Õhus on justkui kevadet. Linnud laulavad, sinitaevas ja igihaljad männid, mis kontoriaknast paistavad, petavad hetkeks ära, et polegi – nagu AccuWeather hommikul teatas – temperatuur -12, feels like -19.

Pussakal on tekkinud sõber. Uutel naabritel vist on kass, kes ka õues käib – varem pole ma teda siin ringi nuuskimas näinud ja meile eriti hulguseid ei satu. Ühesõnaga, ühel õhtul pimedas muudkui kutsusin kassi sisse ja imestasin, et miks ta küll ei reageeri, kuni mõistsin, et pole üldse minu kasski! Seda see Pussakas end nii agaralt välja pressis, mõtlesin.

No ja nüüd on, et kui nad satuvad samaaegselt õues oma tiire tegema, siis ägiseb Pussakas nii kaua ukse juures, kuni ma ta välja lasen, et ta saaks oma sõbraga hängima minna. Ükskord vaatasin, et mis nad teevad. (No ega ma mingi nuuskija pole, eks, Pussakal oma elu, mul oma elu.) Niisama hängivad. Istuvad kõrvuti, vahel istuvad ja vaatavad tõtt, vahel jalutavad koos ringi.

Eks ilma sõpradeta saa meist keegi.