Sildiarhiiv: naisendus

adrenaliin

Käisin täna jooksmas – pärast mingit täielikku veidrat horrorhaiguslööki, mis nädala alguses tabas ja mille palavikuuimas sain ma kõiksugu huvitavaid nägemusi ja mõtteid läbi elada – ja püüdsin mitte mõelda, püüdsin kuulata podcasti ja õigete kohtade peal naerda (nagu ikka), aga ei tulnud üldse välja.

Aga heas mõttes ei tulnud välja. Kui muidu oli jooksmine see aeg päevast, mil ma sain end täiesti välja lülitada, siis nüüd on mulle tekkinud üks uus konkureeriv eeter, milles hõljudes võin ma kõik muud mõtted välja lülitada. Ja siis muul ajal, kui ma puhtalt seal eetris hõljuda ei saa, pean näiteks tegelema tööga või kodumajandusega või autosõiduga või kasvõi jooksmisega, siis see eeter lipsab ikka sisse, jookseb taustal ja sähvib nägemustena päeva sisse, nii et vahepeal pean sügavalt hinge tõmbama ja endale meelde tuletama, mis tegevus parasjagu tegelikult käsil on.

Selles mõttes on tunnetemaailm ikka hästi veider. Ma olen nagu alati arvanud, et oskan emotsioonidega hakkama saada, et muudkui aina õpin ja saan paremaks enda kujundamisel, aga siis tuleb ootamatult mingi plahvatus, mis lööb pea ja senised arvamised täiesti segi ja hakkad jälle otsast peale, aga teisalt nagu ei taha ka – ei taha analüüsida või mõelda või täpselt neid tundeid siis tükkideks lahti võtta, lihtsalt hea on, et nad olemas on, et neisse saab ära uppuda ja lohutust otsida ja sähvatuste paistel end soojendada.

Ja selles mõttes veel ka naljakas, et kui vahepeal muutub elu või siis sina selles elus märkamatult ja pikaldaselt, muudkui aga astud oma igapäevarada ja teed oma asju, ning alles pärast tagasi vaadates mõistad, et pole enam see inimene, kes olid x aega tagasi.

Ja siis mõnikord on nii, et tabab välk ja sa enam ei mäleta, kes sa eilegi olid, uus reaalsus tuleb ja võtab kere ja ajukäärud ja nahaaluse üle, hõlmab kõik, mida teadsid, ja sa ei tea, miks see juhtus, veel vähem olid sa selleks valmis, veel vähem oskaksid sa sellega midagi nüüd pihta hakata, aga nii on ja tegelikult on nii kena olla nõnda ka.

Niisiis jooksin ja mõtlesin ja vahepeal keerasin podcasti tagasi, sest ei olnud tähele pannud, mida räägitakse, siis avastasin, et polnud träkkerit tööle pannud, aga mis sellest, siis jooksin järvest mööda ja naeratasin, peaaegu nähes seal seisvat armunud paari ja naeratasin veel, mõeldes elu värvikirevusele, siis keerasin veel podcasti tagasi, ja siis mõtlesin ja tulen panen emotsiooni kirja. Aga et teen seda nii, et see üks kommentaator, kes mul siin õiendas, et ma olen nagu tüüpiline paks, kes suure hurraaga hakkab midagi tegema, aga siis jätab pooleli, saan ka mainida, et ma jooksen veel. Jooksen-jooksen. Enam programmi ei tee, mõtlesin, et võtan selle 10k ette järgmisel kevadel – kui olen suutnud ikka läbi talve joosta enam-vähem regulaarselt.

Sest nüüdseks on saanud jooksmisest kui mitte enam see aeg või tegevus, mille käigus saan ma mõtted välja lülitada, siis vähemalt on see midagi, millega kihelust vaigistada. Teate küll seda kihelust – seda elus olemise kihelust, mida ei oska sõnadessegi panna, aga mis paneb varbaid konksu tõmbama ja köögis tantsima ja vahepeal hingetult voodile langema ja tänaval hüpates kandu kokku lööma.

Selle kontrolli all hoidmiseks sobib jooksmine samuti tõesti väga hästi.

dangerous liasons

Mõned poisid ja tüdrukud on ohtlikud. Väga ohtlikud. Nad on sellised, et sa saad aru – õigem oleks neist hoida nii kaugele kui võimalik, sest see, see ei saa hästi lõppeda. Ja samas on nad nagu põlev lambipirn Eesti suveöös, ja sina oled nagu õnnetu ööliblikas, muudkui aga laksatad oma tiibu nende vastu, põrkud ja eemaldud ja jälle jõuad ringiga selle tuleni tagasi.

