Author Archives: daki

Emiliana

hoomamatu 46 Replies

Emiliana sündis 2. mai hommikul kell 10:35, kaalus 4150 grammi ja oli 51 cm pikk. (Ja ma ju ütlesin ammu juba, et ta tuleb hiiglane, kui ta veel kauaks mu sisse jääb.)

Titt nagu titt ikka. Silmad on hallid, juuksed helepruunid, kõrvad on Abikaasa omade miniatuursed koopiad, veregrupp on minu oma (AB pos) ja rohkem praegu veel aru ei saa temast, et mis nägu on (peale selle, et tite nägu on).

Ning jah, kuigi ma saan aru, et ta on üsna igav veel, näeb välja nagu titt ikka ja ÜLEÜLDSE eks, olen ma totaalselt armunud. Kuidas saab võimalik olla, et keegi on NII ARMAS isegi siis, kui ta nutab?! Uskumatu.

Kõik on nii paigas hetkel. Saaks koju ära ja kasse kaisutada, oleks asjad veel rohkem paigas.

Looks on Emiliana Torrini “Honeymoon Child” (jap, temalt nime võtsingi. Hea, et poiss ei tulnud, muidu oleks pidanud Robert nimeks panema või Johnny või midagi).

PS: Kuidas on võimalik, et maailm on ülerahvastatud, ei mahu mulle pähe.

desktop

hoomamatu 8 Replies

Ette tehtud postitus jne.

Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin, siin ja siin. On näha, et olen teinud pooleteise aastaga kõva edasisammu desktopi puhtusel. Nojah, nüüd on ju mul see nõme Win 7, mis tähendab, et ma saan enimkasutatavate programmide otselingid taskbarile kinnitada ja desktopil nad enam olema ei pea. Seal on praegu ainult pürgikast, miskipärast Adobe shortcut (ma kustutan seda pidevalt ära, aga ju ta topib end sinna ise update’imisel tagasi. Tropp.), iTunesi shortcut (kasutan seda iPodi jaoks, muidu on see suht nõme, iTunesi shuffle sakib sajaga), Lippupalvelust ostetud Foo Fightersi piletid, AOE otsetee (et ma ei unustaks, et mul see mäng on) ja fail maksuametist võetud möödunud aasta palgaandmetega, mida kasutan/sin emapalga/sünnituspuhkuse arvutamiseks.

Ja jätkuvalt see eksortsismifail, mida ma senini pole julgenud kuulata…

Taustapilt on mul olnud nüüdseks juba mitu-mitu kuud, mis on minu puhul harjumatu, sest ma vahetan neid tihti. Aga see on vist mu lemmikpilt üldse. Kui ma mäletaks, kust ma ta sain ja mul oleks suur fail sellest, laseks ma sellest teha elusuuruses foto ja paneksin seinale. See on lihtsalt NII HEA pilt.

Ja nüüd: teie desktopid!

päev muusikas vol 2

hoomamatu 4 Replies

See on üks neist ette tehtud postidest, aga ma ei hakka siia isegi seda haiglajuttu lisama, sest ma olen kindel, et sinna ma ei jõuagi…

Eesti Ekspressis on rubriik “Päev muusikas” juba mitu aastat ilmunud. Esimest korda võtsin ma selle blogisse endale vastamiseks 2007 ja nüüd mõtlesin, et võiks uuesti teha, sest küsimused on vahepeal muutunud. (2007. aasta versiooni kopin ka siia alla.) Kui soovite, võite selle meemiks teha ja endalegi võtta ja edasi anda. (Ma jätkuvalt ei salli sõna “meem”. Õh.)

Milline lugu…

…on parim hommikune ärataja? Millegipärast ärkan ma sageli hommikuti üles ja kummitab mingi täiega kummaline lugu. No näiteks ükspäev kummitas Sunrise Avenue. Üldiselt on hommikutega nii, et ma väga ei kuula muusikat hommikuti, aga kui vaja ärgata on, siis Jaan Tätte & Udupasuna “Kaugele” on sobiv. See algab uimaselt ja igavalt, aga kui ühel hetkel Silver Sepp rokkima hakkab, siis tõusevad mul ihukarvad püsti. Võimatu on jääda paigale, PEAB tantsima hakkama. Ja siis see, kuidas Matvere “Om…” tagaplaanil jaurab, on ka nii lahe.

…on parim, mille oled just avastanud? Naabrinaise kaudu avastasin sellise bändi nagu “Mumford and Sons” ja kuna tema pooleteisese LMi lemmiklugu on “The Cave”, olen seda korduvalt kuulanud ning see ON TÕESTI jummalast numps ja äge lugu. No ja siis muidugi Foo Fightersi “Bridge Burning”. Ilma selle loota ei saa praegu ükski päev läbi. (PS! Ma lähen Foo Fightersi konsale juunis!!!)

…meenutab sulle sinu esimest kontserdikäiku? Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis kontserdil ma esimesena käisin, aga suure tõenäosusega oli see mõni “Suvest suveni” üritus. No teate küll, need 90ndatel  lauluväljakutel toimunud kontserdid, kus ALATI oli peaesineja 2 Quick Start. Aga kuna 2QS pole mulle eriti kunagi meeldinud, siis tollest ajastust meenub ehk hoopis esimesena Up’n’Downi lugu “Unenägu”. See on ühtlasi lugu, mida ma alati linnast peolt koju tulles laulda üürgan või kui on vaja tõestada, et ma pole ürrrdse purrjus ju! Ma võin selle tõestuseks kohe Up’n’Downi laulda! Ja kuna neil puhkudel keegi tavaliselt ei tea, mis kuradi Up’n’Down, siis on see alati vastupidise mõju saavutanud.

Up’n’Down oli meie kooli bänd, kust alustas oma tähelendu Henrik Raave ja mina pean seda Rumala Noorkuu mõtteliseks eelkäijaks. No vaid vaadake, KUI armsad nad olid! Oli alles aeg, ah?! Tantsutüdrukud kandsid pikki pükse ja meestesärke! Que barbaro!

