Monthly Archives: aprill 2011

t-4 days

hoomamatu 27 kommentaari

Ma tahaks alustada kõiki oma lauseid neil päevil sõnadega “Istun siin ja olen rase…”, sest mulle tõsiselt tundub, et ma võin ajaloos olla esimene naine, kes on igavesti rase, saades lõpuks päriseluliseks tegelaseks sellest anekdoodist, mis lõppeb sõnadega “Jah, ma olen juba kolmandat aastat rase, sest ema ei luba sünnitada!”

Kui nüüd mõtlema hakata, siis see lause oligi kogu nali vist.

Enihuu.

Samas annab see muutumatu situatsioon lisaks vaikselt ja aeglaselt hullumisele mulle siiski võimaluse veel (loodetavasti) oma viimaseid rasedamõtteid mõelda ja ma päriselt loodan, et hiljemalt kolme nädala pärast võin ma sõna “rase” oma sõnavarast igaveseks kustutada, või ehk ainult selleks teda meelde tuletada, kui on vaja moodustada lauseid: “Fantastika, mida rasedus kehaga teeb” või “Selles on süüdi rasedus!”

Ma muidugi kahtlustan, et siis tulevad sõnavarasse uued ja hullemad sõnad, mis veel rohkem inimesi närvi ajavad (mind kaasa arvatud).

Küll on aga üks teemaarendus, mida ma olen edasi lükanud, kuigi mõelnud, et võiks rääkida. Või noh, valjult arutleda, nagu see mul ikka kipub olema. Selleks on teema “mees sünnitusel”.

Kunagi, kui mul oli veel hiilgav (ja ilmselgelt suurepäraselt teostunud) plaan saada üksikemaks, siis ma ei pidanud sellistele asjadele mõtlema. Ja see plaan oli mul vankumatu, sama vankumatu kui mu usu puudumine monogaamiasse (see on tegelikult praegugi, aga jätkem see teema mõne järgmise posti jaoks, because I have scientific proof!) ja sellesse, et keegi võiks mind kunagi päriselt endale tahta. (Kui me juba siin agaralt sulge kasutame, siis peaks lisama, et ma neil hetkil ei mõelnud eriti sellele, et päris vähe on neid inimesi, keda MINA päriselt endale tahaksin, kuigi mulle meeldis nii sageli arvata, eriti kui ma inimest tundsin vaid umbes kuue õlle jagu.) Ühesõnaga, mu ideaalne plaan oli saada kunagi üksikemaks ja ma olin selleks igati valmistunud.

Aga siis tuli Exhusband ja lõi mu plaanid segi, sest esimest korda oli mul inimene, kellega reaalselt me arutasime pereloomise võimalusi. Ja kui telliskivi lendas mulle näkku arusaamine, et issand jumal, ta arvab, et ta saab sünnituse juures olla!

Samasugune telliskivi tabas mind sel sügisel raseduse alguses ja ma isegi ei mäleta, kuidas me täpselt sellest Abikaasaga esimest korda rääkisime, aga selge see oli. Moodne mees ja moodne mees tahab sünnitusest osa saada. (See ei ole üldse siin ironiseerivalt tema suunas öeldud, pigem selle tänapäevase uue usu suunas.) AND PANIC ENSUED.

Mul läks ikka tükk aega, enne kui ma selle mõttega harjusin ja seda lõpuks isegi nii omaks hakkasin pidama, et läksin lausa endast välja, kui hakkas tunduma, et ma pean üksinda ikka selle läbi tegema (või st et on 5% šanssi, et keegi kohale ei jõua). Huvitav, mis hetkel see murdumine täpselt toimus? Või kas see oli üldse murdumine? Äkki ma olen ikka koguaeg tahtnud seda värki kellegagi koos läbi teha, lihtsalt et enne üksikema-plaani ajal polnud see niikuinii reaalne?

