Enamasti on nii, et Mila küsib: “Kes see?”, mina vastan ja uus sõna ongi selge. See on hämmastav, kuidas kaheaastane kõike õhust tajub ja talletab. Aga mingite sõnadega on raskem – nendega, kus rohkem silpe või trikiga hääldus. Näiteks “lehm” on mingil põhjusel “mihma”, samas ütles ta enne jooki küsides peaaegu veatult “mah(l)”.
Täna vannis patsutati mulle kõhule (mis on peaaegu ainus, millest ma neil päevil koosnen) (näljapaistetus noh) ja küsiti: “Kes see?” (Parem ikka, kui “miks?”)
Mina: “See on kõht.”
Mila: “Kõhh?”
Mina: “Kõht.”
Mila: “Kah?’
Mina: “Kõht.”
Mila: “Mhmh!”
4 thoughts on “Kõht”
Tuleb kasutada vana head hobune-suksu lahendust. Mo naolapsel, kes on umbes paar kuud Milast noorem, oli vats üks üsna kiiresti tulnud sõnadest.:-)
mul hakkas laps kahe ja poole aastaselt kaashäälikuühendiga algavatele sõnadele a-d ette panema: aspetsiaalne, asport, astrenn (trenn). ilmselt oli siis niimoodi lihtsam öelda.
Kägu, mul oli kunagi naabripoiss, kes veel 8-9aastaselt ütles “esport, estart”…
Oo, ja minu vend ütles “isport”, “isviiter”.
Aga muidu – väga naljakas dialoog! 🙂