Oh, mulle just meenus ema räägitud lugu, kuidas ma 3aastasena või nii, olin Ivo Linna kontserdil lava ees üksinda keerutanud ja kaasa laulnud nagu hull, sest “Suvi” oli tol ajal mu lemmiklugu. Ma ise seda ei mäleta, aga kujutan väga hästi ette. Ma olen senimaani samasugune.

…on parim, kui oled vihane? 2007. aastal ja praegugi on selleks Limp Bizkiti «Break Stuff», aga ei saa unustada ka Disturbedi suurt panust viha leevendamisse, näiteks Disturbedi “Voices”. Iga kord, kui ma seda videot vaatan, armun ma David Draimani uuesti. Ta on üks seksikamaid mehi EVER vist. Kusjuures on tegu ka ühe intelligentsema rokkariga, keda ma tean, tema intervjuud on alati kohutavalt ajukõditavad lugeda. “Voices” tundub muuhulgas olema ka suurepärane sünnituslugu, sest Draiman konkreetselt KÜSIB iga natukese aja tagant, et ega sa jumala eest hingata ei unusta. Huvitav, kas oleks hilja Draimani endale doulaks või tugiisikuks sebima hakata?

…mis toob pisara palgele? Dagö “Pulmad“. See on juba alates õe pulmadest nii. Iga kord, kui ma seda autos sõites kuulan, tuleb kurku klomp ja silma pisarad. St ma tean küll, mis neid emotsioone põhjustab (masendava ja ülikauni kokkusaamine selles loos ja sümboolikas), aga ma olen otsustanud need tunded praeguseks alla suruda ja nende konkreetsete deemonitega kunagi hiljem tegeleda. Aga ükskord igal juhul ulgusin ma seda lugu kuulates Saaremaalt tulles nii, et ime, et ma kraavi ei pannud.

…muutis sinu arusaamu muusikast? Õigem oleks vist öelda, et KES – Jri (sarnasus David Draimaniga on juhuslik). Tema tutvustas mulle Aphex Twini (“Rubber Johnny” muutis mu arusaamu REAALSUSEST, ettevaatust, see video pole nõrganärvilistele ja ärge vaadake seda hilisõhtul!) ja siis sellist lugu nagu Godspeed You! Black Emperori “Lift Your Skinny Fists Like Antennast To Heaven“. See on TÄIESTI SÜRRILT HULL lugu. Kuna see on ilgelt pikk, siis isegi Youtube’is on ta kaheosaline. Aga päriselt, pärast selle loo kuulamist sain ma aru, et muusika… muusika on lõputu.

…on parim, mida kõik võiksid kuulata? Ma avastan selliseid lugusid iga natukese aja tagant, mida kõik võiksid kuulata, muidu pole nende elu täiuslik. Aga sellist ultimatiivset lugu küll pähe ei tule… Ehk midagi klassikast? Või hoopiski Robots in Disguise “The Tears”? Ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast selles videos. See on lihtsalt… nii lahe lugu.

Ja muidugi Emiliana Torrini “To Be Free” on hästi tugeva sõnumiga lugu, mis paneb mind alati oma elu üle järele mõtlema.

…on parim, mis teistele ei meeldi? Abikaasa läheb vist alati hulluks vaikselt, kui ma Aphex Twini või Squarepusherit kuulan, aga ma tean, et see meeldib tegelikult paljudele. Oh, ma tean! Enamikule mu sõpradest ei meeldi Edward Maya “Stereo Love“, sest see on “kommimuusika” ja “mõttetu tümakas”, aga mulle see hullult meeldib! Ma arvan, et peamiselt akordioni pärast. Akordioniga saab iga asja heaks teha, ma arvan.

Millist lugu sa vihkad? Jätkuvalt neidsamu, mida 2007. aastalgi, aga lisandunud on veel südamepõhjast tulev jälestus Fergie ja kogu Black Eyed Peasi kamba vastu. MIKS NAD EKSISTEERIVAD?! Ma ei saa ka aru, miks Eda-Ines Etti ikka veel muusikat teeb… Mitte, et ta selles nii halb oleks, aga kuidagi… nii eriliselt mõttetu.

 

Arhiivist, 17. detsember 2007. Päev muusikas.

Continue reading

42+1

hoomamatu 24 Replies

Eilsest alates on toimunud järgmised sündmused:

  • Ärkasin. Tuli meelde, et mingi kell on kuninglik pulm. Avastasin, et algas juba kell 11, aga ma panin teleka käima täpselt õigel ajal – kui kirikusse jõuti. Oli imelik, natuke igav, aga samas ilus ja naljakas.
  • Kell 16:18 läksin Abikaasale meie vana autoga, mida ma nüüd kutsun hellitlevalt Traktoriks (sest sõidab umbes sama kiirelt ja raputab vähemalt sama palju, rääkimata välisest sarnasusest) tööle järele.
  • 16:55-17:20 ummikud, Tallinna suurepärased teed.
  • 17:30. Militaarpood. Ostsime mulle pipragaasi (“Ära seda käekotti pane,” õpetas müüja. “Pärast võtad vale asja ja kas sa tead, kui raske on kedagi pihustada roll-on deodorandist?!”)
  • Läksime rõõmsalt poodi, enne väravateni jõudmist tabas mind selline räme lihasvalu kõhus, et ma ei suutnud üldse enam liikuda. Tibusammud, vandumine, rohke seisimine ja tunne, et nüüd on kõik kõhulihased rebenenud saatsid mind autoni. Just see on põhjus, miks on soovitus “Jaluta!” täielik BS – no kui ikka kõhulihased ei suuda enam seda laadungid kanda, siis ei saa ka kõndida.
  • Sõime junki. Hesburgerit ja pastasalatit.
  • Vahepeal käisin ja nutsin elu pärast kolm korda.
  • 22:10 hakkas selg valutama. Needsin.
  • 23:15 viisin Abikaasa linna pidutsema, tagasi tulles unistasin Möirakarust, mille istmesoojendused oleks seljavalu puhul NII ära kulunud.
  • Jõin ühe Newcastle’i väikse õlle. Nii. Hullult. Hea. Oli.
  • 1:20 läksin magama.
  • Kell 4 ärkasin, selg ikka valutas. Saatsin Abikaasale sõnumi, et ta võiks varsti koju jõuda. No igaks juhuks.
  • Kell 5:13 avastasin, et valude hulgas saab eristada selliseid, mida saab PÄRISELT Contraction Timeriga mõõta. Tulid 14 minuti takka.
  • Kell 6:08 sundisid elulised sündmused mind arusaamisele, et mu punkbändi järgmine hittlugu kannab pealkirja “Tere, sõber Limakork!” (Punkbändi nimeks võiks saada Amniotic Fluid, aga selleks pole elulised sündmused veel põhjust andnud.)
  • Saatsin Abikaasale sõnumi: “This is not a drill. I repeat, this is not a drill.” Abikaasa saatis vastu: “Boys, this is what we’ve been waiting for. This is war.”
  • Kell 7 jõudis Abikaasa koju, sõime hommikust ja kupatasin ta magama. Contraction Timer teatas, et vahed on 9-23 minutit.
  • Kell 8.20 vahetasin kassiliiva, viisin prügi välja, kuulasin linnulaulu. Mõtlesin, et ise olen süüdi, et mailast tahtsin – nüüd saangi.
  • Kell 8:30 käisin duši all ja läksin magama, sõrm telefonil, kuid enam midagi registreerida ei olnud (või siis jäin ma magama ja koos sellega kadusid ka registreerimispärased värgid).
  • Kell 14:00 ärkasin, NII HEA OLI OLLA. Ma sain magada! Protsessid käivad, kuid on tunduvalt aeglustunud. Enne õhtut hõisata ei julge, aga no… See peab ikka millegi algus ju olema, eks!
  • Õhtul kella 22 paiku käisime Pelgus, kust saadeti koju tagasi hommikut ootama. Aga vähemalt esmaspäeval võtavad nad mind kindlasti sisse! Lõpuks friiking ometi.
  • Praegu lähme rahus magama ja vaatame hommikul, mis edasi saab.

Panen selle posti ilmuma kunagi hiljem, sest see asi siin võib sitaks aega võtta, enne kui päriselt asjaks läheb ja noh, mis siin ikka väga hõisata enne õhtut. Mis edasi saab, sellest kirjutan juba siis, kui on asju, mis on edasi saanud. Aga et siin nüüd homse, hiljemalt ülehomse teema – ma loodan. Ilmselt karjatan Kõige Suurema Uudise Twitterisse. Millal blogisse tagasi jõuan, ei tea.

Teile kõigile aga ägedat nõidadeööd ja pidutsege nii, et teilgi oleks aasta hiljem (nagu mul on eelmisest aastast) telefonis mõni video maiööst, kus teie sõber alasti ringi jookseb. Olid ajad…

PS. Jei!!!!

Piiksumees, Liputaja ja teised

hoomamatu 13 Replies

See on üks neist varem ette kirjutatud postitustest, mis siin vahepeal ilmunud on. Jätkuvalt ei tähenda see automaatselt, et ma haiglas oleks, aga kes teab…

Kui ma alles laps olin, siis meie kvartalis oli kaks kummalist meest. Üks neist oli suure kõhuga, hallide juuste ja kiilaka pealaega sõbralik vanamees, kes käis mööda tänavat ja kui sa temast möödusid, siis vajutas ta oma kõhule ja – see piiksus! See ajas alati naerma, aga lõpuks harjusime me Piiksumehega nii ära, et olime lausa pettunud, kui ta ei piiksutanudki. Seda juhtus küll harva, ta alati piiksutas. Jah, päriselt, piiksus! Nagu koeramänguasjad.

Mis imelik kaadervärk tal seal kõhu peal oli, ma teada ei saanudki. Või mis temast praeguseks saanud on – pole õrna aimugi. Võib-olla oli ta pensionile jäänud kloun? Võib-olla tsirkusest põgenenud meelelahutaja? Ei tea ja selles vanuses ei taibanud ka küsida. Ta oli tore mees, kunagi ligi ei tikkunud, lihtsalt käis mööda tänavat ja muuhulgas vajutas kõhule ja piiksus.

Teine mees oli selline, kelle kohta võiks tänapäeval öelda pervo. Ta oli meie kvartali liputaja. Ta oli keskealine, no umbes 30-40, kah pealaepealt kiilanev, aga tumedate juuste ja tumedate silmadega. Pealtnäha täitsa tavaline mees. Ma mäletan, et ta kandis alati punast särki. Ja siis ta liputas. Me tundsime ta alati kaugelt juba ära ja vahepeal narrisime teda ka, aga teda see väga ei heidutanud või käiski see mängu juurde, ei tea. Igaljuhul meeldis talle leida mõni trepikoda, kuhu ta siis peitus, oma riista välja võttis ja niimoodi koridoriaknast liputas. Enamasti me ignoreerisime teda. Ta oligi selline nagu tapeet. “Ahah, näed, jälle on Liputaja kohal,” tõdesime ja tegelesime oma asjadega edasi. Ilmselt oli meile selgeks saanud, et a) ta on kahjutu ja b) teda tuleks ignoreerida.

Lastena, või pigem, varateismelistena ei näinud me ei Piiksumehes ega Liputajas mitte mingisugust ohtu. Ja ega nad ju meile ohtu ei kujutanudki. Olid lihtsalt sellised omamoodi veidrikud, üks veidram kui teine. Selge, et liputamine on seksuaalne patoloogia (öeldakse vist nii) ja seda peaks ravima (jah?), aga kui ma mõtlen, mida meie vanemad oleksid teinud, kui oleksid teadnud, et meil on lausa oma kodustatud liputaja, siis… Siis oleks ilmselt midagi ette võetud. Tänapäeval korraldataks ilmselt vähemalt liputajale nõiajaht.