Pigem kipun ma arvama, et mu deep rooted issues on ikka koguaeg olemas olnud. Ma olen mingil määral suhtefoob. Ma ei taha tunnistada, et ma kellestki sõltun ja kui ma tajun, et ma hakkan kellestki liigselt sõltuma, siis läheb peale Scaring Off Mode ja ma teen kõik endast oleneva, et inimest taas kaugemale lükata, sest JUMAL HOIDKU ET MA SÕLTUKS KELLESTKI. Lisaks on mul igast muud issued ka ja ma kohe kindlasti ei hakka kunagi olema nii kontaktis oma kehaga, et ma tahaks, et keegi näeks mu keha ja mind sellises ekstreemses olukorras, nagu seda sünnitamine paratamatult on. Kui saaks, siis ma astuks oma kehast isegi selleks ajaks välja, nii et miks peaks keegi, eriti veel meesterahvas, tahtma seda kõike näha ja vahetult kogeda, on beyond me.

Teisalt jälle saan ma aru sündmuse unikaalsusest ja lisaks kõigele tahan ma siiski, et mu ponnistusi vääriliselt hinnata osataks, nii et mul pole tegelikult väga midagi selle vastu, et ma saan esineda vapra, tubli ja ürrrrrgnaisena, kui see hetk kätte jõuab. Kui seda saaks aga kuidagi ilma fekaalide, rebendite ja vereta teha, palun.

Lisaks kõigele kardan ma seda, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ise selles olukorras käituda võin. Ma olen juba mänginud peas läbi erinevad stsenaariumid, mis peamiselt koosnevad roppuste karjumisest, sada korda Abikaasast lahku minemises (“Sest SINA TEGID SEDA MULLE!”) ja hüsteerilisest naerust (sest ekstreemolukordades hakkan ma tavaliselt halba nalja tegema). Samas millegipärast ma kujutan sünnitust ette kui vee all olemist – et ei kuule ega taju enam hästi ülejäänud maailma. Nii et võib juhtuda, et mul on üsna savi, kes seal ringi lendlevad, olgu kasvõi Savisaar ise nabanööri läbi lõikamas (“Ja me kuulutame uue tallinlase sündinuks!”).

Nii et sellega, kas mees peaks sünnituse juures olema, on palju vastakaid tundeid. Ühest küljest on suur lootus, et see Sünni Ime (ja kaasnev kräpp) teeb meid lähedasemaks ja lisaks pakub sideme Põrnikaga meile mõlemale, mida muudmoodi ei saa. Teiseks ma tegelikult ikkagi tahan, et mul oleks kellegagi rääkida – niikaua kui ma rääkimiseks olen võimeline. Sest… kas te mu blogi muidu olete lugenud? SEST KUI MINA KANNATAN, PEAVAD KÕIK SELLEST TEADA SAAMA!!!!1!!! Ja kellele ma muidu vingun? Kolmandaks… võib juhtuda, et mul hakkab väga suur hirm ja lisaks sellele, et Abikaasa arvab, et ma suren ära*, hakkan ma ise arvama, et ma suren ära ja siis on mul vaja kellelegi öelda ju, mida mu varandusega (raamatud, vanaemalt saadud jalgratas ja kaks rösterit) teha, kui see peaks juhtuma. Pluss üksi surra oleks nõme. Neljandaks – ikka ilgelt hea oli, kui keegi selga masseeris nagu me seal perekoolis harjutasime. Viiendaks – peab olema keegi, kes suudab selle võimaliku koonuspea üle minuga koos nalja visata, sest muidu ma hakkan ilmselt nutma. Kuuendaks – kui ma hakkan nutma, siis peab olema keegi, kes mind kaissu võtaks. Ja seitsmendaks – nabanöör. This thing is NOT going to be touched by me even not with scissors.

Ahjaa, ja kaheksandaks peab olema keegi, kes õigel hetkel paneb käima pleilisti nimega “Music for Birth”, kus on peamiselt Disturbedi lood ja need on hädavajalikud, sest on hetki, mil ainult David Draimani hääl aitab mõistusel püsida.

Vastulaused? Kas ma juba mainisin verd, fekaale ja rebendeid?!

Kokkuvõttes oleme me asja lahendanud niimoodi, et Abikaasal (või õel – kui tõesti läheb nii, et Abikaasa kuidagi kohale ei jõua ja laps kui torpeedo kolme tunniga minust välja peaks lendama**) on kindel ülesanne – hoida mind mõistuse juures, keelata ämmakatel, arstidel või ükskõik kellel nimetada Põrnikat tibuks ja üldse kasutada mingeid nunnuväljendeid, ja vajadusel kommunikeerida mu segaseid mõminaid (“Jah! Ta TAHAB epiduraali, kuidas seda nii raske mõista on?! Ta ju ütles, et msdnfuosbfawü!!!”). Mitte mingil tingimusel ei tohi nägemisraadius ulatuda general areasse. Ja vajadusel peab ta mulle mantrana kordama, kuidas ja miks ja kui palju ta mind ikka armastab – või siis tegema õigel hetkel ühe keeva vee ja puhaste linade nalja, või siis selle siilikeste nalja. Ning lõppeks peab ju keegi minema ja mulle pärast mäkki tooma!

