid teisel korrusel meie all ja kahjuks ühtisid nad Pidutsejatega, ehk siis nende prügi haises eriti rämedalt (suitsukonid, õllepurgid jne). Puhas rõõm oli trepist käia. Selle maja Prügihundid on vist ka samad, kes Pidutsejad, vähemalt selle korteri juures see kott kogu aeg seisab. VÄLISUKSE KÕRVAL. Jällegi, puhas rõõm.

3. Noored pered. Noored Pered on muidu hirmus armsad, aga Noortel Peredel on lapsed. Ja lapsed, teadupoolest, lõugavad 24/7. Meid siin majas Noored Pered ainult ümbritsevadki, mis tähendab, et ma kuulan enne magama jäämist, kuidas ülakorrusel laps nutab ja päevi sisustavad üleuksenaabrid, kelle lapsed lõugavad ja tülitsevad. Ja siis kuskil siin lähedal, mitte päris peal, aga kuskil on beebi, kes nutab nii õudse häälega, et see pole enam inimlik. Tõsiselt, see on nagu… no see pole titenutt. See on nagu mingi õuduka soundtrack. Ja siis on need poisid, kes meie korteri all asuvas fuajees jalkat taovad ja need kutid, kes on teinud trepist allamineku tõeliseks mürafestivaliks.

4. Tigedad Pensionärid. Need selles majas puuduvad, kuid see-eest on nad olemas olnud kõikides majades, kus ma varem olen elanud. Tigedad Pensionärid on ALATI TIGEDAD. Kõige peale. Enamasti sinu peale, sest sa kuulad muusikat (koridorist läbi käies oma kõrvaklappidest näiteks), teed akna peal suitsu (“Suitsuhais tuleb ju mulle rõduukse kaudu sisse!!!”) või seksid valjuhäälselt. Ja siis on nad tigedad laste peale, kes koridoris jooksevad, Pidutsejate peale, sest nad pidutsevad, loomaomanike peale, sest loomad kisavad/haisevad, noorte perede peale, sest… ma ei tea, nad on noored? Igal juhul, nad pole iialgi rahul ja näitavad oma rahulolematust häälekalt välja.

5. Nähtamatud Mehed. Nähtamatud Mehed on naabritest kõige meeldivamad, või õigemini oleks seda, kui nad poleks nii kriipid ja ülbed. Kui sa neid koridoris kohtad, siis sa võidki tere ütlema jääda, nad lihtsalt EI NÄE SIND. Ma olen mitu korda siin majaski naabreid koridori peal nähes mõelnud, et ei tea, kas mina hakkan hulluks minema, et inimesi näen seal, kus neid pole või nad päriselt ei näe mind? Nähtamatutel Meestel on hämmastav võime sinust läbi vaadata. Nad ei kuule su tervitusi, nad ei näe, et sa nende järel uksest väljuda soovid (ehk siis uks lendab sulle näkku), nende jaoks oled sa tühi koht. Mõned Nähtamatud Mehed (enamasti sellise keskealise tädi kuju võtnud) on lausa vihased selle peale, kui sa julged nende nähtamatust kahtluse alla seada ja eriti otsekoheselt silma vaatad ja tervitad. Siis teeb ta sellise näo, et sa soovid, et oleksid surnud, selle asemel, et teda tervitanud. Kuidas sa küll julged!

6. Tülitsejad. Tülitsejad võivad kattuda Pidutsejatega või Noorte Peredega, meie eelmises majas olid Tülitsejateks Pidutsejad, selles majas on Noored Pered. Igal juhul, nagu nimigi ütleb, Tülitsejad tülitsevad. Ja see pole mitte mingi lihtne tüli, oo ei! See on kisa ja lõugamine ja rööked, mis panevad sind arvama, et kedagi tapetakse. Üks kord Ropkas naine isegi karjus, et tapetakse. Ma kutsusin siis politsei. Üldiselt käib Tülitsejate ring niimoodi: kõigepealt karjub mees naise peale. Siis karjub naine mehe peale ja kui halvasti läheb, saab kolakat. Siis läheb mees kodunt ära jooma ja naine hakkab laste peale karjuma. Kui on mitu last, siis lõpuks karjuvad lapsed üksteise peale. Kui elatakse koos veel ämmaga, siis saab see ka mingi hetk oma koosa, kas siis mehe või naise käest (ja siis karjub ämm laste peale). See karjumistsükkel on lihtsalt fantastiline. Kui hästi läheb ja tüli on tõeliselt räme, siis saab neile politsei kutsuda, aga üldiselt ei saa Tülitsejatega midagi teha ja peab ära kannatama ja ootama, millal läbi saab.

