Monthly Archives: detsember 2014

Raamat: Diana Lotus, “Kassikõnd”

Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

NB! Petrone Printil on käimas kampaania, kus iga raamatuarvustuse eest saate kingiks mõne nende teose!

Ma arvan, et ma poleks “Kassikõndi” üldse kunagi lugenud, kui Epp seda mulle ootamatult raamatuvahetuse käigus pihku poleks surunud. Mitte et mul oleks mingi eelarvamus, aga kogu see modellinduse maailm jätab mind lihtsalt nii sügavalt külmaks. Ma ei ole kunagi modelliks olemisest unistanud ning kui ma üldse tunnen kadedust, siis selle suhtes, et… ja ma ei osanudki siia midagi kirjutada.

Aga raamatust. Diana Lotuse teekond modellimaailmas on kirja pandud (üles kirjutas nimekaim Dagmar Raudam) natuke päevikulikus, samas aga ka portreeloo elemente sisaldavas vormis. Tõesti saab tuttavaks eluga, mida üks tänavalt avastatud modellihakatis elab, näeb erinevaid moepealinnu ning põgusalt kirjeldatakse ka värvikamaid kaasmodelle, kuid nad jäävad vaid karikatuurideks taustal.

Mis jääb aga puudu, on kaanel lubatud eneseotsingud. Nojah, paar korda on ta kurb ja igatseb ema, siis tunneb tüdimust, et kõik teda käsutavad, aga seejärel on jälle eluga nii rahul, et mingiteks erilisteks kasvuvaludeks neid kogemusi nimetada ei saa. Harilik hilisteismelise tundemaailm!

Ma usun, et tegelikult on Diana kogenud palju, ning seda oleks saanud ka värvikamalt esitada, kuid ta kas on kehv jutustaja või ei talleta ta elamusi “kirjanduslikus stiilis”. Nojah, ega kõik ei saagi käia läbi elu mõttega, et kuidas seda kõike küll kirja panna nagu MÕNED SIIN. Samas on seal väga mõnusaid hetki – muuseumiskäik tuleb esimesena meelde. Selles kirjelduses avaneb Diana sisemaailm ehk kõige paremini, muidu aga hoiab ta üsna kaitset peal läbi terve jutustuse – kuigi pealtnäha on avameelne, tunnistades kokaiini tõmbamistki.

Aga kiita tuleb kujundust! Oi, kuidas ma ei salli, kui pildialbum on kuskil raamatu lõpus. Selleks ajaks oled juba ära unustanud, mis episoodi kohta antud pilt võis käia, kuid “Kassikõnd” oli rohkem nagu scrapbook, kus kõik elamused kohe ka fotodega illustreeritud. Silmale kohe nii ilus vaadata!

Ma ei teagi, kellele ma seda raamatut soovitaks. Kindlasti on huvitav see neile, keda kogu see modellimaailm paelub. Oleks tahtnud rohkem lugeda kultuurilistest kohanemistest, kaasteelistest ja ikkagi ka sellise elustiili juures romantilise elu elamise võimalikkusest, aga meeles on vaid, kuidas modellid pidevalt itsitavad, kiirustavad ja ringi lendavad.

Aasta 2014 edetabelid. #1

Argielu 1 Reply

Minu selle aasta tähtsündmused, kõik armsas edetabeli-advendikalendri vormis, iga päev midagi ja natuke. In no particular order.

2014-10-08 13.35.40Mon Rouge.

8. oktoobril – päeval, mil ma muide lahutasin ammu-ammu tagasi oma esimese abielu – seisin ma ARKis ja mõtlesin, et läks ainult 30. aastat kui lõpuks õnnestus mulgi soetada Päris Oma Esimene Auto.

Mon Rouge on ilus nagu klaaskomm, nunnu nagu kaisukaru, kapriisne nagu viktoriaanlik daam, väike nagu päästepaat kahele ja säästlik nagu vanaema kroonitulekuajal. Ma arvan, et Mon Rouge armastab mind väga. Suisa nii väga, et kuna ta teab, mis horror see ümbritsev maailm olla võib, teeb ta kõik endast oleneva, et ma aknast välja ei näeks. “Pole sul vaja siin midagi välja vahtida! Püsi kookonis!” näikse ta ütlevat. Võtab ära reostaadi ja kui sellest ei piisa ja ma IKKA midagi välja näen, võtab ära kojamehed. Ja kui need saab korda, siis teeb midagi klaasipesuvedeliku paagiga – sest no horror on see maailm ju!

