Monthly Archives: märts 2013

EKSPERIMENT: Kas tahvelarvuti asendab kõik tehnikavidinad?

hoomamatu 4 kommentaari

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis.

Tahvelarvuti on veider vidin, mis on nagu suuremõõduline nutitelefon – aga ei ole ka. Või on ta väiksemõõduline sülearvuti? Ei ole nagu seda ka. Mis ta siis on? Ja mida sellega teha saab? Panin Google Nexus 7 tahvelarvuti proovile ning katsetasin, kas on võimalik sellega asendada kõik muud tehnikavidinad, mida olen oma igapäevases elus harjunud kasutama.

Tuleb tunnistada, et ma olen tehnikasõltlane. Okei, telekas on mul küll eelajaloolisest ajast ja nii vana, et sõbrad külla tulles seda suu ammuli vaatama jäävad: “Ma ei mäletanudki, et telekad… nii paksud kunagi olid…” See-eest olin esimene oma sõpradest, kes muretses endale e-lugeri ja mu nutitelefon on aasta jooksul saanud nii kõva vatti, et pean ta juba välja vahetama.

Samas pean aga eksperimendi osas aus olema ja tunnistama, et kuigi ma armastan tehnikat, ei armasta tehnika mind. Ma ei tea, kuidas on võimalik, aga kõik asjad minu käes purunevad või lähevad lolliks või teevad asju, mida tootjate sõnul juhtub ühel juhul miljonist. Seega olin ma enam kui kindel, et Nexus minu käes kaua vastu ei pea. Või et vähemalt juhtub temaga midagi veidrat. Näiteks lahvatab leekidesse. (Ühel korral lõi mu arvutisse välk sisse, mis küpsetas võrgukaardi ribadeks. Nii et see  leekide asi polnud üledramatiseerimine.)

Elukutseline blogija ja tahvelarvuti

Minu tööks on kirjutada ja minu hobiks on kirjutada, seega olen oma mäkiga kokku laulatatud ja ei lähe kodust välja, ilma et mul oleks kaasas vähemalt üks vidin, mis algab eesliitega “nuti”. Jumal teab, millal kirjutada saab! Sain Nexuse kätte vahetult enne koosolekut ning esimene test oligi koosoleku protokollimine ja märkmete tegemine.

Õnneks sai Nexus kähku mu Samsung Galaxy telefoniga sõbraks ning mõne minutiga oli ta juba end varustanud rakendustega, mis ka mu telefonis olemas. Nii ei pidanud ma Google Play poes paanikas ringi sahmima, et õiget märkmete tegemise äppi leida – PowerNote on saanud mu lemmikuks “pilvepõhiseks” märkmete tegemise rakenduseks, mis süngib end kolme põhilise vidina vahel muretult ja kiirelt, nii et mul on kõikidele märkmetele ligipääs nii telefonis, arvutis kui tahvlis. PowerNote on olemas nii Androidile kui ka näiteks Chrome’ile, mis teeb märkmete tegemise internetis surfates ülimugavaks.

Esimeseks takistuseks osutus aga see, et ma ei ole senini õppinud ekraaniklaviatuuri efektiivselt kasutama. Kui ma sülearvutil suudan tippida kiirelt, klahve vaatamata ja kasutades kõiki kümmet sõrme, siis ekraanidel ma ikka kipun nimetissõrmega toksima nagu poolpime pensionär, kes pole iial masinakirja õppinud. Nii lõppes esimene katse koosolekut protokollida rohkete kirjavigadega ning lõpuks andsin ma alla ning märkisin üles vaid mõistatuslikke märksõnu (nende hulgas “jäsemed!”, “klassiekskursioon lauta” ja “tartus on taksod” – mitte ei arvaks, et ma Kingakaubamajas töötan, kas pole).

Teiseks takistuseks osutus uudiskirja koostamine, milleks meie kasutame MailChimpi. Koodiribade sisestamine, piltide lõikamine ja töötlemine, linkide lisamine ja kõik muu, mida ühe uudiskirja valmimiseks teha vaja on, osutus tääbil võimatuks, nii kaaperdasin pärast tunniajast pusimist kolleegi arvuti ja tegin veerand tunniga asja ära. Sülearvuti 1, tahvelarvuti 0.

Trükkimise osas muutus olukord tunduvalt paremaks alles paari nädala pärast, kui pärast rohket katsetamist leidsin klaviatuurirakenduse, mis toetas eesti keelt. Sisseehitatud variantide hulgas oli muidugi ka eesti klaviatuur olemas, kuid kõik sõnad oleksin pidanud ise sisestama käsitsi, mis osutus jube tüütuks ja aeganõudvaks. Lõppeks – kui raske on ennustatavat tekstisisestust eesti keeles valmis teha? Miks mina kui kasutaja tootja töö ära pean tegema?