Üldse ühendab kõiki neid naabreid see üks asi: sa ei saa midagi teha. Pead õppima nendega elama. Või siis lootma, et kunagi saab metsa ära ja ei pea enam iialgi kellegi teise haisvat prügi taluma või Meie Meest öösel kell pool 1 kuulama.

Ma lausa armastan kortermaju.

headest asjadest

hoomamatu Leave a reply

Sel nädalal on juhtunud minuga igasuguseid häid asju ja hea on olla.

Kõigepealt käisin ma juuksuris. Tiidud muidugi olid tõrksad ja ei olnud üldse vaimustuses mõttest, et ma nüüd hakkangi mingit SOENGUT tegema ja et enam ei saagi olla ainult klambrite ja juuksekummidega kinni pandud. Täitsa uus kogemus oli minu jaoks see, kui ma eile seisin valgusfoori taga ja tuli tuulehoog, mis nii kaunilt mu juuksed lendlema pani ja esimest korda üle ma-ei-tea-mis-aja ma tundsin, et uau, mu juuksed näevad head välja. See oli nii uus emotsioon, et ma kohe naeratasin selle peale. Täiesti ebaeestlaslikult.

Ma nüüd püüan end harjutada sellega, et käsi ei tõuse hommikul kohe esimese asjana juuksekummi järele ja et ma nüüd kammingi juukseid vahepeal ja katsun välja näha nagu normaalne inimene. No nagu Naabrinaine täna ütles: “Et võiks vist enda eest rohkem hoolt kanda… umbes SADA KORDA ROHKEM kui ma seda praegu teen.”

Isegi ripsmed värvisin eile ära, hämmastav.

Siis käisin ma kolmapäeval Pelgulinna sünnitusmaja perekeskuses vesiaeroobikas ja see oli AWESOME. Mitte niivõrd see aeroobika osa, sest see ei meenutanud niivõrd vesiaeroobikat, millega ma harjunud olen, vaid pigem dokumentaalfilmi National Geographicult, mis kannab näiteks pealkirja “Whales vs Sea Lions”. Ma ikka olen harjunud, et vessar võtab läbi ja et saab igast harjutusi teha, aga ma saan aru, et see vaalateema on praegu päevakajaline ja et igasugused venitused ja kulgemised käivad asja juurde.

Mis asja ägedaks tegi, oli see koht. See oli niivõrd äge! Tilluke, hubane, nunnu. Kogu see perekeskus on siuke nunnu noh ja kuna ma läksingi sinna peamiselt selle pärast, et näha, kuidas seal võiks beebiujutamine  kunagi tulevikus välja näha, siis sattusin ma täiesti vaimustusse. Lisaks on vesiaeroobika isegi sel kujul ikka väga mõnus ja vees on hea ja kuna ma joogasse enam ei kipu jõudma, siis ma lähen ja käin vessaris hoopis. Kodule lähemal, ei pea sada korda ümber istuma ja paremal kellaajal kah.

Siis leidsin ma üles oma Dahlingu plaadi ja ma kuulan seda ja ei suuda ära imestada, et nii hea plaat kunagi üldse tehtud on. See on ka kohe päevadesse rõõmu juurde teinud.

Lisaks oli neljapäeval Petrone Printi kirjutajate ja toimetajate koolituspäev ja see oli nii hirmus äge, et ma olen nüüd jälle äksi täis. Mulle meenus tänu sellele koolitusele, et ÕUMAIGAAD mul on ju eriala, milles ma polegi kõige lollim ja et ma täitsa sain asjadest aru ja oskan kaasa rääkida ja tekkisid uued mõtted ja uus ind ja nii äge oli noh. Rääkimata sellest, et ma nägin oma PP tuburubusid, keda ma nii ammu näinud polnud ja no üldse, kohe hea oli olla, kuigi härrased-prouased beebid tegid siukest tantsu kõhus, et ma mõtlesin, et varsti ronib ta nabast või kurgust välja.