Need ohtlikud poisid ja tüdrukud, nad teevad elu kuidagi nii palju ilusamaks. Lihtsalt olemas olemisega, oma magneetilise kiirgusega täidavad nad sind üleni, nii et sõrmeotsast lööb särtsu ja varbad tõmbuvad konksu, kui sa neid eemalt tulemas näed. Sest jah, sa tead, et on nii ohtlik, nii ohtlik, aga ometi… Ööliblikad pole just kõige targemad loomaliigis.

Ja sul läheb pea täiesti segi. Sa võid olla seda leeki kandnud endas aastaid, sa ju tead, sa tead, et alati läheb nii, et sa oled pärast jalust niidetud ja pikali maas, sest see kõik ei mahu sinu sisse ära, aga ikka – kui see pirn põlema lööb, kannavad su tiivad otsejoones sinna, mõtlemata, nagu neil oleks oma elu.

See kõik pole ilmtingimata halb, see ohtlikkus polegi halb iseenesest. Loeb vist lõppeks see, kuidas sa selle kõigega hakkama saad. Mida sellest särinast kaasa võtad, kas lased sel end toita, oma leeki natuke hetkeks heledamaks lüüa, või siis põled üleni tuhaks, et hakata taas end sealt tossavast hunnikust maas kokku korjama, nullist üles ehitama.

See on fantastiline, et need ohtlikud inimesed on. Eredad, soojad, hästilõhnavad, unistuse-laadsed. Sest sa ju tead, et see ei töötaks, mitte iialgi. Ja ikka samas mõtled: aga mis siis, kui…

Hea väljend on ka selle kohta. The one that got away.

Mis pole päris täpne, muidugi. Sest keegi ei pääsenud minema, see ju kestab, see leek põleb, tiivad kannavad, kui me räägime minema pääsemisest, siis oleks pidanud eelnema mingi vangistamise akt, aga kui üldse, siis oled sa ise see, kes on oma tiivade vang.

Ja tiivad, need viivad ikka sinna, kus on kõige eredam leek. Kus on kõige ohtlikum.

 

maailmade loomisest

Facebooki On This Day rakendus on üks tore asi, aga vahepeal toob see meelde päevi, mida – mitte, et tahaks neid unustada, aga pigem, mille meenutamine ootamatul hetkel lööb hinge kinni.

Üks selline päev olla olnud 14. august. Muidugi on nüüdseks mul detailid läbi kõigi nende aastate valatud pisarate uduseks muutunud, faktid ja öeldud sõnad on mähkunud mingisse melanhoolsesse vatti, kus enam pole oluline, mis või miks või kuidas, jääb vaid tõdeda, et oli nagu oli.

Kuid sellegipoolest ei taha alati, et ootamatult sulle seda meelde tuletatakse. Muidugi nii, et keegi teine – ehk vaid see kõige lähemalt asjassepuutuv inimene veel – sellest aru ei saagi, mingi krüpteeritud märk, sõna, lugu, foto. Selline krüpteeritud jagamine, nagu on juba aastaid mul internetis kombeks; vahel on see isegi nii krüpteeritud, et ei saa ma isegi aastate möödudes enam aru, mida või keda ma täpselt sel hetkel silmas pidasin, mis tundevärinast rääkisin, kelle järele taevasse vahtides ja neid sõnu mõtiskledes hing igatses.

Ja nii ongi hea, nii peabki olema. Inimesele pole loodud kõik asjad meelde jääma, mulle meeldib, kuidas elatud hetkedest tuleb üks emotsioonide ja kirevälgatuste kompott, mida punase niidina läbivad Väljapoole Elatud Elud – need rajad, mida sa kõnnid avalikumalt: tööle, kooli, lasteaeda (või teistpidi, või siis edasi-tagasi). Veel on seal kompotis kõik need lausekatked, mis jäävad igaveseks meelde, mis ajas kasvavad, teinekord kahanevad – ja on täiesti jabur, näiteks, et üks sellistest lausetest, mis mitte kunagi mul vist meelest ei lähe, on kunagi kuskilt kellegi suust kuuldud ärr-ärr-teeme-nalja-höhö “kes peeruta kuseb, see kepita sureb” – aga! Sellest kõigest hoolimata on nende lausete hulgas ka ilusamaid, sügavamaid asju, kuid eks see elu olegi juba selline, kas pole, mõned hetked tunduvad ülevad ja tõsised, aga tegelikult lõppeks, labasus ja ilu on ainult ühe mündi kaks poolt.

