Veebruari lemmikmuusika hulgas domineerib peamiselt kaks bändi, mida ma kuulan ükshaaval, vaheldumisi, korraga, söögi alla ja söögi peale.

Esimene on Ima Robot, 90ndatel Los Angelesest tulnud new wave bänd, mis mängib julgelt pungi, roki ja tantsumuusika žanritega, vahel ühele, vahel teisele poole kaldudes.

Leidsin nad loo “Greenback Boogie” kaudu, mis kõlab ühe mu praeguse lemmikadvokaadisarja “Suits” avakaadrites. See on lihtsalt nii mõnus biit, et sobib pärastlõunaseks tantsuveerandtunniks, mis meie majas sagedane etteõvtmine, ideaalselt.

Nende muusika võib kohati olla uimane ja veniv, selline kõikumine on new age stafile sageli omane. Aga näiteks “Creeps Me Out” on nende tavapärasest helinäost erinev, rokilik, kiire – ja muidugi üks mu lemmikutest.

Teine mu uus lemmik on Maximo Park, briti alternatiivroki bänd. Since I love all things British, ei olnud ma sugugi üllatunud, kui pärast kuskilt kõrva jäänud loo guugeldamist bändi üleni armusin.

Nagu ikka muusikaga, mis kiirelt lemmikuks saab, peab lisaks õigetele rütmidele ja hääletämbrile leiduma enamikes lugudes sõnum, mis kõnetab. Ja kui miski üldse mu praegust eluperioodi kuidagi kõnetab, siis Maximo Parki “Apply Some Pressure”.

What happens when you lose everything
You just start again
You start all over again

Näiteks “Girls Who Play Guitars” on aga lugu, mida ma tahaks kuulata suvel kuhugi roadtrippides, aknad lahti, sõbraga naerda hirnudes.

Ma arvan, et ma kuulan Maximo Parki ka siis, kui me selle talve ükskord üle elanud oleme.

Sest ega need roadtripid ju olemata jää, eks ole?