Nii et ma olengi nüüd see nädal ringi lennelnud, naeratanud ja üldse rõõmus olnud ja nädala alguses ei olnud üldse valus ka, nii et score. Elu on täitsa pandav.

tööajast

hoomamatu Leave a reply

Ühel päeval istusin ma arstikabineti ukse taga ja ootasin, et mind sisse kutsutaks. Ootasin tund aega ja samal ajal käis taustaks raadio, kus, nagu ikka, räägiti valimistest. Ma ei mäleta, kes stuudios olid, võibolla rohelised, võibolla kristlikud demokraadid, ma ausalt ei mäleta enam. Mida ma aga mäletan, oli jutt, et töönädalat võiks lühendada. Loogika oli selline, et kui kunagi tehti 14tunnine tööpäev 8tunniseks, siis oli toimunud suur industriaalhüpe, inimesi aitasid masinad, lühema ajaga sai rohkem tehtud. Ja nüüd on meil juba aastakümneid kehtinud 8tunnine tööpäev, kuigi tehniline areng on veelgi võimsam olnud viimastel aastatel.

Kahju, et ma ei mäleta, kes seda juttu rääkis – vaevalt ma küll oma häält oleksin muutnud, ma valin ikkagi alati erakonda, kes minu meelest esindab kõige paremini minu vaateid kõigil elualadel, aga ikkagi kahju. Ja nii laisk olen ka, et kuna mul on juba valitud, siis ei viitsi erakondade platvorme selle posti jaoks uuesti läbi lugeda, aga enihuu…

Justin kirjutas oma selle kuu A&S kolumnis ka töötamisest ja tööajajaotusest ja sellest, kuidas me teeme natuke liiga palju tööd (vähemalt mina lugesin selle mõtte välja tema tekstist). Ta aitas mul natuke oma seisukohta sõnastada selles. Mina nimelt arvan ka, et me teeme natuke liiga palju tööd. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest töökultusest, mida propageerivad erinevad sarjad, kus tundub, et politseinikud ei maga MITTE KUNAGI, neil pole iialgi eraelu ja peetakse normaalseks, et töö käib kogu aeg. Mina seda normaalseks ei pea, kuigi ka minu eriala on selline, kus tegelikult käib töö kogu aeg. St mu mõtted töötavad kogu aeg, ideid kogun ma kogu aeg ja seda ei saa kinni vajutada, aga samas ei pea selleks ka 8 tundi kontoris istuma!

Ma saan aru, et on töid, kus peab kohal olema ja mida peabki tegema kellast kellani ja mida kauem, seda parem – nt erinevad teenindusasutused, poed, pangad jne. Aga kui rääkida sellest, mida ma tean, ehk minu erialast, siis ma ausalt ei leia, et ma peaksin töötama 8 tundi tööpäevas ja ma üldse ei häbene seda öelda! Kui näiteks mõelda, kuivõrd erineb efektiivsuse poolest juba tänapäeva ajakirjaniku töö oma kolleegi omast, kes tegi seda kümme või 20 aastat tagasi. Inimestel on mobiilid, sul on praktiliselt iga kell võimalik allikas kätte saada. Ei vasta mobiilile, siis on e-mail, sotsiaalvõrgustikud  – lõpuks ikka “näkkab”. St sa ei pea taga ajama inimese päevaplaani, et kus ta mis kellal viibib, kas seal on telefoniühendus, kas inimest on võimalik telefonile kutsuda jne. Ja internet, kui lihtsaks on see meie elu infootsimise mõttes teinud! Taustauuringud, mis võtsid enne ehk päevi, saavad nüüd tehtud tundidega. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Muidugi on muutunud ka nõuded – oluline on päevakajalisus, “kuum” uudisnupp peab minema võimalikult kiirelt onlaini, et konkurent seda eest ära ei võtaks. Aga ikkagi töötame me praegu kordades rohkem kui aastaid tagasi, nii info töötlemise kui edastamise koha pealt.

Samas on hea võtta näiteks klassikaline persoonilugu, sest neis on lihtsam ajakirjaniku töömahtu mõõta. Okei, ma pean seda vist enne natuke selgitama. Kui ma töötasin SLÕLis, oli mu lepingusse kirja pandud töömaht vist neli lugu nädalas, kusjuures loo pikkuseks oli märgitud 4500tm. Reaalsuses see nii ei töötanud päriselt – ikka pidid tegema lühemaid uudisnuppe, teinekord aga pikemaid lugusid, see lepingusse paika pandu oli hinnanguline. Kuuajakirjas on aga teistmoodi, seal vist oli (kui ma jällegi õigesti mäletan) neli lugu kuus, samas loo maht oli kordades suurem. Töötamise kiirus jääb aga ühe korraliku persooniloo juures ikka samaks. Ja seejuures pole üldse oluline, et ma töötaksin kaheksa tundi ööpäevas.

