Kolmas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. I osa. II osa.

3. Ebamugavad kõnelused ja triibud

 

Kõik naised teevad vist rasedusteste ühtemoodi. WC, ebamugav soristamine ja siis paaniline ootamine. Elu pikimad viis minutit, mil sa kõnnid mööda elamist ringi ja püüad mitte testi poole vaadata, kartes tulemust ära sõnuda. Või siis vastupidi: vaatad pulga poole nii pingsalt kui vähegi suudad, lootes, et suudad kuidagi nii tulemust soovitud suunas mõjutada.

 

Mina olen paari kuu jooksul jõudnud täieliku ükskõiksuseni. Ma olen teinud kümneid rasedusteste, ka ajal, kui nende tegemisel pole mingit meditsiinilist mõtet. Ma tegin neid söögi alla ja söögi peale ja tulemus oli alati sama: üks triip. Tänaseks on rasedustesti tegemine kui hommikune hammastepesu – lähen poolkinniste silmadega pärast äratuskella helinat WCsse, avan kogenud liigutusega testipaki, teise käega võtan hambaharja, istun potile, tehes kõike korraga. Test jääb pärast hammastepesu kraanikausi äärele ootama, kuni ma söön, riietun ja meigin ning vahepeal on mul alles õhtul meeles seda vaadata.

 

Täna on üks selline päev. Jõuan koju, kurnatud. Viskun alustuseks kõigepealt koridoripõrandale pikali ja silitan uksele tervitama tulnud Kassi. Mul on tunne, et ma pole iialgi nii väsinud olnud kui täna. Kass hõõrub end lohutavalt mu näo vastu. Ma olen nii väsinud!

 

Telefon. Mikk. Ma ei taha vastu võtta, sest tema on üks neist paljudest asjadest, mis on praegu mu elus nii väsitavad. Me oleme kohtunud igal võimalusel, aga mulle tundub, et see asi hakkab vaikselt käest minema. Vabanduste leidmine on muutunud aina raskemaks. Vabanduste leidmine sellele, miks ma tahan iga vaba õhtut tema voodis veeta, aga samas temaga mitte midagi muud teha. Isegi vestelda ei soovi ma, sest kardan, et see teeks lahkumise ainult raskemaks.

 

Alguses oli Mikk muidugi rahul. Ta läks virisemata kaasa kõigi minu plaanidega ja ei esitanud liigseid küsimusi. Nagu esimesel korral kokku lepitud, pole me koos kohtingutel enam käinud, vaid veetnud õhtuid tema juures, enamasti voodis. Ja kui teod tehtud, olen ma riietunud ja koju läinud.

 

Aga eile midagi muutus. Eile hakkas Mikk vastu! Eks ma olin ennegi märganud tema kasvavat rahulolematust, kuid eile lõpuks miski temas murdus.

 

“Sonja, me ei saa enam nii jätkata,” ütles ta, kui olin voodist tõusnud. Tuli ei põlenud ja ma võisin ta näoilmet aknast paistva tänavalaterna valguses vaid aimata. Ma aimasin, et see oli tõsine, isegi kuri.

“Miks mitte? Kas see pole mitte iga mehe unistus – kohustustevaba seks?” torkasin teravalt. Ma olin nii väsinud! Ma ei tahtnud lisada sellesse õhtusse veel üht emotsionaalselt kurnavat stseeni. Ma tahtsin ainult koju ja magama.

“Lõpeta… Sa tunned mind ju praeguseks päris hästi. Sa ju tead, et ma olen… mees. Tavaline mees. Ja mul on tunded, kuigi paljudele naistele meeldib arvata, et meestel need sootuks puuduvad.”

 

Nööpisin vaikides särki kinni ja ei vaadanud Miku poole. Ma ei jaksanud.

“Mida sa siis soovid? Meie algset kokkulepet muuta?”

“Jah! Ma tahan…” Mikk jäi mõttesse.

“Noh, mida sa siis tahad?!” See asi hakkas mind ära tüütama. Ma ju ei saanud talle tõde öelda, mitte nüüd, kui me oleme juba mitu kuud  koos maganud! See teeks talle lihtsalt haiget. Oh, saaks see juba läbi! Ma ei teadnud, kaua ma jaksan enam  teeselda, et see kõik on minu jaoks vaid kerge seiklus.

“Ma tahan sind tundma õppida! Ma tahan sinuga ka päeval kohtuda! Ma tahan teada, milline sa hommikuti välja näed, milline siis, kui tuled töölt. Ma tahan kuulda lugusid su lapsepõlvest. Ma tahaks kohata su kassi. Ma tahaks… Ma tahaks saada osaks sinu elust – ja et sina saaks osaks minu omast.”

 

Seda oli valus kuulata ja veel tänagi tulevad sellele mõeldes pisarad silma. Mikk ei ole ju paha poiss või mulle kuidagi ebameeldiv. Hea meelega laseksin ma sellel “meie” asjal millekski suuremaks paisuda, loomulikult! Ma teeksin seda hetkegi mõtlemata… kui poleks seda mu projekti. Ja ma tean, ma olen absoluutselt kindel, et laps peab olema prioriteet. Mehed tulevad ja lähevad, laps on alatiseks. Ma pean oma tunded alla suruma ja selle projekti lõpule viima… Või pooleli jätma.

