Tag Archives: tere daki

learning to love again (ja vastus ühele kirjale)

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Vahepeal ma sõidan mööda maailma ringi ja vaatan, kuidas inimesed koju saabuvad. Sõidavad oma autodega uhkete ja vähemuhkete, kuid siiski koduste kodude ette. Mõned pargivad jalgrattad, mõned võtavad jalast rulluisud. Mõned astuvad maha rongi pealt ja embavad seda, kes neile vastu on tulnud. Mõned hoiavad lastel käest, mõned astuvad üksinda, natuke noruspäi, mööda paneelmajade treppe ja varsti läheb kuskil põlema tuli trepikojas ja nad kõik on ühtmoodi, need inimesed, nii jõuavad nad koju.

Ma vaatan neid ja vahepeal tunnen ma millegipärast nende vastu kerget kadedust. Ma ei tea, mis imelik kadedus see on. Ehk mingid väiksed tähtsusetud asjad, või ehk mingi kummaline ebamäärane tulevikuigatsus? Et näe, neil on seal peenrad. Või et näe, neil on nii suur mõnus aed, lastebasseini ja koerakuudiga…

Ja siis muidugi see kadedusvärhatus kaob, nii kiirelt kui tuligi. Sest siis ma mõtlen OMA kodu peale. Selle peale, milline on minu kodu argipäev. Kuidas meil on pea igal õhtul kodus tantsu- või laulupidu. Kuidas ma olen pidevalt, konstantselt õnnelik ja ma ei kujutagi enam ette, et kunagi on olnud teistmoodi. Tuled koju, teed süüa, arutad lapsega, mis ta päeval “lasteaias” tegi, ja siis lihtsalt naudid seda, kuidas maja on täis kilkeid ja rõõmu ja vahel ka jonniturtsatusi, aga peamiselt siiski rõõmu.

Veel mõtlesin ma täna linnast koju sõites kompromissidele. Kuidas ma olen elu aeg neid vihanud, sõna “kompromiss” on tekitanud minus vastikusvärinaid. “Kompromissid” on miski, mida peale surutakse, sunnitakse, mida sa pead vastumeelselt täitma, et “suhe” toimiks. Ja lõppeks ei võida keegi midagi. Aga täna ma sain aru, et tõenäoliselt teen ma praeguseski suhtes vahel kompromisse (nagu ilmselt teeb temagi), aga ma ei pane neid üldse tähele, sest need juhtuvad orgaaniliselt. Keegi ei sunni mulle midagi peale, kui midagi muutub, sisemiselt või välimiselt, siis ainult seetõttu, et MINA tahan, et TAL oleks parem. Kas see ongi see kurikuulus kompromiss? Aga kuulge, see… ei olegi ju midagi nii vastikut!

Ja siis see mõnus kõrvutieksisteerimine, ilma hukkamõistude ja pressimiste ja vägivaldselt nurkade lihvimiseta. Et absoluutselt kõiges oledki kindel ja see (vist?) täiuslikkuse eeldamine on saanud normaalsuseks. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna…

Või siis ma eile õhtul mõtlesin sellele, kui uskumatult ebatõenäoline see Päris Tõelise Armastuse saabumine ellu ikka tegelikult on. Nii palju väikseid faktoreid, mis peavad klappima ja sobima. Alates välimusest (on absoluutselt mandatoorne, et mõlemad teist ülihotiks peaksid, ei mingeid “miinus viis kilo”-teemasid) lõpetades sellega, kas suudeldes oskad täpselt alateadlikult ette aimata, mida järgmiseks teha (ärge sellele suudlemise ajal mõelge, ajab kõik sassi!:), sest see, et kaks inimest suudeldes klapivad, on ka üks suur matemaatiline tõenäosuskeemia. Õnneks on mõned asjad õpitavad, aga oh kui fantastiline, kui nad algusest saati klapivad!

No ja siis kõik muud kihid, need peavad ju ka klappima, kui need ükshaaval aina lähedasemaks saades maha hakkavad kooruma. Ja milline rõõm see on, kui avastad järgmist kihti avades, et seal on veel nii palju avastamata suurepäraseid asju ees ootamas! Kooskasvamine saab ka täiesti uue tähenduse, enne mõistsin ma seda vaid lapsega kooskasvamise tähenduses, nüüd hoopis uue nurga alt…

Kunagi kirjutas mulle üks lugeja, kes palus, et ma arutleks suhete püsivuse teemal. Ta andis loa oma mure blogis avaldada: “Mida teha, kui mees on äratanud sinus armastuse, millesarnast sa varem pole tundnud, aga mehel on pere, kes on talle tähtsam… Mis on sinu arvamus, kas unustad kiiresti või kannad hoolivust läbi aastate?”

Nüüd on vist õige hetk mul sellele vastata.

Esimene osa – see on harukordne, kui selline armastus sinus äratatakse. Ja ma usun, et hoolivus kandub läbi aastate, ka siis, kui suhtest midagi välja ei tule. Mina hoolin jätkuvalt oma lapse isast palju, kuigi näen nüüd väga selgelt, et meie suhe oli auklik algusest saadik. Aga see polegi oluline… Tahtsin vist seda öelda, et kõik need armastused, eelnevad ja järgnevad, auklikud ja ennenägematud, terved ja harukordsed, need armastused on kõik omavahel seotud. On vaja mingid etapid elus läbi elada – siinpuhul ehk siis tõesti võibolla see valus “lase armastusel minna” etapp – et järgmise, täiuslikuma, uusi õppetunde täis armastuse juurde jõuda.

Ja see, kui sa võtad armastusi õppetundidena, ei ole küüniline. See on vajalik, et me kasvaks.

Ja huvitav on see, et õppetunnid omaks võttes armastused kasvavad. Muide, ma usun ka, et erinevad armastused (või siis need etapid) võivad juhtuda ka ühes ja samas suhtes! Ei pea tingimata partnereid vahetama ja switchima. Õppetunde tuleb lihtsalt teadvustada… Hehe, “lihtsalt”… Lihtsat siin muidugi midagi pole.

Aga praegu olen mina lihtsalt tänulik oma igapäeva eest. Selle igapäeva eest, kus me naerame ja vahel ka nutame, vahel kiirustame ja vahel võtame aeglaselt, vahel hullume natuke ja siis jälle tuleme maa peale tagasi. Ja et ikkagi on nii palju häid inimesi olemas.

