Ma pole viimasel ajal palju oma tõusudest ja mõõnadest kirjutanud. See on mingil määral teadlik valik, sest mul on nii palju muid asju ja suhteid ja… noh, asju, mida analüüsida, mille kallal obsessida, mille eest peituda, mida oma peas nämmutada ja nämmutada… Et kõik muu on kusagil tagaplaanil, kaasa arvatud mu enda kaine mõistus.
Aga sel päeval, kui ma EMOs absoluutselt iga inimesega, kes mulle teele jäi, vestlustesse langesin, elulugusid teada sain ja nalja viskasin – sel päeval adusin ma lõpuks ilmselget. Üle pika aja on taas mul laineharjal sõit käes ja see on faking fantastiline!
Laineharjal sõitmine on on oosõm ka mittemetafoorilises mõttes. See tunne, kui sa esimest korda saad püsti purje ning ei käigi kohe pikali. See tunne, kui sa hetkeks tajud, kui väga mõnus oleks täie auruga kihutada mööda laineharju, kalipso tihedalt ümber keha, silmad soolasest veest kipitamas…
Laineharjade juures on ainult üks mitteoosõm asi. Harjale järgneb pea alati langus… Aga kas oskaksime me ilma languseta harja hinnata? Ega vist…
#6. Laineharjal sõitmine