Käisime kinos “Söö, palveta, armasta” vaatamas ja nagu te teate, mõjub see raamat või see lugu mulle alati inspireerivalt ja… noh, spirituaalselt. Ning täiesti ootamatult andis mu igapäevane guru K. mulle õppetunni, mis neil päevil väga ära kulub.

“Ma ei saa aru, mis Julia Robertsi huultega toimub!”
“Aah, ma tean! Tal on nagu… vahepeal on ülemine huul paistes, ja siis alumine. Veider.”
“Botox.”
“Hahahaa, jah!”
“Ja üleüldse, miks tal alati nii imelikud püksid jalas on? Kas ta ei oska normaalse pikkusega pükse kanda?”
“Kuule, asi ei ole tema pükstes. Lihtsalt sinul on väljakujunenud arusaam, millised peavad püksid olema ja tema omad ei vasta sellele. See ei tähenda, et tema püksid imelikud oleksid.”

Üleüldse sosistasime me filmi ajal palju, lisaks harjutasime oma peatselt kuulsaks saava The Cough Bandi esinemist, kus K. on lead-cougher ja mina olen bass-cougher. Kogu aeg kartsin ma, et varsti ilmub see kurikuulus uusleiutis, “Kino Naabrivalve”, kuskilt pimedusest ja nad viskavad meid välja.

Samas, saal oli rahvast täis ja kõik koguaeg seletasid ja naersid – enamasti kutid kusjuures – nii et võibolla me polnud siiski kõige hullemad.

Aga hiljem jäin ma mõttesse, kui K.-d poe ees ootasin. Jälgisin hajameelselt kaklevaid kutte ja mõtlesin. Selles just ongi minu probleem – ma kogu aeg eeldan, et asjad peavad käima üht- või teistmoodi ja kui need siis ei lähe nii, nagu ma olen eeldanud, saan ma vihaseks kogu maailma peale (aga enamasti siiski nende peale, kes on mu ümber ja lähedal).

Nagu näiteks kogu see lugu Tallinna kolimisega ja köögitu korteriga. Ma isegi ei ole veel näinud seda korterit, aga kuna ma ei saanud selle valimises kaasa rääkida, siis ma eeldan, et see on urgas (ja pealegi ei ole seal kööki) (kuigi köögi annab organiseerida). Kuna ma ei saa valida, vaid pean Tallinnasse kolima, kui me üldse tahame mingitki normaalset suhet ja elu säilitada, siis ajab see väljavaade mind närvi ja ma olen juba ette stressis, sest kujutan ette, kuidas ma jään seal üksi, töötan end ühe päevaga kohe lolliks ja elan edasi kurba ja üksildast elu Kopli narkomaanidega ja hullumeelse liiklusega võideldes ja perekonda igatsedes. Aga võibolla polegi pükstes häda, võibolla on häda selles, et ma olen alati ette kujutanud, et püksid peavad olema just sellised?

Sest võibolla saan ma need imeliku pikkusega püksid siiski jalga tõmmata ja neis õnnelik olla, sest just neid pükse pakub elu praegu? Ja kuna ma ei saa seda kuidagi muuta, siis pean ma muutma oma suhtumist neisse.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on see üks neid õppetunde, mida mu ema on üritanud mulle anda ja mida ma vahepeal ära unustan (ja siis täiesti väikeste asjade peale peaaegu nutma hakkan, kui emme lõuna ajal külla tuleb ja ma üritan talle selgitada miks-on-kõik-nii-kohutavalt-halb-ja-lootusetu).

Nii et nüüd ma siis jälle otsustasin, umbes nii nagu ma otsustan, et igal esmaspäeval algab uus elu, et ma katsun muuta oma suhtumist, eriti neisse asjusse, mida ma muuta ei saa. Ja kui mind ükskord enam ei aja närvi mõte sellest, et miks mina pean alati olema see, kes oma suhtumist muudab ja miks kõik teised võivad olla samasugused asshole’id edasi, vot siis olen ma vist täiesti selle õppetunni omandanud (kuigi ma ei näe, et see lähitulevikus juhtuks) (aga elu ongi ju täis pidevalt õppimist).

Ja kui ma teeks joogat rohkem kui kord kahaneva kuu ajal, kui Päike liigub kolmandasse majja, siis oleks ma vist veel sammukese lähemal õnnelikuma minani.

Aga Itaaliasse kahenädalasele söögireisile läheme kunagi niikuinii! Või Brasiiliasse jalka MMile. Kumb enne kätte jõuab.