ajuseisk
Üleeile tuli Naabrinaine korraks läbi. (Tõde: eile tuli ka, aga siis ma juba/veel magasin. See üürike tund enne pikka piinarikast ööd 39+ palavikus lapsega, kes ei saa hingata.) Rääkisime tühjast-tähjast, noh, nagu ikka. Mu aju on viimasel nädalal täiesti seiskunud. Ainus, millele ma mõtlen, on see, et palgapäev on veel megakaugel (see also: selle nädala eesmärk elada 15 euroga) ja elektriku jaoks ikka veel raha ei ole (mis tähendab, et kõik SEISAB, välja arvatud juhtmed, need ripuvad).
Ja siis läheneb veel õõvastava kiirusega Mila esimene sünnipäev, mille auks ma ostsin poti, sest ma olen aru saanud, et see on vist üks asjadest, millega peaks tegelema, kui ma iial enam tahan ära unustada, mis tunne on mähkmeid vahetada (vastus: tüütu).
Mina: «Ma võiksin vabalt praegu sünnitada paar last. Andke mulle paar vastsündinut! Ma võtaks nad KOHE, kui keegi tegeleks minu eest selle potitreenginguga.»
Naabrinaine: «Ma võtaks lausa kaks kaheaastast, kui keegi ütleks mulle, kuidas teismelist õnnelikuks teha.»
Mina: «It’s not getting ANY easier at all, is it?»
Naabrinaine: «No.»
Ja siis läksin ma tuppa ja lugesin vannis The Bloggessi MAAILMA PARIMAT raamatut «Let’s Pretend This Never Happened» ja kas sa näe kokkusattumust:
«Potty training is not a fun subject to reminisce about. It’s more like a horrible death march through a haunted forest, and the trees are made of angry bears that you’re allergic to. And you have to look at pictures of dead people at the same time. Like, it’s so awful you want to just make your kid go live outside for the rest of their life, but you can’t do that because the dog’s out there. And that’s why I’m not going to write about potty training, and instead I’m going to write about perspective.»
(See ei ole ausalt mingist lapseteemast. See raamat on TOTAALSELT OOSÕM ja kõik, kes peavad end huumorimeelega inimeseks, peaksid seda lugema, kasvõi selleks, et veenduda, et me pole kunagi nii ägedad kui The Bloggess.)
Ühesõnaga, DO NOT WANT. Üldse ei taha tegeleda selle jamaga. Miks ta kuidagi… ise ei võiks kõik asjad selgeks õppida?
Siia juurde veel märkus, et haige lapse kõrvalt, kelle põhiline suhtlusviis on HUILGAMINE või valjuhäälne halamine, on TÄIESTI võimatu ajatundlikku tööd teha. Ja nagu neetult on praegu kõik kohad ajakirjanikele suunatud töökuulutusi täis. Ja kus te olete siis, kui ma septembris tööpõllule naasen? Te olete tööalasel väljasõidul kõikide nende oosõm ajakirjanikega, keda te PRAEGU värbate, that’s where!
(Ma tahaks nii hullult elada näiteks viis aastat oma elust nii, et ma ei peaks töötuse pärast muretsema.)
(Või potitreeningu.)
(Või selle pärast, kuidas 15 euroga nädal aega läbi tulla.)
(Muidu on hästi, for reals.)
Sarnasel teemal...
esimesel korrusel elamise võlud
Abikaasa on kardinahull ja tõmbaks koguaeg kõigele kardinaid ette, kui vaid saaks. Mina käin sabas ja tõmban jälle eest ära, sest mulle ei meeldi, kui kardinad ees on. Lolli järjekindlusega tõmbab ta kardinaid ette ka sellele aknale, kus meid keegi võiks ainult sel juhul näha, kui nad meid otsima tulevad, st mingi suvakad selle akna taha ever ei satugi. (Peaaegu kõik aknad on samas meil sellised, aga ainult sellel ühel on hetkel kardinad.) Just üleeile ma veel küsisin talt, et mis erilist pointi on ÜLDSE kardinaid ette tõmmata sellele konkreetsele aknale. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Et sõber tuleb ukse taha ja näeb, et sa vahid arvutiekraani?
Noh, nüüd siis sain.
Kõigepealt tuli ootamatult Naabrinaine ukse taha ja ma pidin väga graatsiliselt pleedi alt välja ronima ja, peff välkumas, lehvima tagatuppa riietuma. Sest mul on vahepeal komme mitte pükse kanda, sest pants are bullshit, nagu ütleb Tädi Becky.
Teiseks oli väljas juba hämardumas, kui panin vannivee jooksma ja lehvisin niisama toast tuppa, kui Mallu helistas. Mila otsustas täna haigeks jääda ja ma üldse ei viitsinud minna õue trepile rääkima, vann ootas ja nii, viskasin telefoni käest ja just, kui hakkasin vannituppa astuma, kuulsin mingit häält. Meenus, et uks oli lahti (kass oli väljas), mis tähendab, et ma istusin lihtsalt kümme minutit hirmunult vannitoas, julgemata vaatama minna, sest olin KINDEL, et mingi potentsiaalne mõrvar astub kohe uksest sisse.