Sel aastal on autodega üldse õudselt palju seiklusi olnud. Ei saa unustada ka tänuväärset ja alati südamesse jäävat Punast Noolt, keda ma üksinda mööda Viljandi mnt-d käima lükkasin, et saaks käigud jõuga sisse ragistada ja kuidagi sinna Ärma kanti ära sõita. Sest kellel seda sidurit ikka vaja on! Punane Nool teenis meid hästi ja vapralt, kuid elu Kloogal ja mind jälitav halb autoõnn murdis lõpuks temagi. Aga kui palju sai temaga seigeldud!

Aga minu kuum armuafäär Mon Rouge’iga jätkub. Ta on täpselt paras, täpselt minu värvi ja minu mõõtu ja teeb ära kõik mis peab ja natuke rohkemgi. Ja kuigi ma isegi vahetult enne auto ostmist mõtlesin tõsiselt mõne püsivama rendilepingu peale (näiteks autocar.ee), siis minu finantsilise ebastabiilsuse juures on tegelikult selline odav armas säästupüss parim.

Aitäh, Mon Rouge, et sa mu ellu tulid. Edasi uute seikluste poole!

Seda postitust toetab autocar.ee

adventure time

Argielu 2 kommentaari

Ööd on teadagi magamiseks, välja arvatud minule, kes ma ärkan kell 5, et kirjutama hakata ja mitteülevalolemise vahepeal näen tavapäraselt igasuguseid seiklusi unes. Täna näiteks saatis Jim mu kosmosesse mingit hapnikumasinat parandama (läksin sinna seejuures liftiga) ja ärkasin üles, kui mind ründasid kosmosejänesed. Kosmoses oli hirmuäratavalt vaikne, kui välja jätta kosmosejäneste hõhisemine.

Siis nägin unes, et käisin Tartus ja punusin ühele tüdrukule katki läinud lasteratta patsidesse. Olin sattunud mingile korteriläbule, kus olid peamiselt alaealised ja ootamatult hakkasid kõik mind intervjueerima. “Kas sa oled elus haiget ka saanud?” küsiti mult.

Ja une-mina vastas, elutarkusest puhevil: “Haiget? Teate… Muidugi olen ma vahel haiget saanud. Näiteks sel suvelgi oli üks kord, kus ma olin kuu aega siruli ja mõtlesin, et pole võimalik, et kellelgi oleks elus valusam kui mul on praegu. Aga siis ma tõusin püsti ja sain aru, et “haiget saamine”, see on ikka ainult sinu peas. Et tegelikult on tegu elu õppetundidega – sa pead aru saama, mis sinuga juhtus, miks nii läks, ja selle omaks võtma. Olema tänulik selle õppetunni eest, nii-öelda, olema tänulik, et sulle “haiget tehti”. Ja nüüd, täna siin olles, võin ma öelda, et kui mul ongi valus olnud, siis ei ole see sellest, et mulle on “haiget tehtud”, vaid sellest, et olen “haiget saanud”. Taipate vahet? Seal on suur vahe.”

Siis pidi unenäo-Daki hakkama tagasi Kloogale sõitma, sest Tartust peab siiski õigel ajal startima, et jõuda viimasele  Klooga rongile, mis läheb ikkagi ülivara ja kui hiljaks jääda, pead ööbima Balti jaamas.

Vat siis, mis tarkusi unenäo-mina lahke käega välja jagab.

Aga samas, mida tema ka teab.

Ta teeb lasteratastest PATSE. Ei tasu kõike tõsiselt võtta, mida see kosmonaut suust välja ajab.

muutuste kommunikatsiooni instituut

Elu väljaspool mulli 11 kommentaari

Täna ärkasin ülivarahommikul ehmatusega esimesest ametlikust makasauruseteemalisest unenäost. Nimelt oli käes kaitsmine, mul polnud midagi selga panna ja lisaks kõigele ei teadnud ma, kuhu minna. Lõpuks keegi teavitas mind, et kaitsmine toimub MUUTUSTE KOMMUNIKATSIOONI INSTITUUDIS, oli selline suur ja uhke maja eskalaatoritega, mille vahele mu püksisääred kinni jäid.