Ühe loo valmimine, võtame siin siis selle klassikalise persooniloo, mahuga 8000-15 000 tm. (Kaanelood on pikemad.) Kui mitte arvestada aega, mis kulub inimese kättesaamisele (ja sellele eelneb veel protsess toimetuses, kus otsustatakse, kellega lugu teha), kokkulepete sõlmimisele jne, siis kulub ühe korraliku loo tegemiseks mul kaks-kolm päeva, aga seejuures mitte 2 või 3 x8 tundi. Ehk siis, lahti lüües ideaalset stsenaariumi:
*inimesega kokkusaamine, reaalne intervjuu – olenevalt inimesest, teemast jne 1,5-4 tundi. Kindlasti saab kiiremini ja saab ka pikemalt, aga minul kulub selline aeg. Ja see on ühe päeva töö, tegelikult. Suhtlemine võtab väga läbi, eriti intensiivne intervjuu. Sellele eelneb eeltöö, taustauuring, küsimuste ettevalmistamine, mis võtab ka olenevalt allikast ja teema keerukusest vähemalt paar tundi (kuni lõpmatu hulk päevi).
*diktofonilindilt ümber löömine – olenevalt intervjuu pikkusest kah 1,5-4 tundi. Ja tegelikult on ka see päevatöö, isegi, kui see võtab ainult 2 tundi. Sa elad loo uuesti läbi ja samas hakkad juba välja noppima seda, mida kasutada ja mida mitte. Hakkad plaanima seda, kuidas lugu välja näeb, mis saab fookuseks, millest tulevad saidbarid.
*reaalne loo kirjutamine – päevatöö. Ma võin loo põhja vähem kui tunniga valmis teha, aga see ei tähenda, et see oleks valmis. Sellele järgneb veel läbikirjutamine, õhustiku loomine jne. Ideaalis võiks olla nii, et lugu jääb natukeseks seisma ja sa saad paar päeva hiljem selle juurde veel tagasi tulla ja loo uuesti läbi kirjutada.

Ma pean mainima, et seda kõike SAAB teha ka ühe-pooleteist päevaga, aga siis kannatab kvaliteet. Ja tuleb ka mainida, et enamasti käib see töö ju kõige muu töö kõrvale, st ikka samal ajal toimuvad juba järgmiste kokkulepete sõlmimised, piltide organiseerimine ja valik, igapäevane meilindus ja vastavalt toimetusele ka lühivormid, jooksvad uusinupud jmt.

Aga kas ma siis töötan halvemini selle poolest, kui ma seda nn reaalset tööd teen 4-5 tundi päevas? Ma ei ütleks. Loeb ju tulemus, kas pole? Ja sellise töö puhul on oluline, et pea oleks värske, et sul oleks uusi ideid, et sul oleks aega rahulikult tekstiga töötada ja see läbi kirjutada. Ja ma pigem arvan, et ma olen selle võrra parem töötaja, kui ma saan võtta aega oma asjade jaoks, käia ringi, suhelda sõpradega ja teha kõike seda, mida üks inimene vajab, et ta kokku ei jookseks, et ta pea püsiks selge ja ideed värsked.

Tegelikult on väga raske mõõta seda tööd, mida kirjutavad inimesed teevad. Kui ma teen ilukirjandust, näiteks, võib mul piisata loo valmis kirjutamiseks paarist tunnist. Aga see ei tähenda, et see oleks valmis, samas see tähendab, et sel päeval ei pruugi ma selle tekstiga enam töötada saada – on vaja distantsi, on vaja koguda mõtteid ja astuda natuke eemale. Toimetamisega on samamoodi. Ma tean, et ma ei ole enam hea toimetaja, kui ma olen 5-6 tundi järjest tekstimassiivi läbi töötanud. Pea lihtsalt töötab niimoodi. Samas ma tean, et ma vajadusel suudan seda teha, aga kas peaksin?