Nii et all-in-all olen ma üsna leppinud juba mõttega, et mees ongi sünnituse juures. Sest plusse on palju rohkem kui miinuseid ja needki ei pruugi sündmuskohal üldse enam märkimisväärsed olla. Tegelikult ei taha ma ju seda värki üksi läbi teha ja võibolla toimib see kõik lõpuks ka teraapiana ja mingid issued (näiteks selle vetsu-oma) võib hiljem minevikku jätta. Kes teab.

Aga muidugi on jätkuvalt šanss, et ma jään igaveseks rasedaks, nii et ma ei peagi seda kõike läbi elama! Haa!

*Naabrinaise seletus sellest, kuidas mehed sünnitust näevad. “Noh, ühesõnaga, nende peas on ainus mõte: ära jumala eest nüüd ära sure! Nad ilmselt kardavad lihtsalt seda, et naine sureb nüüd kätte ära.”)

**See lause iseenesest juba näitab, et ma olen hulluks läinud. Täiesti rase. Hullem kui Perekool. Andeks.

tuule vari

hoomamatu 3 kommentaari


Loen ja loen ja loen ja rumalana ei tee mingeid märkmeid läbitud raamatutest. Aga et oleks seekord teisiti…

“Ühte ma ütlen. Lugemine on nende jaoks, kel on palju aega ja kel pole midagi teha. Näiteks naiste jaoks. Inimestel, kes tööd teevad, pole väljamõeldiste jaoks aega. Tuleb rügada, et end elus hoida. Kas pole?”

//

“Tasa, noorhärra. Teie pole küll sellises seisundis, et kusagile minna. Te öelge mulle, kus tüdruk on, ja ma lähen otsin ta ise üles.”
“Ma ei tea, kus ta on.”
“Ma pean paluma teil natuke täpsem olla.”

Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”

Soovitan. Aeglase tempoga lahtikeriv süngete toonidega julmust täis lugu, mis on ometi kohati nii mõnusa kerge huumoriga vürtsitatud. Alguses ei saanud vedama, siis ei saanud pidama. Romaan suure algustähega.

Nüüd guugeldades avastan, et raamat on ammu juba tuntud ja kiidetud, kuid jäänud kuidagi minu eest peidetuks, nii et kui ma ta kätte võtsin, ei olnud mul aimugi, millega on tegu ja kas üldse tasub. Tasus küll.

kevadine Kopli (ja Pelq*)

hoomamatu 4 kommentaari

*Kunagi oli reidis mingi grupp (või kuidas neid seal nimetataksegi), kes kutsus end Pelq-fännideks või midagi taolist.///

Eile sattusime uksel kokku Naabrinaise ja Naabrimehega, kes läksid jalutama ja nii otsustasimegi ka selle suure seikluse ette võtta. Suur seiklus on pikk jalutuskäik juba seetõttu, et viimasel ajal on teadupoolest mu kõndimisraadius olnud võrreldav roomava õppiva imiku omaga (ainult vähe parema vaatega).

Üllatuslikult ei surnudki ma 7kilomeetrist ringi läbides täielikult, vaid jalad valutavad senimaani ja see paistetus ei lähe ilmselt kunagi alla, aga kõht üritas vaid paar korda end küljest rebida ja üldse suutsin ma märkimisväärselt vähe oiata, ehk sellepärast, et ma olin liiga ametis hirnumisega. (Naabrimehel on näiteks üks kulm hall, mis ajab mind alati hüsteeria äärele.)

Pilte tegime ka, lisaks avastasime Stroomi rannahoone lähedalt fantastilise väliõhujõusaali, kus oli mingi masin, mis peaks olema, ma ütlen teile, IGAS sünnitustoas. Ma pole end ammu nii hästi tundnud, kui seal peal kõikudes (sünnitama sellest hoolimata ei hakanud). Pildid aga paljastasid, et mu nägu on mu kõhuga äravahetamiseni sarnane ja vaid silmad reedavad, et tegu võiks olla näoga. Fantastiline, mis rasedus inimesega teeb.

