good thing I brought my axe cane

hoomamatu 19 kommentaari

Mõtlesin, mida siis sellest ülipikast nädalavahetusest ja kõigele järgnevast kirjutada ja kas üldse kirjutada… No ilma päris ei saa (ma arvan, et blogimine on mingi patoloogia juba mul), aga… Teeme siis lühidalt.

  • Kõik lood, mis ma olen kohutavate sünnituste kohta kuulnud ja mida ma oskasin ette kujutada, juhtusid minu puhul täiesti tõeks saama. Ma ei ole elu sees midagi nii õudset läbi elanud. Ma olin täiesti kindel, et ma suren. Mingil hetkel mäletan ma end mõtlemast, et miks mul relva pole ja miks üldse keegi ilma püssita sünnitama tuleb – kui olin aru saanud, et arstid EI AITAGI mind ja see tundus olevat ainus viis piinu lõpetada.
  • Jutud sellest, et “kui laps rinnale pannakse, ununeb kõik” on – nagu ma arvasingi – täielik bullshit. Miski ei unune, kuigi see, et laps rinnale pannakse, on muidugi awesome. Aga see ei võta möödunut ära. Või õigemini oli see selline… what the fuck moment. Ma vaatasin seda dudette’i, kes isegi ei nutnud ja kuigi ma ju NÄGIN, kust ta just tuli, ei mahtunud mulle pähe, et ta tuligi niimoodi. Just praegu. Et mis kuradi mõttes nagu.
  • Ma olen jätkuvalt arvamusel, et inimesed ei ole ette nähtud eriti paljunema. See PEAB olema looduse viis öelda, et me ei peaks nii kiiresti paljunema, sest ei saa olla normaalne ja ette nähtud, et kõik lapsega kaasnev on nii kohutav ja piinarikas (alates rasedusest lõpetades imetamisega).
  • “Tuleb juba! Juuksed juba paistavad!”
    “Mis värvi juuksed on?”
    “Mustad.”
    “No siis pole minu laps. Pange tagasi!” (Keegi ei naernud. Ma ise ei jõudnud ja ämmakatel oli mu mölast kopp ees vist.)
  • Epiduraal on PARIM. ASI. MAAILMAS. (Kuni see töötab.) Kõiksugused jutud sellest lootoseõiest ja muust jurast – teate, väga kena, et mõnel naisel on kerge sünnitus ja et ta “avaneb kui lootoseõis” ja suudab “valuga kaasa lainetada”. See on tõesti kõik väga kena ja palju õnne neile… Ma mõtlesin, et oskan siia lõppu midagi leplikku lisada, aga ei oska. Tore, et neil nii on. Minul polnud.
  • Naljakas on see, et kõik asjad, mida ma oskasin karta ja kartsin, ei osutunud sugugi nii õudseks ja asjad, mis mulle pähe ei tulnudki, üllatavad oma horroriga mind (keegi ei öelnud mulle, et SABAKONT niimoodi valutab pärast!).
  • Ma leian veidratest kohtades sõjahaavu. Näiteks on mul lõua peal mingi sinikas ja labajalad on ka sinised.
  • Abikaasa on mul awesome. Ja tütar ka.

Emotsioonid on muidugi… segased. Ühest küljest ma muudkui ootan seda hetke, kui ma tajuks, et nüüd on kõik teistmoodi, aga seda ei tule. Hommikud mööduvad ja ma tunnen end ikka samamoodi nagu varem (no kui füüsiline konstantne piin välja arvata, kuigi see tasapisi taandub ja noh, see oli enne ka, ainult teistsugune). Ainult et nüüd on üks dudette, kelle heaolu eest ma pean hoolitsema. Ma tajun seda küll, et mul hakkab emmehullus peale tulema. No näiteks võin ma muudkui vahtida teda ja ikka ei saa küll. Või siis igatsen ma teda, kuigi ta on siinsamas voodi kõrval oma kausis (kuidasiganes seda kasti nimetatakse, kus haiglas tittesid hoitakse).

Mulle ei mahu pähe, et me tegimegi tite valmis. Uskumatu. Mul on imik. Erikuradiimelik.

19 thoughts on “good thing I brought my axe cane

  1. tikker

    kusjuures… ma ei ole kindel, kas mul üldse tuligi seda tunnet, et nüüd on kõik teistmoodi 😀 igatahes mitte esimesed kuud. ma olin kuidagi eemalviibivas olekus. titt oli maailmaarmsaim ja nii edasi, aga ei jõudnud nagu hästi kohale see värk.

    aga endiselt mõnusat olemist teile. ja sõjahaavadest paranemist 🙂

  2. Liis

    Just-just. See tunne, et MIS MÕTTES see pisike pamp oli hetk tagasi MINU SEES? How the fuck is that possible? Seriously?