Hiljem selgus, et Mallu oli ukse taga olnud ja nähes, kuidas ma lihtsalt nii ülbelt ignon, akna peale koputanud. Talle tundus muidugi hüsteeriliselt naljakas, et ma selle peale vannituppa kadusin ja ta pidi akna taga vahtima ja Pussakaga hängima. Oli siili ka näinud, muuhulgas. Lõpuks andis alla ja läks minema.
Mina hiilisin lõpuks vannitoast välja, otsustavalt potentsiaalsele mõrvarile vastu astumas, kamandasin kassi sisse ja lukustasin ukse ja… tõmbasin kardinad ette.
Elu õpetab. Kui mitte miski muu, siis tõeline sarimõrvarihirm paneb ka paadunud kardinavastase neid kasutama. Ma parem isegi ei hakka mõtlema sellele, et tegelikult ei takista miski sel konkreetsel sarimõrvaril akent lihtsalt sisse löömast ja sisse ASTUMAST, sest ma elan esimesel korrusel.
Fantastiko.
Sarnasel teemal...
väike kurat igas päevas
Viimased nädal aega on Mila olnud nagu ümbervahetatud. Kui enne oli mul rõõmus ja rõõsa, üsna iseseisev beebi, siis nüüd on mul mingi väike kuradipoeg kodus. Oh God, THE WHINING! Ma saan aru küll, et minu kui vanema ja targema inimese ülesanne on asju ratsionaliseerida ja püüda tunded teatud hetkedel välja lülitada (et mitte lambist oma kakat kaotada), siis enamasti ma lihtsalt olen. Apaatselt, OLEN. Oodates, millal see – misiganes SEE siis on – läbi saab. Sest ma ei saa aru. Ma ei saa aru!
On tal igav? On ta näljas? Valutab tal kuskilt? Tahab ta üksi olla? Tahab ta kaissu? Tahab ta välja? Tahab ta magama? MA EI SAA ARU!
Esiteks on ta avastanud nutmise stiilis: «Öäääää-ai-ai-ai-ai!!!» Mis justkui viitaks sellele, et tal on valus. Aga ma kahtlustan, et tal valutab ainult hing. Ja see ai-ai! on nii südantlõhestav, et ma sisemuses suren.
Sööki vastu ei võta, raputab ainult vihaselt pead.
Süles ei taha olla, väänab end maha. Maas ei taha olla, küünitab süle poole. Ja väike vingumine vaheldub suure vingumise ja ai-ai-karjumisega ja mina hullun. Lihtsalt HULLUN.
Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et ma a) tema sellise käitumise juures kodus tööd suudaks teha ja b) temaga 4. eluaastani kodus olen (vt ka lasteaiavaenulik Abikaasa, lasteaiakoht Tartus jmt). Kõik mu targad raamatud on Kõuplis, nii et ma ei saa end isegi reassure’ida, et tegu on mingi faasi või arenguhüppe või igavuse või jonni või maiteamillega. (Ja guugeldada ei viitsi muidugi.)
Samas ma selgetel hetkedel saan muidugi aru, et tegu on faasiga, sest kõik asjad, mis lastel on, on FAASID. Või hambad. Või mõlemad korraga.
Peamiselt mulle tundub, et ta on tüdinud sellest, et ma ei suuda enne kella kaht päeval adekvaatne olla. Ja kui suudangi, siis kasutan seda aega töötegemiseks. Lisaks on ta üle läinud ühele päevauinakule, mis tähendab, et kui ta Abikaasa kella peale kell 6 ärkab, on terve päev otse öeldult perses. Sest laps TAHAKS magada ühe uinaku, aga sellisel juhul nihkuks päevakava kõik kaks tundi ettepoole ja vabandage väga, aga kell 18 ma küll teda magama panna ei kavatse. Ega sa mõni kolmekuune ole, Mila! Muidu oli kõik väga hästi, läks 20-21 paiku magama, ärkasime 8-9 paiku hommikul, lõunauinak 12-14/15 ja siis jälle õhtul magama. Ma ei teagi nüüd, kas kõik on sassis sellepärast, et Abikaasa vahelduseks jälle kodus on, või on lihtsalt mingi ealine vinguiseärasus või kuidagi ma ise peegeldan ja võimendan kõike seda, mis tema pisikeses hinges käimas on, aga ME OLEME PIDEVALT TÜLIS.
Jah, ma saan ju aru küll, et Milal pole veel piisavalt informatsiooni ja kognitiivseid oskusi meie päevaseid jagelemisi tülina tõlgendada, aga mul on. Ja ma vihkan seda pidevat võitlust! «Mila, ei. Ei tohi! Ei. Ei. Ei. Ei. See on emme oma. Ei. Ei. Ei. Ei tohi! Ei. Ei. Ei. Ei tohi pliiti katsuda! Ei. Ei. Ei… Ei… Mila, paluuuuuun, ei!» Ja oh seda üürgamist iga «ei» peale!
Ma olen nagu aru saanud, et «kohutavad kahesed» näevad umbes sellised välja. Kui see nii on, siis miks minu aastane nii käitub? AH?!