///

Tegelikult mõtlesin ma täna selle üle, kuidas maailm on enamasti ühe päeva suurune. Kindla otsa ja lõpuga, sinna sisse mahub kindel arv asju ja kindel hulk tegevusi, sa võid anda pea, et sa võtad tööle jõudes esimese asjana masinast kohvi ja teise asjana lähed rõdule; samuti sa tead, et kui sa ärkad ebamäärase ärevusega, võib see kasvada suureks laineks ja sa tead, et tegelikult sellega saab võidelda, vahel ainult unustad ära, et kõik see noh, see on sinu enda kätes. Et maailm on ühe päeva suurune, et sina ise oled iseenda suurune. Et sa saad võtta sellel lainel sabast kinni, venitada ta endaga kaasa, viia sinna, kus sa tead, et hakkab parem – või selle inimese juurde, kellega rääkides hakkab parem – või selle muusika juurde, mida kuulates hakkab parem. Kõik need asjad, mis tuletavad sulle meelde, et maailm on ühe päeva suurune – ja et ta pole seda.

Niipea, kui see tõdemus sind uuesti tabab, saab kõik korda.

Näiteks nagu tookord sel 14. augustil, maailm OLIGI ühe päeva suurune. Sel konkreetsel päeval küll paistis, et selle päevaga senini teadaolev maailm lõppeb. Muidugi lõppeski, see juba ongi nende maailmasuuruste päevade häda, et kui see saab otsa, siis tagasi ta enam ei tule. Kuid selle On This Day üks suurimaid võlusid on see, et isegi, kui sa ohates teinekord tahaks justkui tõdeda, et sittagi ei muutu, siis tegelikult, mu armsad, muutub, koguaeg muutub. Lood oma maailmu igal hommikul uuesti, jätad eelmisest alles selle, mis töötab, mis sind veel õnnelikuks teeb, mis sind edasi aitab ja millega on mugav, hea, mõnus. Ülejäänu viskad minema, selle järele pimedatel õhtutel hinge valutades, aga siis hinge taas kokku lappides, pannes selle konkreetse hingetüki sinna mälestustekarpi, kuhu ta läheb kõrvuti esimese suudlusega, selle padjatükiga, millesse kunagi esimese murtud südame pisaraid valasid, klassilõpupiltide, armastuskirjade, kihlasõrmuste, kaelast rebenenu pärlite, mälupulgale laetud piltide, Doonaule ostetud laevapiletite, maast üles korjatud iseenesekildude kõrvale. Paned karbikaane kinni, mõtled korraks, miks sa küll seda bändi ikka veel kuulad (“Sest meeldib,” on lihtne vastus), pea vajub kuklasse, vihm peksab vastu akent, kass tuleb ja surub nina vastu kätt ja –

…homme saab uuesti maailma ehitada.

20160723_205054

 

i’m not gonna come back till september

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

söögist ja meestest, vist

#food

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma mõtlesin täna süüa tegevatele meestele.

Teadupoolest olen ma elus tundnud nii mõndagi meest, no üht-kaht vähemalt. (Ma olen vähemalt ühe korra oma elus isegi seksinud, sest mul on laps, enam ei saa seda eitada!)

No igal juhul, ma olen tundnud igasuguseid mehi, kellel on söögiga olnud igasugused erinevad suhted.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mu valmistehtud sööki ja peaaegu alati selle vingumata ära söönud. Ma olen seda südamest armastanud, seda mingit imelikku tunnet, et sa teed, pakud, see võetakse vastu ja seda peetakse heaks.

Ma olen armastanud mehi, kes on mu söögi peale suud kõverdanud ja selle ära põlanud. Erinevatel põhjustel (peamiselt, et liiga vürtsikas).

Ma olen armastanud mehi, kes on vaadanud ja kommenteerinud kõrvalt, kui ma uut retsepti proovinud ja avaldanud arvamust, et ehk seda ei peaks ikkagi inimestele pakkuma. Ja pärast siiski ümber mõelnud, kui amps võetud.

Ma olen armastanud mehi, kes on väitnud, et ei saa süüa teha, kui ma pealt vaatan ja sundinud mind vahemerelikku tagatuppa sinisinist taevast vaatama, kuni söök valmis ja aeg lõpuks süüa.