Päästjaks osutus äpp SlideIT, mille mõnusaim osa on “vedimine” ehk sõrmega tähelt tähele libistamine, kuni ta sulle õige sõna välja pakub. Jah, sisse ehitatud versioon oli ka olemas, aga, nagu öeldud, ilma sõnastikuta. Kasu sest vedimisest, kui pead ise ikka lõpuks sõna välja trükkima, sest masin ei tunne eesti keelt.

Elukutselise blogijana olen ääretult pettunud ka WordPressi äpis, sest kui proovisin blogiposte tahvli abil sisestada, pidin need hiljem kõik arvutis üle tegema, sest mingil põhjusel kadusid “tõlkes” kuhugi lõiguvahed. Ja senimaani on nii jube tüütu see, et nuti-värkidel pole klaviatuuri küljes üles-alla liikumiseks noolekesi, nii on suurte tekstimassiivide toimetamine projekt, mis sööb rohkem närve kui vastsündinuga tipptunnil kassajärjekorras seismine.

Kuna minu töö juurde käib ka piltide tegemine, proovisin mõni aeg oma peegelkaamera nurka unustada ja katsetada Nexust pildimasinana. Sotsiaalvõrgustikes jagamiseks sobivad tehtud pildid küll, eriti kui need läbi Pixlr-o-Matic imelise pilditöötluse lasta (nagu Instagram, ainult et nii palju parem ja umbes kolmsada korda rohkemate filtritega), kvaliteetseid fotosid pole mõtet muust kui oma näost mõtet oodata. Nexus 7-l on kaamera ainult esiküljel, nii et kui proovida pildistada midagi, mis ei asu pildistaja enda näopiirkonnas, võib pildistama jäädagi, sest pimesi ekraanilt õiget nuppu leida on mingil põhjusel megakeeruline. Ja kuna sa ei näe ekraani, pole sul ka õrna aimu, mis kaadrisse jääb ja mis mitte. Seega inimesel, kes armastab igapäevaselt hetki jäädvustada, pole veel lähiajal mõtet loota ainult tahvliga hakkama saamisele.

wow.

hoomamatu 10 kommentaari

Niisiis, tänaseks lõunaks on mulle saadetud või saadetamas muuhulgas küttepuid, šampooni, lusikaid, sokke, kookospiima, elektriarveraha, lillekimp…

Wow.

Nagu Naabrinaine ütles: “Sul on võimalus korraldada uus kleidikorjandusskandaal.”

Mõtlesin natuke ja jõudsin järeldusele, et teen hoopis sellise lubaduse. Seniks, kuni peamiselt vabakutselise asju teen, võtan hoopis Dakiblogile uue hingamise andmise enda päevatööks. Aitab küll juba sellest koomast, kus ma ei julge kommentaare lugeda ja postitan nagu jumal juhatab.

Ehk siis hakkan tegema aktiivset blogimistööd. Ning vasakule küljepaneelile lisasin annetusnupukese, kui keegi aidata soovib. Kuigi abi on olnud juba üüratu, teie kõigi poolt.

Aitäh, et olemas oled. Aitäh, et loed. Ma luban, et ma hakkan nüüd korralikult kirjutama ka.

Ja suvel kutsun kõiki soovijaid aiapeole. Hanged on ehk seks ajaks läinud.

March Favourites

hoomamatu 1 Reply

Nagu teada, meeldib mulle hirmsasti vinguda, aga samas on kohe häbi ka. Nii et kuna ma ei taha, et see hala siin vastu vahiks, aga samas tahan ikka kirjutada ka, siis hetkel on aeg selle kuu muusikalemmikute tutvustamise käes.

Kõigepealt olen avastanud Elliott Smithi.

Elliott Smith on nüüdseks küll juba kümme aastat surnud. Raske eluga djuud – depressioon, alkoholism, narkoprobleemid… Aga laulis nagu (raske elusaatusega) ingel on teatud ringkondades armastatud. Näiteks minu ringkonnas. Väga armastatud.

Smith sai kuulsaks lauluga “Miss Misery”, mis jõudis filmi “Good Will Hunting” helireale. Smith suri oktoobris 2003 – ta leiti kahe noahaavaga rindkeres ja senimaani ei teata, kas ta põhjustas need endale ise või… Olen kuulnud inimestest, kes ise end pussitavad. See on päriselt olemas.

Teine nende päevade lemmik on (no mitte et mul esimesena ikka Maximo Park ja Ima Robot peale ei läheks) Wintersleep.