Ma pole juba aastaid ühtegi liputajat näinud – kutte, kes suvalises kohas urineerivad, ju liputajaks ei pea. Neid olen ma näinud küll. Ühte reedel Keila-Joal, kes lihtsalt rahvamasside juures tee ääres kuses. See on minu jaoks palju vastikum kui liputamine, millegipärast. Äkki õpetasid Piiksumees ja Liputaja omal kombel hoopis tolerantsi?

Kui ma veel mõtlen kummaliste meeste peale, keda tänapäeval pervoks võiks nimetada või kes selle sildi kiirelt külge saaksid, siis tuleb mul meelde veel üks fotograaf, kes meie tänavas väikest salongi pidas. Ma olen seal teinud kõige koledamad pildid endast üldse. St see lihtsalt oli selline awkward phase, vanus, kus kõik nägid koledad välja. Fotograaf õpetas mind ka pildistama (mitte et ma ta õpetusi mäletaks), kui sain oma esimese Smena. Ta rääkis mulle valguse tasakaalust, säriajast ja muust olulisest ja ma hängisin päris tihti tema salongis. Vahepeal ajasime me naabrilastega raha kokku ja käisime tema juures pildistamas. Tal oli hiigelsuur habe ja pikad juuksed ja ta oli lahe.

Aga kui nüüd mõelda – 11aastane plika passis päevad läbi mingi habemiku juures pimikus? See ju PEAB olema kahtlane! Ja kui minu laps seda teeks, oleks ma äärmiselt kahtlustav.

Olid vist teised ajad. Muidugi, ega siis ju avalikult perverte vist olemas polnudki või vähemalt ei teadnud me tollal, et neid võib olla nii eriilmelisi. Samuti ei osanud ma inimesi karta, kuigi jah, Liputaja tekitas küll vist sageli ebamugavust või vastikustki. Need värvikad kujud käisid lapsepõlve juurde ja mul on hea meel, et seal olid Fotograaf ja Piiksumees (Liputaja oleks võinud ka olemata olla).

Huvitav, mis neist tänaseks saanud on? Võimalik, et neid polegi enam elavate kirjas. Ja ma ei tunneks neid kedagi enam tänaval ära. Aga mis ikkagi Piiksumehe kõhu peal oli? See vaevab mind tänapäevani.

üks meem vahele

hoomamatu 3 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Meemid mulle muidugi meeldivad, aga kui see “blogimise surma meem” ringi käis, siis miski oli selles nii vastumeelt, et ma ei viitsinudki seda ette võtta. Nüüd siis aga tulen vastu Marca soovile ja teen ikkagi ära.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

…täiesti ebaregulaarselt. Kui mul on poslamasla, siis ei julge ma päevade kaupa oma blogi lahti võtta, sest olen täiesti veendunud, et lahti on läinud küberrünnak ja kõik vihkavad mind. Vahepeal käin aga päevas mitu korda, eriti kui olen üles visanud mingi teema, mille üle arutlemine mul kõrvad liikuma paneb ja kui ma pingsalt kommentaare ootan. Aga üldiselt käin kord paari päeva tagant, ikka siis kui tuleb mingi mõte, mis vaja kirja panna, siis üksiti vaatan kommentaarid ka üle.

2. Poliitikute blogisid loen…

…üldse mitte. Olen teinekord sirvinud, aga ei ole leidnud kedagi, kes oleks piisavalt huvitav, hea sulejooksu ja andeka ütlemisega, et viitsiks pidevalt jälgida. Otsin poliitblogid üles siis, kui mind konkreetselt huvitab konkreetse inimese arvamus konkreetsel teemal. Või siis, kui ma end nt intervjuuks ette valmistan (ehk siis tööalaselt).

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, sest…

…neid peavad huvitavad inimesed ja nad teevad seda huvitavalt. Huvitav peaks ilmtingimata sisaldama ka huumorit või vähemalt tongue-in-cheek vaadet elule. Mulle ei meeldi end liiga tõsiselt võtvad tegelased. Üldiselt ei meeldi mulle ka pikad igapäevakirjeldused a la Tikker, aga tema blogi ma loen ikka, sest ta on mu endine kursaõde ja pealegi saab alati need kohad, mis parasjagu huvi ei paku, ju vahele jätta. Ja näiteks mõni aeg hiljem avastada, et kurat, kogu see lapsevärk äkki polegi nii igav… kui ise seda läbi elama hakkad. Mis ma öelda tahan, on see, et blog, mis tundub teatud ajahetkel igav või ei haaku, võib mõne aja pärast saada lemmikblogiks ja samamoodi võivad lemmikblogid end ammendada ja igavaks muutuda. See ei peegelda ilmtingimata blogija oskust kirjutada või olla omanäoline – sa ikka loed ju kõike endast ja oma elust lähtuvalt. Loodetavasti Tikker ei solvu, et ta näiteks tõin:)

Ahjaa, ja ühe pornostaari blogi loen ka, sest ta on lihtsalt nii naljakas ja äge. Ja ta armastab kõiki naisi ja see on lihtsalt nii awesome.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.

Väljendusviisina eelistan igal juhul, kuid samas on oma võlu ka Twitteril, näiteks. Uudiste jaoks eelistan ikka AKd ja ajalehti, kuigi tuleb tunnistada, et blogisid loen igapäevaselt, ajalehti ehk üle kahe päeva või vahel harvemgi (kui tööl ei käi). AKd vaatan iga päev ja sealt saab olulisima teada. Twitter jookseb pidevalt, see on isegi asendanud mujalt tuleva uudisvoo. Kui midagi olulist juhtub või  keegi on midagi head avaldanud, siis Twitteris ikka keegi ütleb.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada.