Õnneks on see kohutavus kõik ainult nelja seina vahel. Õues ja külas on ta nagu miilinki. Aga viitsin ma jee oma päevi ainult õues ja külas veeta, mommy needs to work ja üleüldse!
Uh. Kohe hakkas kergem pärast seda räntimist.
Nüüd tuleb ainult kevad ära oodata, sest siis on õnneks mul aias nii palju tegemist, et teda vähemalt kaks nädalat lõbustada ja kui see õudne rõve Kevadtorm läbi on, siis on ehk ka võimalik Abikaasa tanki lükata.
Või siis on ta varsti jälle endine. Või noh. Normaalsem.
Oh, oodake, vist tuleviku-mina aastast 2027 on ukse taga, kaigas pihus… Jap. Ja ta ütleb mulle, et ma ei tohiks SELLE VÄIKSE asja üle küll vinguda, sest oodaku ma ainult ära, kui teismeliseiga käes on…
Uh.
Kuidas sul muidu läheb? Alles gut?
Sarnasel teemal...
tehnika ei armasta mind
Nagu teada, on mul alati olnud suurepärane tehnikaõnn. Näiteks võib lugeda sellest, kuidas Möirakaru terve igaviku remondis oli (pärast seda, kui tutikas auto lihtsalt maanteel mootoririhma puru viskas, mina rasedana sees, parasjagu veel rekkast möödasõidul) või kuidas Traktoril rehvid purunesid esimest korda ja siis suure pauguga teist korda. Või kuidas mul on üleüldine autoebaõnn. Kõiksuguseid muid apsakaid ei viitsi isegi enam üles otsida, aga alati on mul mingi jama arvutitega ja alati on mingi jama telefonidega. ALATI.
Nüüd saab jälle vahekokkuvõtteid teha, elu on taas tehnikaga üllatanud. Või noh, kas see on ikka üllatus, kui ma tean, et see paratamatult alati juhtub?
Ühesõnaga, millalgi paar kuud tagasi märkasin ühel õhtul, et sügavkülma uks ei lähe hästi kinni. Pressisin, palju sain, ja joonelt unustasin. (Vt ka krooniline üleväsimus, depressioon, kolimine, remont) Järgmisel hommikul olin ma vist korteri peal ja tagasi koju minnes tahtis Abikaasa pea otsast hammustada: «Sa oleks korteri maha põletanud!» Selgus, et külmik oli läinud vist overdrive’ile ja ma ka täpselt ei saanud aru, aga igal juhul, enam ta ei külmetanud. (Kust see tuleoht, jäigi segaseks. Aga ärgem unustagem, et Abikaasa meelest on surmaoht ka pesumasina tühjendamine siis, kui ta on vooluvõrku ühendatud. Go figure.) Kutsusime siis parandaja, kes 26 euri eest ütles, et ei olnud minu süü, kuskil on mingi ummistus. Et see oleks juhtunud tõenäoliselt varem või hiljem. Nüüd ta seisab seal Kõuplis, õnnetu ja katkisena. (Külmik, mitte parandaja. Tema võttis oma 26 euri ja läks minema.) Millalgi (ilmselt see nädalavahetus) viime remonti ka. Kui odavam uut osta pole. Nõmmel on Mallu antud külmakast, mis möirgab natuke õõvastavalt, aga vähemalt ei lähe piim halvaks.
Siis lakkas Nõmmel õhksoojuspump töötamast. Nädal aega olin juba sees elanud, seni töötas kenasti ja siis – ei miskit. Lugesin õpetust nii ja naa, sittagi aru ei saanud. Puhastasime ära filtrid, mis olid muidugi pärast ahjude puhastamist kõik toredalt tolmu täis ja kui tolmuimejaga läksin ligi, leidsin ka käsitsi-tööle-lülitamise-nupu. Ja – imede ime! – hakkas tööle! Seega oli viga ikka milleski muus. Ahjaa, tolmuimejaga – sellega, millele kukutasin peale kipsplaadi ja mis purunes kohast, mida ei saa isegi hästi teipida. Ja mis juba aastaid enam ei ime hästi. Ja mille juhe pärast nädalavahetust äiaga enam end sisse ei keri, see on juba ka pikka aega tal. Tundub, et tolmuimeja päevad on loetud.
Tagasi pumba juurde. Lõpuks, kui olin tudeerinud kasutusjuhendi risti ja põiki läbi, lugenud seda pea peal ja teki all taskulambiga ja silda visates, leidsin koha, mis teatas: pärast patareide vahetamist tuleb puldil reset teha. MIS MÕTTES?! Kes seda varem kuulnud on, et tuleb pulti resettida?! PÄRAST PATAREIDE VAHETAMIST? Aga nagu ma nüüd olen kuulnud, siis päris paljud asjad töötavadki nii. Veidralt. Igal juhul, pump töötab, võib suvele* rahulikult vastu minna. Ja elektriarve oli tänu sellele 2/3 väiksem sel kuul.
Nii.