Wintersleep on Kanada indiroki bänd, mille väga tabav nimi kipub viimase paari kuu igapäeva iseloomustama. Kõrva jäid nad uue Kanada sarja “Cracked” avaloost, mis ongi vist nende kuulsaim lugu.

Aga mulle meeldib hoopis kõige rohkem lugu nimega “Search Party”.

Now all I think about is floating away
I think I need a big vacation

rott mis rott

hoomamatu 14 kommentaari

Tegin täna nimekirja asjadest, mida ma kõik ostaks, kui mul oleks raha. Nimekiri sai üsna igav:

  • parmesan
  • küttepuud
  • sokid
  • uus hambahari
  • ketšup
  • külmkapimagnetid (tähestiku omad)
  • šampoon, mis poleks ühtlasi dušigeel
  • ripsmetušš (mis poleks kokku pandud kahest erinevast ripsmetušist – hari ühelt, tops teiselt)
  • lõhefileed
  • kookospiima
  • küttepuid
  • savikrohvi ja pilliroomatti (selle kuradi elutoaseina jaoks)
  • uus välisuks (oluline: et hoiaks külma seal, kus vaja) (vihje: see, kus “vaja”, on väljas)
  • uus lukk nimetet uksele
  • lennupiletid suvalisse sihtkohta
  • mõni lahe kunstivärk mõnele seinale
  • kolm kimpu lilli
  • küttepuud
  • uus mmmmmõnus voodipesu
  • teelusikaid

Fantastiline nimekiri. Asjadest, mida ma veel aasta alguses vabalt osta võisin. Näiteks šampooni ja sokke. FANTASTILINE.

Lisaks kõigele olen ma esitanud praeguseks juba seitse (7) korda tuludeklaratsiooni, kooskõlastanud andmeid absull vist iga instantsi ja iga rea kohta oma deklaril JA IKKA EI LÄHE LÄBI. Ja noh, isegi kui ta läheks läbi, siis tänu sellele, et mul eelmine aasta maksuamet ARVE ARESTIS maamaksu pärast, ei ole mul niikuinii lootust sealt väikestki kergendust enne suve oodata.

Faking fabuloosne.

No ja kõige tagatipuks olen ma iga õhtu saabudes nii läbi, et tahaks lihtsalt peksta läbi iga läheneva lehma, purustada mõned vineerplaadid ja karjuda kuni enam ühtki piiksu kurgust välja ei pigista. Ma olen juba mõelnud igast variante (lisaks päriselt allapoole selle CV-de saatmist, mida ma arvan, et ma praeguse kogemusepagasi juures teha vääriks) (mis näitaks justkui, et kõik pole päris kadunud, eks ole), kuidas sellest limbost pääseda, mida tähendab kaheaastasega päevad läbi kahekesi kodus passimine ja selle kõrvalt läbi häda vabakutseline olemine.

Näiteks ma mõtlesin, et hakkan lihtsalt suvalistesse kontoritesse sisse astuma ja teesklema, et ma töötan seal. LIHTSALT ET PUHATA.

Noh, asjad pole muidugi all bad, abistajaid on ja nii, aga see pidev rottimine sööb lihtsalt hinge seest. Mingid väikesed asjad ajavad nutma, mis tegelikult poleks seda väärt, sest need on asjad, mis tuleb teha, et praegune aeg üle elada. Hambad risti ja teed ära noh, ega keegi ei küsi ju. Aga mõned neist asjadest on, mida ma teen nuttes, sest nii hale on. Endast ja kogu olukorrast.

Näiteks see kuradi rottkütmine. Tänu paljastele köögiseintele ja otsalõppenud remondirahadele pole ükskõik kui kõvast kütmisest suurt midagi kasu, sest see on nagu must auk, mis kõik välja imeb. Aga sooja tahaks ikka saada. Ja siis ma loen oma puid ja brikette, mis on õnnestunud koju vedada. Loen, et mitte kütta nagu normaalsed inimesed kütaksid, sest nii suur vahe on, kas mul kahest kotist jätkub kaheks ja pooleks päevaks nelja ahju jaoks või jätkub sellest üheks päevaks. Kunagi pole liiga (või isegi piisavalt) soe, aga pole ka liiga külm. Noh, talutav. Pluss õhkpump. AGA NII KURADI ROTT ON NEID PUID LUGEDA. Milline inimene maailmas loeb puid?

Või siis see, et mul reaalselt ülehomse päeva söögirahafond on kogunenud plasttaara.