Komisjonis olid Barbi Pilvre ja Mart Soonik ning mingil põhjusel anti igale ühele vaid paar minutit, et oma tööst rääkida. Ma olin totaalselt ära unustanud, mis teemal ma oma magistritöö üldse kirjutasin ning kui oli minu kord ja ma rahva ette astusin, sokkisin ma midagi ajakirjandusest ja naistest meedias ja ühtäkki avastasin ma, et mu juurde on hiilinud kaks kassi, kes end vastu mu jalgu hõõrusid. “Kas see on normaalne?” küsisin ja mulle kinnitati, et on tõepoolest.

Üsna varsti pärast seda ärkasingi üles ja enam magama ei jäänudki. Kas nüüd hakkabki nii olema, kevadeni välja?

PS. Ma tõesti loodan, et päriskaitsmisel kasse pole. Tõsiselt häiriv.

//

Muudel teemadel… käisin täna üle pika aja blogosfääris ja vaatasin korraks Askidesse kah ja… Teate, ma olen ikka nii vana kooli blogija, et mind põhimõtteliselt pole olemaski enam ja see isegi ei häiri mind eriti. Kirjutasin Delfis kolumni, mille mõte pidi olema see, et body shaming pole okei, selle korjas üles Merje, kes arvas, et ma näen kõikjal diskrimineerimist ja olen üldse üks igavene tolerast ning tänaseks blogides ringi vaadates tuleb välja, et kogu selle teema algatas hoopis Merje:) See, et kõik minu kolumnist alguse sai, on täitsa tähelepanuta jäänud.

Aga võibolla ma olengi nähtamatu, sest ma koosnen viimasel ajal ainult akadeemilistest tekstidest ja, olgem ausad, et olla tänapäeval populaarne blogija, peab olema ikka tubli annus skandaali- ja konfrontatsioonihuvi, aga ma olen juba tähismaade pealt näinud, kuidas see kõik lõppeda võib, lisaks mul lihtsalt vist polegi neid isikuomadusi. Ja see on täiesti fain, las noored möllavad, nihilist võtab kõik tekstid vastu, mis sinna saadetakse ja tegelikult on ju ainult tore, et kogu see bloginduseasi on jälle justkui uue hoo sisse saanud.

Kuid kas ainult mina olen natuke sellest pidevast ärapanemisest ja õelutsemisest väsinud? Kõik üritavad olla iga uue postitusega aina skandaalsemad, koguda aina rohkem klikke, nii et paratamatult kannatab kõige all ehedus ja siirus (niivõrd kui me üldse selle meediumi kontekstis ehedusest ja siirusest rääkida saame). Aga võidavad reklaamimüüjad (btw, vabandust nende reklaamide pärast minu blogiski, andsin lõpuks alla, sest noh, raha ju vaja:( aga installige Adblock, päriselt!). Ja need inimesed, kes intriigidest toituvad. Neid, muide, on ikka päris palju. Üldiselt on need inimesed, kellel on liiga palju vaba aega.

Aga, lõppeks, jõulud on kohe ukse ees ja korraks isegi mõtlesin, et loosiks oma lugejate vahel mõne vahva kingipaki välja, aga KÕIK ju teevad seda ja ma tahaks, et see oleks midagi erilist ja mul pole ühtegi head ideed hetkel.

Ja 23ndaks lubas lund!

Jälitusmaaniast

Argielu Leave a reply

Üks mu lemmiksarju sel hooajal on Stalker. Mitmel põhjusel: esiteks aitab see näha psühhopaatide ja jälitajate mõttemaailma, teiseks toob see laia üldsuse ette selle probleemi üldiselt. Järgnev tekst aga on kirjutatud Õhtulehe teleblogi jaoks, kus seda ei avaldatud. Huvitav, miks:)

—

Selfie-killerite üledoos 

Sel hooajal paistavad USA teletegijad olevat lõpuks ometi avastanud enda jaoks sotsiaalmeedia ja interneti – ning tegelevad üksteise võidu selle demoniseerimisega. Värskes “Kurjuse kannul” (Criminal Minds) osas tegutseb “Selfie-killer” ehk “Eneka-mõrvar”, kes võtab sihtmärgiks noored, kes liialt palju sotsiaalmeedias aega viidavad. “Miks ometi inimesed aru ei saa, et internet on igaveseks!” ahastab üks FBI agent ning teine targutab kaasa: “Ma ei saa aru, miks inimesed panevad oma elu kõigile avalikult vaatamiseks üles?!”

