Marco on minu pärast kogu aeg väga mures.
“Kas sa ikka päikesekreemi panid peale? Sa pead KINDLASTI igal hommikul end korralikult määrima, sest, baby, see on Aafrika!” räägib ta mulle sel päeval juba sajandat korda.
“Daki, kas sa ikka võtad ette tiiru ümber saare, sa ju ei näe muidu midagi! Ega sa iga päev Kanaaridel ole!” räägib ta mulle, kuigi olen juba öelnud, et lähen järgmisel nädalal.
“Daki, palun pane endale midagi peale, Kanaaride tuul on ohtlik, su keha on kuum ja tuul tõmbab läbi nagu niuhti!” räägib ta mulle, kui terrassil sallihunniku all istun. See tähelepanu on tore, aga kohutavalt väsitav. Aga Marco ongi selline.

Lisaks kätega vehkimisele on Marcol kombeks pidevalt rääkida või laulda ja tantsida. Jälgisin teda täna, kui bussiga Sta Cruzist koju sõitsime: ta ei jäänud hetkekski vait. Kõigepealt seletas ta õngega poistega kümme minutit kalapüüdmise põhialustest. Kui poisid maha läksid ja üks vaimupuudega noormees peale tuli, rääkis ta järgmised kümme minutit temaga. Ta on natuke nagu hampelmann, kui ta tantsib: väike, aga vehib kolme mehe eest.

/

Eile rääkis ta mulle oma lugu edasi. Istusime, nagu tavaks, terrassil, sõime pastat ja arutasime maailmaasju: rääkisime jumalikust energiast, saatusest, religioonist, õnnelik olemisest. Selles mõttes on jätkuvalt hämmastav, kuidas me teineteist mõistame. Muuhulgas on mu inglise keel hakanud kehvemaks jääma, sest ma räägin nagu Marco: i have hungry; i need sleep.

Natuke raksu õnnestus meil ka jälle minna, sel korral itaalia köögi teemadel. Muidugi ainult mina olen nii osav, et hakata itaallasega nende rahvustoidu teemal vaidlema, saati siis veel ühega, kes on kunagi kokk olnud. Aga mulle meeldib see vaidlemine, ma saan lasta oma temperamendil vabalt lennata Ja keegi ei vaata imelikult, sest siin ongi nii kombeks. Ja TEGELIKULT ei saa me ju kumbki teineteise peale kurjaks, vaid läheme lihtsalt põlema. Ja siis me täristame, tema ikka oma spanenglish’i ja itaalia segakeeles, mina ikka vaheldumisi eesti, saksa, vene ja hispaania keeltes. Ja siis me lepimegi juba ära ja lööme klaase kokku (“Terviseks!” oskab Marco öelda). Mõnus on nii, ausalt, see kõik käib kirglik-olemise juurde ja ma tunnen end nii hästi, koduselt, nagu ma polekski tuim põhjamaalane, vaid sündinudki selliseks, natuke lärmakaks, koleeriliseks, kergelt süttivaks. Oh wait, ma ju olengi! Lihtsalt Eestis paistan ma sellisena millegipärast välja.

/

Tegelikult kirjutasin ma selle posti juba valmis, aga stoopid internet ei töötanud ja ma praegu enam ei viitsi kõike uuesti trükkida. Me hoopis hakkame sööma, täna kokkas Marco (“This is pasta with Daki-sauce,” ütles ta naerdes. Jätan selle retsepti meelde ja teen Eestis järgi, jagan teiega ka). Ja Marco loost jutustan ma homme.

Marco läks täna Antonia ja Alexiga tülli ja pole teada, millal ta uuesti tööd saab.
“Aga ma ei tööta parem üldse, kui et töötan 25 euro eest! Ma töötan 40 euro eest ja mitte sentigi vähem!” karjus ta ennist koju jõudes ja kätega vehkides.

Point on selles, et kokkulepitud palk on 40. Ja et Alexi, alkoholist nagu ta on, tööd ei tee ja ainult võtab kassast oma avantüürideks raha. Marco sõnade järgi mitte kümne, vaid saja euro kaupa.
“Ja siis tuleb Antonia mulle ütlema, et tal pole raha mulle maksta, et maksab vaid 25. Dios mio, 25! Ma parem ei tööta üldse, mul on siin sinuga palju parem olla!”