 

See silt Sõle tänaval on lihtsalt niivõrd äge, et ükskord kruvin ma ta maha ja panen endale tuppa seinale.

Meenutusi talvest. Seal taga õitsevad lumikellukesed.

Ketsid tahavad koju.

L’Oreal. Sest oled seda väärt!

Luiged tunnevad end Stroomi rannas iseäranis hästi. Kaks üsna pilves olekuga djuudi asusid ühe luigega pikemasse vestlusse, mispeale kujutasin mina elavalt ette nende järgmist hommikut. “Dude, kas sa mäletad seda luike? Kurat, järgminegi kord võiks sama kraami teha…”

Üksik luigekarjus, kelle elutöö seisnes luikede tagasi vette ajamises. Selleks kasutas ta pikka vitsa (Bock oli ilmselt enda tarbeks).

like a boss

hoomamatu Leave a reply

Täna öösel ärkasin selle peale üles, et asjad muudkui kukkusid. Tundus, et kuhu iganes Pussakas ka minna ei tahtnud, ei saanud ta sellega hästi hakkama. Hommikul hakkasin juba nalja viskama, et noh, old man, had a stroke or something?, kui avastasin, et ta hoiab tagumist jalga üleval ja ei taha maha panna. Panic ensued.

Luu ebaprofessionaalsel hindamisel katki ei paista olevat, äkki on endale midagi jalga astunud või ei teagi, ma olen ju peaaegu kogu aeg kodus olnud, pole ta kuskile alla või kinni jäänud… Müstika. Mis saab kodukassiga toas juhtuda?! Igal juhul hakkan ma nüüd arsti otsima, kes pühapäeval ka olemas oleks (juba mõned leidsin).

Südame paneb murduma see, et ta on mul nii tubli. Inglise keeles on hea väljend: little trooper. Täpselt selline ta ongi: little trooper. Ta ei kurda, ei nuta, ei tee häält ja proovib hoolimata muutunud koordinatsioonist käituda nagu oleks kõik korras. “Ah,” näib ta ütlevat. “This? This is just a little bruise, don’t worry about it.“

Ja siis magab nii nagu tavaliselt: käpad taeva poole, like a boss.

Hiljem…

Arsti juures käidud. Luumurdu ei tuvastatud, tundub, et on lihtsalt liigese kuidagi ära põrutanud. Sai kiita, et tubli ja sõbralik kass, üldse ei taha küünistada ega hammustada. Nii õudselt tore arst oli ka, et kohe meel läks mitu korda paremaks. Saime rohtu ja loodetavasti paraneb iseenesest nüüd paari päevaga.

märk. elumärk.

hoomamatu 12 kommentaari

Ma olen ikka veel siin, ikka veel rase ja ikka veel on poslamasla.

Neil päevil olen ma palju mõelnud eluetappidele. No et kuidas peaks elu etappidesse jagama. Ühe mingi õpetuse järgi käib elu seitsmeaastaste etappidega, aga ma ei ole ausalt öeldes päriselt seda tajunud. Jah, 14aastaselt oli küll mingi murdepunkt, aga millisel 14aastasel poleks!

Nii et ma olen mõelnud, et elu saab jagada näiteks inimeste järgi etappidesse. Et kellega sa oled mingil ajal lähedaseim. Näiteks parimate sõbrannade järgi. Elu alguses laiutab mul pikk-pikk tühjus, sest esimene inimene, keda ma sain parimaks sõbrannaks nimetada, oli vist K., kes ilmus mu ellu kuskil 14-15 eluaasta paiku. Siis oli K2 aeg, siis oli Mascha aeg, siis oli… hmm… siis oli parimate sõprade aeg: lühikest aega I., siis Tannu pikalt. Siis tuli B. aeg, siis tuli tühjus (oo kui dramaatiliselt see kõlab). Naljakas, ma tunnengi praegu nii hirmsalt puudust sellest Parimast Sõbrannast, kellele võiks iga kell helistada ja kellel on pea alati aega suga kokku saada ja kas või hiinakat süüa ja lolle saateid vahtida. Kuidagi on läinud nii, et sõpru küll on, aga nendega tuleb alati mitu nädalat ette kokku leppida, et üldse võiks kohtuda, rääkimata siis sellest, et keegi õhtul tunniajase etteteatamisega midagi teha viitsiks/saaks. Peamiselt just see “saaks” osa, sest kõigil on oma elud, lapsed, pered, koerad…