 

Eile ma lahkusin Mikule midagi vastamata. Võtsin oma asjad ja lõin ukse tagantkätt kinni. Mängisin vihast, kuigi tegelikult olin segaduses ja õnnetu. Mikk on osutunud fantastiliseks – liigagi fantastiliseks. Ja mul on vaja aega, et mõelda ja mõned otsused vastu võtta.

 

Katkestan kõne ja saadan lühikese smsi otsa: “Helistan sulle homme.”

 

Aegamisi ajan end põrandalt püsti, pea hakkab kergelt ringi käima. Muidugi, ma pole ju lõunast saadik midagi söönud! Astun vannituppa, et käsi pesta ja seal see on. Minu hommikune test, istumas  kraanikausi äärel nagu miška. Triibuline.

 

Ohkan ja istun vetsupotile, triibuline test käes. Nojah, nüüd siis! Teen igaks juhuks siiski veel ühe testi. Ja siis, pärast sööki, veel ühe. Tulemused on ühtmoodi triibulised. Mina? Ma ei tunne mitte midagi, liigun isegi robotlikult, mõtlemata.

 

Poen voodisse teki alla ja niipea, kui silmad sulgen, mul plahvatab: rase! Ma olen rase! Ja ma nutan, vabanenult, õnnelikult.

 

*

 

Hommikul heliseb äratuskell ja enne, kui ma selle kinni jõuan vajutada, hõiskan ma iseendale: “Ma olen rase! Ma olen rase! Rase! Mina!”

 

Rõõmust keksides teen oma hommikusi toimetusi, muuhulgas automaatselt ka ühe rasedustesti. Ka see on positiivne – loomulikult on! Laulda ümisedes segan kohvi (mitte rohkem kui soovitatud kaks lusikatäit) ja hammustan tuunikalavõileiba. Ning siis tardun poole mälumise pealt.

 

Tuunikala! Kuram, kas see oli lubatud või mitte?!

 

Igaks juhuks sülitan suutäie välja ja viskan võileiva prügikasti. Müsli käib kah, seniks, kuni ma olen kindlaks teinud, millised toiduained mu lapse kohe sandistavad. Kõik on ju nüüdsest potentsiaalne surmalõks! Igaks juhuks lennutan võileivale ka sinihallitusjuustu külmkapist järele. Parem karta kui kahetseda.

 

Ning siis, müslisuutäisi suus keerutades, teen ma selle telefonikõne. Ei, mitte arstile – ka see on tänases päevakorras, aga võib veel oodata. Kõigepealt tuleb helistada Mikule. On küll vara, aga kuna tal eile etendust polnud ja proov algab alles lõunast, peaks ta juba üleval olema.

 

“Mikk, tere, mina siin…”
“Jah, ma nägin ju… See, et sa nii vara helistad, saab vist ainult ühte asja tähendada.” Mikk pole vihane ega kuri, hoopis väga-väga õnnetu tundub ta olevat. Kujutlen teda oma voodil istumas, sale keha natuke kookus, juuksed sagris, silmad kurvad. Mu süda taob. Kõik need kuud tema lähedust on mehe mulle väga kalliks teinud, isegi kui ma olen üritanud seda kõigest hingest vältida.

“Jah. Ma mõtlesin su eilsete sõnade peale ja otsustasin, et ma ei saa sulle seda praegu pakkuda, mida sa ootad ja tahad. Nii et parem oleks, kui me enam ei kohtuks.” Sõnad tulevad suust lihtsalt, pingutamata. Ma ei tee ühtki mõtte- ega hingamispausi, ma oleks justkui seda kõike varem harjutanud. Ma kuulen oma häält, see kõlab külmalt ja kalgilt. Vaatan end koridoripeeglist ja hääl ei lähe pildiga kokku. Laua taga istub õhetav naine, silmad säramas ja – käed värisemas, närviliselt pluusiäärt näperdamas.

“Oled sa kindel? Ma ju… Kas ma… Olen ma midagi halvasti teinud?”
“Ei-ei! Usu mind, igas teises olukorras ei kõhkleks ma hetkegi. Aga praegu on mu elu hoopis teises kohas, mul ei ole suhte jaoks hetkel elus ruumi.”
“Kas ma võtan siis palju ruumi?” Mikk üritab nalja visata, läbi hammaste, aga siiski.

“Sa võtad ruumi täiesti parajalt, aga muud asjad võtavad praegu rohkem ruumi ja… no ei mängi välja.”

 

Ei mängi välja?! Miks ma nii pidin ütlema? Ma olen ikka täiesti napakas.

 

“Kui ei mängi, siis ei mängi. Mingu sul ikka hästi.”

“Sul ka.”

 

Kõik.

Ongi kõik.

“Projekt: laps” on õigel rajal. Aga ometi tunnen ma end näruse nartsuna.

Ohkan taas, ei-tea-mitmendat korda selle hommiku jooksul. Siit edasi saab ju ainult paremaks minna, eks?