Või siis see valus vaesuse sümbol, et mul pole lilli. (Sellest üksikemasümbolist, et ainuke mees, kes mulle isa kõrval head naistepäeva smsi teel soovis, oli õemees, sai kähku vaesusesümbol – ei mingeid lilli mitte iialgi enne kui neid kuskilt kellegi peenralt korjata võib.) Ma tahaks nii väga selle lõputu talve üleelamiseks osta kimbu lilli. Lihtsalt et oleks… Aga lilled on luksus. Jah, muidugi ei sure ma nendeta ega midagi nii dramaatilist, AGA NII KURADI ROTT ON OLLA.

Niipalju siis tänaseks nutulauluks. Muidu on hästi. Äkki peaks endale mingi annetusnupu blogisse panema. Aga ma ei tea, ma ei ole üldse võimeline mingitki sisu enam siia tootma… Pluss see oleks ilgelt leim.

Niisiis, nüüd ma asun CVsid saatma. Kõikjale, kuhu üldse pähe tuleb.

Ah ei, oot. Süüa peaks hakkama tegema. Pluss ahjud. No ja keegi peab selle kaose ära koristama, mis praegu selle postituse kirjutamise ajal korraldati (jogurt maas, kuivatatud õunad tugitoolis jne). Ja siis peaks mänguväljakule lapse viima.

Nojah, võibolla siis kui Mila on magama läinud. Kui ma ei ole lihtsalt teadvust kaotanud selleks ajaks.

Aga hea on see, et vingumine alati aitab. Vähemalt natuke.

Eesriie.

 

hommikupoolik teletornis

hoomamatu Leave a reply
Tallinna teletorn. Kaks korda õnnestus mööda sõita MAAILMA SUURIMAST PULGAST KESET METSA. Ja siis olime Sikiga mõlemad megahämmastunud, et seal nii vähe ruumi kõikjal on. Mälestused olid mingist suurest tuulisest väljast, mille lõpus torn…

 

 Härjapõlvlased.

 

Up to the sky!

 

170 meetrit tühjust. See oli tõepoolest päris õudne hetk seal peal seista.

 

See on selle ema nägu, kes palvetab iga päev, et võiks mingi töö tekkida, sest praegu oleks tööle minek tõeline puhkus.

 

Millal ma Londonisse saan? Ah? Öelge mulle?

 

Ja ühtlasi on see selle inimese nägu, kes avastas, et päris kõhe on ikka nii kõrgel hängida.

 

Mila ei olnud kõrgustest heitunud.

 

…nagu näha.

Kakskümmend kaks kuud

hoomamatu Leave a reply

Armas-kallis Milake,

vähem kui nädal tagasi täitus sul 22 elukuud, mis on teadupoolest üüratu aeg. Palju õnne meile mõlemale!

Praegu istud sa laua peal, võtad vaasist ühekaupa oksi ja näitad neid mulle uhkusega: “Lille. Lille. Lille.” Ja siis paned vaasi tagasi.

Sa räägid üldse väga palju, nii palju, et ma ei suuda eriti enam järgegi pidada. Viimastel nädalatel on vaat et iga päev lisandunud uus sõna. Nagu lennult kordad sa, et nüüd lähme “koju”, pildil on tädi “Kiki” ja multikaks tahad kas “kassi” või “ingu”.

“Pingu” multikaga oli meil siin eile ka üks huvitav hetk, kui sa ühtäkki mind kallitormiga rabasid. Ma heldisin ja mõtlesin omaette, et näed kui armas, see on põhjus, miks lapsi saadakse – üllatuskallitorm.

Hiljem kui su hädahüüdu kuulsin, sain aru, et kallitorm tuli seetõttu, et sa kartsid. Sa kartsid seda rõvedat hülgeilgust, kes Pingu unenäos mögiseb, ja tead, ma saan sust täiesti aru. Minagi kardan teda, sest ta on lihtsalt ülirõve. Nii et seda multikat me enam ei vaata, sest minu Põrnikas, kelle ma ju just haiglast koju tõin, ei pea ilgushüljest vaatamisväärseks.

Millal sa nii suureks juba said…?

Veel üllatun ma pidevalt selle üle, kui palju sa mõistad ja asju ise algatad. Kui eile kassid selle sama oksavaasi maha ajasid, jõudsid sina enne lapiga kohale kui mina. Kui üleeile suti vara lõunauinakule sättima hakkasin ja sa arvasid, et peaks enne veel ühe osa Pingut tooma, siis tõid sa kenasti arvuti. Sa leidsid üles sokid, mille olid ise kuhugi peitnud, kui neid taas vaja oli ja ma sinult selle kohta küsisin.