Siis kolisime ükskord märtsi alguses. Tuli Elaion Männ netti ja telekat ühendama, kes pärast päevatööd teatas, et digiboks on katki. Kuidas ta katki sai, ma ei tea. Elaion Männ nägi kusjuures veits välja nagu see fotorobot Nõmme lasteahistajast. Ma eriti sneaky move‹ina võtsin selle lasteahistaja temaga teemaks. No et äkki umbes ehmub ja jookseb minema** ja siis ma saan politseile öelda, et ma leidsin üles selle mehe. Aga ta ei läinud õnge. No ja ilmselt ta ei olnud ka lasteahistaja, eks. Enihuu. Sain uue digiboksi – tasuta – pärast seda, kui ütlesin, et ma uut välja küll ei hakka ostma. Osutades käega paljutähenduslikult sellele kaosele, mis meil siin korteris valitseb. Telekas on vähim mure, kui ma kuulen naabreid vetsus, khm, asjatamas, ja köögiseintest lõõtsuv tuul puhub kassidel karva seljast.
Noh, sellega läks hästi vähemalt.
Ja siis muidugi see äge arvutijama. Mäkil on eripära – neil on toitejuhe magnetiga, mis tähendab, et see käib VÄGA kergelt küljest. Piisas vaid mõnest korrast, kui juhe enam ei laadinud ja see omakorda ajas arvuti hulluks. Juhe vahetati välja, aga jamad jätkuvad senimaani. Nimelt, kui ma just parasjagu aktiivselt midagi ei tee, tahab ta end iga 10 seki tagant kinni panna. Mis tähendab, et filme vaadata on päris tüütu. Parandusse pole veel jõudnud, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma saaks üldse ilma arvutita. Samas ma olen kuulnud, et nad annavad asenduse. Nojah. Lisaks on veel see mäki Endla tänava esindus kuidagi nii persekohas, et sinna ei saa kuskilt ligi autoga. Ah, ekskjuuses-ekskjuuses. Eks ma lähen uuel nädalal. Ausalt.
Ja telefon… Hm. Telefon töötab täitsa hästi. Üllatuslikult. Hm, kas tõesti ainult kolm tehnikajama? See on mingi rekord vist. Kuidagi vähe.
–
*Nagu te teate, siis ma vihkan palavust.
**Mallu rääkis, kuidas nad ükskord olid bussis näinud mingit kahtlast djuudi suure musta prügikotiga ja ütlesid kõva häälega: «Laipa veab!». Mille peale djuud ehmus, koti võttis ja järgmises peatuses kiirelt maha kadus.
Sarnasel teemal...
ei ole kerge olla Patsy
Niisiis, kolimine.
Kuidas kolida, kui sul on nõudlik titt ja kaks kassi ja ainult kaks kätt? Kohe seletan. (Miks ilma Abikaasata? Sest ta oli metsas ja mina tahtsin esimesel võimalusel Nõmmele ära saada. Polnud nõus enam päevagi ootama.)
Kõigepealt tuleb muretseda kastid. Siis tuleb tite ärkveloleku ajal neid pakkida nagu hullumeelne ja teha seejuures topelttööd, sest titt kakub samal ajal kõike kastidest välja, mida sa oled sinna juba pakkinud. Siis tuleb panna laps magama ja hakata asju autosse vedama. Noh, et hommikul hea sõita ja nii.
Seejärel tuleb avastus, et õhtused miinuskraadid on pagasniku täiesti kinni külmetanud. Seisad seal oma kastidega nagu mingi loll ja mõtled, mis nüüd edasi saab.
Edasi saab see, et sa topid üle istmete pagassi nii palju asju kui juhtub ja loodad, et päeval sulab pagasnik lahti. (Selle peale, et mootor käima panna, kohe ei tule.)
Järgmine päev. Kastid ja kassid ja tited ja nii edasi. Õnneks on hommikul pagasnik töökorras, aga nüüd on ju titt üleval ja asjade tassimine ei tule väga kõne alla. Niisiis, pakid tite autosse ja sõidad Nõmmele, et remondikatastroofis korterist teha vähemalt kolm eluruumi selliseks, kuhu võid julgelt tite käest panna ja edasi aretada. Laps jääb autos magama, see jätab täpselt 20 minutit, et teha ehitusmaterjalide tassimist ja koristustöid.
Ehitusmaterjalide tassimine lõppeb sellega, et MEGARASKE kipsplaat kukub otse tolmuimeja peale. Olukord lõppeb nendinguga, et lisaks külmikule on ka uut tolmuimejat ASAP tarvis.
20 minutist ilmselgelt ei piisa, et elamine elamiskõlbulikuks saada. Ehitusmaterjalid saab siiski peaaegu õnnelikult kontorisse ladustatud ja muu säänsesse korda, et kui kasside ja lapsega tite teise uinaku ajal tulla, siis oleks vaid siuh-säuh lapiga tõmmata kord või miljon ja võiks süda rahulik olla.
Tagasi Kõuplisse, laps ärkab, sööb ja tegeleb jälle asjade kastidest välja tõstmisega. Vahepeal meenub, et kassipuurid on ripplae peale tõstetud ja et elamise ainuke redel kolis end juba eile Nõmmele. Järgneb paar stseeni kurbmängust «Daki, harjavars, ripplagi ja kassipuurid». Kuna täpselt pole teada, kus need kassipuurid lae pea asetsevad, peab lihtsalt ehku peale ripplae plaate harjavarrega üles lükkama ja piiluma. Umbes tunni aja pärast on puurid lokeeritud ja alla nügitud ja oma lühikesele kasvule miljon etteheidet tehtud.