Väidetavalt kulutab Alexi oma “harjumusele” 400 euro ringis päevas. Ma olen seal kohvikus istunud, see on HEAL JUHUL nende päevakassa. Mille eest veel arveid makstakse ja kaupa ostetakse, ei kujuta ma ette.

/

Marcoga on huvitavad lood. Ma pole veel täpsemalt teada saanud, aga ma tean, kuidas see algab: “Ma sündisin Veneetsias, arhitekti peres. Meil oli palju raha…” ja jätkub kuskil keskel nii: “…ja selle naisega elasin ma koos 12 aastat…”

Muuhulgas olen vist avastanud POMELOTE KODUMAA, vuhuu! Marco rääkis just enne, kuidas ta mitu kuud ainult pomelotest, mida saab kõikjalt tasuta korjata, ja datlitest (“Sööd viis-kuus datlit ja kõht on täis!”) elas. Ei tea, kas ma nii ekstreemse dieediga hakkama saaks (hell, ma isegi ei saa oma gluteeni-suhkru-kaseiinivaba dieediga hakkama), aga teisalt, kui muud varianti poleks, küll siis saaks. Saadaksegi, nagu näha.

/

Ja ära õnnestus mul end ka põletada, lõpuks siis. Eks homme lähen propa internetikohvikut ja printimisvõimalust otsisma.

Ja täna on nii suur tuul, et magan sees.

Eile läksime Marcoga esimest korda tülli. No mis sa saada tahad, kui ühes väikses The Bunkris on koos kuumavereline itaalia mees (kes elab kuumaverelises spaanias) ja kuumavereline eesti tüdruk (kelle kohta tema venelannast kursaõde ikka imestab, et “sina küll eesti verd ei saa olla!”).

Ma ei mäletagi, kust vaidlus alguse sai, aga see oli seotud antidepressantidega (mida ma ei võta) ja tujustabilisaatoritega (mida ma võtan). See on muidugi imetlusväärne, kuidas kaks inimest, kes teineteise keelt ei mõista, sellistel teemadel arutleda suudavad.

Igal juhul, Marco argumendiks oli umbes midagi sellist: kõik haigused on peas kinni ja psühhiaatrid tahavad ainult sinu pealt erinevate rohtude välja kirjutamisega teenida. Mina läksin seda kuuldes täiega leili, et mis mõttes!
“Kas sa arvad, et ma ei tea, mis tunne on depressioonis istuda, käed ümber põlvede ja päevade kaupa ainult edasi-tagasi kõikuda, suutmata midagi teha?!” täristasin ma eesti keeles. Marco täristas itaalia keeles vastu.
“Ahah, või et sa arvad, et kuna sa oled minust maailmas 20 aastat kauem elanud, tead sa kõike?!”
Marco täristab midagi jälle vastu, millest ma loen välja, et on suur vahe, kas olla 26 või kohe-46 (Marcol tuleb muide kohe sünnipäev, mida me suure fiestaga tähistada plaanime. Ja penne all’arrabbiataga, sest kooki ma teha ju ei oska ja ei saa ka).
“Ai Marco, ai conyo!” ja ma täristan edasi eestikeelset sõimu teemal mina-tean-ja-sina-ei-tea.
“I’m not speaking with you anymore!” põrutan lõpuks ja jään trotslikult vait, vihaselt sigaretti (Corona Menthol, 1.20 pakk; ainuke mentoolisuits, mida siin näinud olen) kimudes.

Aga Marco ei saa aru, et ma temaga enam ei räägi; ta seisab terrassi äärel ja seletab edasi. Varsti ma enam ei suuda ja hakkan vastu seletama, ja õige pea me juba lepimegi ära, veiniklaase kokku kõlistades: “Salute!”

Sellised kuumad lood siis. Praegu aga Marco magab ja oigab, sest ka tema magas eile väljas ja sai vist tuult, sest päev otsa olen ma ainult kuulanud, kuidas tal valutab hammas ja tulitab puusaliiges.
“Jajah, on suur vahe, kas olla 26 või kohe-46,” irvitasin ma enne ja Marco naeris vastu.

Päevad on siin seni üsna ühesugused olnud. Ma ärkan kuumusse, tuiutan natuke aega roidunult mööda elamist ringi, unistan kohvist, aga tean juba ette, et kui alla külasse jouan, on liiga palav, et kohvi juua. Siis veangi oma kondid kokku, pesen hambad ja ronin järsust kivitrepist alla.