Aga, mis kõige üllatavam, sel hommikul, kui hakkasime vanaema juurde maale sõitma, rabasid sa mind uue sõnaga, mille tähendust ei mõistnud ma enne kui kohale jõudsime. Muudkui ajasid: “Maks. Maks. Maks.” Mina muudkui mõistatasin, et kas muretsed maksmata arvete pärast või tahad lõunasöögiks maksakastet, aga…

Vanaema juures on ju taks nimega Max!

Kuidas sa seda mäletasid, ma ei teagi, sest Maxist pole pikka aega juttu olnud – aga järsku sa teadsid. Kui vanaema, siis Max!

Max on üldse su väga suur sõber. Te mõlemad natuke pelgate teineteist, aga naudite lõputult üksteise sabas jooksmist. Max armastab magada (rohkem kui sina, vähem kui mina), nii et vahel sa tuled ja võtad mul käest: “Max?” ning me läheme koos Maxile külla, koputame kenasti uksele ja küsime, kas Max on valmis külalisi vastu võtma.

Ühe verstapostini jõudsime sel kuul veel. Võtsin võrevoodilt ära paar pulka, mida sa õhtu otsa sinna tagasi üritasid panna. Mõni päev hiljem sai sulle ka selgeks, mis otstarve sellel augul seal täpselt on, aga kurta pole mul midagi. Magamajääja oled sa üldiselt hea.

Jagama sa nii hea pole, su suurimad sõbrannad on ühtlasid need, kellega kõige rohkem jagelemisi mänguasjade pärast ette tuleb. Ja lihtsalt jalutada, ilma uurida, lund topsikusse panna, liumäest alla lasta, igal võimalusel võimalikult kõrgele ronida, vannis veesõda teha ja teepakke põrandale tühjendada meeldib sulle ka.

Ja kallistada.

Kallistades,

emmi

Külalispostitus Naabrinaiselt: Ellujäämisõpetus üksikvanemale

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 10 kommentaari

Mulle on alati meeldinud inimesed, kes teevad asju mõtestatult. Muidugi mitte kogu aeg, aga mõningate asjade puhul on nii äge mõtestada suurt plaani. Mitte detaile, aga just kõige suuremat plaani. Mulle, endisele üksikemale ja paljude vallasvanemate ning nende lastega ümbritsetud inimesele üldse ei meeldi see üldine plaan ja kuvand, mis on loodud mõiste ÜKSIKEMA ümber. Samatud, õnnetud, hüljatud vaesed ja patused. Vastik. Ja ma samas saan aru, et iga kuvandi tekkel on põhjus.

Mulle tundub, et tugeva kooliga üksikemad mõtestavad tihti paljusid asju elus selgemalt ja tervemalt, kui teenelised pereinimesed (my dear, see ei tähenda, et pereelu Sinuga ei oleks üks paremaid asju, mis minuga juhtunud on). Näiteks laste kasvatamist, mis tavaperes kaob kuhugi perelu-värki ära, tajub ja mõtestab üksikvanem põhjalikumalt, vabamalt ja tervemalt. Üksikvanem vastutab elu laste ees, ja sellega seoses kogu elu ees üksi, ta saab näha tervikut, eemaldada ebaolulist olulisest, juhtida tähelepanu õigele väljale mõttetu jama seest ära. Kui kari kolmekümneaastaseid kahekümneviieselt-abiellunud, karjäärituid, kaheaastase vanusevahega laste koduperenaistest emasid võivad tunde arutada kombekabrändide ja õhtusöögi tervislikkuse üle, istub üksikvanem sügavas toolis ja lainetab kulme, sest ta ei saa aru, kuidas tõsiseltvõetavad lapsevanemad suudavad sellise rämpsuga oma aju kurnata.

Kahjuks ei saa emad, kes on üksi jäänud, alati kohe arugi, missugune perspektiiv neile sülle on langenud, ja takerduvad üksikema kuvandi ebameeldivusse, enesehaletsusse või jumal teab kuhu nad ka parasjagu ei takerdu, minul on ikka nii kurb vaadata, et nutma ajab. Ja nii ma võtan missiooniks öelda teile, mu armsad üksikemad, mitut asja, mis teid aitavad selle tee alguses ja võibolla keskel, ja võibolla ka siis, kui te ei ole üksikemad.

 *üsna vabalt kõnetan ennekõike emasid, ilma erilise põhjuseta.
**ja lastest räägin mitmuses, sest neid on maailmas üldiselt üsna palju.

