tene/melan

hoomamatu 8 kommentaari

istun Hispaania katusel, põhimõtteliselt, ja olen propa melanhoor. Lugesin oma viie aasta taguseid sissekandeid juulist, ja aina imestasin: kes oli see tüdruk? Kuhu ta on kadunud? Miks ma enam nii ei oska mõelda, blogida, kirjutada, olla? Mis inimest nii hullult muudab: kaks armumist, ühed põrunud pulmad, üks lahutus, kaks-kolm töölt lahkumist, neli pangalaenu?

Istun justkui maailma katusel ja naeran oma jotse, kes veini- ja õllesuminas segast panevad. Nii hea mu hispaania keel juba on, et aru saan: Lorenzo, see tüütu põhijots, kes pidevalt iseendaga räägib – see on nüüd hakanud minuga, ja ainult minuga rääkima. Teades ise hästi, et ma vastu ei oska rääkida. Ja ajades Marco niimoodi ainult “dios!” ja “conyo!” kisama. Ja mina muudkui naeran.

Selline… Õnnelik-kurb on olla. Kurvaks teevad paljud asjad: armastatud ajalooõpetaja ootamatu surm, iseenda minevik, kodukaugus, endise-daki-kaugus, elust kaduma läinud inimesed… Ja õnnelikuks… Noh, õnnelikuks teeb see, et ma ikkagi olen, elan, hingan… Hetkel küll hispaaniakeelses rütmis, aga ikkagi. Ja õnnelikuks teeb see miljonivaade ookeanile ja linnale ja tähtedele ja lennukitele ja kuule, mida ma siin igal õhtul vahin. Teeb see, et kodus on Inimene, kes mind ootab ja mulle vaenulikku Riia lennujaama vastu tuleb. Teeb see, et emme ja Siki paitavad igaõhtuselt mu kuususid, kes mind ka ootavad. Teeb see, et on K ja on P ja on mitmed muud tähed, kes mu elutähestikku hoolimata kõigest alles on jäänud.

Ma tean, et praegu loon ma hetki, mille järgi ma lumehangede vahel lauatades melanhoorama hakkan. Ma tean, et hoolimata metsikust koduigatsusest hakkan ma seda kohta taga igatsema, hakkan igatsema Antoniat ja Marcot ja isegi Lorenzot ja Alexit ja kogu seda veidrat pikapäevarühma, kes mind alati siin naeratus näol ja õlle näpus (alati mulle ka üks) vastu võtab.

Naljakas, et inimene pole kunagi rahul. Viis aastat tagasi ma tahtsin olla keegi, kes saab rahus kirjutada ja reisida, kelle kirjapandud asju avaldatakse; kellel on Elu Armastus (TM), kellel on natuke raha pangaarvel (sin kõik need võlad)… Ja nüüd, hetkel, tahaksin ma teada, mis tunne oli olla see katkine baka-paberiga tüdruk, kes igal õhtul end magama unistas ja kelle kõige kaugem reis oli olnud kümnendas klassis Saksamaale.

Võibolla ongi nii; ei, correction, ONGI nii, et iial pole rahul, ikka igatsed üht või teist või kolmandat ja tead juba mälestuste loomise hetkel, et kunagi mõtled neile hetkeile tagasi, melanhoorates, vihmamärjast aknast välja vaadates.

Aga ma tahtsin öelda – ja see pole vaid (kaheeurone) vein, mis minus räägib – , et ma olen õudselt, pisarateni tänulik sulle, kes sa veel minuga oled, kes sa oled olnud läbi kõigi nende segaste aastate ja pole veel digi- või molekulaar-Daki suhtes lootust kaotanud. Et sa veel oled olemas. Ja loed neid sõnu seal teisel pool ekraani.

Kuumad tervitused tuuliselt Tenerifelt, kus raadios mängitakse vähemalt kord tunnis Michael Jacksonit. Muah!

8 thoughts on “tene/melan

  1. britta

    Armas Daki!
    Me otsime alati midagi…muud. Midagi, mis on eemal. Hetkel püüdmatu. Ja igatseme mõnikord tagasi seda/teda, kes oli kunagi. Alati see ..igatsus. Ja tegelikult on see kõik väga ok. Niikaua kuni me suudame veel südamest nutta ja südamest naerda ja südamest..igatseda!
    Ilusat ja hääd:)!

  2. yugo

    Ma lugesin ainult esimest lõiku kogu stoorist ja tekkis küsimus. Miks lugeda oma vanu postitusi krdi välismaal? Kus ilm on ilusam, inimesed ägedamad ja blogid sisutihedamad…. kas reis on mõttetu või tahtmine nõnda suur!?

  3. Maia

    Häh, oma vanu postitusi võib lugeda kus ise tahad.

    Ja Daki, su blogi reisifaas on nii äge, iga päev loen 🙂

  4. Ave

    Sul on nii äge blogi:) Seekord kirjutad täiesti nagu mu enda mötetest.

    Ja Tenerife on mu meelest üks ilusaimaid saari.

  5. daki Post author

    yugo, lugesin, sest tuli tuju. Ega siin ohtutel suurt midagi teha ole, kirjutamiseks on pime ja veini ei jaksa ka kogu aeg larpida. Siis näpingi telefonis ringi. Pealegi, word, Maia, voingi lugeda, kus ise tahan:)

    Aitä kallid, ma jätkan täna taas roomsamatel nootidel. Lähme saart avastama.

  6. daki Post author

    tegelikult hakkasin lugema, sest tahtsin teada, mis ma viis aastat tagasi samal ajal tegin, ja kas ma suutsin vähegi ette näha, et täna olen siin, kus olen. Vastus: ei suutnud.

  7. Metskaplan

    Selle taustal on ju hea, et sul on keegi, kes leiab positiivseid külgi ka parasjagu käesolevates asjades.

    1. daki Post author

      Ära saa valesti aru, muidugi leian ma positiivseid asju ka käesolevates asjades, lihtsalt sellega kaasneb teinekord selline seletamatu nukrus, sest oled teadlik hetkede möödumisest.

Vasta daki-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.