Tee peal imetlen seda suurt mäge, mille sees me elame ja üritan ära arvata, mis taimed need koik siin kasvavad. Uurin sisalikke ja näiteks täna nägin valgesabalisi jänkusid tee pealt eest jooksmas.

Kui külaäärde jouan, teen peatuse väikses kioskis. Nüüd ma juba oskan öelda: una agua con gas, por favor. Vesi maksab 0.65 eurot ja rannani on viis minutit. Tee viib mööda kivist mereäärt, kus on end noored sisse seadnud ja mäslevatesse laintesse peakat hüppavad.

Rannas on juba kümned tuttavad ees, koik need lugematud tüübid, kes päevi nii mööda saadavad, et passivad rannas ja käivad enamus ajast Marcole närvidele, sest nagu pikapäevarühmale (Eestis on nendeks poe juures passivad jotsid, erinevad siinsetest ainult päevitusastme poolest) kohane, on nad koik maailma koige targemad. Ja kisa baarileti ääres on taevani.

Läbi ola-tamise ja viisakuste vahetamise jouan Internacionali, kus jätkuvalt koik kallistada ja musitada tahavad. Marco on tööl, annab mulle olut voi vett, kuni ma end psühholoogiliselt rannas vedelemiseks ette valmistan. See on jätkuvalt minu jaoks probleem, sest ma tunnen end seal latikana vedeledes ülikasutuna. Aga siin pole ju ka suurt sittagi muud teha, päeval on ringijauramiseks liiga palav.

Annan oma asjad Marco kätte ja teen sisseharjunud rannaprotseduure: säuh! vette, siis pool tundi liival passimist, siis jälle vette jne.

Umbes kaks tundi enne Marco tööpäeva loppu lähen ma baari, sätin end pukile ja hakkan kirjutama, samal ajal poole korvaga keelt püüdes ja elu jälgides. Ja kella seitsme paiku algab sulgemisprotseduur, mis votab minu, pohjamaalase jaoks uskumatult kaua aega. Koigiga peab seletama ja vaidlema, kuni me lopuks minema saame, poes ja/voi restos käime ja koju vantsime.

Kohalikku toitu ma väga pole proovida saanud, aga need paar korda on olnud super. Näiteks sain ma eile siin nii head jäneseliha, et pidin ära surema! Maitseainetega liialdatud poldud, pigista aga sidrunit peale ja lase hea maitsta.

Täna teeme ise kodus süüa, mina oma tuntud headuses tomati-sibula salatit ja Marco praeb liha, just praegu säriseb see mul siin selja taga. Ma olen kindel, et see on super.

/

Olmeliselt on siin asjad lihtsalt lahendatud. Pissil käin punkri taga, au naturel nagu öeldakse. On küll natuke imelik, kui hommikul tuleb paljas pepu suurte merel seilavate tankurite poole suunata (ma täna motlesin, et ei tea, kas nad näevad nii kaugele), aga täitsa harjutav. Ja pesemine, lisaks rannaduššidele, käib viieliitristest veetünnidest voi all kaevu ääres.

Üleüldiselt: olen rahul. Oma elu siin ette ei kujutaks: loodus on minu jaoks vooras ja igav, ilm liiga ühesugune, aga niimoodi puhkuseks on hää küll. Ja see üksindus siin on hea, Jüri Tuulik ütles kusagil, et igasuguseks loomeprotsessiks on mingisugune üksindus vajalik.

Eile õnnestus mul olla tunnistajaks hispaania kodusõjale. Alexist ma juba rääkisin: alkohoolikust baariomanik. Tema lugu on natuke keeruline: lapsena kaotas oma isa ja kui ema uue mehe võttis, ignoreeris ta meest täielikult, vahetamata aastaid tollega sõnagi. Ema poputas pojakest, palju võimalik, ning nüüd on nende suhe okkaline. Niipalju, kui ma siin olnud olen, kaklevad Alexi ja Antonia kogu aeg, aga eile läks asi päris üle käte. Keset hispaaniakeelset kisa üritasin kirjutada ja tüli ignoreerida. Tegime Marcoga teineteisele nägusid, tema laiutas natuke vabandavalt minu poole käsi. Ja mingil hetkel lendas kolaki! baaripukk üle mu pea. Alexi tormas välja ja mina tõstsin värisevate kätega laudu püsti.

Hiljem istus Alexi leti taga ja Antonia kammis ta juukseid ja tegi talle patsi. Hispaania armastus.