Ning kõik need juhused, mis on viinud selle eluni praegu.

Ka kõik need vead, need paljud-paljud vead.

Neid tegemata poleks ma siin ju praegu.

Tere, Daki… (üle pika aja jälle!)

hoomamatu 5 kommentaari

Vahepeal mulle meenub, kui palju mul on postitusi soolas ja kui palju on tulnud neid “Tere, Daki”-asju ja siis mu süda saab ataki süümepiinadest ja ma otsustan, et homme! Homme kirjutan ja vastan!

Noh, vot, homme, eks. See kiri tuli mulle millalgi sügisel. Aga ikkagi vastan! Parem hilja kui mitte kunagi, right? (Mulle saab küsimusi esitada näiteks siin.)

Tere, Daki,

mul on üks kummaline situatsioon.
Mäletad, mingi aeg olid igal pool plakatid, et “mis siis kui sinu laps abiellub mustanahalisega” või “mis siis kui su tütrele meeldivad tüdrukud” vms… Täpset sõnastust ma enam ei mäleta. Küsiksin aga selle kohta, kas sul on mingeid mõtteid või olukordi (toredaid või mitte..) selliste ekstreemsustega. Noh näiteks geid? 

Mul on üks tuttav tüdruk seltskonnas, kes väidab ennast lesbi olevat- jah, tal on pruut ka ja ongi selline natuke teistmoodi tüdruk, muidu täiesti tore inimene. Minu arvates okei ja mingeid mõtteid eriti ei tekitagi, ma kellegi isiklikke asju eriti ei kritiseerigi. AGA ta käitub pidudel kummaliselt, hakkab suhtes olevaid lapsepõlvesõpru (teiste tüdrukute peikasid! vallalised poisid teda tõesti ei huvita) väga veidralt nagu teelt kõrvale provotseerima või nii. Ühe korra olen ainult pahandanud. Üdiselt need purjus poisid võtavad asja väga ohutult, noh et las ta siis kallistab või las ta siis musitab, ta on ju ohutu – HEI, talle ei meeldigi poisid ju!

Selles mõttes ei saa ma teda kuidagi rivaaliks pidada või mingit ohutunnet see kah ei tekita, peika peale pahandada kah nagu pole millegi pärast. See on natukene naljakas absurdiolukord pigem 🙂 Olen küsinud kaa peika käest, et mida tema arvab ja tuligi see siiras ohutuse fakt välja, et aga ta ei ole ju kuidagi atraktiivnegi jne.. Ja ma ei tea MIKS see tüdruk nii teeb, ju tal on kah lihtsalt põnev.

Anonüümne

Hei, Anonüümne!

Kõigepealt tuli mul meelde vana sõber, kellele üks tütarlaps VÄGA läbipaistvalt igal peol ligi ajas. Vaene poiss aga oli tõelises teadmatuses, võttis tüdruku tähelepanuavaldusi kui sõbralikku… noh, tähelepanu. Kui ma lõpuks talle üks-ühele situatsioonis ütlesin, et kuule mees, miks sa mängid vaese tüdrukuga, ütle talle ära, et sul midagi pole ta vastu!, tegi kutt mulle tõelisi hirvesilmi: “Mida? Misasja? A me oleme ainult sõbrad ju…”

Mis tähendab, et väga sageli (ma ei ütle, et alati) ei saagi kutid aru, kui keegi neile ligi ajab. Seega sinu kutt, kes veel peab seda konkreetset tütarlast kuidagi eriti ohutuks (tänu sättumusele), on veel topelt pimestatud.

Nii, aga nüüd selle juurde, et miks ta üldse nii käituda võib.

Sellele on mul kaks võimalikku seletust. Üks: ta lihtsalt elab mingeid oma teemasid välja.

Seletus. No vaat, ma ei kujuta ette, kui keeruline võib olla homoseksuaalne. Sa pead pidevalt mingite stigmadega võitlema, su vanemad ootavad sult midagi muud, rääkimata kõigist neist jobudest, kes on valmis sulle nuga andma, kui sa nende silma all “pederast” oled. See on kindlasti kohutav. Niisiis, see tüdruk on jõudnud oma elus punkti, kus ta on kapist välja tulnud ja lõpuks ometi hakkab elama nii, nagu meie, need “tavalised”, oleme elanud teismeeast saadik. Ja kas me kõik ei teinud teismeealisena mingeid jaburdusi? Võib-olla ongi tal mingid issued nende konkreetsete kuttidega – või tsikkidega. Võib-olla üritab ta midagi endale – või teistele! – tõestada. Et hoolimata tema sättumusest on ta ikkagi “universaalselt pandav”. Või siis üritab kuidagi mingeid vastamata jäänud armumisi kompenseerida (“Hah, näed, ma ikkagi meeldin talle, mis siis, et tal naine on! IN YOUR FACE CRUEL WORLD!”).

Siis arutasin ma seda küsimust veel Oma Baarmaniga (muah, Mell, ma tean küll, et sa vahepeal loed mu blogi!) ja tema esimene (ja viimane) vastus oli: kapihetero!

Selgitus.

Vaat te kõik teate neid tsikke, kes klubis end mälli joovad ja siis oma sõbrannadega kiimlema hakkavad. No et nii on cool või. Peamiselt vist meeste tähelepanu pärast. Ilmselt on seal murdosa ka seikluslikkust ja katsetamishimu või mingite fantaasiamängude elustamisi. Misiganes. Need tsikid, kes EVER ei hakkaks olema naisega suhtes – aga peoolukorras võivad vabalt sõbrannaga suudelda. Lihtsalt pulli pärast!

Mul meenus praegu mingi anekdoot. “Lehm, miks sul pärg peas on?” – “No… Pulli pärast!”

Tagasi teemasse.

On väga reaalne, et nagu on olemas “peobi(seksuaali)d” on ka olemas “peoheterod”. Võib-olla on tema üks neist? See harv liik, kes on avalikult end lesbiks kuulutanud, aga purjus peaga ikka mõtleb, et oh, mis tunne oleks, või… oh, huvitav, kas ta tahaks mind? Hoolimata sellest, et mulle meeldivad naised – aga mina ju olen naine, äkki ma meeldin talle ikka ka?

