Ülemöödunud aasta lõpus sain ma reastada oma asendamatuteks tehnikavidinateks need viis. Täna on aga nimekiri hoopis teistsugune, sest möödunud aasta oli tugev tehnika aasta. Ma pole vist elades endale nii palju tehnikat kokku ostnud kui eelmisel aastal. Nüüd peaks mõni aeg rahulik olema.
1. Canon D1000.
See on üks odavamaid peegelkaameraid turul ja selle ostmist sponsoreeris Mila (ehk rasedus) (ehk sünnituspuhkuse rahad). Peamiseks ettekäändeks oligi, et mul on ju vaja hullult oma last pildistada ja ma olengi seda väsimatult teinud, no ikka keskmiselt 300 pilti kuus on lapsest. Enamasti küll neljast-viiest erinevast “photoshootist”, aga IKKAGI. Kaamera on muidugi äss, ma vaikselt õpin seda tundma veel aasta hiljem ja see on kohutavalt äge, et ta mulle väljakutseid pakub. Muidugi ei takista see hingel kalasilma-objektiivi ihkamast, küll kunagi tuleb ka selle aeg. Ainuke häda on see, et mul pole korralikku kaamerakotti. Samas olen aga just tänu uuele fotokale hakanud agaramalt Photoshoppi kasutama ja olen täiesti vaimustuses sellest, mida piltidega teha annab. Kas pole mitte imeline, et me elame ajastul, kus ka suvaline päss saab endale lubada meisterklassi tehnikat ja luua kerge vaevaga väga ägedaid pilte? Imeline.
2. MacBook Air.
Oma harjumisest õunaarvutiga olen juba kirjutanud. Tänaseks on olukord selline, et võtan kõiki neid mugavusi, mida Apple pakub, täiesti iseendast mõistetavana ja “vanamoodi” väga ei oskagi enam. Ei, mõnus on, pole midagi öelda. Kui vinguda, siis ainult selle üle, et vooluadapteri kinnitus on jabur. See käib magnetiga ja jube kergelt küljest, mis tähendab, et pärast paari korda Milaga sel teemal võitlemist (“Ei tohi puutuda, emme oma!”) läks arvuti lolliks, juhe keeldus laadimast ja mul oli suur rõõm kohtuda nähtusega nimega Kernel panic. Ei, super. Ostsin uue juhtme, vana ootab paranduses, sest ma lihtsalt kuidagi ei jõua sellele järele. Nojah, selle üle võiks ka vinguda, et nad oleksid võinud mulle asendusjuhtme anda poest, kui katkise parandusse andsid. Eputavad ju nad suurelt, et annavad paranduse ajaks asendusarvutid ja mis kõik veel…
3. Kindle.
Kindle on absoluutselt ASENDAMATU. Ma mäletan neid aegu, kui pidin reisile minnes hoolikalt vaagima, milliste raamatute jaoks mul on ruumi kotis ja millised pean maha jätma. Ja siis alati kohal olles avastama, et kõik on läbi loetud ja ongi tuuga. Õudne. Oh, muidugi on Kindle’iga natuke harjumist, ta on kohmakas üsna. Ikka hoopis teine asi on näpu vahel lehekülgi libistada, kui sellega kohmakalt järjekorranumbrit sisestada ja leida, aga nii üldiselt on see suurepärane leiutis. Paberraamatuid ostan jätkuvalt, aga nüüd enam mitte nii valimatult. Kui enne ostsin ma võimalusel kõik raamatud paberkujul, mis mulle huvi pakkusid, siis nüüd ostan vaid need, mis tõesti paberil ilusad välja näevad (sisekujundusraamatud) või mis on tõestanud oma headust (Pratchettid). Kõik muud ostan võimalusel Amazonist või digikujul. Vinguda võiks selle üle, kui vähe on ikkagi eestikeelseid teoseid digikujul, aga see olukord paraneb kiirelt. Ahjaa, kirjastustest, kus minu ENDA raamatud on digikujul välja antud, loovutas mulle autorieksemplari ainult Petrone Print. Varrak ignoreeris palvet. See süsteem võiks ka kuidagi mugavamaks muutuda, et ma ei peaks autorina enda digiraamatuid ostma või kirjastuselt anuma, vaid et oleks võimalus kiirelt ja mugavalt (nt id-tuvastusega) Digiraamatute Keskusest alla laadida. Kuid ju selleni ka jõutakse.