Kaks aspekti on muidugi veel. Esiteks ma kirjutan väga kiiresti. Teiseks on raske mõõta, kustmaalt algab töö tegemine ja kustmaalt lõpeb. Praegu raamatut kokku pannes näiteks trükin ma sageli und oodates looideid, parandusmõtteid, süžeeliine jne telefoni, sest millegipärast hakkavad ideed ikka kõige paremini une-eelses seisundis jooksma. Ma mõtlen ülesehitusele, kompositsioonidele, sõnastusele, pealkirjadele jne kogu aeg: trammiga sõites, kartult koorides, duši all olles. Samas võin ma lugeda mingeid suvalisi artikleid netist ja järsku saabub hea idee. Seega: väga raske on selle töö puhul mõõta, millal kell kinni lüüa, millal on see kaheksa tundi täis ja millal lõppeb töötegemine.

Ma ei usu, õigemini ma tean, et ma ei oleks parem töötaja, kui ma peaksin 10-12 tundi järjest toimetuses istuma. Jah, kui mu tööspetsiifika oleks teine – kui ma oleksin toimetaja, osakonnajuhataja vmt. Aga kui minu ülesandeks on välja ajada kokklepped, genereerida ideid ja lood valmis kirjutada, siis kõige parem töötaja olen ma nii, nagu ma just kirjeldasin. Ja ma tean, et selleks, et seda tööd hästi teha, ei pea minu tööpäev kestma kaheksa tundi. See omamoodi kestab niikuinii kogu aeg.

Ja nüüd lähen ma ja teen süüa ja mõtlen sellele, kuidas peaks “Naistest, lihtsalt” raamat lõppema:)

pregnant woman’s guilt

hoomamatu 6 Replies

Mõtlesin täna süütunde peale.

Ma olen raseduse jooksul mitmeid kordi end kohutavalt süüdi tundnud. Kõige rohkem ja kõige teravamalt selle pärast, kui lihtsalt see meil õnnestus. Me isegi ei jõudnud proovima hakatagi kui juba oli titt valmis. Tõsiselt, see on mulle – tädile maailma kõige regulaarsema tsükliga – täielikuks mõistatuseks, kuidas see juhtus sel ajal, mil ta juhtus. Aga, nagu Abikaasa ikka ütleb: “Kuuldavasti on lapse tegemiseks vaja vaid kord seksida.”

Ma ei uskunud ise ka, et see meil nii lihtsalt läheb. Ma ausalt öeldes ei olnud veel eriti valmiski proovimiseks, see oli vaid kena mõte, millega mängida, see ei tähenda, et ma oleksin olnud päriselt valmis neid kaht triipu nägema. Aga kas keegi kunagi on PÄRISELT valmis? See on muidugi juba teine teema.

Igal juhul, meil käis see jube kergelt ja ma olen tundnud end selle pärast TOHUTULT süüdi. Ma sain ühelt oluliselt inimeselt kirja, kui ma olin umbes kolm kuud rase, kus ta ütles mulle, et ta on mu pärast väga rõõmus, aga ei oska nagu hästi seda rõõmu väljendada, sest tema püüab ja püüab ja see ei õnnestu, nii teeb teiste õnnestumine haiget… Ma saan ka sellest aru, ma olen olnud kunagi ka selles rollis – et ise väga tahaks, aga kuidagi ei saa või ei tohi või ei ole õige aeg või lihtsalt ei õnnestu…

Mu süda murdus seda kirja lugedes. Ja mu süda murdub iga kord, kui ühel teisel väga olulisel inimesel JÄLLE päevad hakkavad ja kui ma kuulen ta hääles seda pettumust ja valu ja viha…

Ja siis olen mina, kellel lihtsalt juhtus, poolkogemata, põhimõtteliselt esimese korraga… Ma tunnen end süüdi, et ma ei suuda läbi kogu selle katsumuse kogu aeg rõõmus ja tänulik olla. Ma tunnen end süüdi, kui ma tunnen, et ma tahaks, et see saaks juba läbi. Ma tunnen end süüdi, kui ma vihastan nende valude või kõige kaasneva peale. Ma tunnen end süüdi, sest mulle tundub, et maailmas on nii palju naisi, kes oskaksid seda uue elu õnne palju paremini hinnata. Ja kui palju on neid naisi, kes püüavad, proovivad, soovivad… ja kes kunagi ei saagi.