Ja see pole mitte esimene (ega kahjuks mitte ka viimane) sari, mis sotsiaalmeedia ja eneka-kultuuri lüpsab, püüdes vaatajale jätta muljet, kuivõrd ohtlikku elu me kõik elame. Stalker, üks mu selle hooaja lemmiksarju, elabki ainult selle varal, et kõik juhtumid on seotud jälitajatega, kes saavad enamasti oma info sotsiaalmeediast.

Kõik see kajastab muidugi üsna täpselt muutuvaid aegu. See ongi kaasaeg. Aga mulle tundub, et sotsiaalmeedia demoniseerimise käigus on teletegijatel jäänud mõistmata üks oluline tõsiasi: see ONGI kaasaeg.

On muidugi igati tänuväärt, et televisioon pöörab tähelepanu ühiskonna haavatavatele kohtadele ning käitub omamoodi hoiatava vanatädina, kes meenutab, et “üks õige ja korralik inimene peaks ikka olema tagasihoidlik ja ettevaatlik, maailm on ju nii ohtlik!”. Aga lõppeks ei usu ma, et kogu see eneka-teema (vt ka komöödiasari Selfie) kuidagi inimesi rohkem maa peale tooks või aitaks neil mõista, mis sotsiaalmeedia tegelikult on. Mulle kui kommunikatsioonieksperdile meeldiks väga kui inimesed enne internetti minekut endale selgeks teeksid, millega on tegu ning käituksid vastavalt, kuid siiski ei ole minu meelest midagi head ka selles, kui pidevalt püütakse meid interneti ohtudega hirmutada.

Internet on osa tänapäevast. Selge, et krimisarjad ongi mõeldud mängima vaataja suurimatel hirmudel, kuid ei ole ka normaalne, et jäetakse mulje nagu tekib tänu sotsiaalmeediale psühhopaate juurde kiiremini kui seeni pärast vihma. Ja ainult meie, sotsiaalmeedia kasutajad (=ohvrid) saame midagi selle vastu teha – olles internetis vähemkättesaadavad! See ainult toidab stereotüüpi ja müüti, et ohver on alati tegelikult ise kuriteos süüdi. Eneka-mõrvarid ja muud sarnased süžeeliinid vaid süvendavad arusaama, et “seda kõike poleks juhtunud, kui sa vaid oleksid enne selfie postitamist mõelnud potentsiaalsetele värdjatele, kes sind internetis jälitada saavad”. See on sama retoorika, et “ära kanna miniseelikut ja ära joo peol end liiga purju, siis sind ka ei vägistata”.

Mitte normaalsed ja tavalised inimesed ei pea oma käitumist muutma, vaid õiguskaitseorganid peaksid meid paremini kaitsma. Mitte sina ei pea selfiet postitades muretsema, kes seda näha võivad, vaid psühhopaat peaks MITTE toime panema kuritööd, kui su selfiet näeb.

Oleks aeg, kui sarjad muudaksid natuke oma mõttelaadi. Ja ka inimesed me ümber võiks natuke muuta oma mõttelaadi. Enam ammu ei eksisteeri sellist asja nagu “offline maailm” või “pärismaailm”. Internetimaailm ONGI pärismaailm. Ja kurjategijad on päriskurjategijad, olgu nad offline või online.

Igaüks peaks rahus saama oma selfiet postitada.

some nights

Argielu 3 kommentaari

Ja jälle ma ei maga.

Ma ei tea, mitmes päev see on, ilmselt pole neid palju järjest saanud, aga ikka on tunne, nagu ma poleks iialgi maganud. Neli-viis uneta ööd ja mõtled omaette: kuidas ma sain ometi niimoodi varem funktsioneerida? Neid perioode on olnud ju sitaks. Aga kuidagi olen ellu jäänud, ju jään ka sel korral.

