Eile õnnestus mul olla tunnistajaks hispaania kodusõjale. Alexist ma juba rääkisin: alkohoolikust baariomanik. Tema lugu on natuke keeruline: lapsena kaotas oma isa ja kui ema uue mehe võttis, ignoreeris ta meest täielikult, vahetamata aastaid tollega sõnagi. Ema poputas pojakest, palju võimalik, ning nüüd on nende suhe okkaline. Niipalju, kui ma siin olnud olen, kaklevad Alexi ja Antonia kogu aeg, aga eile läks asi päris üle käte. Keset hispaaniakeelset kisa üritasin kirjutada ja tüli ignoreerida. Tegime Marcoga teineteisele nägusid, tema laiutas natuke vabandavalt minu poole käsi. Ja mingil hetkel lendas kolaki! baaripukk üle mu pea. Alexi tormas välja ja mina tõstsin värisevate kätega laudu püsti.

Hiljem istus Alexi leti taga ja Antonia kammis ta juukseid ja tegi talle patsi. Hispaania armastus.

õhtul aga läksime väiksesse sööklalaadsesse pubisse istuma. See oli täis hispaania vanamehi, mina ainus naine ruumis. Seda, mis mängu ajal toimus, ei ole võimalik sõnadega edasi anda. Ja kui tuli see värav, tõusis kisa taevani, umbes 70aastased vanamehed kiskusid endal särki üle pea ja mõned isegi viskasid end põrandale pikali. See oli vaimustav! Espana, campeones del mundo! Väljas hakati laskma rakette ja sees kõlisesid viskiklaasid.

Kui kodupoole sättima hakkasime, hõikasin ma trepil istuvale vanapaarile võidujoovastuses: “Ola! Espana!!!”, ja nemad hõikusid mulle sama vastu. Tänavanurgal mängisid lapsed, vuvuzelad hambus. Un, dos, tres! Ja me jooksime nendega poeni võidu. Autod signaalitasid hullpööra. Alexi oli käinud eile saare lõunaosas ja rääkis, et rahvas oli end alasti kiskunud ja mööda tänavaid jooksnud.

Kui terrassil veini jõime, hakkasid eri saare otstes ilutulestikud. Autod tuututasid veel varahommikuni.

Täna magasin väljas. Kohalikud kurdavad, et hirmus kuum on, aga ausalt öelda on minu meelest päeval täitsa talutav, sest mere ääres on tuul ja saab OOKEANIS käia. Aga The Bunker on öösiti väga palav, see on nii kavalalt mäe sisse ehitatud, et tuult seal pole.

Varsti pannakse mul telefon kinni, sest raha arve maksmiseks mul muidugi polnud. Nii et siis blogin taas, kui koju jõuan. Ja te siis helistage mulle vahepeal ikka ka:)

Espana!!!