Ja ma olen seda varemgi öelnud, et mida vanemaks sa saad, seda raskem on sul neid kõige-kõigemaid sõpru leida, kokku kasvatab ikka aeg, mitte otsus, et oh, nüüd hakkame sõbrannadeks (kuigi ka see on varasemas elus töötanud).

Siis saab elu jagada muidugi veel meeste järgi etappideks. Et oli Lavastaja aeg, oli Kõutsi aeg, oli P. aeg ja oli Exhusbandi aeg. Aga need jaotused on igavamad, palju igavamad.

Muidugi on üks loogiline viis oma elu jagada veel töökohtade järgi. Või et kõigepealt on keska-aeg, siis on ülikooliaeg, siis on Rohelise Värava aeg, siis jätkus Õhtulehe Tallinna aeg, Õhtulehe Tartu aeg, töötuse aeg, kirjastuse aeg, Naiste aeg. Aga samas see pole ka päriselt kõige parem jaotus, sest taustale jäävad ju igasugused muud jooksvad projektid, mida on tehtud – Digi näiteks, siis mingid tõlkeprojektid, toimetamistööd, raamatukirjutamised ja ei saa unustada, et on ju freelance’itud siia-sinna, mis ei ole üldse nagu omaette etapid, aga samas nagu on ka.

Saab veel jagada elukohtade järgi. Mul oleks laias laastus tühisemaid kõrvalpõikeid välja jättes ema juures elamise aeg, Ropka aeg (algas ülikooliga), Tallinna Kaupmehe aeg, taas ema juures elamise aeg, Riia tänava suvi, uus Ropka aeg, Kopli kasti-aeg.

Aga ükski lõigutamine ei rahulda mind päriselt, sest igasse etappi jääb nii palju erinevaid sündmusi, elumuutusi, et nad ei ole ammendavad jaotused. Äkki saaks jagada kuidagi isikliku arengu kaupa etappidesse? Aga, kurat, sellega on ju see probleem, et murdepunkte, mida saab selgelt esile tuua, on nii vähe. Enamik muutusi on toimunud märkamatult, aja jooksul. Millal sai must teismelise asemel täiskasvanu? Millal sai minust abikaasa ja naine? Millal sai minust ema? Või millal ma saan emaks? Millal sai minust kontorit mängiva lapse asemel professionaalne ajakirjanik? Või kas ma üldse saan ennast selleks nimetada, kuigi diplom taskus ja tööstaaži kah natuke? Pole ju ühtki Bonnieri võitnud ja ilmselt ei võidagi – aga kas see määraks? Vaevalt. Millal sai minust inimese asemel, kellel on netis blogi, Blogija?

//

Ma istun päevade kaupa selles kastis ja lähen vaikselt hulluks. Muidugi, iga päev on vaja kuskil käia ja ma käin, iga viie minuti takka seisma jäädes ja oiates, sest valus on, kirudes, et kõik on nii nõme, aga väga suure osa ajast ma veedan voodil lebades* ja kuulates, kuidas see maja mind hulluks ajab.

///*nüüd kui käsikiri on valmis ja esitatud ja enam ei pea kirjutama ja kirjutama ja kirjutama…///

Mul on tunne, nagu ma elakski juba hullumajas. Või hullus majas, majaks, mille ainueesmärk on mind hulluks ajada. Siin ei ole eales vaikne. Alati kihutavad rekkad 70kilomeetrise tunnikiirusega akna alt mööda. Alati kolistavad trammid ja undavad trollid. Ja nüüd veel need föönid ka. Alati jookseb keegi treppidest üles alla, alati on kuskil mõni kisav laps, alati tarib keegi midagi mööda koridori, mis hirmsat müra teeb. Alati on keegi, kes ei oska ukselinki alla vajutada ja prõmmutab, nii et meil seinad värisevad ja riiulid võnguvad. Alati on keegi, kes räägib valjuhäälselt telefoniga ja alati on kuskil mõni laps, kes loobib klaaskuule rütmiliselt põrandale, ikka trõnn-trõn-trõnnnn… trõn-trõnn-trõnnn… Ja selle asemel, et tunda: oh, ma pole vähemalt üksi, tunnen ma hoopis, kuidas see müra mind lämmatab, hinge seest sööb, hulluks ajab. Ikka üks uksepaugatus korraga.