4. iPod ja Monster iCar Play.
Keegi kunagi ühes mu postituse kommentaariumis mainis, et ta tahaks kohe näha, palju ma siis muusikat kuulan kui laps käes. Vastus on: täpselt sama palju kui mitte rohkem. Autoinimesena on iPod jätkuvalt igapäevane asi, millega autos muusikat kuulata ja mida aeg edasi, seda allergilisemaks ma raadiojaamade vastu muutun. (Mis ei tähenda, et ma ei tahaks ise mõnes töötada. Hullult tahaks, megaäge oleks see. Aga teisi ei viitsi alati kuulata:) Mila on ka suur muusikasõber ja meie päevadesse kuulub kindlalt vähemalt üks tantsu-lauluveerandtund.
5. Samsung S Plus.
Hmh, jah, oma Nokiaga olin ma väga rahul, kuni ma sain maigu suhu, mis õige nutitelefon on. (Tsiteerides Naabrinaist: “Tõeliselt nutikas telefon. Temast kohe kiirgab nutti!”) Mingil imepõhjusel ostsin Samsung S Plusi (ma tõesti ei tea, miks ma ei ostnud SII või eriti seda uut VALGET SII telefoni… Rumal olen, that’s why.) ja tegelikult olen ma temaga päris rahul. Okei, mind jubedalt häirib, et ta on nii kerge ja väike. Samsung Wave II korpus meeldis mulle oluliselt rohkem, see oli mõnusalt raske ja osaliselt metallist. Mulle kohe ei istu see ühtne musta karbi kujundus. Ma tahan, et telefon oleks suur ja käes TUNDA, et ma ei kaotaks teda pidevalt käekotti ja taskusse ära. Pealegi pole mul veel õnnestunud leida S Plusile sobivaid korpuseid, mis värk sellega on? Aga sisu poolest on Android super, kiidan. Nii palju megaägedaid äppe on olemas, alates linnuvaatlusäppist lõpetades Tallinna transpordi äppiga, vahele kõiksugused kaamerad ja Aurasmad ja värgid… Ei, mõnus on. Tänapäevane tehnika on ikka nii hullult äge.
Millised on sinu asendamatud tehnikavidinad?
12 thoughts on “viis asendamatut tehnikavidinat anno 2012”
raadiosaatjad Cobra, täpsemalt beebivalvuri funktsioon…
Marta, vot, ostsime ka beebimonitorid, aga Nõmmel vaid kuluvad ära – seega võibolla poole aasta pärast on jälle asendamatud. Samas, poole aasta pärast on laps juba nii suur, et oskab “Emme!” hüüda, äkki siis polegi enam vaja?
Lugeja, jajah, mul ka jääb pilte aina vähemaks:) Samas see igakuine “newsletter” juba distsiplineerib, et oleks igal kuul vähemalt üks pilt meist kahest koos.
Jana, ma olen AMMU igatsenud ipodi dokki… Krt, sa tuletasid mulle jälle meelde nüüd. Õh. Oli nüüd siis seda sügelust vaja!
Kadri, milline on elektriline hari?
mulle just meeldib see maci magnetiga juhe. kui keegi juhtme taha koperdab, siis pole muret, et arvuti põrandale lendab.
Ostsin ka natuke peale lapse sündi parema fotoka, et pilte klõpsida. Mida vanemaks ta sai seda vähem pilte tegin 😀 Nüüdseks healjuhul paar pilti kuus tuleb ära. Aga minu asendamatud vidinad on läpakas, telefon ja seesama fotokas.