Kokkuvõttes mulle tundub, et tegu on õnnetu ja segaduses hingega, kelle käitumist ei tasuks liiga üle analüüsida. Tõenäoliselt analüüsib ta isegi end igal peojärgsel hommikul liialt ja langeb masendusse – “Oh, näed, kurat, jälle olin ulakas…” Või siis ta on puhtakujuline biseksuaal, kes lihtsalt on seni sattunud naistesse armuma, kuid kelles see mehi ihkav pool on veel äratamata. Või siis ta lihtsalt tahab tähelepanu.

Või siis – kõige tõenäolisem – tal on mingid issued (lahendamata armumised, enesekindluse probleemid, kapiheterosus… kapiheteroolsus? kapiheterotism?), mida ta üritab niimoodi lahendada. Nagu sageli inimeste varjatud pool purjus peaga välja tuleb. Mul näiteks on üks sõber, kes muidu näeb välja nagu meesmodell, aga iga kord, kui purju jääb, hakkab Ring FMi soovisaatesse helistama. YOU’LL NEVER KNOW!

Või siis ta teeb seda lihtsalt selleks, et teie kõigi ajusid k*ppida. See on ka alati võimalik. Naerab praegu kuskil omaette: “Hahaaa! Küll nad nüüd alles mõtlevad veel, mida see kõik tähendas!”, ja võtab oma naiselt ümbert kinni ja jääb magama.

Mida arvate teie, armsad dakiblogi lugejad?


Tere, Daki!

hoomamatu 7 kommentaari

Selle rubriigi jaoks saab küsimusi esitada näiteks siin.

Tere, Daki!

Mul ei ole sulle mingit ahhetama panevat superdiipi mehi puudutavat või muidu filosoofilist küsimust, ole mureta. Hoopis maisemad probleemid. Oskad Sa mulle öelda, kui palju võiks nutifoniga kuus andmeside mahtu tulla blogimise, tweetimise ja lihtsalt surfamisega? Milline järgnevast valikust oleks kõige mõistlikum: 100MB, 500MB ja 1GB? Võib täiesti random tunduda, kuid mul ausalt ei ole ühtegi teist aktiivset nutifoni kasutajat kustkilt mujalt võtta 😀 Ja võib-olla tead sa mingit super head kohta, kust nutifonide review’sid lugeda.

Kena jõuluaega,
Anne-Mari

Anne-Mari! See on niivõrd lahe, et sa mulle küsimuse saatsid, päriselt! Ja mina maadlesin sama küsimusega ning lõpuks pressisin Elisalt välja mingi sellise paketi, mida enam ei pakutagi – internet (ja võrgusisesed kõned) on tasuta hoolimata mahust. Ja kui ma nüüd käisin uut telefoni muretsemas, küsisin veel, et kas peaks ehk paketti ka vahetama, siis müüja naeris ja ütles, et kindlasti pole mõtet.

Seega, eh, jah, ma ei peagi väga muretsema selle probleemi pärast. Aga vaatasin oma viimaseid arveid ja keskmiselt kulutan ma internetti mahus 100MB. Ma ikka korra päevas vähemalt näpin seal midagi, Twitterit või meili või Android Marketit. Ja ma praktiliselt kunagi ei kasuta tasuta wifi-ühendusi, isegi kui need olemas on, sest sel pole mõtet. Ausalt öeldes olen ma ise ka natuke üllatunud, et see maht nii väike on…

Seega ma soovitan sul mõelda, kus sa kõige sagedamini telefoninetti kasutaksid. Kas sa viibid palju kohtades, kus pole wifit ja telefon oleks ainus väljapääs? Kas sa kasutaksid telefoninetti ka arvuti taga (mul on see senini feilinud alati miskipärast)? Või on sul vaja võimalust vahepeal meilikontrollimiseks ja ootejärjekorras meelelahutamiseks? Oled sa palju liikvel – bussid, autod, rongid? Aga ma arvan, et ma julgen soovitada 100megast paketti küll (kui sa ei kasuta telefoninetti arvutiga ühendamiseks). Proovi, kas sobib ja hiljem saab kallima/mahukama vastu vahetada. Sest ma kasutan küll oma netti täiesti muretsemata ja suisa priisates, aga mul on IKKA 100 mega ringis see maht – siis, ma arvan, peaks sellest n-ö “tavakasutajale” piisama küll.

Samas, kui keegi oskab Anne-Marile täpsemat nõu anda, siis palun!

PS: ma täiega ARMASTAN nutitelefone! Eriti seda, et neil on olemas print screen võimalus. Ja et neil on autocorrect. Sest ainult nii juhtuvad sellised suurepärasused – 25 aasta parimat autokorrektuurfeili. Päriselt – katsuge neid lugeda naermata. Mina ei suutnud.

Tere, Daki…

hoomamatu 12 kommentaari

Küsimusi selle rubriigi jaoks saab esitada näiteks siin.

Tere, Daki!

Kirjutan Sulle esimest korda.. ja kuna Sa oled põhimõtteliselt ainus isik, keda ma “tean”, kes kasvatab korteris kasse, pöördungi Su poole paari küsimusega.

Sain endale hiljuti kassipoja, keda olen niiii kaua tahtnud. Kuigi mul on kogemusi maal kasside kasvatamisega, siis linnas korteris.. väga mitte. Nii tahaksingi teada, kas selle jaoks on mingeid eri nippe? Kas Sa lased neil ka õues olla? Kui ei, siis kas neil igav ei hakka toas? Mingist postitusest lugesin, et viid neid oma ema (võin ka valesti mäletada) juurde. Kas nad seal jooksevad väljas ringi ja kuidas nad pärast uuesti “tubase eluga” harjuvad? Kas nad istuvad ka lahtise akna peal ja ei hüppa sealt kohekohe alla?

Ühesõnaga, maal kassi pidamine erineb ikka väga palju korteri omast ja oleksin tänulik, kui leiaksid aega mõne nõuande jaoks 🙂

Liis

Tere, Liis!