Ja ma istun öösiti kaua üleval, et oleks mõni hetk, mõni hinnaline hetk, kus kõik on vaikne, aga sedagi ei juhtu kunagi – ikka on mõni auto või hiline tramm või… või siis hakatakse tänavakoristust tegema, ikka meie maja eest läbi, maailma lõppu, siis tagasi, meie maja otsa juures pööratakse ringi, taas maailma lõppu ja tagasi…

See kõik ajab mind hulluks. See vaikus, mis ei ole tegelikult iialgi vaikus. Või õigemini, see üksindus, see ajab mind hulluks, aga sellel üksindusel pole isegi mitte seda eelist, et temaga kaasneks vaikus.

Ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan ja ma ootan

ja midagi ei juhtu.

poslamasla

hoomamatu 8 kommentaari

Võrokad või keegi ütlevad poslamasla vist pohlamoosi kohta. Ma üritasin guugeldada kiirelt, et teada saada, kas oli nii, aga ei leidnud midagi asjalikku ja aju on väsinud, teeme nii, et see pole oluline, kes mida täpselt nimetab kuidas. Oluline on see antud kontekstis, et mina olen viimasel ajal oma masendust niimoodi nimetama hakanud. Et kui tõmban hinge ja mõtlen, et mis kurat nüüd toimub, siis tuleb pähe ainult üks sõna: poslamasla. Faking poslamasla.

Ehk et mul õnnestus siis kaks nädalat uue autoga eile Tartust tulles tee peale jääda. Lihtsalt möödasõidul suri mootor välja ja napilt sain veel rekka eest tee äärde pöörata, et veenduda: jap, kõik. On seda mul ju nüüd siis kõikide meie autodega juhtunud ja mind ausalt öeldes ei pane enam see mind jälitav tehnika-ebaõnn imestama. LOOMULIKULT ostan ma uue arvuti ja see keeldub kuu aja pärast normaalselt töötamast (ja parandus läheb 100 euri maksma). LOOMULIKULT ostan ma uue välise kõvaketta ja see keeldub kuu aja pärast töötamast. LOOMULIKULT ostame me uue auto ja ma jään sellega tee peale. Autoga, mis peaks olema tehniliselt nii vinks-vonks korras, et ainult all nurru lööma. LOOMULIKULT.

LOOMULIKULT ei ole kedagi nii kiirelt järele võimalik kutsuda ja LOOMULIKULT maksab puksiirteenus 100 euri. Eile jõudsin veel selle pärast poslamaslatada, kui täna selgus, palju parandus maksma läheb – tuhat eurot vähemalt… LOOMULIKULT ei saanud ju juhtuda midagi lihtsat, nagu küünlad või elektroonika, LOOMULIKULT pidi ikka minema mootoririhm (või õigemini selle mingi võll, aga sama teeb välja). LOOMULIKULT nädal aega enne sünnitust, LOOMULIKULT sel nädalal, kui mul on iga päev vaja olla sajas erinevas kohas üle kogu Tallinna linna ja LOOMULIKULT sel nädalal, kui ma peaks oma käsikirja valmis saama ja üle andma. LOOMULIKULT.

Järjekordselt võiks keegi tarkpea ära märkida, et noh, said nüüd – elu otsustaski sinu eest, et pead Tallinnas sünnitama. Ainult et… jah, kui 16ndaks pole Põrnikas end tulema sättinud (see on ametlik tähtaeg ja nagu ma aru sain, siis pärast seda antakse stardipauk muretsemiseks, kuigi UH pakkus tähtajaks 22, mida ma ise senini olin arvestanud), siis on 18.-19. mul vaja olla Tartus, kus tehakse UH ja muud uuringud, mis peaks siis määrama edasise sündmuste käigu – et kui suur ta on, millal peaks hakkama esile kutsuma, kas temaga on kõik korras või ta tunneb end hästi jne. Ja nagu ma juba kaks nädalat tagasi veendusin – ühistransport ei ole enam selles faasis minu jaoks. Isegi autoga on kohati täielik piin seda maad läbida. Aga noh, eks muretseme selle pärast siis, kui asi käes on. Praegu tuleb muretseda hoopis selle üle, kuidas saaks poodi ja sealt tagasi, kui mu maksimaalne kõndimisulatus on hetkel kümme minutit, enne kui kõht rõvedalt krampi läheb.