Järgmine uinakuaeg läheneb. Laps magama, kastid, mille oleks pidanud eile õhtul ära tassima, saavad nüüd särada ja autosse kolida. Mis aga välistab selle, et kolida ja seejuures koristada/Nõmmel asju tassida lapse uneajal on täiesti välistatud. Tuleb ümber kalkuleerida ja leppida sellega, et koristamine toimub lapse üleval olles. Hea, et ehitusmaterjalid vähemalt jalust ära said.
Laps ärkab, võiks olla start. Järgneb klassikaline «kapsapea, kits ja hunt»-olukord. (No teate küll seda nuputamisülesannet, et kuidas saada kits, kapsapea ja hunt üle jõe ühe paadiga, kui paati mahub ainult kaks nimetust korraga, aga samas ei tohi jääda ei kaldale ega paati korraga kits ja kapsapea või kits ja hunt.) Ehk siis kuidas viia autosse laps ja kaks kassipuuri? Ei taha teha seda, et emb-kumb kuskil üksi peaks olema, aga on täiesti võimatu võtta korraga kätte kassipuurid ja laps.
Kassid peavad end ohverdama ja kolm minutit üksinda autos olema. Kojamees vaatab mind nagu loomapiinajat ja eriti napakat ema, kes ei taha hetkekski oma lapsest lahti lasta, vaid tassib teda nagu kapsapead edasi-tagasi. Laps ilmutab selgeid rahulolematuse märke.
Lõpuks! Kastid, kassid ja laps autos, minek. Närv on nii püsti, kui veel saab üks närv püsti olla. Kassid kräunuvad, laps lihtsalt hädaldab. Magama ei jää, mis on ka loogiline, alles magas ju. Lähenema hakkab ohtlikult kellaaeg, mil esimesed soolaleivalised saabuvad, lisaks peaks veel jõudma korterit ja ennast pesta, ahjud kütte panna, kassid olukorda leebelt sulandada ja MAHA RAHUNEDA.
Järgnev stseen on tsenseeritud, aga olgu öeldud, et kui Patsy saabus, siis seisid mu tolmused juuksed peas püsti, Miuks oli endast täiesti väljunud ja laps üritas oma karvase kombekaga põrandat pühkida. Edukalt, kusjuures.
Õnneks aga suutis Miuks lõpuks olukorraga leppida, Mila oli lihtsalt õnnelik, et saab kahe käega pitsakarpides solberdada ja kui lõpuks tuli hetk, kus sai maha istuda ja hinge tõmmata, oli juba öö. Ning kastid tassis autost korterisse lõpuks siiski Patsy, kes pahaaimamatult mulle lihtsalt soolaleivale tuli. Kusjuures, sisuliselt küttis ta ka kõik ahjud. Ei ole kerge olla Patsy.
(PS. Vannitoast tegin täna pildid ära ja homme, ausalt, peaks olema mul moment nendega tegeleda. Näiteks et Mila varbaid neilt välja fotošoppida.)
(PPS. Täna tegin pliidiahjus kana ka. Kas on midagi imelisemat kui pliidiahjukana? Ei, on õige vastus.)
Sarnasel teemal...
teine sünnipäev
Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.
Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…
…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!
Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: «Ja Dakinaator, palun!» kutsub.
Phhhh.
Õuduk.
Sarnasel teemal...
vanemdamisest* natuke
Ma istun oma lapse voodi ääres juba ei-tea-mitmesajandat-korda ja mõtlen, kui väga ma seda vihkan. Vihkan! Mitte teda. Mitte seda, et mul on laps. Vaid SEDA. Seda lõputut istumist ja VÕITLEMIST. Ma pean temaga PIDEVALT võitlema ja see on nii faking kurnav. Ma vihkan seda. Ma ei taha seda teha. See tekitab minul stressi ja tekitab temal stressi. See on vastik ja see on justkui-lõputu ja see on pidev. Võitlus.
Kui ma üldse olen üritanud midagi algusest peale «õigesti» teha, on see uni ja magamine. Ma olen sellest ennegi kirjutanud, kui oluline on minu jaoks uni ja see, et mu laps ei peaks iialgi läbi elama unetute ööde ja unetuse palavat kohutavust. Ja ma olen omast arust teinud KÕIK, et asjad läheksid sujuvalt. Ma olen lugenud tonnides raamatuid, konsulteerinud, kasutanud oma tervet mõistust, katsetanud üht, teist, kolmandat. Ja ikka see ei tööta. Ikka ta ei maga. Ikka ma pean temaga VÕITLEMA.
Ja ma vihkan seda.
Vahepeal lasen ma asjadel lihtsalt minna. Löön käega. Olgu, sa ei taha magada, ära maga. Davai. Kui ta veel ei liikunud, sain ma teha seda. Nagu õpikud soovitavad – ära torma kohe tema juurde. Anna talle endale võimalus magama jääda. Aga nüüd ma enam seda teha ei saa, sest see on ohtlik.