Tere tulemast suurepärasesse maailma, kus võtavad sind vastu pehmed käpad, nurr ja occasional karvapall keset valget lambanahka. Ma olen tõesti eluaeg kassidega koos elanud, on nad olnud nii sellised, kes käivad (linnas) väljas kui ka sellised, kes on ainult toakassid. Miuks ja Pussakas on ainult toakassid. Kui ma elasin ema juures Karlovas, siis Pussakaga sai paar korda väljas käidud rihmaga, aga kuna ma elasin seal ajutiselt, siis ei hakanud ma teda üldse õuega harjutama. Pussakas samas on sellise iseloomuga kõuts, kes väga tahaks õues käia, seega ma arvan, et kui meil peaks õnnestuma leida oma kodu, kus on mingi aiavariant, siis ma hakkan teda vaikselt õues ka harjutama.

Miuks, vana närvihaigus, aga õue ei kipu ja kõike uut ja võõrast kardab, seega tema jääb elu lõpuni tõenäoliselt toakassiks.

That said, on tegelikult toakassiga linnakorteris jama muidugi rohkem, kui pooltoakassiga mõnes rohelisemas elamurajoonis või sootuks maal. Sest et nad peavad toas ära tegema kõik oma trennid, jahid, jooksmised, söömised ja sittumised. Eks on muidugi igasuguseid vaateid loomapidamisele, aga ma küll ei arva, et mu kassid õnnetud oleksid, et ainult toas elavad. Jah, ma näen, et Pussakas oleks kõva õuekass, kui talle võimalus anda, aga praegu ta ei oska sellest puudust tunda. Lahtise akna pealt ta on korra küll välja hüpanud/kukkunud, aga see oli vist pigem õnnetus kui tahtlik põgenemisakt.

Siki kass on aga praegu tubane, terve suve aga elas põhimõtteliselt õues maal. Nüüd külas käies oli ikka täiesti hullumeelne, kuidas ta öö läbi ukse taga kraapis ja õue nõudis, aga kuna nad just olid Kuressaarde kolinud ja seegi on ajutine, siis Siki hoiab teda toas. Ehk siis – väliseluga tuttavas keskkonnas (kui ta vahepeal Greisut jälle maale viib) harjub kass ruttu, tubase eluga pärast väliselu kogemist – not so much.  Seega ma ise arvan, et kui ma kunagi Pussakat õuega harjutama hakkan, siis peab see juhtuma kindlas teadmises, et tal on elu lõpuni võimalus õues käia.

Mingeid erilisi nippe vist polegi… Liiva peab üsna tihedalt vahetama, liivadest meeldib mulle pärlliiv või Cat’s Best, ülejäänud hakkavad maru kähku haisema. Kraapimispuu soovitan ka kohe muretseda, samas meil läks neid siin nüüd kolm tükki, enne kui leidsin sellise, millelt riie KOHE pealt ära ei tule. Ja noh, eks sa pead temaga ikka tegelema ja mängima, et ta sind hommikuti üles ei ajaks. Ma tean, magava kassi äratamine tundub võimatu! Aga kuna nad on loomult öisema eluviisiga, siis väga kergelt võib juhtuda see, et ta päev läbi magab ja hommikul kell 4 otsustab sind varbast hammustada.

Samas jälle on see periood üsna lühike, minu omad õppisid paari kuuga, et hommik on samuti magamiseks. Ja tegelikult on täiesti normaalne, et kass ööpäevas 18 tundi magab.

Ahjaa, kui sa tahad, et ta mingid asjad rahule jätaks, siis soovitan kohe veepritsiga teda treenima asuda, et mõned tsoonid on no go. Piisab, kui paar korda pritsid piku vurru, kui ta on näiteks küüned diivanisse löönud. KUI KOHE ALUSTADA. Hiljem on seda kommet juba raskem välja saada, nagu ma praegu õpin…

Ahjaa vol 2. Olen kuulnud õuduslugusid sellest, kuidas omavahel ei klapi õhutusasendis pakettaknad ja väiksed kassid, kes sealt välja üritavad ronida… Nii et igaks juhuks vast ei tasu akent lahti jätta, kui ta veel väike ja õppimas.

Ahjaa vol 3. Kui sa kaalud steriliseerimist (ja mina sinu asemel kaaluks, elada koos jooksuajas kassiga on KOHUTAV), siis tea, et pärast seda muutub ta ainevahetus ja hea oleks kohe pärast oppi hakata talle andma spetstoitu. Sest muidu pead sa iga kord külalistele seletama, et ei, su kass pole tiine, ta ongi paks…

Aga tegelikult on toakassiga muret palju vähem – ta on sul alati kodus olemas ja ootamas, sa ei pea muretsema, ega ta auto alla jää või kas ikka kodutee leiab. Kui tal on ruumi joosta ja luba vahepeal oma kassiasju teha (kraapida, ronida, mängida), siis on kass toas üsna rahul. Kuid ta ei taha üksinda olla, kass tahab olla inimesega, seega oled nüüdsest ilmselt rohkem koduga seotud kui varem…

Samas on jälle niivõrd armas, kui ta sulle õhtul uksele, saba püsti, vastu tuleb ja valjuhäälselt tervitab. Igapäevane kuusu-doos kah tasuta kodus olemas:)

Tere, Daki… 4

hoomamatu 15 kommentaari

***Selle rubriigi jaoks saab küsimusi esitada näiteks siin.***

Tere, Daki!

Mul tekkis mul ka paar ideed, millest lugeda tahaks… Noh, mõnes mõttes on sinu mõtete lugemine natuke mu jaoks nagu tulevikku piilumine. Sa ju ka enne, tudengina olid n.-ö “elupõletaja” põhimõttega tavaline uljaspea noor inimene? Á la kapis pole süüa, aga on vaja veini osta… ja tervislikud põhimõtted kaalus nii mõnigi kord üles tore pidu. Sattusin ükskord suitsunurgas natuke endast vanema neiuga vestlema, et tema juba planeerib perekonda paari aasta pärast ja plaanib vähem pidutseda ja hakkab suitsetamisest loobuma jne. Aga ma siis mõtlesin, et kõik naised vist üritavad natukene selle peale ikka mõelda, et mingi hetk jääd paiksemaks ja hakkad nagu korralikuks? Kas sinul ka selline hetk oli, kus mõtlesid et: noh, nüüd tulevase terve lapse nimel? Millal ja mismoodi see peaks juhtuma ei tea, iseenesest vist ikkagi elu muutub…

Anonüümseks jääda sooviv lugeja

Tere, mu Anonüümitar!