 

I memo: Sinu uus elu

1. Tere tulemast! Sa oled praegu lapsega/lastega üksi. Sul on kogu vabadus ja kogu vastutus. Ja esimene ning tähtsaim point – see on õnn, mitte õnnetus.
Sa ei ole jäänud üksi sita sisse, sul on au teha seda kõike üksi. Seda on tehtud üksi alati, täna ja siin on see lihtsam kui kunagi varem. Võimalik, et su lapsed veedavad vahel aeg isaga, võimalik, et päris tihti, kuid sina oled baasvanem. Võimalik, et su lapsed ei tunne oma isa üldse, võimalik, et see on parim asi, mis nende elus juhtub, sel juhul ei ole sa mitte vanem nr 1, vaid ainus vanem. Milline kingitus! Sinu kanda on argipäev, sina saad lastega kakelda igapäevaküsimustes, sina saad nende kätt hoida, kui neil on palavik ja lasti lahta, kui tabletid viimaks mõjuma hakkavad. Sina saad nendega naerda ja nutta. Ja sina oled see, kes kujundab nende edasise elu. Ja sa saad väga -väga palju kordi olla nende üle nii uhke, et pankreas tõuseb silmini. Wow.
2. Kuid sa ei pea ja ei saagi teha seda täiesti ihuüksi.

See on igav. Otsi endale toetusgrupp. Sul peaks olema keegi, kellele helistada, et jagada igapäevaseid võite ja kaotusi. See võib olla su ema, see võib olla sõber, see võib olla suvaline tuttav, kellel on samavanad lapsed, ükskõik. Aga sul on vaja jagada, kui asjad on jagatud, kahaneb üksindus. Lisaks on sul vaja võtta jagatud asju vastu, sest see aitab sul säilitada terve suhte maailmaga. Siis on sul vaja kedagi, kes tuleks sinu juurde ja kedagi, kelle juurde sa saaks lapsi viia. Sul on vaja kedagi, kes jõuaks enne uste sulgemist lasteaeda kui sa oled tööasjus Saaremaal ja praam hilineb. Sul on vaja kedagi, kes asendaks sind kooli jõulupeol, sest on ülimalt tõenäoline, et sinu aasta tähtsaim kohtumine lõppeb 10 minutit pärast jõulupeo algust linna teises otsas. Jah, sa võid mõelda, et lapsed on tähtsaimad, nad ongi, aga selliseid asju juhtub. Ära unusta laste vanavanemaid, tädisid, onusid, suhe nendega on üks tähtsamaid suhteid laste lapsepõlves, usalda vanavanemaid, võimalda neile aeg lastega, jaga nendega laste elu. Juba paariaastane laps võib veeta pikemalt aega lähisugulastega, tee plaane vanaema puhkuse ajaks ja komandeeri laps külla. Luba neil tädidega loomaaias ja Lätis käia, see on kõikidele kasulik.
3. Küsi abi, inimesed aitavad sind, kuid mitte iialgi ära võta abi iseenesestmõistetavalt, see kasvatab abitust.

Kui sa otsid abi, pead sa abi andma. Kui sa tahad, et inimesed su ümber püsiks, pead sa nende jaoks olemas olema. Ükskõik kui hädas sa oma elu ja asjadega ka ei oleks. Kutsu sõpru teed jooma, võta sõbranna lapsed teatrisse kaasa. Mine emaga lõunale. Kuula ja jaga ja võta vastu ja anna. Sa võid olla hädas, sa võid nutta end igal õhtul magama, kuid see ei pisenda sind ümbritsevate inimeste elusid. Ja õpeta seda oma lastele nii, et nad teismelisena hea meelega aitaks su vennalastel õppida. Tee väikseid asju, mis toovad suuri tundeid.

II memo: Sinu Olme

4. Võimalik, et sa oled rahahädas. Tööta nagu hull.

Võibolla sa pead tegema mitut tööd, võibolla koostama keerulisi skeeme töötamiseks, isegi kui rahahäda enam ei kummita. Mõned meist teevad öösiti lisatööd, tõlgivad või heegeldavad. Mõned leiavad lapsehoidjaks tudengi, kellele sobib varahommikul lapsi valvata, seni kui nad hotellis hommikusöögilaudu katavad. Kindlasti saad sa teha päevatööd, selleks on koolid ja lasteaiad. Astu oma mugavusalast välja ja vaata ringi. Võibolla teed sa tööd graafiku alusel, vii lapsed pikaks nädalavahetuseks vanaema juurde ja pane graafikusse mitu täispäeva järjest. Aga mis põhiline – leia töö, mis su vaimu toidab, kui kohe ei leia, siis tee vähemtoitvat tööd ja otsi edasi. Aga ära tee järeleandmisi töö kvaliteedis, sest sellele järgnevad järeleandmised rahas. Isegi kui oled humanitaarkraadiga klienditeenindaja, arvesta, et sinu töö kvaliteet ei jää perspektiivis märkamata. Kuid ära unusta, et sa otsid ennekõike enda seest. Kas sa üldse tead, kes sa olla tahad? See aeg, kus sa oma elu vaikselt mööda lased, tehes mittemidagi või suvalisi asju, on möödas. Millest su lapsed õpivad? Õige, eeskujust. Sa oled nende peamine eeskuju, milliseks inimeseks sa tahad, et nad saaks?
5. Jah, okei, tõenäoliselt oled sa rahahädas. Majanda nagu hull.

