Mul tuli praegu meelde, et.

Birxil on auto, eks. Päris paljud teavad, et tal on selline imetabane auto, mille bensunäidik on alati põhjas, ja mitte heas mõttes. Ma olen eluaeg imestanud, et kuidas ta küll nii sõita julgeb, aga näed, julgeb. Ma kahtlen, kas selle auto paak on üldse kunagi olnud täiesti täis, vähemalt viimase kolme aasta jooksul.

Senini on kõik läinud suhteliselt tavapäraselt. Ma täpselt ei tea, kuidas Birx oma vahemaid mõõdab (sisetundega?), aga igal juhul – ära ta sõidab oma tühja paagi ja aurude peal vajalikud otsad.

Nüüd kaks nädalat olen ma saanud teda hädast välja aidata. Ning kuni eilseni läks kõik suhteliselt valutult.

Kuni need kuramuse rööpad, mida Tartu tänavateks ja teedeks nimetatakse, viskasid autot siia ja sinna ning lõppkokkuvõtteks toimus autos järgnev stseen.

Birx: [Käib kolakas ja teeb ehmunud näo.]
Daki: “Kurat, ärge munege mul siin ees, kas te ei näe, et mul on kiire?!”
Birx: “Hmm… Natuke nagu… bensuhaisu lõi üles…”
Daki: [lisab kiirust ja karjub]
Birx: “Miks sa pidurdad?”
Daki: “No need tropid mul siin ees pidurdavad… Aa, valgusfoor… Mine roheliseks… MINE ROHELISEKS!!!”

Samal ajal täitub auto bensuhaisuga.

Lõppkokkuvõttes: pagasnik on bensune ja kui ma maantee peal sõitmas käisin, et seda välja saada, siis hiljem piisas siiski vaid viiest minutist seisvas autos, et saada täielik A76 üledoos.

Hilisem küsimus: “Miks te siis A76 võtsite?” ei olnud enam naljakas.

Aga see oli küll naljakas, kui Piia, kelle käed said bensuseks, üritas minna sibimeeste juurde, kes roiskvett tänaval ringi pahistasid, käsi pesema.

Vihma käest räästa alla, indeed…