Ma olen vist varem juba rääkinud sellest, et minu jaoks on nett ja RL (ehk real life) nii omavahel sõlmitud, et ma vahepeal unustan ära, et pole teatud inimest IRL näinud. Nett ja “päriselu” pole minu jaoks eraldiseisvad asjad ja blogijaga irl kohtumine ei ole midagi erilist. Ma ei teagi, kes peaks Eestis olema see blogija, kellega kohtumine oleks midagi erilist? Umbes nagu Eestis on võimalik peaministriga poes või spordirajal kokku joosta, on siinne kohtumistelimiit praktiliselt ju piiritu. Kunagi võibolla isegi oli enne väike veider tunne kõhus, kui kohtusid kellegagi esimest korda, keda ainult netist teadsid, aga nüüd on TÄIESTI normaalne, et Sandra Jõgeva ilmub mu ukse taha triikrauda laenama ja et minu kunagine kommentaator Patsy (st ta kommenteerib jätkuvalt, eks) on nüüd üks mu ägedamaid sõpru.

Iseasi, kui kohtuks näiteks Belle De Jouri või Dooce’iga, siis oleks põhjust juba big fuss teha…

6. Kas ja kui, siis kelle eest sa oma blogi olemasolu varjad?

Enam ammu ei varja, isegi e-kirjade allkirjas on aadress olemas telefoninumbri kõrval (mis on samas imelik, sest ma ju ei võta võõraid numbreid vastu…). Kustutan selle küll teatud ametialaseid kirju saates maha. Kunagi varjasin küll, aga siis, kui emale lingi andsin, siis tundsin küll, et nüüd on kõikidele olulistele inimestele öeldud ja edasine on juba suva – st enam varjama ei pea. Mul küll tekkisid väikesed identiteedikriisid, eriti siis kui ÕLis töötasin ja seda blogi liiga minu töökohaga seostama hakati. Tööd olen alati proovinud blogimisest eraldi hoida. St ma võin vinguda, et palju tööd on, aga see ei tähenda, et ma peaks kirjutama, mida ülemus täpselt ütles või mida kontoris tehti. Raske on seletada, kust see piir täpselt läheb, aga nagu Supreme Court vist porno kohta kunagi ütles: I know it, when I see it. Ehk et ma saan aru, kui mõni blogija (minu jaoks) selle eetilise piiri ületab oma blogis töö kohta rääkides.

Ma küll vabatahtlikult ei saada oma linke konkreetsetele inimestele, küll aga olen ma sidunud selle blogi RSSi ja Networked Blogsiga oma FB ja Twitteri kontodega, ehk et ma vaikimisi ju siiski reklaamin oma kirjutisi tuttavatele. Millegipärast ma ALATI üllatun, kui ma teada saan, et nad ka loevad…

Ka tuleb tunnistada ilmselget tõsiasja, et inimesena, kelle tööks on kirjutamine, on see blogi mingil määral ju ka minu portfolio. See on viis hoida end kontaktis potentsiaalsete lugejate-kriitikute ja, kes teab, ehk ka tulevaste ülemuste-kolleegidega. Olla pildis, mis on meie alal oluline. See tähendab – blogi ei aita mul teenida, aga ilma blogita oleks mul võibolla natuke raskem teenida. Ja loomulikult on mu “professionaalsed” tekstid blogitekstidest TÄIESTI erinevad, nii ilu- kui ajakirjandus, aga täpselt nagu mulle meeldib teada, mis toimub (aja)kirjaniku peas tööväliselt, meeldib ilmselt paljudele teistelegi seda teada.

Ja kui juba heietamiseks läks, siis mõni aeg pärast seda, kui olin ÕLi värvatud, tunnistas peatoimetaja mulle, et luges enne minuga lepingu sõlmimist põhjalikult ka mu blogi (siis oli mul veel üsna väike lugejaskond). Tema poolt täiesti mõistetav liigutus, küll aga tõmbas mul hetkeks jahedaks… Ja siis saingi aru, et tuleb alati kirjutada nii, et olla valmis selleks. Et võib lugeda su ema, vanaema, ülemus või naaber. Sest, you know what, NAD LOEVADKI.

7. Kuidas sattusid blogimise juurde?

Sellest olen ma pikalt laialt kirjutanud, näiteks Ekspressis.

/

Ja kuna blogimine on surnud ja see meem ammugi:), siis enam edasi ei anna. Välja arvatud Susan. Susan võib küll seda teha.

lapsed ja eksid

hoomamatu 13 Replies

Eilsel Sünnituse Esilekutsumise Õhtul läks jutt selle peale, kas ja kuidas peaks eksidele teatama, et sa saad (järgmise) lapse. See on täitsa intrigeeriv teema tegelikult.

Minu puhul oli muidugi nii, et ma EELDASIN, et kui ma seda avalikult blogis (ja sotsvõrgustikes) teatan, siis see teebki kogu töö ära, aga kui ma paar nädalat tagasi panin FBsse ballipildi üles, siis tuli välja, et IKKA VEEL on inimesi, kes pole ÜLDSE kogu mu möla keskel tähele pannud, et ma last ootan.

Aga ma kuidagi nagu eeldasin, et eksid teavad. Või vähemalt need, keda huvitab päriselt, kuidas mul läheb, sest MINU puhul pole ju mingit raskust teada saada, kuidas mul läheb. Tuleb blogi lahti võtta ja vaadata, eks. Aga mul on ka ekse, kes on väga internetikauged ja ma tean, et Exhusband näiteks (praegusel ajaperioodil) on. Samas me suhtlesime temaga sügisel-talvel päris aktiivselt ja kuna ma tean, et ta loeb (vahepeal) mu blogi (ta saatis selleteemalise sõnumi ükskord), siis ei tekkinud mul küsimustki, kas ta teab või mitte, kui olin juba avaliku teate välja pannud. Ometi juhtus nii, et sel ajal ta just ei lugenud ja mitu kuud hiljem, kuskil jõulude paiku, sain ma sõnumi, et oot, misasja, tegelt või?