    Ma siiamaani ei usu, et see rõõmuratas on MINU laps.

    Aga Sina anna teada, kui tohib uudistama ja karvaseid mänguloomi tooma tulla 🙂

  3. Maiden

    jooksvalt meenub, et veel nädal peale “vabanemist” ärkasin öösel ehmatusega üles, et miks ta mu kõhus ei liiguta 😀 Ja sinna kaussi ei pannud ma teda haiglas mitte hetkekski!

  4. Mae

    Kirjutan kõigile punktidele vastuvaidlemata alla! Väljaarvatud epiduraal, sest seda lihtsalt ei tehtud (äkki nüüd juba on võimalik?) tollal meie imetoredas provintsilinnas.

  5. ansh_kapilugeja

    Olles Su ootuse põnevil jälgija (oli mu esimene titt kah aprillikas), siis lugedes Su emotsioone sünnitusejärgselt ei suutnud lihtsalt keelt/klaviatuuri hammaste taga hoida ja pean märkima, et mul olid täpselt samad emotsioonid. Oli minugi sünnitus PUHAS PIIN (aga mul oli jaksu ainult sosistamiseks, et “siia ma suren”). Kui titt kõhu peale pandi, ei olnud absoluutselt mitte mingit “ülevoolavat ematunnet”, järgnesid vaid 40kraadise palaviku tõttu vappevärinad. Imetamine ja olemine olid PÕRGUVALUSAD ja üleüldse olin 100%liselt veendunud, et mina oma elus enam KUNAGI lapsi ei taha.
    Palun, siin ma olen, ootamas teist 😀
    Reason being minu teooria kohaselt on see, et Emake fffing Loodus on spetsiaalselt raseduse ja emaduse 1sel aastal eemaldanud naiselt mälu (seesamane rasedusdementsus jne), selleks, et ikka vähe rohkem järeltulijaid oleks. Muidu sureks inimkond välja. Sest kes ikka vabatahtlikult ja KORDUVALT sellist põrgupiina oleks nõus välja kannatama.
    Sulle aga palju õnne, jaksu ja kannatust 🙂 Esimesed 3 aastat on suht piinarikkad, edasi läheb juba kobedamaks 🙂

  6. Ritsik

    Mitte kunagi, mitte eluilmaski ei saa te mind enam üle selle maja ukseläve, mõtlesin 15 aastat tagasi Tartu Toomemäel sünnitusmajast välja astudes.
    Kaks aastat hiljem väljusin Pärnu sünnitusmajast ja tunne oli nii õhuline, et hommepäev oleks võinud jälle sünnitama minna.
    Ehk siis- edaspidi käib märgatavalt lihtsamini 🙂

  7. marca

    Suht samad emotsioonid olid mul ka. Eriti see, et mis mõttes arstid ei aita? Andke mulle valuvaigistit ja valu läheb üle! Anti, mitte midagi ei muutunud. Epiduraali mulle ei pakutud ja ilmselt poleks ma enam sellessegi uskunud. Aga jah, see lootoseõis ja lained – ma ei usu ilmaski, et kõik mu mõtlemises kinni oli ja sellepärast võttis avanemine nii kaua aega. Mul ei tulnud ju veedki ise ära, rääkimata mingitest korkidest või isegi regulaarsetest valudest. Ma siiski usun, et mingil kummalisel põhjusel “ei oska” kõigi naiste kehad ühtmoodi sünnitada ja “oskajate” targutused stiilis “tegelt see on jube tore kui sa veidi proovid” ajavad mul lihtsalt kopsu üle maksa. Mitte, et ma ei loeks enne järgmist sünnitust (hoolimata kõigest jah, ma teeksin seda uuesti) rohkem käsiraamatuid ja üritaks näiteks joogas käia.
    Statistika mõttes tundub mulle, et neil, kelle rasedus pikale venib, venib samuti ka sünnitus ning neil, kes enne tähtaega maha saavad, käib see rohkem lups ja lups.

  8. jana

    Tuttav lugu. 22 aastat tagasi. Ainult relvaks oli minu ettekujutuses nuga.( Aeg oli teine ja püssi peale ei osanud vist tulla)
    Ja siis täpselt 1 aasta ja 2 kuud hiljem imestasin sealsamas, et kuidas ometi on võimalik, et ma jälle siin olen.
    Täiesti nõus Ritsikuga. Pärast teist sünnitust (oluliselt kiiremat/kergemat) võinuks hommepäev taas minna.

  9. Kadri

    Hea, et sul epiduraal aitas. Mina küll selle järel mingit vahet ei tulnud, selle tegemise ajal paigal olla oli aga erinõmevastik. Muidu on mõtted suht samad.

