Pole vist ilmastikunähtust, mida ma rohkem armastaks kui lund. Mulle meeldib lumi pea kõigist temaeri olekuis. Kuna ma olen aga ikkagi peaaegu terve mõistusega inimene, siis loomulikult on üks osa kogu lumekogemusest, mida minagi ei salli – see kuumaastik, mis umbes veebruariks kõikjale Eesti linnatänavaile on moodustunud. Aga selles pole niivõrd süüdi lumi ise kuivõrd need, kes õigel hetkel sahka ei märka lükata.
Teadupoolest olen ma lohelaisk, aga lumelükkamine on mulle väga kontimööda. No ikka kohe väga-väga. Mm… lumelükkamine. Just ükspäev sain siin naabritega teineteise võidu karjuda, kus ma neile lahkesti meelde tuletasin, kes eelmisel talvel kõvasti lund lükkas. (Vastus: mina.) (Nende vastus: mingi vene mula.)
Aga ainult head asjad pidid siin kalendris olema… Niisiis, lumi.
Kas on midagi fantastilisemat kui see valgus, mis lõpuks saabub pärast lõputut pimedust? Siis, kui ükskord esimene lumi on maha sadanud ja kõik valgeks värvinud…
Või kas on midagi toredamat kui sahkat-sahkat puuderlumes saabastega vehkida?
Või midagi ägedamat kui lumetuubis meeletult mööda nõlva alla kihutada, hääl kähedaks kiljutud?
Või see kord, kui sa lõpuks lumelauaga mingi nipi (näiteks püsti jäämise) selgeks saad?
Või kas maitseb jäägritee millalgi paremini kui õhtul küdeva ahju ees, kus kohal käpikud päevasest lumesõjast kuivavad?
Ja kas pole õige jõuluõhtu see, kui krudinal mööda lumiseid tänavaid jalutad, akendest sisse piilud ja ninaotsaga helbeid püüad, kõhus tunne, et järgmine aasta saab tulla ainult superhea?
Mm…
#34. Lumi