Olen proovinud vahepeal oma hädade vastu võidelda nii, et lihtsalt ignoreerin neid. Ükspäev ignoreerisin tugevalt pohmelli ning õhtuks taktika töötas – oligi ära kadunud. Täna aga, ärgates valusööstuga seljas, püüan ignoreerida tugevalt seljavalu.
Ei õnnestu.
Liikumine ka ei õnnestu.
Bollocks! Kevad my arse. (Võinoh, oma viga, ei tasu ringi külmetada kevadöödel.)
/
On another topic… Konnad. Ma olen mures konnade pärast. Sõitsin eile Viljandist Tartusse ja teedel oli sadu konnalaipasid. Üritasin nii palju kui võimalik veel hüppavatest konnadest mööda sõita, aga kasu ei paistnud suurt olevat – tagant tulevad silmaklappidega meatheadid sõtkusid vaesekesed ikka oma kummide all laiaks. Pisaratega võideldes jõudsin lõpuks linna. Ohneetud.
XX
Äraminekud ja mõned otsused on vahepeal nii rasked.
2 thoughts on “konnadest”
Seljavaluga on muidugi nii, et selle ignoreerimine võib pikemas perspektiivis kõvasti kätte maksta. Kusta on sul, närvides või lihastes? All, üleval? Närvidega ja all on sinu ameti juures muidugi tõenäolisem.
Igatahes pööra sellele ikka tähelepanu. Ja las arstid pööravad ka. Kuula, mis vanad seljahaiged räägivad.
Aga konnadega on see, et nende teel olemisest paluti teada anda. Riiklik Looduskaitsekeskus või missee oligi. Kuigi ma ei saa päris hästi aru, kuidas see konnasid aitab.
Numbril 51 900 903 oodatakse ööpäevaringselt infot maanteedel liikuvate konnade kohta, kelle rändekoridorid ristuvad maanteedega.
Edasi loe nt http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=273714.