Ma lohutan end sellega, et iga rasedus on ikkagi individuaalne kogemus. Ja mõttega, et lapsed valivad ise aja, millal tulla. See mõte on kuidagi fatalistlik ja ulmeline isegi, aga see kuidagi lohutab…

Eriti jabur on kuidagi see soovitus, mis antakse neile naistele, kes soovivad last saada – seda nõu on mullegi kunagi antud. “Ära tee endale stressi. Ära mõtle selle peale.” Iga naine, kes on kunagi selles olukorras olnud, teab, kui võimatu on MITTE selle peale mõelda! Ma saan aru, kuidas see nõiaring töötab, aga ikkagi! Ning siis ma tahaks, et ma võiksin olla selline “edulugu”, et selles olukorras naistele öelda: “Oh, pole midagi! Meie proovisime nagu hullud, higipull otsa ees ja ma mõtlesin iga päev sellele, jalad seinal, ja olin kohutavalt stressis, aga ikkagi jäin rasedaks!” Aga ma ei ole see keiss. Ma olen ikka see keiss, kes võttis plaastri maha ja jäi kolm nädalat pärast seda rasedaks. Ilma sellele mõtlemata.

Ma ei tea, kas teised rasedad end ka vahepeal nii tunnevad. Süüdi kõigi maailma lastetute naiste ees või nende ees, kes nii hirmsasti tahavad ja kel veel pole õnnestunud… Ma tahaks nagu vabandust paluda teinekord. Ja siis saan aru, kui jabur see mõte on.

Aga võib-olla siiski lapsed valivad, kuhu sündida. Võib-olla Põrnikas valis, et nüüd on aeg (kuigi ma ikka arvan, et ma pole päriselt valmis). Ja meie valisime, et võtame ta vastu. Ja võib-olla peabki kõik nii olema.

Aga ikka tunnen ma end natuke süüdi teinekord.

Oeh.

meem: külmikuuks

hoomamatu 7 Replies

Nagu LJB mõned nädalad (oeh, kuupäeva vaadates juba peaaegu mõned kuud) tagasi üles kutsus (ja ma ise kunagi mõned aastad tagasi mõtlesin), siis lõpuks jõuan kah rea peale. Fotomeem! Külmikuuks!

Meil on kombeks tuua igalt poolt, kus me reisil käime, kaasa külmikumagnet. Noh, mõnel korral on ununenud (nt Tenerifelt ma ei toonudki, sest raha ei olnud), aga üldiselt on meie kollektsioon juba päris hea. On London, on Amsterdam, on Varssavi, on Hiiumaa (K-lambake on Mihkli talumuuseumist ostetud) ja Saaremaa (kiisu, kes väidab, et meie pere parim kokk on emme, on Kuressaare turult), on München, on Taani, on Egiptus, on Rooma. Postkaart on Jrilt Bangkokist (2008), kus ta soovitab mul võtta paar põlevat jooki ja minna reisima. See oli siis, kui Bangkokist välja ei pääsenud, sest mässajad võtsid lennujaama üle.

Teine postkaart/foto on Kuldse Kolmiku ühest naistepäevaesinemisest, ilmselt aastast 2009. Koos autogrammidega. (Klikkides näeb suuremalt.) Ja siis, nagu näha, on kõiksugu muud staffi. Fotosid kogun korktahvlite peale, sest külmikuuksel kipuvad nad pleekima.

Milline on sinu külmikuuks?

vankrisaaga

hoomamatu 6 Replies

Nüüd on see suur asi siis tehtud. Ostsime vankri ära. Ja see oli täpselt nii õudne kui ma arvasin.

Esiteks ei meeldi mulle ammu enam titepoodides käia, sest kui sinna sisse astuda ja sall natuke hooletult on, siis märgatakse KOHE su kõhtu ja müüjate nägudele ilmub selline näljase hundi ilme. Et nüüd on üks loll, kellele saab kõike pähe määrida. Ega mul eriti pole titepoodidesse asja olnudki. Olen käinud seal vaatamas reisivoodit (selle sain õnneks kingiks emmelt ja Sikit) ja siis seda kiiktooli (selle lubas kinkida isa) ja vannide hindu. (Vanni ostame kolm korda odavamalt Prismast ilmselt.)

Ja siis muidugi vankreid.