Mu head sõbrad said umbes viis kuud tagasi vanemateks ja ma käisin neil hiljuti külas. Neil on imearmas tohutu juuksepahmakaga plika. Nunts. Äge. Ma küsisin, kuidas läheb.
«Tead, SÜNNITUST võiksin ma iga kell uuesti teha. SEE oli käkitegu. Aga keegi ei öelnud mulle, et igapäev NII KOHUTAVALT raske on.»
Ta ütles seda südamest ja ma nägin, et ta on kurnatud ja ma tahtsin vastu vaielda. Ma muidugi (eriti) ei vaielnud, sest kõigil on õigus oma raskustele.
Kuid ma võin ausalt öelda, et esimesed pool aastat oli käkitegu. Lumme kusta. Oh, muidugi oli kurnav ja väsitav ja ma ei maganud niikuinii, aga I got it. Ma teadsin, mida ma pean tegema. Ja kui ma ei teadnud, siis ma küsisin või vaatasin kusagilt järgi. Kõige jaoks oli lahendus. Muidugi ta nuttis, aga ma teadsin, mida teha.
Nüüd on mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Okei, lõunaunedega on alati jama olnud, nii kaua kui ma mäletan. Nendega ma olen kõike proovinud ja jõudnudki järeldusele, et ma ei tea mitte midagi ja tõenäoliselt pean ma lihtsalt need aastad ära kannatama, kuni ta kehal seda uinakut vaja on. Ja leppima, et ilmselt ei lähegi paremaks.
Aga ööd? Öödega oleme senini alati hakkama saanud. Ma saan aru, et ilmselt pole ma praegu eriti adekvaatne olukorda hindama, sest nagu ma kõigile värsketele ja tulevastele vanematele kinnitan: kõik läheb mööda. Ta kasvab sellest välja. Kõigele on lahendus. Ja need probleemid, mis need ka poleks, on ajutised. Ainult et sel hetkel, kui sa nende probleemidega maadled, tunduvad need igavesed.
Ja praegu tundubki mulle, et see on kestnud juba igavesti. Või vähemasti sama kaua, kui ta on seisnud. Sest, vaadake, ta lihtsalt SEISAB. Ja ei maga. Või roomab läbi une, äratab end üles sellega ja siis ajab end püsti ja enam ei maga. Ja ma ei saa lähtuda ühestki vanemdamisraamatu nõuandest, sest seal ei ole sellele olukorrale lahendust. On lahendused olukordadele, kus ta nutab või kus ta ei taha ilma sinuta magama jääda või misiganes. Aga keegi ei ütle, mida teha, kui ta lihtsalt TAHAB LIIKUDA. Tahab liikuda nii hullult, et ignoreerib kõiki märguandeid, et võiks natuke puhata.
Ainuke viis teda üldse magama saada ja magamas hoida, on teda jõuga kinni hoida.
Ja oi, kuidas ma seda vihkan. VIHKAN!
Ja tema vihkab ka. Siis hakkab ta nutma. Mina mõtlen: oh, jess, lõpuks ometi! NUTUGA ma oskan hakkama saada. Ja siis lõpetab ta nutmise ära ja on jälle lihtsalt üleval, oodates momenti, kui su käesurve väheneb ja et saaks end välja vingerdada ja hakata potentsiaalse enesetapuga tegelema.
Täna öösel oli ta lihtsalt oli kaks tundi üleval. Miski muu ei aidanud, kui tema kinnihoidmine. Sama kehtib lõunauinakute kohta.
Issand kui vastik see on.
Ja ma saan tegelikult ju aru, et Mila on supernumps djudette, temaga on tegelikult väga vähe probleeme ja ma ei peaks üldse vinguma. Või pigem peaksin tänama, et pole hullem. Aga vot, ma ei ole kunagi osanud suhtuda asjadesse nii, et «kellelgi teisel on veel hullem, järelikult olen mina õnnelik». Kui teistel on hullem, elan ma neile kaasa ja püüan aidata, mitte ei tunne salajast kahjurõõmu, et vot kui hästi mul on.
Pealegi, oma püksid on persele ikka kõige lähemal.
OEH.
Vot nii. Nüüd ma lähen päästma oma last kindlast malesurmast (malekarp sattus käeulatusse) ja kunagi õhtul tegelen ma loosimisega ka. Ausalt!
*vanemdamine=parenting
Sarnasel teemal...
hormonal rant
Viimasel ajal ajab mind ilgelt närvi, et ma olen oma praeguse elukorraldusega päris rahul.
Let’s elaborate.
Mulle on alati meeldinud olla kohutavalt iseseisev. Kui ma rasedaks jäin ja Tallinnasse kolisin, siis läks aega ikka PÄRIS KAUA, enne kui ma hakkasin vaikselt leppima sellega, et elu ongi nüüd selline. Et ma nüüd olengi elu lõpuni selle konkreetse inimesega seotud, et ma olengi teinud selle vastutuleku (vaadake! Varem oleks ma siin kasutanud sõna «ohver»! Edasiminek!) ja tulnud Tallinna mehele järele. Et ma nüüd olengi mõnda aega kodune ema. Et mul pole tööd ootamas, kui emapuhkus läbi saab. Et. Et. Et.