Täna läks uni ära kell 3 ja ma püüdsin kõiksuguseid asju. Kuidas lülitada mõtted välja? Need mõtted, mis sulle sisendavad kõike seda, mis pole tõsi, nagu vägivaldne suhtepartner on need mõtted mu peas, kui magamatus on oma võtnud. Nad ütlevad, et sa ei jõua, sa ei saa, sa oled ummikus ja miski ei lahene iial. Samal ajal püüab ratsionaalne pool rahustada: sa ei saa HETKEL midagi teha. Jää magama, hommikul tegutsed. Aga tunnid tiksuvad ja sa saad aina enam aru, et hommik ka ei päästa, sest selleks ajaks oled sa juba jummala sooda ja mingi x-logistika orgunnimine – nagu mul siin neil päevil on, sest kaardiga ei saa rongis maksta ja viimane sula läks päkapikkude taskusse – käib selgelt üle jõu, hea kui põletavad töö- ja kooliasjad ära jõuad teha.

Üks hullemaid hetki on see, kui sa tajud, et sa oled mitu tundi voodis püüdnud liikumatuna lebada ja maailm su ümber hakkab ärkama. Kuskil paugatab uks, kuskil kaabib autorehv jääd. Vanasti käis selle juurde ka tänavakoristusmasin, aga Kloogal need ei käi, talvel saati mitte.

Siis püüdsin ma unistada. Ma mäletan, et kunagi suutsin ma end magama unistada. Eriti siis kui olin teismeline. Ma unistasin peamiselt autodest. Teinekord jälle poistest. Ja siis autodest ja poistest.

Ma unistasin VÄGA palju autodest.

Nüüd on peaaegu unistuste auto olemas, olgugi et remondis. Unistustepoisid on ka ju olemas, aga unistada ei tasu, sest siis sõnub ära. Millest siis unistada?

Mul polegi enam unistusi, vähemalt mitte unistamisväärseid. Muidugi olen ma kuskil hingesopis kindel, et minuga juhtuvad jälle õige pea kõiksugused fantastilised ja toredad asjad ja väikestviisi toimuvad need iga päev. Hommikuks saadetud lumeuputusepilt. Fantastiliselt kaunis jõulukuusk. Mokaotsast öeldud “sa oled lahe”. See, et Andres Anvelt vastab pea kohe mu kirjale sõnadega: “Teeme ära!”

Väikesed nunnud pisiasjad.

Aga unistada ikka ei oska.

Seega sel ajal, kui ma loen jäänud tunde kellahelinani, mõtlen ma hoopis kirjutades. Näiteks kirjutan seda postitust oma peas valmis. Siis mängin Family Guyd ja ehitan kogu linna ümber. Ja siis imetlen seda linna järgmised veerand tundi, kuni aku hakkab lõppema.

Ja siis ülejäänud aja mõtisklen elu võimalikkusest maal. Kuidas ma olen siin pea aasta elanud ja alles nüüd, seoses lasteaiandusega, olen ma hakanud järsku iga päev ütlema inimestele tere – ja mulle öeldakse tere vastu. Mul on ühtäkki tekkinud tuttavad näod – kes ei ole kohalikud bomžid või poemüüjad. Ja ma saan aru, kui rõlge sotsiaaleksperimendi ma enda peal siiski läbi viisin. KUI VÄGA on ühel inimesel vaja siiski seda tunnet, et ta kuulub. Et tal on anonüümne, kuid siiski, kogukond. Et tal on kellegagi small talki ajada. Et ta pole üks nähtamatu vari rongis või koduteel või poesabas, keda keegi ei tunne ja kellest keegi puudust ei tunne, kui ta ühel hetkel enam välja ei ilmu.

Kui ma nüüd aga kuidagi suudaksin uuesti unistama õppida.

Kuidas see käis?

Ja küllap ühel ööl ma ka magan kauem kui kolm tundi. Siis ehk tundub see reaalsus… reaalsemana. Tehtavamana.

1.12.14

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Umbes kell 5 hommikul läks mul uni ära. Ma ei tea mille peale… või siis tean? Miuks oli roninud rinnale ja ma ei saanud hästi ei liigutada ega hingata, sest parema külje all oli Pussakas ja vasaku külje all väikesed teravad rusikad.