Ah, küll ma saan hakkama, olen ju alati saanud ja ma olen harjunud üksi hakkama saama. Lihtsalt endast on jälle nii kuradi hale, et miks peavad siis kõik need asjad ometi juhtuma JUST PRAEGU ja just minuga. Või noh, ega ma selle üle ei imesta, et miks nad minuga juhtuvad – karmavõlg ja kõik muu kaunis ilmselt annab praegu endast märku. Ei tea, kas peaks minema kirikusse või kuhugi küünlaid panema? Et sorry kõik inimesed, kellele ma olen elu jooksul ette jäänud, GIMME A FUCKING BRAKE?

Aga sinna läks mu plaan (ilmselt mõneks ajaks) viimasel vabal nädalavahetusel midagi ilusat ja hingele teha – näiteks maale sõita või spaasse minna. Samas, vaadates seda bardakki siin, mida ma olen sunnitud koduks kutsuma, polegi mul vaja siit kuskile minna, keegi peab sellest siin kah elamisväärse asja lõpuks looma, kuigi vajalikku mööblit pole ja kaste EI SAA IIALGI lahti pakkida. Elutoariiul elutoariiuliks, sellest on vähe abi, kui sinna mahub vaid murdosa asjadest.

Nii et kui te muuhulgas ühel kenal laupäeval mööda kaunist Koplit jalutate ja näete, kuidas üks hullunud rase naine aknast asju alla loobib, siis pole vaja muretseda. Sest a) küll need asjad siin kiirelt omaniku leiavad, täpselt nagu leidis omaniku meie eelmise auto küljepeegel ja b) vähemalt ei kaota ma last kastide vahele ära, kui peaks õnnestuma ta ükskord väljutada.

Poslamasla on noh. Ma tean küll, et ju selles olukorras on siin paras annus huumorit ja ma suudaks ilmselt midagi iroonilissarkastilist öelda ja selle kõige üle naerda, aga mitte praegu. Praegu on poslamasla ja kogu vähene allesjäänud energia tuleb suunata käsikirja lõpetamisele.

Tegelikult on tunne, et energiat pole üldse enam…

Andryle

hoomamatu 3 kommentaari

Andry!

Tahtsin nagu Eppki esiti sulle postkasti kirjutada, huvitav, et meil sama mõte tuli. Kui ma täna hommikul sinu lahkumisest teada sain, lõi mul juhtme täitsa kokku. Ma olen ikka nii palju mõelnud, et kuidas inimesed küll suudavad surmateadet kuuldes kohe nutma hakata. Mina ei suuda, ma nutan alles palju-palju hiljem. Ei nutnud ma seegi kord, hakkasin hoopis mõtlema, kuidas sa mu ellu tulid ja kuidas on võimalik, et keegi võib olla kallis, kui teda isegi kohanud pole.

Sest lõpuks me ei kohtunudki. Pidime küll, mitu korda suisa. Aga kuidagi see plaan vajus ja lükkus, ikka nii nagu tavaliselt – et küll jõuab. Viimati veel pidin sulle saatma ühe raamatu, mis mind hästi palju aitas ja ma olin kindel, et see mõjub sullegi. Pakkisin üleüleeile raamatuid lahti, jõudsin selle raamatuni ja mõtlesin, et oh, nüüd saadan ära, olengi kaua venitanud.

Jäi hoopis nii, et viimase raamatuna läks minult sulle teele taksojuhi-raamat, mida sa lugeda tahtsid. “Taksojuhi poeg,” lisasid veel.