See oli kohutavalt raske seedida, seda oli korraga väga palju ja see oli ÕUDNE.
Veel suve lõpus, ma mäletan, siis, kui ma ükskord Mila kolme kuu sünnipäeva paiku Tallinnast Tartu sõitsin, siis veel ma olin endast väljas ja ma ei suutnud end asetada sellesse olukorda ja kõik mängis minu ja mu praeguse suhte vastu ja ma olin paanikas ja lõksus.
Ja siis ühtäkki kõik loksus paika, ma rahunesin maha ja kõik oli täiesti okei.
Või noh, mitte okei okei. Alati on midagi, mis võiks olla teistmoodi. Ei ole muutunud see, et ma tahaks olla rahulik, ma tahaks magada või et ma ei tahaks elada selles jõledas kastis. Ei ole muutunud, et ma tahan tööd teha, ei ole muutunud, et ma eeldan oma elult mingeid teatud asju. Aga ma RAHUNESIN MAHA. Ma sain aru, et nii ongi see elu praegu ja tegelikult on see täiesti nice ja acceptible ja üldse mitte kohutav. Vaid normaalne.
Ja nüüd närib mind tunne, et… et ma olen mingi hormonaalne naine.
Õudne.
Tähendab, vaadake… Kui naine saab lapse, siis ta saab EMAKS. Ja see iseenesest polegi ehk… tähendab… kui ta SAAB LAPSE, siis ta SAAB LAPSE ja see laps ei kao iialgi mitte kuhugi. (Ma räägin sellest 80 protsendist emadest, kes jäävad ka pärast lahutust last kasvatama. Või misiganes see protsent on.) Ehk et: mind TOHUTULT hirmutas mingi aeg see teadmine, et nii ongi nüüd. Et nüüdsest on igavesti mu elu sellest defineeritud, et mul on laps. Ja siis see läks mööda ja see enam ei hirmuta… nii väga.
Aga mis mind ikka jätkuvalt hirmutab, on see ebavõrdsus, mis lapse olemasolu meie suhtesse loob. Mees – tema võib IGA HETK minema jalutada, alustada uut elu. Tal ei oleks mingit probleemi seda teha. Jah, meid seovad majanduslikud kohustused (mingil määral), aga teoreetiliselt ei ole tal mingit takistust. Mina? Lahkumineku korral peaks ma hakkama aretama mitme linna vahelist logistikat või kui ma ei otsustaks ära kolida, siis ma peaks hakkama saama üksinda võõras linnas ilma ema ja pere toeta töötava emana.
Mis on, ärge saage must valesti aru, ABSOLUUTSELT tehtav. Ma olen alati sellega arvestanud. Ma ei oleks saanud last, kui ma poleks olnud valmis selleks, et ma pean seda üksi tegema. (St – mul on tunne, et naisel peab olema see kindlus ja teadmine – ALATI, sõltumata suhte või töö või misiganes olukorrast – et ta saab sellega hakkama ka üksi. ALATI peab see teadmine ja kindlus olema.)
Rääkimata sellest, et uue partneri leidmine oleks mulle 90% raskem kui talle. Mis häda on heas vormis vabal mehel (kellel on laps, keda ta nädalavahetuseti näeb) (spordi)klubisse minna järgmist naist leidma, aga kuidas peaks uue mehe leidma rasedusarmiline ammu-säilivustähtaja-ületanud kahtlase väärtusega üksikema-blogija? Ja kuhu ta selleks ajaks üldse lapse jätaks? MITTE, et uue partneri leidmine oleks prioriteet või tehtamatu või misiganes, aga ikkagi.
Kuhu ma tahan jõuda, on see, et mul on tunne, et mina ja Abikaasa oleme suhtes praegu täiesti erinevates kohtades ja ka see on friiking hirmutav.
On muidugi igasuguseid asju, millest ma rääkida ei saa või ei taha, aga mul on tunne, et see on ka laiem teema. Kuidas emaks saamine muudab naised koduga seotuteks. Otseses ja kaudses mõttes.
Oeh, ma vist ei suuda oma mõtteid sõnastada. Ime kah, kell on veerand 4 ja ma otsustasin mitte magama minna, sest kohe niikuinii võib tulla tite öine ärkamine…
Mu point on – ma olen selles suhtes ja oma elus jõudnud kohta, kus mulle meeldib oma suhte peale loota. Meeldib arvestada teise inimesega, meeldib, et mul on partner. Meeldib olla temast mingil määral sõltuv. Kõik need asjad, mis mind rasedana ja enne seda TÄIESTI endast välja viisid. SEST MIS MÕTTES SA TAHAD OLLA KELLESTKI SÕLTUV?! («Sõltuv» siis lõdvas tähenduses, üksi saaks alati hakkama, aga koos on parem.) Aga praegu see kõik ei häiri mind. Kõik raskused, mis meil on – ma võtan neid ajutistena ja pean normaalseks suhte osaks. Et me saame neist asjust üle. Et raske möödub ja on alati kahe peale murdes lihtsam murda. Ja et me olemegi nüüd seotud ja nii ongi ja SEE ON TÄIESTI OKEI ja et ei peagi ära friikima selle pärast.
