Mina ei tea, mis armulugu minu ja suppide vahel on, aga see on igal juhul kuum, leegitsev ja täies hoos. Füüsiliselt hakkab halb kui üle paari päeva suppi ei saa noh.

Ühel kaunil nädalavahetusel tegin jälle üle pika aja nullist seljankat. Peamiselt sellepärast, et olid mingid lihajäägid, mis vaja ära teha… Ah, mis ma valetan. Peamiselt sellepärast, et seljanka on OOSÕM!

Kodune seljanka

Vaja läheb: erinevaid lihasid (minul oli u 100 g jupp ahjusealiha, üks praetud kanafilee, suitsuvorstijupp), viinerit, tomatipastat, oliive, hapu- või marineeritud kurki, 2-3 sibulat, maitsestamiseks loorberit, ürte, pipart

Valmistamine: Praadisin kõik lihad ja vorstid läbi. Miks? Sest mõtlesin, et nii on äge. Oli kah. Supipotipõhjas sulatasin või, lisasin hakitud sibula, lasin ilusasti kuldseks. Seejärel viskasin hulka hakitud kurgi, paar suurt supilusikatäit tomatipastat, segasin, kallasin peale puljongi. Kui supp keemas, läksid juurde lihad, viiner ja maitseained, kõige lõpuks ka viilutatud oliivid. No ja parajalt lasin keeda väiksel tulel. Tavaliselt ei viitsi, aga sel korral tegin vist säästukütmist ja no las ma ütlen teile, vaiksel kuumusel hautatud seljanks oli lihtsalt fantastiline.

Mmmm… seljanka.