Kunagi olin ma täiesti kindel, et kui ma peaks oma elu järjele saama, siis ma aasta aega enne planeeritavat rasestumist ei joo (vähemalt mitte kanget alkoholi), võtan kaalust alla, loobun suitsetamisest ja hakkan igatpidi ontlikuks.

Ja siis jäin ma rasedaks.

Okeeeiii, päris nii see ei käinud, väga harva naised lihtsalt “jäävad” rasedaks. See tähendab – kui sa ikka ei taha jääda rasedaks või ei arvesta, et see võib juhtuda, siis sa ei jää ka. Olgu, teinekord veavad kaitsevahendid alt, aga protsentuaalselt tuleb seda ikka märksa vähem ette, kui neid “juhtus”-keisse, kus naine “juhuslikult” rasedaks jäi. Kuigi näiteks seksis kummita või ei võtnud Postinori või muud taolist. Mitte et ma tahaks nüüd tüli üles kiskuda ja öelda, et accidents don’t happen, aga mõistlik naine teeb vähemalt enda poolt kõik oleneva, et õnnetusi ära hoida, kui ta on niimoodi otsustanud. Ja kui ta ei tee, siis pole see ju päris juhus, kui “juhtubki”.

See selleks.

Ühesõnaga, laps. Hmh, jah, oma suurt kaunist plaani hästi korralikuks ja tervislikuks hakata ma tõepoolest ei teostanud. Rasedustesti tegin päev pärast pulmaPIDU ja surin mõni aeg süümekatesse, et miks ma oma sisetunnet eirasin. Suitsetamise jätsin ka alles pärast testitegu maha, kuigi ma olin selleks ajaks seda kõvasti vähendanud, aga noh, vähendamine pole päris see. Ja jõululauas jõin ikka paar klaasi veini ja mõned korrad isegi väikse pudeli õlut, sest nii hirmus õlleisu oli (alkoholist ja rasedusest on juttu selle postituse kommentaarides pikemalt). Aga tead, vähemalt alkoholiga juhtus see, et ma ei tahtnudki seda. Vahepeal isutas küll MAITSE järele ja siis ma endale paar lonksu ka lubasin selle üle põdemata, aga alkoholi JOOMISE mõnu kadus rasedana täiesti. Sest sa ju ei saa end purju juua! Ja ega seda va alkoholi muidu ju väga ei jookski, kui ta purju ei teeks, eks:) Okei, TEHNILISELT saad sa end ka rasedana purju juua, aga iga südametunnistusega inimene ei suuda seda teha, ma usun. Ja kui sul see südametunnistust tööle ei pane, siis võibolla ei peaks sa ka lapsi saama…

Aga su küsimusele otse vastates: mul oli neid hetki küll, kus ma mõtlesin, et peaks. Tulevase lapse nimel. Tavaliselt tulid need pühapäevaõhtuti koos mõttega, et esmaspäevast algab uus elu. Vahepeal algaski, enamasti mitte. Elu teeb tõesti omad korrektuurid, sellisel hulgal alkoholi nagu ülikoolis ma ei tarbinudki ju enam… eriti. Vähemalt mitte nii sageli. Ülikool oli selles mõttes vist ikka päris hull. Pidusid armastasin ja armastan endiselt, aga suhe nendesse muutubki ajaga. Kui vanasti oli täiesti okei alustada pidu kellegi juurest õllega, minna sujuvalt viina peale üle, siis kakerdada linna ja teha mõned õlled-tekiilad ja lõpetada hommikul taas kellegi juures kodus, siis vahetult enne rasedust oli hea pidu see, kui sai kodubaaris õllesid ja šotte libistada, vahel harva after hoursile jääda, aga siiski enamasti enne hommikuvalgust koju jõuda. Ja nüüd on hea pidu see, kui saab lapse magama pandud, siis heade sõpradega natuke istuda ja/või kuskil väljas midagi head süüa ja paar drinki teha ja südaööks, okei, hiljemalt kella üheks koju jõuda, sest hommikul on ALATI vaja ärgata.

Ning mulle tundub, et see on täiesti okei. Et niimoodi läheb.

Aga tõepoolest, eriti tervislik pole ma kunagi olnud ja ma olen selle pärast lapse kontekstis muretsenud küll. Natuke. Ma katsun mitte muretseda, though, sest elu on näidanud, et sa võid teha kõik, absoluutselt kõik ja rohkemgi veel, aga ikka võib su laps sündida tõsise terviserikkega. Neid näiteid elust on küll ja veel. Nii et ma selles osas olen fatalist, et kui peab juhtuma, siis juhtubki. Mis ei tähenda küll, et ma täiesti hooletult asja võtaks, ikka katsun endast teha kõik oleneva, et oma last kaitsta. Aga sellega ei saa päriselt hulluks ju minna, mingist hetkest peab asjadel laskma juhtuda.

Niisiis, ma usun, et mõnede naiste jaoks töötabki asi nii, et nad ühel hetkel teavad: nüüd on see käes. Nüüd hakkan ma valmistuma. Aga päris paljude jaoks siiski see nii ei käi ja emaks kasvatakse, mitte ei saada kahe sinise kriipsu ilmudes.

Tere, Daki… 3

hoomamatu 8 kommentaari

Jei! Üle pika aja lõpuks keegi jälle küsis mult midagi (tegi seda siin), nii et saab järjekordse postituse sarja “Tere, Daki, mul on üks küsimus…”

Mul on küsimus =). nimelt see, et nüüd, kui sul on üks pisike vidrik kodus olemas, kas sa teiste pisikeste vidrikute saamisele oled mõelnud?

Mann

Nagu teada, siis vahetult pärast raseduseõõva ja sünnitusehorrorit ei mahtunud mulle üldse pähe, miks keegi peaks tahtma seda värki veel KAKS korda ette võtta. ENDA pärast ma ilmselt ei kaalukski seda üldse. Nagu ma aru olen saanud, on kaht tüüpi naisi (või vähemalt kaht): ühed, kellele meeldivad õudselt väiksed abitud tited ja teised, kes hakkavad emadust nautima rohkem, kui laps saab suuremaks. Mulle tundub, et ma olen pigem see viimane. Tähendab, titeaeg on muidugi omamoodi tore, no näiteks juba see, et ma ei pea teda taga ajama mööda elamist ja vähemalt niipalju saan päeval puhata. Ja kindlasti ootab ees igasuguseid fantastilisi eluperioode ja muresid, alates “kohutavatest kahestest” lõpetades teismeeaga, aga siiski ma arvan, et ta meeldib mulle inimesemaks saades aina enam.

