Blogiadvendikalender.

Ma mõtlen peaaegu iga päev sellele, kui väga on mul vedanud minu praeguse tööga.

See kõik on ju vaikselt settinud ja mingit suurt pauku pole nagu käinud – üks väike ots, teine väike ots, kolmas natuke suurem ots… Ja kui ma ühel hetkel aru sain, et ma töötan täis- (või isegi pooleteise-)kohaga ja ma saan seda teha graafiku alusel, mis sobitub minuga kõige paremini, teenides raha, mis ei ole sugugi sandikopikad… Siis, sel hetkel, ma olin NII-II tänulik.

Ma ei tea ise ka, kuidas see juhtunud on, aga ma olen jõudnud oma elus punkti, kus ma kirjutan vaid väljaannetele, kuhu ma tahan kirjutada, teemadel, millest ma tahan kirjutada ja kõigele lisaks on mul põhitöö Kingakaubamajas, kus ma saan ära kasutada kõiki oskusi, mida ma olen ülikoolis õppinud või aastaid internetis tegutsedes omandanud, lisaks sellele on iga päev uued väljakutsed, kollektiiv on nii meganunnu ja töö on lõpphuvitav… Mul on täitsa-pekkis-kui-väga-vedanud!

Nüüd on veel vaja aasta aega vastu pidada, kui mu hirmsuur laen läbi saab ja kui kõik on sama heas punktis nagu mul on asjad praegu, siis on järgmisel aastal samal ajal võimalik nii kergelt hingata, et… Ikka väga kergelt võib siis hingata.

Aitäh, universum, aitäh, inimesed, kes te mulle just sellisel viisil teile abiks olla võimaldate.

#39. Minu töö.