Suured lootused olid mul pandud vankri osas hoopis osta.ee-le, sest niipalju kui ma paar korda neist poodidest läbi jalutasin, sain ma juba hindu nähes šoki. Aga osta.-eed olen nüüd mitu kuud jälginud ja ei ole õnneks läinud. Kas on liiga koledad, liiga kallid või ei vasta sellele, mida ma umbes tean, et tahaks. Ühe vankri leidsin, tegin pakkumise ka, aga müüja müüs selle oksjoniväliselt maha (ma muidugi kitusin ära ja ta sai vist trahvi või midagi). Nii et ma lõpuks andsin alla – tuleb osta ikka poest.

No ja käisime siis kolm poodi läbi, mis ei ole üldse palju tegelikult, aga see oli kurnav. Juba esimeses poes veendusin, et pean ikkagi müüjalt abi küsima ja seda ma ei tahtnud teha. Aga õnneks oli tore müüja ja ma sain natuke targemaks. Teises poes, kus ma juba olin targem, oli üks ninakas müüja, kes hakkas kõigepealt pakkuma kohe komplekte, kuigi ma ütlesin selge sõnaga, et tahan vanker-käru.

“Aga turvahälli on ka vaja!”
“Meil on see olemas.”
“Aga mis firma oma see on?”

Selle peale pööritasin ma silmi, vaatasin abiotsivalt Abikaasale otsa (kes ei olnud sugugi targema näoga) ja ütlesin: “Ee… Ei tea, see kingiti meile.”
“Aga mis firma oma see on?!” nõudis müüja.
“Ee… Ma ei tea! Mis tähtsust sel on!”
“No kui on näiteks Brittoni oma või Maxi-Cosi, siis saan ma teile pakkuda vankrit, mille KÜLGE saab seda hälli panna.”

Selle peale vaatasime me veel lollimate nägudega üksteisele otsa. Et milleks sellist rumalust veel vaja on? (Enne, kui te hakkate kommentaarides mulle seletama – jap, juba lugesin, tean. See ei ole mulle.) Milleks siis vanker veel on?!

Siis võtsin ma varukast trumbi, sest ma olin eelmisel õhtul ometi ju sada foorumit ja ajaleheartiklit vankrite teemal läbi lugenud ja ma olin juba üsna tark.

“Lastearstid ei soovita üldse lastel turvahällis kauem kui kaks tundi olla!”
Selle peale pööritas müüja silmi: “No LOOMULIKULT. Aga…”

No nii me siis seal uurisime ja puurisime ja mu olematu rikkus kahanes iga hingetõmbega, kui ma neid va hindu ikka lähemalt vaatasin.

Lõpuks läksime veidra nimega veidrasse poodi 101 Lapsevankrit, mille kohta me mitu korda oleme nalja visanud, et ei tea, kas nad on võtnud selle nime meerikamaalt, kus 101 tähendab midagi muud… Samas, see oleks kah sobiv.

Seal polnud pilt parem. Ikka suht jubedad värvid: erkroosa, plass punane või siis “poistekad”. Unisex tähendab lastevankrimaailmas musta või halli või äärmisel juhul rohelist. Ja lõpuks! Seal ta oli! Minu nunnu! (Sest ma ei loogi endale illusioone, et lapsel vankri välimusest sooja või külma oleks.) Tuli viisakas ja tagasihoidlik müüja, kelle käes käis vanker klips-klõps kokku lahti ja kärust vankriks ja kõik muud laulud. (Muidugi, kui me pärast hakkasime teda autosse panema, siis ei käinud see asi üldse klips ja klõps ja ma küll aru ei saa, kuhu ma peaks lapse panema, kui ma vankrit veel tassin ja kokku-lahti pakin…)

Aga muidu – ideaalne. Hind ka ideaalne, vaid 210 eurot. Ja kuigi ma võin seda ostu kahetseda, arvestades et see on minu jaoks avastamata territoorium, siis vähemalt praegu on olemas asjad, mida ma tahtsin: suured õhkrattad, kahele poole käiv sang, kookon, mille saab mugavalt koos magava lapsega välja tõsta ja suhteliselt kerge ka. Pluss kena näeb välja ja kuigi tal pole topsihoidjaid, leidsin ma salatasku, kuhu ma saan vajadusel veinipudeli veepudeli peita.

Nüüd jääb üle ainult laps lõplikult valmis teha ja kuidagi väljutada.

Pildid pole kuigi head, sest ma kaotasin hetkeks lootuse, kui temaga täna mässasin, et saada vankriks ja presenteeritavaks. Nii et näitab peamiselt värve ja peamiselt neile, keda see huvitab;) (Näiteks mu ema.)