Aga ma kaaluks seda tema pärast. Sest mina ju tean, kui suurepärane see on, kui sul on keegi veel.

Samas võib alati juhtuda, et Mila ja ta potentsiaalse õe või venna vahel ei tekigi erilist lähedust. On ka selliseid peresid. Issake, mõni õde ja vend käivad lausa kohtus, on sedagi ette tulnud. Aga ikkagi ma pigem arvan, et õe olemasolu (jah, ma nagu hästi ei usu, et ma oskan poisse teha, ma kohe üldse ei näe seda oma tulevikus) oleks pigem suurepärane.

Aga ma kindlasti ei taha, et see juhtuks niipea. Näiteks siit korterist tahaks ma lähima paari aasta jooksul minema saada. Kuskile, kus on rohkem privaatsust (kolme inimese jaoks). Ja vaikust. Vähem killustikuvälju maja taga ja vähem kihutavaid rekkaid maja ees. Kuskile, kus ma saaks lasta lapse õue mängima, ilma südarit saamata. Aga samas kuskile, kust tal oleks ligipääs headele koolidele. Nii et see osa vajab veel tugevat läbimõtlemist, pealegi pole meil õrna aimugi, mida toob Abikaasale töö mõttes lähitulevik.

Teiseks on oluline see, et ma saaksin ise töötada vahepeal. Mitte emapalga mõttes, vaid enda inimesena tundmise mõttes. Ja sellega haakubki kohe kolmas punkt, et ma tahaks ISEENNAST tagasi. Ma tahaks natuke harjuda sellega, et ma olen nüüd ema ja et elu ongi nüüd selline. Ja aru saada, kuidas ma nüüd maailmaga suhestun. Rääkimata sellest, et ma tahaks no ikka neli-viis aastat nautida seda, et mu keha on jälle minu oma. (Kui see õnnis aeg ükskord saabub…)

Niisiis, ma olen MÕELNUD küll, et võiks olla üks vidrik võibolla kunagi tulevikus veel (sest kui ma selle ühe korra üle elasin, ju elan teist korda veel). Aga ma tahaks, et see oleks natuke hiljem. Samas ma kardan, et “natuke hiljem” ei jõua ma selle titemajanduse (ja magamatuse ja suurema lapsega) üldse hakkama saada. Et kui üldse, siis praegu. Pealegi ei tahaks ma, et nende vanusevahe väga suureks jääks, sest mulle tundub, et vanuselt lähedasemad õed-vennad on ka muidu lähedasemad. Teisalt jälle aitaks suurem laps ehk titeasjus kaasa, kui ta selleks juba võimeline on… Argumente on igasuguseid…

Aga põhiline on ikkagi see, et titepeleti paigaldati viieks aastaks ja ma päriselt ei näe ette olukorda, kus ma seda enneaegselt välja läheks võtma. Võibolla ei lase ma järgmist paigaldada, kes teab… Aga sinna on viis aastat veel…

Tere, Daki… 2

hoomamatu 5 kommentaari

(Mul ausalt on üks äge postitus tulemas, aga motivatsioonilanguse, ajapuuduse ja ühtäkki tekkinud öiste ärkamiste pärast lükkub see järgmisse nädalasse.)

See on nüüd teine postitus sarjast “Tere, Daki, mul on üks küsimus”. Kuna keegi mulle kirjutanud pole (sad face) (vähemalt mitte sellisesse rubriiki sobivat kirja), siis pean ise asju leiutama. Seekord hakkasin kinni Kärdu saadetud sõnumist.

Hei, Daki, sina kui vanem ja kogenum kassikasvataja (missiis, et mul oli 13 aastat kass) – kuidas pagana päralt sa nendega stressivabalt reisid?! Ma sõidan oma 2,5kuuse kirbuga Türilt Tartusse ja mu süda lõhkeb varsti, missiis, et oleme juba Põltsamaalt läbi. Ta istub oma kastis/puuris, kogu oma küljealuse lina suutis ta juba alguses kasti tahaotsa kraapida koos 2 mänguasjaga ja nüüd istub uksevõre ees, vahepeal tukub paar minutit ja siis kräunub jälle natuke südantlõhestavalt, nagu süütult vangi pistetu. Mul siin kõrval on sama hale olla noh.

Kärdu

Kärdu-mu-Kärdu, ausõna pole ma veel leiutanud selle seitsme aasta jooksul stressivaba reisimisviisi. Kuigi ma olen selle aja jooksul kassidega sõitnud ja kolinud ja. Et nad võiks juba umbes ju teada, mis tuleb ja et see polegi maailma lõpp, kuigi nad nii alati arvavad.

Ühe kassiga on reisida võrratult lihtsam. Kui ma Liliti jaoks modelliks käisin, sõitsime suhteliselt probleemivabalt Pussakaga Lätti, sellest olen pikemalt kirjutanud siin. Jah, riide kaabivad minu omadki kohe kastinurka ja mänguasju ei tunnistata enam viimased aastad niikuinii. Küll aga olen alati püüdnud vähemalt pakkuda vett ja pikal reisil on ka liivakast kaasas, aga ei vesi ega liivakast neid huvita, enne kui whole ordeal ühelepoole saanud.

Kõige hullem tulek oli vist 2007 Tallinnast Tartusse kolimine. Noh, kolimised on niigi ILGELT stressirohked, eriti stressirohked on need ühest linnast teise. Tookord aitas isa kolida, kogu mu maine vara oli laotud lahtise järelkäru peale, kindluse mõttes madratsiga kaetud, present üle tõmmatud ja köitega kinnitatud. No siuke euronormidele vastav kolimine, eks. Kuna isa põhimõtte pärast mööda Tallinn-Tartu maanteed ei sõida, siis läksime mööda Viljandi maanteed, kui ühe nimetu külapoe ees (tegelt oli nimega, mul tuleb see alati meelde, kui sealt läbi sõidan, ainult et praegu ei meenu) kakerdas meile mingi joodik ette. Isa lõi pidurid põhja, järelkäru vänderdas taga, mina hoidsin hinge kinni ja esimest korda elus nägin, et mu isa NII KOHUTAVALT vihastas, et ma tõesti arvasin, et ta annabki sellele joodikule keset teed lihtsalt vastu hambaid. Isa kargas autost välja, jooksis joodiku juurde ja sõimas tal näo täis, mina istusin sel ajal oma paanikas Miuksu ja täiesti tšilli kolmekuuse Pussakaga autos ja püüdsin südant rütmi saada.