AWKWARD.

Sest mina olin arvanud meie kõnede põhjal, et ta teab, aga et me lihtsalt ei räägi sellest (sest miks peaksime). Aga et ta vähemalt teab. Siis oli mul küll natuke imelik, et äkki on see asi, mida ta oleks tahtnud minu enda käest kuulda?

Teine juhus oli Härraga, kes mulle üle mitme (no kuus-seitse aastat kindlasti pole suhelnud) aasta ootamatult helistas.

“No tere, kuidas läheb?”
Mina vaatan selle peale oma suurt kõhtu, vaikin ja mõtlen, mida öelda. Lõpuks tuli ikka: “Hästi…”

Sest kuidas sa seda ütled? Ja kas sa peaksid üldse ütlema? Ses mõttes, et… Kindlasti loeb palju see, mis tasandil sa eksidega suhtled. Kui ta helistab selleks, et, ma ei tea, armastust avaldada või küsida, millal sa kähkukaks vaba oled, siis nagu vist peaks ütlema. Aga kui ta helistab… ma ei teagi. Miks eksid helistavad? Et teada, kuidas läheb? Vist küll, mind küll huvitab, et kuidas neil läheb. Aga kuidagi jõle imelik on ju tavalisele kuidas-läheb-küsimusele vastata, et ah, tead, rase olen, mis endal siis?

Iseasi on ka see, kui sul on eksiga juba laps. Siis on tal justkui nagu suurem õigus ju perelisandumisest teada, sest see on elusündmus, mis mõjutab otseselt ka tema last. Aga kuidas seda uudist serveerida? See on juba iseteema.

Ja suur küsimus on ka: millal?

Üks võimalik lahendus, mis me välja mõtlesime, on saata see traditsiooniline sünnisõnum. No et “Kõhubeebsu sündis kaunil kaduneljapäeva täiskuuööl, kaalus 20 untsi ja pikkust poolteist jalga”* ja see peaks nagu töö ära tegema. Informeerima elumuutusest, aga neutraalsel moel, sest on selge, et see sõnum läheb kõigile sõpradele-tuttavatele. Sest rasedus on ju naise asi, mehed on orienteeritud tulemusele ehk et nende jaoks muutub asi niikuinii alles siis reaalseks, kui laps käes on.

Või samas… kurat seda teab.

Teine küsimus on (mida ma pole oma metsavanast Abikaasaga jõudnud arutada, seega puudub mul praktiliselt mehe perspektiiv hetkel), kuidas mehed oma eksidele isaks saamisest teatavad. Eile me jõudsime järeldusele, et kui nad üldse teatavad, siis pigem ikka siis, kui laps on sündinud. Aga samas oleneb jälle hästi palju sellest, mis tasandil sa eksidega suhtled. Kui te olete sõbrad edasi, siis ehk mingi hetk tunneb mees vajadust SÕBRALE (kes on juhtumis eks) teatada eesootavast suurest elumuutusest. Kui eksiga suheldakse aga tasandil, et “hoiame kõik võimalikud rauad tules, kunagi ei tea, millal on vaja tagasi pöörduda”, siis vaevalt et mees kiirustab eksile lapsesaamisest teatama. Aga kui on see kõige levinum variant? Et suheldakse vahepeal harva, viisakalt ja sõbralikult küll, aga siiski harva?

Ja muidugi oleneb kõik sellest, kui olulise eksiga on tegemist, kuidas lahku mindi jne.

Mis teie arvate? Kas eksid peaksid teadma? Kas teie teatasite (kes on samas olukorras olnud)? Ja ekside seisukohalt – kuivõrd ekse üldse huvitab, kuidas nende eksid edasi elavad? Mina näiteks tahaks küll teada teatud ekside elukäigust vähemalt neid “suuremaid asju” – abiellumisi, lapsesaamisi, välismaale kolimisi… Aga samas ma ei eelda, et minuga spetsiaalselt teatamisteks ühendust võetaks… v.a Exhusbandi puhul. Tema puhul ma eeldaks küll seda – miskipärast.

Niisiis – kas ja millal peaks teatama? Kui üldse?

The floor is yours.

*Sorri, ma tean, et ma olen jõle kibestunud, sest ma ei saa ise neid sõnumeid saata MITTE KUNAGI.

Ultramelanhool – “Materjal”

hoomamatu 2 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Õiendan ära ühe vana võla. Nimelt lubasin juba aegu ja aegu tagasi Martin Luigale ZA/UMist, et kuulan Ultramelanhooli paar aastat tagasi netis ilmunud albumit “Materjal” ja ütlen paar sõna selle kohta (sest ma oma reklaamilehel olen lubanud, et võin vabalt lahedatest asjadest rääkida oma blogis). Ma olen seda plaati mitu kuud kuulanud, aga pole veel kirjutamiseni jõudnud.

Sest ma ei ole osanud midagi öelda. Minu meelest on Ultramelanhooli “Must apelsin” üks ägedamaid albumeid ja see on olnud mulle oluline erinevatel eluperioodidel. Näiteks ma mäletan maikuud Exhusbandi korteris, kus ma lebasin tema diivanil, vaatasin lakke musta värviga kirjutatud kirja “I Fell Into Your Room” (mille ma ise sinna maalisin) ja kuulasin “Oopiumiinglit” ja mul oli tunne, et ma PEAN olema filmis. Sest nii ei ole võimalik end päriselus tunda.

Sellepärast ootasingi ilmselt, et “Materjal” suudab taasluua selle vana lumma, mis “Musta apelsiniga” kaasnes, aga see ei suutnud. Mitte, et muusika oleks olnud kuidagi halb, aga ta polnud enam see. Kas asi on minus kui kuulajas? Või neis kui tegijais?