Pea eelarvet, kui sa oled siiani olnud vastutustundetu laristaja, lähtu sellest, et iga laristatud euro tuleb nüüd su laste tulevikufondist. Kas see õlu on seda väärt? Sa pead lastele võimaldama hobisid ja trendikaid asju. Kui sul on imik, arvesta, et sa pead neile võimaldama seda kõike kohe varsti. Et miks sa pead neile nõmedat mainstreami võimaldama – sest sa ei taha nende elu raskemaks teha. Nad on tavalised lapsed. Kaasajas. See enam ei loe, kuidas sa ise kasvasid. Nad peavad saama tegeleda sellega, mida nad tahavad. Ehk nad tahavad maalida, see on lihtne. Aga kui nad tahavad purjetada? Sa ei saa neid ju siis maalima sundida, sest sa ei oska majandada? Jällegi – tule oma mugavusalast välja. Mõned meist jätavad alati ise õhtusöögi söömata, aga saadavad lapsi laagritesse. Kui sa järgid punkti 4, siis see ei kesta kaua, varsti saad sa kõike teha, varsti. Jah, see on normaalne, et sa siiski tahad vahepeal endale midagi arutud lubada, tee seda, aga enne luba endale mitterahalisi arutusi. Mängi keskkooliaegse sõbraga öö otsa lauamänge ja ära osta küünelakke. Kasuta edasi oma vana telefoni, aga sõida lastega nädalavahetusel tudengibussiga Narva pelmeene sööma. Pelmeenid võid, kusjuures, kaasa pakkida. Ja veel – ära lajata oma lastele rahamuredega, sa ei pea neile aru andma asjade tegelikust seisust. Iga kord poes kommi ei saa, kõiki ilusaid riideid ei saa, sest see on arutu, mitte selle pärast, et raha ei ole. Muidu kasvavad inimesed, kellele tundub, et kui raha on, siis võibki ja peabki ainult arutusi tegema.
6. Väga tõenäoliselt oled sa üldiselt liimist lahti. Sul on ükskõik väga paljudest asjadest.

Sa ei viitsi koristada, sa ei viitsi pead pesta ja riietelt plekke eemaldada. Sa arvad, et sul on tähtsamaidki asju teha. Vale puha. Nüüd korista, pese ja triigi nagu ei kunagi varem. Võibolla on su laste riided kõik kolmanda ringi päritolu, võibolla sul ei ole ühtegi paari terveid sukkpükse, aga see ei tohi välja paista. Okei, sukkade osas ei ole head lahendust, kanna pükse, aga lapsed hoia puhtana ja korralikuna. Et Miks? Sul on suva ja niigi raske? Me võime kõik jahuda vaimsetest väärtustest, aga fakt on see, et räpasel lapsel on raskem leida sõpru ja elada rõõmsat elu, kui korralikul lapsel. Välimus loeb. Sulle võib tunduda see ülepingutusena, aga kust küll tekivad eelarvamused halvasti värvitud räpaste juustega auklikus kampsunis saamatute üksikemade osas? Inimesed jälgivad su välimust. Ja on vähe neid, kelles aukliku võidunud kombekaga väikelaps eelarvamusi ei tekita. Õpeta oma lapsi puhtaks eeskujuga, räpasest titest kasvab räpane teismeline. Neil ei ole vaja eelarvamustega võidelda, päästa nad sellest. Ja kodu, koristamine on tüütu küll, aga lapse kodu peab olema selline, et ta sõbrad seal hea meelega käiks. Jajaa, sa võid arvata, et lastel on suva, aga ei ole. Oled sa kuulnud teismeliste vestlusi? Ja sinu sõbrad. kui sa tahad, et inimesed (vt p nr 2) sinu juures käiks, tee nii, et neil oleks sinu juures hea. Kui sa vajad ööbivaid lapsehoidjaid, loo neile meeldiv ööbimiskoht. Sul on tõenäoliselt pesumasin ja tolmuimeja, kasuta neid. Kui ei ole, leia sõpru, kellel on, ja ühenda pühapäevane playdate paari masinatäie pesu pesemisega