Pussakas, muide, oli kunagi selline väike ja armas.

Umbes paar kilomeetrit hiljem lõhkes järelkärul rehv ja me istusime mingi kaks tundi tee ääres. Minu elamine järelkärul, kassid, õigemini Miuks, autos hullumas. Teda tol korral rahustas tugevalt vist Pussakas, kes üsna rahulikult puuris Miuksu kaisus magas. Olgu öeldud, et tol päeval kolisime Tallinnast Tartusse 12 tundi.

Teine stressirohke tulemine oli nüüd seekordne kolimine sügisel. Mehed läksid tavaaridega ees ära, mina tulin siis kasside ja ülejäänud kodinatega järele. Kassid olid mõlemad esiistmel ja eraldi puurides ja jõudumööda ma silitasin neid läbi võre, aga mõlemad olid üsna paanikas. Pussakas oleks vähem paanikas olnud, kui ma oleks ta lahti lasknud, aga seda ma rasedana ja pakke täis autoga teha ei julgenud – tal poleks olnud mujale minna, kui mind kiusama tulla. Miuksu aga ei rahusta kunagi miski. Kui ma 2006 Tallinna kolisin, siis oli ta veel üsna väike. Mäletan – tulime Birxi ja Sikiga ja ma lasin Miuksul lahtiselt olla. Oli RÄMEPALAV ja ma üritasin talle vett anda juua, aga selle asemel ronis ta istme alla ja jäi sinna reisi lõpuni, vahepeal haledalt kräunudes. Mnjah, ja kui kohale jõudsime, siis puges ta radiaatori vahele ja jäi sinna kolmeks päevaks, vahepeal viisin talle süüa ja juua, kuni lõpuks välja julges tulla. (No OKEI, kolm päeva vast polnud, peaks blogist järele vaatama, aga no ühe öö ja päeva oli ta peidus kindlasti.)

Lühitrippe, kui ma olen kasse näiteks ema juurde hoida viinud, olen teinud kahe kastiga ja see veerand tundi on küll tappev mu hingele, aga siiski üleelatav. Võimaluse korral lasen ma pikal reisil kassidel lahtiselt või vähemalt lahtise puuriuksega olla, nii et ma saan neid silitada ja rahustada. Tavaliselt nad välja ei kipugi. Pussakas on siuke, et vaatab olukorra üle, ronib tagasi puuri ja magab rahulikult reisi lõpuni. Kassi autosse lahtilaskmine on muidugi ohtlik ja ma ei saa seda soovitada, sa pead selleks ise hästi oma kassi temperamenti tundma ja kindlasti vaatama, et ta ei saaks juhti segama minna. Kõige hullem, kui ta pedaalide alla ronib.

Nii tillukest on parim ilmselt süles hoida, või näiteks puuriga süles ja käed puuris. KUI SA ISE ROOLIS POLE. Samas on väiksed ettearvamatumad ja ma ikkagi lahtiselt sõitu päriselt soovitada ei julge (kuigi ise seda eelistan). Mõned väikesed on aga jumala tšillid, näiteks Seebu, kellele sai kunagi blogi kaudu uus omanik leitud, tema oli reisides väga rahulik.

Aga üldiselt jah, kui keegi teab, kuidas kassidega stressivabalt reisida, ma paneks kohe mõned nõuanded kõrva taha. Sest mul tuleb veel elus kolida küll ja veel ja oma tubureid ma maha ei jäta! (Hullunud kassimoori rusikaviibutus taeva poole.)

 

Tere, Daki! Mul on üks küsimus…

hoomamatu 11 kommentaari

Kunagi kirjutasin ma, et tahaks käima lükata sellist rubriiki, kus ma avalikult vastan kirjadele. Oh, muidugi saan ma aru, et ma ei ole mingi autoriteet mitte mingil alal (kui välja jätta söömine, unetus, sitas sumpamine ja alkohol, neist võin ma igast asendist tulistada infot nii et tapab), aga sellegipoolest inimesed õnneks siiski vahepeal kirjutavad mulle ja nüüd ma leidsin, et kui ma kohe ei alusta selle rubriigiga, siis ma ei teegi seda kunagi. Ehk: teie ees on esimene “küsi Dakilt” kiri, millele ma ka vastan. Kui sa tahad mult midagi küsida – ma ütleks, et ükskõik mida, aga see pole päris tõsi; ütleme siis, et midagi, millele tundub, et ma võiks osata vastata või sa lihtsalt tahaks mu (oh-so-fascinating)-arvamust saada – siis leiad kontaktid siit vasakult või siis “Kes on Daki?” lehelt.

///

Tere, Daki!

Olen 20aastane tütarlaps, kes elab elu veel valdavalt katse-eksitus-meetodil, mis praeguseks hetkeks on mind toonud aastaks Prantsusmaale vabatahtlikuks. Enne siiatulekut pidasin plaani minna Tartusse ajakirjandust õppima, aga kahjuks lõi valel hetkel välja Veevalajale omalik hajameelsus ja ettenähtud ajaks akadeemilist testi ma tegema ei jõudnud. Paratamatult pean ma tunnistama, et kuigi ma olen Prantsusmaal veetnud vaid kuu, siis ühel hetkel tiksub täis ka aasta ja siis tuleb ka midagi ette võtta. Ja tahes-tahtmata on mu peas jälle see sama Tartu koos ajakirjandusega. Ma arvan, et ma ei suudaks koostada nimekirja sajast põhjusest miks just see, aga ometigi on see ainukene, mille poole mind tõmbab ja ka keskkoolis raiusin ma alati surmkindlalt, et mina lähen ajakirjandust õppima.  Seetõttu kirjutangi ma just sulle, sest nagu ma tean, oled sina ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala Tartus lõpetanud ja ma oleksin väga õnnelik, kui mul õnnestuks saada veidi tagasisidet selle kohta, kuidas su õpingud möödusid, mis olid plussid ja miinused jne.
Jään vastust ootama ja seniks tervitused Prantsusmaalt!
Britt