Mind ärritab mitme loo juures solisti hääl ja undamine, mida ta minu meelest varem ei teinud. Näiteks “Idaeuroopas” on kohati väga ärritav. Ma saan aru, et see häälega mängimine peaks ilmselt punk olema, aga mulle mõjub lihtsalt… vastumeelselt.

Aga head on ka, kuigi see album ei raputanud mind nagu ootasin. Saund on ikka väga Ultramelanhoolne ja kuigi lüürika pole sel plaadil nii hea, kui “Apelsinil”, on ta siiski omamoodi ja mõnus. Sest UMi kuulates PEAB mu silme ette kangastuma Lasnamäe hallus, prügised tänavad, vihmasabin, hallid inimesed – ja sellega saavad nad hakkama ka sel albumil. Kui tuleb shuffle’iga peale suvaline lugu, on eksimatult võimalik kohe ära öelda, et tegu on Ultramelanhooliga ja see on minu meelest pigem pluss kui miinus. Ma olen harjumustes kinni inimene ja kuigi mulle meeldivad uuendusmeelsed plaadid, meeldib mulle siiski rohkem, kui bänd jääb oma juurtele kindlaks – ehk et kui ma kuulan Foo Fightersi uut plaati, siis ma eeldan, et ma saan Foo Fightersit, mitte Nine Inch Nailsi. Viimati pettusin nii vist White Stripesis, kui nende viimast albumit kuulasin – tahtsin saada White Stripesi, aga sain Dolly Partoni ja Nikns Sunsi segu.

Ilmselt on tegu sellise plaadiga, mis end aeglaselt hinge külge seob, kui seda pikema aja vältel kuulata. Nii et ma kuulan seda edasi ja vaatan, mis saab.

Näidiseks üks armsamaid lugusid praeguse seisuga, “Šaht. Kapital. Aprikoos”, kus on aimu veel sellest lüürikast, mis mind kunagi väga võlus (“Talvehommiku” sõnad “On talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida” on ju elumuutvad).

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/03-Track-3.mp3]

41+5

hoomamatu 20 Replies

Kui ma rasedaks jäin, olin valmis kõiksugusteks asjadeks. Ma olin valmis selleks, et mu kõht venib hiiglaslikuks. Ma olin valmis selleks, et kaalunumber, mis mulle lõpuks vastu vaatab, ajab mind nutma. Ma olin valmis iivelduseks (seda ei tulnud), veidrateks isudeks (seda ka ei tulnud), unetuseks (tuli), kõrvetisteks (ei tulnud peale ühte korda), hemorroidideks (ei tulnud), tujukõikumisteks (aga need olid juba enne), veidrateks valudeks (kohati) ja muuks.

Ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa liikuda, sest nii valus on, ma ei olnud valmis selleks surveks, mida ümbritsevad avaldavad (õigemini ei osanud ma aimata, et nüüd järsku olen ma kõigi oma ja kõigil on justkui õigus mu elule), ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa hingata ja ma ei olnud valmis selleks, et sünnitust ei tule.

Ma arvasin, et see kõik lõppeb pigem varem kui hiljem (arvestades, et ma ise tulin varem). Ma ei osanud ai-ma-ta-giii, kui frustreeriv võib olla näha kuupäevi aina mööda minemas ja… ikka midagi ei toimu.

Ma mõistan hetkel vist väga hästi, miks öeldakse, et naised, kelle sünnitus lõppeb keisriga, on palju suuremas ohus sünnitusjärgseks depressiooniks. Ma mõistan, mis tunne see on, et sa oled justkui feilinud. Et su keha, mis peaks OSKAMA sünnitada, seda ei oska. Sest mul on just praegu selline tunne – et mu keha on mind alt vedanud, et ma olen feilinud nii lihtsas asjas, nagu seda on sünnitus(e algamine).

Ametliku kuupäeva järgi on praegu 41+5 nädalat rasedust ja mu Tartu-arst ütles mulle, et 28nda paiku hakkame juba esilekutsumisele mõtlema. Aga kuna ma enam Tartus ei ole, siis Pelgu-arst, kelle juurde ma 15ndal läksin, võttis kuupäevaks hoopis ultraheli pandud 22.04 ja tema kalkulatsioonide kohaselt on mul praegu alles (ALLES, hah!) 40+4 rasedusnädalat.

Niisiis, ülekantuks loetakse last siis, kui täis on tiksunud 42 nädalat ja lapsed sünnivadki 38-42 nädalal. Ehk siis RATSIONAALSELT võttes ei ole veel põhjust muretsemiseks. Üldse. Aga tunnetetasandil olen ma täiesti lootuse kaotanud. Mõlemad mu raseduskaksikud, kellel oli minust hilisem tähtaeg, on praeguseks emaks saanud, mõlemad juba üle nädala aja tagasi. Ja mina ikka veel istun siin ja olen õnnetu.

Arst teatas ka, et esilekutsumisele hakkame me alles MÕTLEMA pärast 4ndat, mis tähendab, et mul on veel nädal aega jäänud oodata, kui mitte rohkem. Ma uurisin eile palju esilekutsumise kohta (sest see on ju kõige targem, mida mures rase saab teha, pöörduda foorumite poole, eks) ja ma saan aru, miks nad sellega ei kiirusta. Esilekutsumisel on omad riskid. Aga ma lugesin ka ülekandmise kohta ja ka sellel on omad riskid. Muidugi ei ole ma pädev meditsiinilisi riske hindama, aga see on ko-hu-ta-valt frustreeriv.

Niisiis võib ees oodata veel kaks kolmapäeva (lisaks juba olnud kahele), kus me Naabrinaise ja Naabrimehega teeme Sünnituse Esilekutsumise Õhtu (sisaldab šampust ja ananassi ja palju irvitamist) ja kuigi mulle meeldivad traditsioonid – this is getting ridiculous!