õhtul aga läksime väiksesse sööklalaadsesse pubisse istuma. See oli täis hispaania vanamehi, mina ainus naine ruumis. Seda, mis mängu ajal toimus, ei ole võimalik sõnadega edasi anda. Ja kui tuli see värav, tõusis kisa taevani, umbes 70aastased vanamehed kiskusid endal särki üle pea ja mõned isegi viskasid end põrandale pikali. See oli vaimustav! Espana, campeones del mundo! Väljas hakati laskma rakette ja sees kõlisesid viskiklaasid.

Kui kodupoole sättima hakkasime, hõikasin ma trepil istuvale vanapaarile võidujoovastuses: “Ola! Espana!!!”, ja nemad hõikusid mulle sama vastu. Tänavanurgal mängisid lapsed, vuvuzelad hambus. Un, dos, tres! Ja me jooksime nendega poeni võidu. Autod signaalitasid hullpööra. Alexi oli käinud eile saare lõunaosas ja rääkis, et rahvas oli end alasti kiskunud ja mööda tänavaid jooksnud.

Kui terrassil veini jõime, hakkasid eri saare otstes ilutulestikud. Autod tuututasid veel varahommikuni.

Täna magasin väljas. Kohalikud kurdavad, et hirmus kuum on, aga ausalt öelda on minu meelest päeval täitsa talutav, sest mere ääres on tuul ja saab OOKEANIS käia. Aga The Bunker on öösiti väga palav, see on nii kavalalt mäe sisse ehitatud, et tuult seal pole.

Varsti pannakse mul telefon kinni, sest raha arve maksmiseks mul muidugi polnud. Nii et siis blogin taas, kui koju jõuan. Ja te siis helistage mulle vahepeal ikka ka:)

Espana!!!

“Kas sa mojitot jood?” küsib Alexi, baariomanik, kes ilmselgelt armastab oma tööd (loe: tasuta alkoholi). Terve päev, mis ma teda näinud olen, on ta purjus, hakates aina enam koikuma.
“Ee, ikka joon,” kohman vastuseks.
“No tule, lähme siis, votame ühed dringid.”
“Lähme kuhu?”
“Siiasamma, järgmisesse baari mu soprade juurde.”

Ma ei oska midagi öelda. Vaatan ootavalt Marcole otsa, kuid tal on kiire ja ma ei oska ta pogusast pilgust midagi välja lugeda. Ah, sitta kah, motlen. Üks drink ees voi taga. Ega see ikka saa hullem olla kui üks drink laupäevaohtuses Zavoodis.

Liipan koos Alexiga korvalbaari. Ennist onnestus mul ikkagi plätu rannaliivas sumbates ära lohkuda ning nüüd olen ta kuidagi kipakalt kinni sidunud. Küla vahel voib käia ka paljajalu, aga The Bunkrisse joudmine on ohtul raskendatud, viib ju tee üle kiviklibu.

Korvalbaar on hoopis teistsugune kui Antonia ja Alexi Internacional, kus ka Marco ajutiselt töötab. Kui Inter on kodune ja monus, koos piipu pahvivate pruuni naha ja hobehallide juustega vanameestega, siis koht, kuhu Alexi mu viib, on lärmakas, tümakas paugub ja laudade ääres naeravad laia suuga purjus inimesed. Baarman on ilus, meenutab üht mu vana tuttavat voi mu kujutluspilti sellest, milline Potsataja välja voiks näha. Tal on üks kuldhammas, mis ola-tamise ajal vahvalt välgub. (Ei, ma ei usu, et Potsul kuldhammas on, aga sellised silmad voivad tal vabalt olla.)

Alexi ajab natuke veidrat juttu, kelgib, kuidas tal on igal ohtul erinev naine ning näppides oma telefoni arutab, et ei tea, kas peaks täna helistama Columbianale voi Estrellale. Ta meeldib mulle aina vähem. Joon kiiresti oma drinki, et saaks ära minna, kuid selle kümne minuti jooksul kuulen tonni klatshi: kuidas sellel mehel on ilgest bitchist naine ja tol ka. Uh. Pogenen esimesel voimalusel, jättes Alexi tema joogiga ja telefoniga täis naiste numbreid kahekesi.