III memo: Sinu suhted

7. Võimalik, et sa oled paljude asjade peale pahane, aga üks tähtsamaid asju – ära kakle.

Eriti oma laste isaga. Mitte kunagi, ja mitte mitte kunagi laste kuuldes. Okei, võibolla ta on tühikargaja ja töllmokk, võibolla ta hülgas su valusalt ja ootamatult, võibolla sa hülgasid ta ise, aga ei ole päriselt rahul sellega, kuidas ta olukorras käitub, vahet pole. Mis teie vahel oli, on möödas ja kuulub unustamisele, tema suhted lastega ei ole aga sinu asi. Need suhted peavad olema sõltumatud, ja korralduma ise. Sul ei ole aega ja energiat, et sellega tegeleda, kui ta on siga, lülita ta enda elust välja (nb! mitte laste elust), kui te saate normaalselt läbi, ole neutraalne sõber. Ära eelda midagi, ära anna hinnanguid. Kui ta ei huvitu sinu imikust, tema kaotus, ära sunni, mõne aasta pärast on laps valmis ise oma suhteid looma. Kui tal on uus pere, kellega kõik on parem kui sinuga iial olnud on – neela alla. Su lapsed võidavad igast uuest pereliikmest rohkem, kui sinu ego kannatab. Sina, just sina, oled küll kõige tähtsam kogu maailmas, kuid sellised teemad ei puuduta sind.

8. Jah, sul on võibolla sinu enda arvates, sõltub, kui konservatiivne kasvatus sul on, ebatraditsiooniline peremudel

Ära väända suhteid lastega veidraks, need võivad jääda ka edaspidi traditsiooniliseks. Ära sa, jumala eest, proovi kahte vanemat mängida, tekitad veel lastes bipolaarsust. Ja ära liialt sõpsi pane, sa oled lapsevanem, mitte vahva sõbranje. Su lapsed vajavad raame, tuge, toetust tugevamalt kujundilt, kui sõber, oma emalt. Teie kooselu võiks pigem olla tiim, kes arvestab teise poolega, kui ei võrdusta kõiki liikmeid. Ja seda sa ilmselt tead, et sa ei tohi oma muresid lastega jagada, seda kirjutavad kõik õpikud ja naistekad – laps, lapseeas, ei saa kanda sinu isiklikke koormaid ja väiksemaid hunnikuid. Muidugi sa võid laste nähes nutta ja taldrikudi lõhkuda, aga ära jaga probleeme sisuliselt. Kui ema nutab, siis ta on kurb, see on täpselt nii palju, kui nad teadma peavad.

9. Võimalik, et sul tekib uus suhe.

No muidugi tekib, sest kõik mehed jumaldavaid iseseisvaid naisi, ja ei ole iseseisvamaid naisi, kui üksikemad. Oht on selles, et oled muutunud liiga valivaks. Aga see pole eriti oht, tegelikult. Lihtsalt olles olnud aastaid üksikema, sa enam ei vaja ühtegi meest, sa saad olla koos ainult sellise inimesega, kellega sa tõesti tahad koos olla, kes on sinu ideaalmees. Sa ei tee järeleandmisi, sest sa tead, et üksi on kõik väga okei, sa ei näe vajadust oma elu mingi tõhu pärast muuta. Õige kah. Sga kui ta tuleb, see õige, siis ole hea, ja ära proovi kujundada tema suhteid sinu lastega, las need kujunevad ise. Uue issi otsimine oma olemasolevatele lastele on leebelt öeldes perversne. Küll aga võib ema uus kutt tuua teie kõikide ellu väga palju toredaid asju, ta võib olla su laste sõber, sest ta ei pea niiväga lapsevanem olema. Ta võib olla ka natuke rohkem lapsevanem, aga las ta ise valib koos lastega, kui palju. Sa ei pea ennast koormama nende suhtekorraldusega, palju lõbusam on observeerida ja vajadusel veidi suunata. Kui ta on väärt mees, siis jookseb kõik ise paika.

***

Mul on hea meel, kui sa siiani lugesid, mul sai kohe nii palju kergem. Ma olen väga paljudele elus tahtnud neid asju öelda, vahel olen öelnud ka. Ma tahaksin tänaval kuuteistaastastele noortele emadele seda kõike karjuda ja siis kirjutada seda neile tublidele, kes teadlikult otsustavad üksi lapse saada. Ja ka neile, kelle juurest mees on just Soome kolinud, jättes nad kolme teismelise pojaga üksi. Kõikidele.