Mis mind aga kõige selle juures häirib, on see näriv teadmine, et mees võib olla täiesti teises kohas. (Ma ei hakka laskuma tema konkreetsesse isikusse või mingitesse meie asjadesse, ma üldistan, sest mulle tundub, et see on mingi üldine meeste-naiste-teema.)
Et siis: mul on need hormoonid. Mul on see laps. Mul on see ürgne tahtmine toita ja kasvatada oma last võimalikult turvalises keskkonnas. Mul on vajadus, mul on tahtmine, mul on hormoonid, mul on kõik see, mis on ka kõiki teisi naisi aastatuhandeid suunanud selle poole, et hoida end oma partneri ja laste isaga koos. Lapse isal (rääkides üldiselt, eks) see-eest on… misasi? Ma ei tea, mis on lapse isal selles olukorras. Muidugi on ka temal vajadus ja tahtmine oma laps võimalikult hästi üles kasvatada, aga esiteks ei ole isadel vist sellist painavat sundust selleks (vt ka spermatosoidide ja munarakkude hulga suhe) ja teiseks saab ta seda teha ka kaugjuhtimise teel.
Mind ajab nii ilgelt närvi, et ma olen – looduse sunnil – selles ebavõrdses olukorras. Kus järsku mina SÕLTUN kellestki rohkem, kui tema minust. Ma nii kohutavalt vihkan seda tunnet, et ma sõltun kellestki, isegi kui see on vaid emotsionaalsel ja hormonaalsel tasandil.
(Kurat, kell on pool 4 ja mille jaoks ma üleval istun, kui ta EI ärka?! Fakk.)
Sõltumine on siinkohal küll peamiselt sümboolne, aga IKKAGI.
Me võime rääkida võrdõiguslikkusest. Meil võivad olla eesrindlikud isad, kes jäävad lapsepuhkusele ja emad, kes töötavad ninast vere välja, et peret ülal pidada. Meil võib olla kogu ilu, aga ühe asja vastu ikka ei saa – loodus. Et kui juba loodus on kord nii seadnud, et naisel on see kuradi pesapunumisinstinkt ja mehel seemnelevitamisinstinkt… (Muidugi mitte kõigil naistel või meestel ei käi see ühtmoodi, aga nii üldiselt.)
Võibolla ei peaks sellele kõigele niipalju mõtlema.
Võibolla peaks korraks tite üles ajama, et ta uuesti uinuks (ja ei ärkaks kohe enam) ja siis kaheks tunniks magama keerama.
Võibolla peaks oma sisemise naise peale karjuma, et ta vait jääks.
Sarnasel teemal...
tere, sügis
Kõigepealt käis Juhanparts valijatega kohtumas. Üks neist oli natuke nohune, see kõige pisem. Või noh, Milaga võrreldes muidugi suurem. ENIHUU. Öösel ärkasin selle peale, et kõrvalvoodist kostus hääli, nagu oleks ühtäkki mu kadunud vanaisa külla tulnud ja võrevoodisse magama otsustanud kolida.
Enter: meganohu.
Täna hommikul ärkasin mina üles ja esimene mõte oli: «Surm. Surmsurmsurm.» Ja mitte see tavapärane «surm-järgneb-kõigele», vaid see «kui-ma-end-sitemini-tunneksin-siis-ma-oleks-surnud» mõte.
Titt on ikka eriti tatine (ta on enne ka haige olnud, aga seekord kuidagi eriti hullult). Nii megakahju on tast, aga tal paistab siiski märkimisväärselt parem olevat kui mul see olemine. Mina küll päeva jooksul nii palju naeratada ei jõua. A noh, ma VÕIBOLLA naerataks ka, kui ma saaks päev läbi pikali olla, olgu või kõhuli.
Nii et nüüd jätkuvad päevad selles rütmis, et veaks vaid kuidagi-gi tite magamaminekuni välja. Ja siis oleks aega diivanil ajakirja lugeda ja tunda, KUI sitt ikka olla on. Persse, kus ma igatsen praegu aega enne last. Kui sai päriselt haige olla, mitte nii nagu praegu, et saad endale õhtul tund aega haige olemist lubada. Masendav. Aga, nagu Naabrinaine ütleb, õige pea saab keha aru, et siin pole hetkel mõtet mingite haigustega jamada, sest kellelgi pole aega neid põdeda ja haigused teevadki vehkat. Lähevad otsivad endale koha, kus neid paremini hinnata osatakse. Kus neile näiteks teed ja sooja tekki ja naisteajakirju KESET PÄEVA antakse. Kuskile ideaalmaailma.
Igasuguseid pilte ja jutte on kogunenud, aga no kohe üldse pole aega ja/või jaksu midagi korralikult ette võtta. Panen siia hoopis ühe pildi juunikuust, mis on üks nunnumaid meie Soome-reisist. Ja issake, kui VÄIKE mu titt ikka oli!
