Aeg-ajalt, kui ma olen kurb või endast väljas või niisama tahan mõelda, siis lähen ma autoga sõitma. (Õnneks on meil praegu palju säästlikum auto kui seda oli Opel.) Varem asendas seda surnuaias jalutamine (kui mul veel oli surnuaed, kus käia) või niisama tänavatel uitamine. Viimase kavatsen ma täna veel ette võtta, sest ma olen extremely kurb, aga see selleks.
Oma suures ahastuses ja minna-tahtmise-meeleolus oskasin ma ainukese kohana sõita suvilasse. Emps oli öelnud, et marjad on valmis ja ootavad ammu sööjaid, seega oskasin ma ainukese kohana, kuhu põgeneda, selle välja mõelda. Põõsaste vahele.
Tõsi, ma ei veetnud seal küll teab mis palju aega, aga niipea, kui ma panin suhu esimese mustsõstra, tabas mind nostalgiline mälestustevoog. See oli nii järsk ja ootamatu, et mõjus lausa nägemusena. Kõik need suved maal vanaema juures… Epp kirjutas just hiljuti, kuidas tema lahutamatu lapsepõlve osa on kindlasti maal vanaema juures oldud aeg. See on ka minul nii, ilma ei kujutaks ma ettegi!
Kuigi, rääkisime hiljaaegu Sikiga, kuidas vanaema oli äärmiselt kaitsev, isegi liiga. Kui linnavanaema lasi meil ringi rännata ja ei muretsenud me pärast üleliia, siis maavanaema kippus sageli ütlema, et ei tohi minna sinna või tänna ning veel parem, kui me nende pahade poiste või tüdrukutega ei mängiks. See ongi vanaemade kohus, arvan ma. Eriti nende vanaemade, kelle juures lapsed pidevalt ei ole – linnavanaemaga ju elasime koos.
Siis meenus mulle, kuidas sealsamas suvilas oli üks meie lemmikmängukohti suur kruusahunnik, mis suvilaehituseks kohale oli toodud. Need kivid! Oi, need olid põnevad! Senimaani on mul komme huvitava mustriga kive üles korjata ja koju vedada. Inimene viis mind ükskord isegi spetsiaalselt karjääri selleks, et ma saaks kive korjata. Ja koju tuua. Nüüd nad täidavad vaase, mis kannab ka praktilist eesmärki, kuna kassivolaskid kipuvad ju lilli närima ja kakkuma, nii võib vaas kergelt ümber käia.
Kivid siis. Me istusime õega tunde kivihunnikus ja ehitasime kividest igasuguseid asju. Üldse mängisime me palju kividega. Näiteks Saaremaal (oo, see on koht, kus ma saan jälle rõhutada, et ma olen siiski veerandiku ulatuses saarlane!) mängisime me karjamaa-heinamaa äärde poetatud ja juba samblasse kasvanud kividel ja vanadel kiviaedadel. Üks lemmikmänge oli muidugi “soo” või “põlev maa”, mis sisuliselt tähendas seda, et kividelt maha ei tohtinud kukkuda, pidi kivilt kivile hüppama. Siis mängisime me kividel veel kodu ja kohvikut ja poodi – ühed kivid olid koduks (suurem kivi elutuba, väiksem magamistuba, kõrgem kivi köögicounter), teised kohvikuks (need, kus keskel oli suurem kivi, mida ümbritsesid mõned väiksemad “toolid”), kolmandate juures tegutses pood. Sama mäng oli meil ka maavanaema juures, kelle aia taga oli hea kogu sobivas suuruses ja kujus kive. Saaremaal oli veel üks suur rändrahn, mille otsa ronimine oli tõeline väljakutse. Aga kui juba olid üles saanud, siis oi! milline maadeavastaja tunne oli. Ja kui kaugele sealt nägi! Üle traktorikuuri kaugele-kaugele heinamaale välja, teiseltpoolt üle ilmasõjas hukkunud sõduritele püstitatud mälestusmärgist ja külavaheteest ja murakaid täis kiviaiast kaugele-kaugele metsatukani välja!
Huvitav on see lapse fantaasialend… Pole üldse palju vaja, et mõte tööle hakkaks. Ja nii tekibki tühipaljast põllukivist lapse mõtteisse imeline maailm täis kohvikus kohvitavaid daamesid, valge kitliga üles keeratud käistega poetädisid ja imelisi kaupu, mida saab kõike osta vaid mõne saarelehe eest…
Ma igatsen neid aegu tagasi. Vahepeal. Aga täna seal mustsõstrapõõsa all igatsesin ma neid eriti.
Aegu, kui kõik oli nii palju lihtsam, kui kuupäevad ei lugenud, kui rahaks olidki saarelehed, kui kivist piisas koduks.
(Lühidalt neile, kes ei viitsi ehk tema kümneleheküljelist artiklit läbi lugeda: tegu oli blogijaga, kellest sai kõmublogija – või kuidas iganes Gawkeri editore nimetada – kes hakkas pidama salablogi oma lahkuminekust ja uuest suhtest ning kuidas siis tema armuke kohutavalt solvus suhte purunedes, et temast oli salablogis kirjutatud ning avaldas sellest New York Postis pika artikli. Emily kirjutab blogimisest, selle mõjust oma elule, tähelepanu-sõltuvusest ja paljust muust, mis on ka meie väikse Eesti blogijatele kindlasti tuttavad teemad.)