  10. Inga

    Teadsa, Daki, see imestamine ei lähegi üle! Ikka ja jälle tekib see ahhaa-moment – et oot-oot, see 23-aastane täismees on ju MINU LAPS! Ei ole võimalik! MINA ju pole päevagi vanemaks saanud…. (ikka sama tuudu nagu alati).
    Aga varsti märkad, et kui keegi juhtub sinu vanust küsima, siis enamjaolt vastad: “Mul on ….-aastane laps” enda vanuse asemel. Nii et sina hakkad ka nüüd lapse-aastates vananema!

  11. Liisapereema

    Ma ka paraku 100% nõustun – saad nüüd isegi aru, miks inimesed itsitasid su soovi rasedusest vabaneda sünnituse teel 🙂 Esimesel korral oli mulle halb üllatus tõsiasi, et surm ei tule nii kiiresti, kui ma arvasin.
    Aga inimesed on erinevad, mõni sünnitab kodus ja palju kordi järjest, kujutad sa seda ette?

    Ma ei nõustu esimese kolme raske aasta jutuga – mulle on keerulised olnud kolmas päev ja peale kolmandat sünnipäeva hoopis!

  12. daki Post author

    Liisapereema, aga kas oli mingi muu variant rasedusest vabaneda?:D Ses mõttes, et see kõik oli õudne. Ja võibolla selles peitubki kogu asja ägedus, et selle õuduse üle elad. Mul on praegu tunne, et ma saaks KÕIGEGA hakkama!

    Ja noh, alati on variant, et teine on sama hull või hullem, on ka nii. Nii et see dementsuse osa on ilmselt oodatud meie peres, sest praegu on nii, et kui silmad kinni panen ja magada üritan, tulevad sünnitusest košmaarid.

    Marca, olen nõus, et mõned nagu “oskavad” ja teised mitte. Mul ka ei tulnudki lõpuks veed ära (ainus asi, mida ma ette aimasin miskipärast) ja emakas mitut pidi feilis, oli isegi keiser õhus mõni aeg… Ja ma ju ka valmistusin ja ei taha uskuda, et asi on mõtlemises kinni…

  13. mis seal ikka

    Minul on kaks last ja olid rasked sünnitused. Aga olen alati mõelnud, et “mis siis?”. No oli valus – jumal küll, saa üle endast! Mul oli võib olla ööpäeva jagu valus, aga keegi sai omale terve elu. Lapsepõlve, teisme-ea, 101 võimalust jne. Niisiis otsustasin ma oma rolli vahendina mitte väga üle tähtsustada ja selle valu teemat peas pikalt mitte leierdada. Oli valus – no mis siis?
    Selline mõte minult.

    1. daki Post author

      Tead, mida päev edasi, seda rohkem hakkab ka minu mõte sinna jõudma. Et no oli, siis oli – mis seal ikka. Aga samas on hea, et need esialgsed emotsioonid ka kirja said, sest ma ei tahaks neid unusta. Õigemini, eks nad tuhmuvad ikka, aga et oleks olemas jälg, et oli ka selline tunne ja sellised mõtted. Selleks see blogimine mu jaoks ongi.

      Aga ma ikkagi eelistaks, kui oleks võimalik lapsi kuidagi muudmoodi saada:) Ei mahu mulle pähe, miks peab inimene sellist valu kannatama. No et mis eesmärk sellel on…

  14. mis seal ikka

    jah, vot seda ei mõista mina ka! ja siis vaatan kuidas tänavad on inimesi täis ja imestan kuidas nad kõik sinna said. see pidi ju kuradima valus olema! müstika.

  15. Tiina

    Alustuseks palju-palju õnne ilmakodaniku sünni puhul! Nii nunnu!
    Ma ei hakka pikalt heietama oma 4 sünnituse teemadel. Suhtkoht lihtsad kõik, peale selle 4-nda. Too päädis epiduraaliga, kuigi ma olin kindlalt nõuks võtnud, mitte kasutada valutustamise võimalusi. Ja ma oleks pidanud endale kindlaks jääma. Ent ma lihtsalt ei olnud enam väga adekvaatne ja väsimus tahtis võimust võtta. Nii ma siis arstidele alla vandusin. Peas vasardas “peaasi, et mitte keiser”.
    Epiduraal tähendas minu jaoks pikemas perspektiivis seda, et mul on selg kange ja valus ka nüüd, mil aastake on sünnitusest möödas. Eriti hulluks läks asi päeval, mil neiu Marta sai aastaseks. Vahel tahaks selle valu pärast lausa uluda. Ma loodan, et aeg parandab ka selle “haava”. Nali naljaks, seljavalu oli mulle senini tundmatu maa.

Vasta Maiden-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.