Ilmselt sa ilmusid mu ellu läbi helesinise interneti täpselt nagu paljud teisedki. Epp kirjutas su natuke ehmatavast innust ja avameelsusest, aga ma ei mäletagi nagu, et ma väga ehmunud oleksin olnud. Ükskord sa alustasid kirja sõnadega “Tere musirull” ja see oli nii naljakas, et ma isegi ei mõelnud sellele, et see võiks imelik olla – nagu praegu siia kirjutades natuke tundub. Aga ilmselt neile, kes sind tundsid, nendele pole see samuti imelik. Sest sa olidki selline, vahetu. Ka läbi kirjade.

Me rääkisime haigusest, sellest, mis meil mõlemal on. Mitte sellest surma omast, muidugi, ühest teisest. Rääkisime meestest ja naistest ja seksist ja elust ja kirjutamisest ja raamatutest ja… Kõiksugu jutte rääkisime. Ja kuidas sa ükskord siinsamas blogis jätsid mulle kommentaari, mis lõppes sõnadega: “Ära anna alla ja ole ikka olemas.”

Ma ei näinudki kunagi, kui pikk sa siis ikkagi oled. Vahepeal ma vaatasin tänaval pikkasid inimesi ja mõtlesin, et kas sa oled ka nii pikk või pikem veel.

Mulle meeldis Epu kujund, et nüüd oled sa teisel pool jõge. Ja mulle meeldis (vist) sinu FB seinalt loetud mõte, et neil on alati raske, kes maha jäävad, aga need, kes sind teisel pool vastu võtavad, neil on rõõmu kui palju.

Sa teadsid minu saladusi ja asjad, mis sa mulle vastu ütlesid, need tegid minust rõõmsama inimese. Ma tean, et ma pole kindlasti ainus.

Jäägu seda hüvastijättu lõpetama sinu enda read sellestsamast kommentaarist paar aastat tagasi:

Muretut meelt ja uusi horisonte ja klõbisevaid säärekonte
soovib
Väike Helene Nõukogude Armeest

Olgu sul seal teisel pool hea ja ükskord kohtume me niikuinii. Aitäh, et sa olemas olid ja olid nii hää.

blogtree

hoomamatu 7 kommentaari

Märkasin juba kuskil pool aastat tagasi, et mu postitused ei ilmu enam Blogtrees. Pärast seda, kui olin kõik teinud, mida oma aruga teha oskasin, kirjutasin neile kirjakese, paludes lahkesti asi korda teha. Seda on ka enne juhtunud ja kui Blogtree veel Andrisele kuulus, siis sai asi umbes minutitega korda.

Sain vastuseks viisaka ja ümmarguse jutu mingitest süsteemitöödest, mis lubati detsembrikuu jooksul korda saada. Millest pidin siis järeldama, et just sel põhjusel on mu blogi nende nimistust ära kadunud.

Ootasin kuu, kaks, kolm ja natuke neljandatki, saatsin siis uue järelpärimise.

Millele sain, üllatus-üllatus, vastuseks täpselt sama jutu, lisaga, et süsteemitööd veel kestavad ja palun kannatust.

Ma kahtlustan, et nad isegi ei uurinud, mis põhjustel just MINU blogi seal ei ilmu enam (teised ju ilmuvad! neid ei paista süsteemitööd häirivat!), mis tegi tuju erakordselt halvaks. Sest mulle pole see Blogtrees esinemine NII oluline ja ma olin väga kannatlik, oodates kuid asja lahendamist, aga kuna ma aiman, et asi on väga lihtne parandada ja seda lihtsalt ei viitsita teha, siis teeb see tuju erakordselt pahaks.

Ahjaa, miks ma üldse märkasin, et mind seal pole? Sest ma tahtsin osta tasulist reklaami Blogtreesse (=neile kasu tuua), kui ma siin asju välja loosisin. Mõtlesin, et äkki oleks tore inimesi teavitada.

Nüüd siis proovin seda, et eemaldasin üldse oma blogi sealt ja lisan uuesti (asi, mida ma ei viitsinud varem teha, sest see nõuab seda tobedat kinnituskoodi RHWEPCHY), kuigi ka seda oleksid võinud nad mulle kohe soovitada ju, being customer service and all. Ei tea, kas töötab – ja kui ei tööta, siis jätan ma Blogtreega igaveseks hüvasti.

Mitte, et sel mingi vahe oleks, arvestades, et ma pole seal niikuinii mingi aasta või nii olnud… Aga no vähemalt saan öelda, et nüüd on see minu valik!

Väikesed rõõmud igasse masendavasse päeva.