Minu pisikene 11,6-tolline HP, mis on piisavalt pisike, et mahuks käekotti ja loengusse kaasa, samas pole liiga tilluke, et häiriks lugemist ja vaatamist, mida iganes. Kindlasti telefon – oktoobris kukkus mul puutetundlik kenasti kivitüki peale ja oligi läbi omadega, nüüd elan õndsas kooselus Nokia E5-ga, suurepärane nuppudega telefon, ei oskagi enam jälle nende puutekatega. Ja muidugi fotokas, ma olen 365project´ist täiesti sõltuvuses, mis tähendab, et iga päev peab kindlasti pildistama midagi. Lapsest on ka omajagu pilte tehtud, siiamaani teen, aga täiesti õudne, eelmise aasta märtsis ilmutasin viimati pilte paberpildile, hirmuga mõtlen, et uuesti järjele saada. Vaata, kui oli see 36-se filmiga fotokas, tegid filmi täis, viisid ilmutusse ja valmis, ei mingit sorteerimist ja tühja klõpsimist.:D
Lisaks läpakale, telefonile ja fotokaamerale on väga mugav ja võiks öelda isegi asendamatu on ipad/ipod dokk, millest hea ise muusikat kuulata ja ka lapsele päeval lastelaule taustaks lasta 🙂 heli on sada (tuhat!!) korda parem kui arvutis ja selleks ei pea ka arvutit kogu aeg sees hoidma, kui otsest vajadust pole.
Lauaarvuti komplekt – ostetud vist 2005, välja olen vahetanud hiire, monitori ja hiljuti kõlarid. Vaja peamiselt töö tegemiseks, asjaajamiseks, info otsimiseks ja meelelahutuseks.
Mobiiltelefon – ostetud 2008, hästi lihtne Sony Ericsson. Kaalun väljavahetamist, sest aeg-ajalt mõni klahv ei tööta.
Veekeetja, pliit-ahi, pesumasin, elektriboiler.
Rohkem pole vajagi.
Ma ei tea, millised on asendamatud tehnikavidinad, aga võin nimetada paar täiesti ülehinnatud vidinat:
1) Kärcheri tööstuslik tolmuimeja. Come on, kui ma ostan endale Kärcheri (ja maksan Kärcheri eest), ei lähe ma sellega mingeid udupeeneid vaipu puhastama, vaid tahan et ta lihtsalt IMEKS ja tõhusalt. See konkreetne jubin teeb seda halvasti – esiteks tahab ta ülisiledat ja loodis põrandat (muidu kukub kohe ümber – ja kui ümber kukub, teeb kohutavat mürinat ja EI IME veel tükk aega pärast seda) ja teiseks on seda imemisvõimsust ikka naeruväärselt vähe ja viimasel ajal ta ei taha üldse imeda (on mul olnud alates sügisest ja ma päriselt ka tean, kuidas tolmukotti ja filtrit vahetada).
2) Samsungi põrutuskindel telefon (see 3G-ga, ma mudeli numbrit ei viitsi otsida). Miks pannakse 3G külge telefonile, mis internetti minemise peale restardi teeb? Nagu terve telefon, mitte internet. WTF? Ja kõik liigutused on kohutavalt aeglased. Ja selleks, et taskulampi tööle panna, pean kõigepealt klahviluku maha võtma, mis on – kas ma juba ütlesin – KOHUTAVALT AEGLANE.
Olen ka vaimustuses nutitelefonist. Sama mudel, mis sinulgi – samsung s plus. Asendamatu.
Teine aasta lemmik on Electroluxi elektriline hari. Super asi – ei mingit tülikat juhet, kiire, mugav ühe käega toimetada ka siis kui laps puusal. Tavalist tolmuimejat ei taha nähagi.
Kindle on ka lemmik, kuigi aega temaga koos olla on vähe.
no oleneb, tegelt on ta saabuval suvel ikka veel väga väike – kindlasti magab päevaund – ja maja juures on mugav – jätad tuppa magama – saad ise aias olla, või vastupidi… või olenevalt aia suurusest – saad ise ühes aia otsas sõpradega tšillida, samas, kui titt magab teises aia otsas rahus… beebivalvuriga ei pea titt häält ära röökima – kuuled kohe, kui külge keerab…
Elektriline hari on põhimõtteliselt juhtmeta tolmuimeja, mis on rohkem harja kui tolmuimeja kujuga 🙂 Näiteks selline:
http://www.electrolux.ee/Products/Koristus/Igap%c3%a4evane/Ergorapido_2in1/ZB2924
Ah, mingi megaäge asi ju! Tahan kaaaa!