Uni läks ära ja ma mõtlesin rändom-asju, poolikuid tööasju, seda, kuidas esmaspäevase logistikaga hakkama saada. Mõtlesin kuusest teises toas ja mõtlesin lumest ja mõtlesin, et äkki nüüd hakkab ükskord jälle natuke normaalsem elu, sest ma olen nii vä-si-nud…

…mõtles ta kell 5 hommikul ja ei suutnud uuesti uinuda.

Uinusin paar minutit enne kella – as per usuell – siis lugesime Miiluga koos uudiseid ja toppisime riidesse ja surusime end külma autosse (reostaat!), kust aknast väga midagi ei näinud (kojameeste mootor!) ja sõitsime kaks minutit lasteaeda, sest ometigi oli ju Mila Esimene Päris Lasteaia Päev.

Ta lippas rõõmsalt minema ja mina läksin jälle külma autosse (reostaat!), kust aknast midagi väga ei näinud (kojameeste mootor!) ja kiirustasin selku-põikega (taara! et saada rongiraha!) Männikule.

“Ma tõin teile jälle ühe auto parandada…”
“…aitäh?”

Ja siis läbi sügavkülma (mm! kas te nägite, KUI ILUS täna maailm oli?) (v.a saartel) bussile ja siis läbi Nõmme keskuse kelgupõikega (sest lasteaed siiski on paraja vantsimise kaugusel) (Klooga ühistransport oleme teinekord me ise poest poeni, kui ilusti palutakse) rongile, siis läbi sügavkülma koju (mm! ilus!), siis üks kiire lõunasöök ja uuesti lapsele järele, sest nii on soovituslik.

Laps ei soovinud lahkuda, aga siiski tuli. Homseks jääb punn terveks päevaks, sest LASTEAED ON TORE SEAL SAAB MÄNGIDA EMME SEAL SAAB MÄNGIDA! ja mina imestan, et on olemas elu ja maailm, kus saab actually funktsioneerida nii, et näed ka päevavalgust ja saad PÄEVAL tööd teha ja PÄEVAL…

…

aga ööd on ju ka. Ööd on ju ka vaja üle elada. Mingi tõsine motivatsioonikriis on, kirjutamise mõttes. Ja üldiselt inimeseks olemise mõttes ka. Täna näiteks pidin kirjutama kuus asja, kirjutasin kaks. Aga kui ei jõua tervet rehkendust, tee pool?

Ja ma JUBA JÄLLE köhin nagu hullumeelne. Miks, ma küsin, miks?! Mul oli ausalt täna müts peas ja kaks kampsunit suisa seljas ja vähe ei puudunud, et suusapüksid oleks välja kaevanud, sest mitte et mulle ei meeldiks külm, väga meeldib, aga mulle ei meeldi, kui toas ja autos on külm. Õues? Vabalt. Muul ajal võiks saada ringi käia maikaga.

Rongipiletihinda on tõstetud. Vaene tudeng ei pääse linna enne reedet. Täna vaatasin pangaarvet ja mõtlesin, et see raha oli kunagi kolmandik kuueelarvest, täna katab ühe poeskäigu.

…aga kümne aasta taha pole mõtet hindu ja rahasid arvutada. Lihtsalt pole mõtet. Tagasi vaadata. Pole mõtet.

Aga meil on kuusk ja see on imeilus ja kuigi ma tahaks pugeda teki alla ja kaissu ja lihtsalt rääkida hingest välja see ärevus ja paanika, mis sinna tekkima on hakanud, saan ma siiski hakkama, sest mul on muusika ja mõned inimesed siiski arvavad, et ma olen lahe ja kuigi võibolla nad ülehindavad mind, leian ma oma motivatsiooni õige pea üles.

Sest nüüd algas uus elu ja ma saan lõpuks päriselt ELAMA hakata, ma ei ole 24/7 lapse külge seotud ja ISSAND KUIDAS MA NEED 3,5 AASTAT OLEN ÜLDSE ELANUD?!

PS. Millal see juhtus, et mul on Nii Suur Laps?

PPS. Kas nüüd on lõpuks jälle Minu Aeg?

PPPS. Ma armastan oma eriala vahepeal nii sügavalt, et tahaks nutma hakata. Oleks aeg vist õppida, kuidas sellega end siiski normaalselt ära elatada.

PPPPS. Depressioon valetab.