Britt, kõigepealt – wohoo! Veevalajad FTW! Mina olen niimoodi astunud kõik need kuus aastat magistriõppesse – igakord mõtlen, et oh, nüüd ma lähen! Ja ootamatult ongi paberite esitamise aeg möödas…

Tõsi ta on, et ma olin esimene lend, kes sai õppida erialal nimega “ajakirjandus ja suhtekorraldus”. Tõsi on ühtlasi ka see, et Pulleritsu aineid vältisin ma kui tuld, seega ei oska ma päriselt öelda, mis AJAKIRJANDUSE erialal sind ees ootaks. See tähendab – kuidagi märkamatult lõpetasin ma eriala nii, et enamik läbitud aineid olid suhtekorralduse omad.

Praegu ma muidugi mõtlen, et mis ma sest Pullekast ikka nii väga kartsin…

Kõigepealt, kui sa tahad minna ajakirjandust õppima, siis ole valmis, et sisseastumiselt küsitakse sult võrdselt ajakirjanduse ja PRi kohta. Mina lahendasin asja nii, et erialatestis (ja vestluses – kas oli vestlus ka?) kirjutasin iga PRi hõlmava küsimuse alla: “Ma ei tea. Ma tulen ajakirjandust õppima.”

Teiseks ole valmis, et sa pead omandama algteadmised rahvamajanduses, õigusteaduses, ettevõttemajanduses, sotsioloogias ja muus taolises – baas, nii öeldi vist. Õigusteaduse eksamit tegin ma vist kolm korda, samas tuleb tunnistada, et sinna loengutesse, mis toimusid neljapäeval 10-14, jõudsin ma vist heal juhul kolm korda.

Kolmandaks ole valmis, et sa pead oskama igast asendist õlut juua. Okei, no sa ei PEA. Aga ma arvan küll, et ma ei oleks eales leidnud endale nii häid sõpru kursalt, kui ma leidsin tänu sellele, et jõin kursavendadega õlut. Pirol. Muuhulgas ka talvel. Enne rahvamajanduse loenguid. Ja ükskord läksime me Pirole kasti õllega. Spontaneous slow clap ensued.

Neljandaks – põhimõtteliselt on võimalik lõpetada ainult ajakirjanduse erialaainetega, nii et sa PRile üldse ei mõtlegi, aga ma ei soovita. Ses mõttes, et mina suht tegin nii – tänu sellele, et ma Pullekat kartsin, jäid mul saamata palju ägedaid aineid, sest Pullekas kas osales nende andmises või oli mõni tema aine eeldusaine. Mu point – erialaained on SITAKS ägedad. Ja neid tasub kokku ahnitseda, palju jaksad teha. Selle käigus ühtlasi saad sa ka teada, kas meedia valdkond ÜLDSE pakub sulle huvi või ei. Ja isegi kui ei paku, siis ei jookse need teadmised mingil juhul mööda külge maha. Äärmisel juhul saad sa peo ajal natuke autoriteetsemalt targutada, kui mõni geenius jälle Eesti meediamaastikust rääkima hakkab.

Viiendaks – ole valmis, et kirjutada saad sa palju. Palju-palju. Esseesid, rühmatöid, analüüse, kõnesid, referaate – me kirjutasime ikka nii, et oli kirjutatud. Samas andis see ikka väga hea põhja. Kui ma hiljem päriselt ajalehes töötades kirjutasin kõrvu inimestega, kes polnud varem koolikirjandist midagi enamat paberile pannud, nägin ma, et see põhiline oskus tuli väga kasuks. Isegi, kui ma polnud väga hea ajakirjanik, suutsin ma vähemalt kirjutada nii, et toimetaja ei pidanud pärast aknast alla hüppama.

Kuuendaks – isegi, kui sa tunned, et sa ei tea, kas ajakirjandus on päriselt sinule, arvan ma, et proovida võiksid sa ikka. Sest TÜs õppimine on mu arust juba üsna lahe, ajakirjandusosakond oli ka päris cool mu mäletamist mööda (kuigi seal viimasel ajal olla sisepingeid) ja no mööda külge kõrgharidus ikka ei jookse. Muidugi võid sa avastada, et see pole üldse, hm, sinu tassike teed. Aga ära pärast esimest semestrit seda otsust vastu võta. Sest siis pimestavad sind veel massiloengud ja effing rahvamajandus. Oota vähemalt üks erialaaine enne otsuse tegemist ära.

Seitsmendaks. Kui sa lähedki seda õppima, siis ära osakonnapidudel booliga väga laiuta. Mõned rääkisid lausa, et kasulik oleks enne osakonnapidusid paar untsi võid või toiduõli tarbida. No et vooderdab magu või nii. Mina seda muidugi kunagi ei teinud.

Minust ülikooli lõpupeol (me pidasime seda tänaval) tehtud pilt illustreerib profülaktilise võisöömise kasulikkust.

Kaheksandaks – see vastab päriselt tõele, mis räägitakse, et ülikoolist võib leida sõbrad kogu eluks. Nojaa, viimati käisin ma päriselt kursapeol eelmisel suvel (ja seegi oli kursa kokkutulek), aga IKKAGI. Sest ma jätkuvalt pean oma sõpradeks S.-i, kes ükskord minu juures läks peo ajal vetsu ja kukkus kõrvast tüki välja… Või L.-i, kelle tuppa S. ükskord öösel sisse tungis ja stringid lambi külge riputas. Või P.-d, kes läks ükskord nii ilgelt närvi, et teda Jürikaks peeti, et käratas: “Mina olen MÕIGU PÄSS, kurat!”. Või T.-d, kellega me ükskord Peipsi järvel hommikuni paadis õlut jõime ja vennastusime. Või teist P.-d, kellega me loengutes hullumeelselt itsitasime. Või… kõiki neid ägedaid.

Nii et mine ikka. Sest inimesed, kes ajakirjandust õppima satuvad, on üldjuhul ikka väga lahedad.

Eriala ise, muidugi, on ka väga lahe.