Hiljem, kui Marco lopetab ja me supermercado poole hakkame sättima, loeb ta mulle sonad peale.
“Kuidas sa siis aru ei saa, sa oled esimest päeva siin and you don’t control the situation yet.”
“No mis mottes, ma ju küsisin sult, et kas on okei. Pilguga.”
“Mi dios, baby, sa ei tunne teda, Alexi on alcoholic, iga päev joob un vodka, dos vodkas, tres vodkas. You are my resbonsibilite, i want you to be okay.”
“Si, si, I’m sorry.”
“Don’t be sorry, baby, but you have to control the situation.”

Hiljem istume terrassil, kust avaneb imeline vaade mägedele ja lahesopis asuvale Santa Cruz de Tenerifele, pealinnale, mis tuledesäras vilgub. See koht on toesti super ja The Bunker täitsa elatav, kuigi sinna ronimine on paras katsumus ja öösel, kui tuult üldse ei ole, tuleb oues magada. Täna öösel ma veel oues ei maganud, Marco küll. Ma eelistasin jääda voodisse, kus seintel jooksevad sisalikud, keda meie kiisu Mitshu hoolsalt püüab.

Oleme aga vaevalt joudnud veini lahti korkida (seekord maksis 0.85euri), kui treppi mööda kolistab end üles Lorenzo, kohalik vanamees, keda ennist ka rannas nägin. Marco hakkab jälle kätega vehkima ja mi dios, hispaania keeles vadistama.
“Mira, mira! Alkoholi jaoks sul raha on, aga öömaja jaoks mitte!” saan aru. Ülejäänud jutt jääb segaseks, aga ta teeb mulle pärast kokkuvotte ühest onnetust alkohoolikuelust, mille peategelane on kaotanud sideme reaalsusega. Seda nägin ka mina enne, kui Lorenzo rannas ühe koha peal seisis, maniakaalselt naeris ja tuvidega rääkis. Tund. Aega. Järjest.

Aga kuna punkri teises toas (mitte minu omas) ruumi on, siis ei hakka Marco Lorenzot ära ajama, pealegi on viimane juba nii segi, et järsust kivitrepist alla ronimine voib loppeda kurvalt.

Kui Lorenzo lopuks magama saab, istume me veel tükk aega terrassil, joome odavveini ja kuulame raadiost hispaania rütme.
“Tule! Baby, tantsime!”

Ja me tantsimegi, minul pea kohal vooramaa tähed ja soe lounamaaöö mässib mind endasse. Imeline.

Sisalikud krobistavad kuivetunud rohus ja jooksevad mu eest lipsti! ja lipsti! läbi. The Bunker asub fantastilise koha peal: vaade on kaugele ookeanile, mägedele ja sadamale. Natuke on palav, meie kohalik kass Mitshu lootsutab viludas.

Mul on oma toakene, lihtne, aga nunnu. Vett on täpselt niipalju, kui me kaevu juurest tassida viitsime. Elektrit – niipalju, kui on päike patareid täitnud.

Joudsin randa, higi tilkumas. Liiv on nii paganama kuum, et ei kannata varbaid vastu panna. Plätad on nende päevade jooksul siin ülikiirelt lagunenud, ma loodan, et nad päris katki ei lähe. Aga rand on superilus: selline, nagu ma lootsin juba Egiptuses näha, aga ei näinud. Marco ütleb selle kohta el paradisio, ja ma noustun temaga.

Vesi on nii kibesoolane, et silmist jooksevad pisarad. Ja esimest korda elus juhtus minuga see, et higi jooksis silma. Ui, küll oli kibe!

Marco on huvitav kuju. Ebamäärases vanuses, mustade poolpikkade juustega ja päikesepruuni nahaga. Üliintensiivne, ekspressiivne, emotsionaalne. Hipi, nagu ta ise ütleb. Natuke meenutab välimuselt K boyfriendi. Ta ei räägi väga inglist, ega mina väga spaaniat, aga meil on lobus ja me saame hakkama. Ma juba olen kohtunud paljude Marco sopradega, Manolod ja Giorgid on koik juba peas üheks massiks segunenud.

Aga praeguseks… Koik. Kehv on telefoniga trükkida, olgu ta qwertyga voi mitte. Istun rannabaaris sooja tuule käes, joon olut ja tunnen end hästi. Vagabundina.

This is Africa! Ja homme, oo, homme! Nagu ma vaikselt lootsin, saabki mu unelm toeks: vaadata, kuidas Hispaania tuleb maailmameistriks, ja seda linnaväljakul koos sadade hispaanlastega.