Päevad on siin seni üsna ühesugused olnud. Ma ärkan kuumusse, tuiutan natuke aega roidunult mööda elamist ringi, unistan kohvist, aga tean juba ette, et kui alla külasse jouan, on liiga palav, et kohvi juua. Siis veangi oma kondid kokku, pesen hambad ja ronin järsust kivitrepist alla.
Tee peal imetlen seda suurt mäge, mille sees me elame ja üritan ära arvata, mis taimed need koik siin kasvavad. Uurin sisalikke ja näiteks täna nägin valgesabalisi jänkusid tee pealt eest jooksmas.
Kui külaäärde jouan, teen peatuse väikses kioskis. Nüüd ma juba oskan öelda: una agua con gas, por favor. Vesi maksab 0.65 eurot ja rannani on viis minutit. Tee viib mööda kivist mereäärt, kus on end noored sisse seadnud ja mäslevatesse laintesse peakat hüppavad.
Rannas on juba kümned tuttavad ees, koik need lugematud tüübid, kes päevi nii mööda saadavad, et passivad rannas ja käivad enamus ajast Marcole närvidele, sest nagu pikapäevarühmale (Eestis on nendeks poe juures passivad jotsid, erinevad siinsetest ainult päevitusastme poolest) kohane, on nad koik maailma koige targemad. Ja kisa baarileti ääres on taevani.
Läbi ola-tamise ja viisakuste vahetamise jouan Internacionali, kus jätkuvalt koik kallistada ja musitada tahavad. Marco on tööl, annab mulle olut voi vett, kuni ma end psühholoogiliselt rannas vedelemiseks ette valmistan. See on jätkuvalt minu jaoks probleem, sest ma tunnen end seal latikana vedeledes ülikasutuna. Aga siin pole ju ka suurt sittagi muud teha, päeval on ringijauramiseks liiga palav.
Annan oma asjad Marco kätte ja teen sisseharjunud rannaprotseduure: säuh! vette, siis pool tundi liival passimist, siis jälle vette jne.
Umbes kaks tundi enne Marco tööpäeva loppu lähen ma baari, sätin end pukile ja hakkan kirjutama, samal ajal poole korvaga keelt püüdes ja elu jälgides. Ja kella seitsme paiku algab sulgemisprotseduur, mis votab minu, pohjamaalase jaoks uskumatult kaua aega. Koigiga peab seletama ja vaidlema, kuni me lopuks minema saame, poes ja/voi restos käime ja koju vantsime.
Kohalikku toitu ma väga pole proovida saanud, aga need paar korda on olnud super. Näiteks sain ma eile siin nii head jäneseliha, et pidin ära surema! Maitseainetega liialdatud poldud, pigista aga sidrunit peale ja lase hea maitsta.
Täna teeme ise kodus süüa, mina oma tuntud headuses tomati-sibula salatit ja Marco praeb liha, just praegu säriseb see mul siin selja taga. Ma olen kindel, et see on super.
/
Olmeliselt on siin asjad lihtsalt lahendatud. Pissil käin punkri taga, au naturel nagu öeldakse. On küll natuke imelik, kui hommikul tuleb paljas pepu suurte merel seilavate tankurite poole suunata (ma täna motlesin, et ei tea, kas nad näevad nii kaugele), aga täitsa harjutav. Ja pesemine, lisaks rannaduššidele, käib viieliitristest veetünnidest voi all kaevu ääres.
Üleüldiselt: olen rahul. Oma elu siin ette ei kujutaks: loodus on minu jaoks vooras ja igav, ilm liiga ühesugune, aga niimoodi puhkuseks on hää küll. Ja see üksindus siin on hea, Jüri Tuulik ütles kusagil, et igasuguseks loomeprotsessiks on mingisugune üksindus vajalik.
2 thoughts on “tenerife, vol cinco”
Kuidagi tuttav värk, mis seal teed. Ma ärkan hommikul väga palavasse tuppa. Kuna hommikupäike kütab korterit usinalt nii 14ni päeval, siis senikaua loivan lihtsalt ringi, suutmata suurest palavusest midagi teha. Õigem oleks siit kivimajast jalga lasta, aga ei ole jaksu end riidessegi panna. Kuna boiler jälle streigib, siis iga hommik tuleb kaussi paras vesi teha ja siis saab end üle loputada. Kui enam nii kuum pole, saab väheke tööd tehtud (njah) või midagi muud. Sina kirjutad, mina loen 🙂
jah, ma ei saanud koti kaalupiirangu pärast raamatuid kaasa votta, loen siin vikerkaart, loomingut ja ryanairi ajakirja.