Õudne on see, et täiesti konkreetselt on VÕIMATU, et minu sisse mahuks rohkem last kui seal juba praegu on. Ses suhtes, et kui ta liigutab, siis see ei ole enam see tore põmmutamine, vaid räme lammutamine, mis võiks võistelda parimate õudusfilmidega, kus parasiit peremeesorganismist läbi kõhunaha välja end pressib. Ma ausalt imestan, et mu nahk veel rebenenud pole. Lisaks olen ma kohutavalt väsinud ja kuigi ma tean, et õige väsimus alles ALGAB, ootan ma pikisilmi seda, et mu keha võiks juba taastuma hakata ja et ma ei tunneks end KOGU FRIIKING AEG nii kohutavalt. Ma ei saa hingata. Mul puusad ja selg valutavad IGAS asendis. Kui ma kogemata jään selili ja hakkan lämbuma, siis tunnen ma end nagu see kilpkonn, ainult et mul pole kedagi, kes mind ümber aitaks pöörata.

Ja midagi ei toimu. Nothing. Nada. Ei mingeid valusid (seal kus nad peaks olema), ei mingeid märke sellest, et mu keha üldse valmistuks sünnituseks kuidagi-gi. Mu keha on jõudnud ilmselt järeldusele, et ilgelt fun on igavesti sellesse seisu jääda. Või siis on mu emakas vigane ja oskab lapsi ainult ehitada, mitte neid väljapoole hakata suunama.

Väljas on kaunis kevad ja ma ei saa seda nautida. Väljas hakkab grilli- ja tšillihooaeg ja ma ei saa seda nautida. Väljas on kõiksugu huvitavaid üritusi, millele ma pean pidevalt ära ütlema (Aron friking Flam tuleb Comedy Estoniale!), sest esiteks pole mul tuju kuhugi minna, teiseks on mul vaja spetsiifilisi tingimusi, et end üldse kuskil hästi tunda (kandetool oleks soovitatav) ja kolmandaks ei julge ma eriti kuhugi ronida, sest mis siis, kui see vetenali, mida igas filmis näeb, päriselt tõeks osutub?

Rääkimata sellest, et ma olen Põrnika heaolu pärast mures. Kõige tobedam asi, mida selles olukorras öelda saab – ju ta siis tunneb end seal nii hästi, et ei taha välja tulla. See on BS. Ta ei saa seal end hästi tunda. Ja isegi KTG tegi mind täna murelikuks (aga mitte arsti). Lisaks peab talle väga halvasti mõjuma ka minu pidev stressisolek, aga ma ei oska seda kuidagi eemale ka tõrjuda.

Ühesõnaga, ma pole veel emaks saanudki, aga juba feilin emaks olemises. Ma arvasin, et see võtab vähemalt mõned ajad aega.

Aga mis siin ikka. Lähme vastu järgmisele nädalale ja loodame, et maikuu JOOKSUL saab ikka asjaga ühele poole ja et kõik lõppeb õnnelikult (kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad tõenäosusprotsendid meie vastu töötama).

Vahepeal joon šampust ja söön ananassi ja katsun mitte hulluda.

Toiduklubi: Pörkölti-laadne roog läätsedega

hoomamatu 1 Reply

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Blogis nimega Toidutegu sattusin Ungaripärase roa pörkölt retseptile. (Sellest, kuidas toidublogid on nagu poppide tüdrukute klubi põhikoolis, peaks mõnikord pikemalt rääkima. Nad hiljaaegu jagasid üksteisele auhindu ja üsna mitmes blogis ütlesid nad, st toidublogijad, isegi väikese muigega, et nad kipuvad enamasti ära unustama, et on olemas teisigi blogijaid peale toidublogijate. Aga see, jah, on pikem teema, kuidas igal pool tekivad grupid ja grupikesed, kes leiavad üles omataolised, olgu see keskkool, internet või spordiklubi.)

Tagasi pörkölti juurde tulles. Kuna Abikaasa poest sealiha ei toonud, siis pidin leppima veiselihaga, mis mulle pealegi niikuinii rohkem maitseb. Ja sellist kogust, mis selles retseptis seal, ei hakka ma vist enne tegema, kui meie peres on lihasööjaid vähemalt viis. Kuidas muidu on võimalik ühe õhtuga ära süüa 1,5 kilo sealiha, jääb mulle arusaamatuks. Võib muidugi olla, et retseptis on kogustega mõeldud ka järgmisele päevale, mis samuti mulle ei sobi, sest ma ülessoojendatud toitu väga ei armasta. Asi polegi niivõrd ülessoojendamises kui selles, e tahaks järgmisel päeval juba midagi muud, uut, teise maitsega!

Lisaks ei viitsi ma liharoogade kõrvale kartulit teha tavaliselt, riisi ma väga ei söö ja pasta iga asja kõrvale ei sobi. Seega lisasin roale läätsed, et oleks tummisem ja kõlbaks niisamagi ilma kartulita kõhtu täitma. Seega tuli välja hoopis teistsugune toit, mida ei tohi ilmselt pörköltiks nimetadagi, aga sellest polegi midagi, hea oli ikka.

Vaja läheb: 600 g veise stroogonovi, 1 suur paprika, 3 sl tomatipastat, 3 sibulat, 6 küünt küüslauku, peotäis paprikapulbrit (st pihku ei pea panema, silma järgi umbes), kaks-kolm peotäit läätsi, 250 ml vett

Valmistamine: haki sibul ja prae paksupõhjalises kastrulis klaasjaks. Lisa liha ja paprikapulber, sega läbi, prae veel natuke. Siis viska potti hakitud küüslauk ja paprika, tomatipasta ja vesi. Hauta tasasel tulel tunnike, lisa läätsed ja hauta veel tunnike. Maitsesta ka vahepeal, mina panin, nagu ikka piprasegu ja sidrunipipart. Nagu originaalretseptis öeldud, peaks tulemus olema selline, et paprika on täitsa pudiks keenud. Mõnus puder tuleb küll kõigest kokku, aga selline mõnus puder! Natuke Gruusia-hõnguline miskipärast.