Ma olen armastanud mehi, kes on suutnud kaheeurose eelarvega valmistada maailma parima asado.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mind ja kellega ma olen jaganud paprika viilutamise saladusi, seesamiõli maagiat või kaalujälgijate tervislikke retsepte.

Ma olen armastanud mehi, kes on osanud restoranides tellida, ja ma olen armastanud mehi, kes ei ole osanud restoranides tellida, kes on kaalunud ja mõelnud, ja kellega me pärast oleme söögid pooleks teinud, et mõlemad saaks siit ja sealt mõne ampsu.

Ma olen armastanud mehi, kes pole eriti kokanud, aga tänu kellele olen ma siiski proovinud igasugu veidraid asju söögiks. Ja ma olen armastanud mehi, kel on See Üks Firmaretsept, mida nad on teinud, ja ma olen ka seda armastanud.

Ma olen armastanud igasuguseid mehi, mõnd lühemalt, mõnd pikemalt. Aga peaaegu mitte kunagi pole keegi mulle eriti süüa valmistanud. Ma mäletan, et kunagi deitisin ma põgusalt ühe kokaga, kes õpetas mind boloneeset tegema. Ma mäletan, et sel ajal oli mul veel must-valge telekas, nii et see pidi olema tõeliselt ammu, või mõnes teises elus.

Ja ükskord, ma mäletan, deitisin ma mehega, kellele ma boloneeset tegin, suht lati alt joostes, sest olin vaene ja tudeng ja umbes alles tund aega tagasi õppinud süüa tegema. “Oi, see on nii hea,” kiitis ta. “Kuidas sa seda tegid?”
“Uncle Bens,” vastasin, sest see oli veel see õnnis aeg, kui Uncle Bens tegi boloneesekastet.

Muide, mis sellest üldse sai?

Aga ma mäletan ta silmapööritust ja noogutust selle peale. Jajah, ega sa muidu ei oskakski.

Nüüd pole ma ikka väga pikka aega kellelegi süüa teinud, kuigi ma isegi kunagi väga ebaõnnestunult ühes koka-kind-of-saates olin, aga kõik tookord feilis. No igal juhul, Milale jah, talle ikka teen.

Mitte väga pikka aega tagasi rääkis sõber mulle, kuidas talle väga meeldib, kui ta saab deidi oma kodus korraldada. Istutada preili kööki, veiniga vist ilmselt, ja ise süüa teha. Kui ta mulle seda rääkis, ei uskunud ma, et sellised asjad päriselt toimuvad, noh, mujal kui filmides siis.

Aga tuleb välja, et vist toimuvad küll.

Ja see on päris äge.

Lisaks, muide, tegin ma hiljaaegu tõlkeuudise sellest, kuidas veganid täiega jätavad maha inimesi, kui nad liha söövad. Ja ma mõtlesin pikalt selle üle, et tegelikult tõepoolest, kõik meie eluliselt oluline keerleb söögi ümber.

Vaatasin oma Instagrammi, meenutasin heldimusega, kuidas Ruumi mulle parti küpsetas ja kuidas, noh, üldse, mul on kõik need kallid inimesed mu elus ja absoluutselt igaühe kohta on mul vähemalt üks toiduga seotud lugu – kui mitte mitu.

Ikka hinge külge kasvavad inimesed koos toiduga, ei ole midagi teha.

Pointi mul polnud. Lihtsalt et… Mehed, tehke rohkem süüa. See on päriselt ka ikka päris tegija värk.

vanadusest

Kõik algas sellest, et Marta tuletas eile #naistejuttudes meelde, et enam pole selfide tegemisel kõige popim pardinägu, vaid hoopis kalahuul, mille peale ei suutnud ma vastu panna ja tegin kalahuuleselfi.

See tähendab, üritasin.

Üritus nägi välja nii, et kõigepealt ma käisin jalutamas ja mõtlesin jube pikalt, kuidas näha pildil välja maksimaalselt seksikas. No et pilk peaks olema hägune, selline “ma ei tea eriti midagi, mis toimub, aga see on minu juures üks väga seksikas omadus”, vaatama ehk natuke kaamerast eemale kaugussegi. Seejärel tuleb kuidagi ära petta, et mul on lopsakamad huuled kui need tegelikult on. (Marta ütles selle peale muidugi, et ei ole vabandus mingi kriipshuul – kalu ju ka igasuguseid… mis on sulatõsi.) Ja kui ma lõpuks jalutamast tagasi jõudsin, olin ma kohe ülimas tujus ja hästi meelestatud, et teha üks kena kalaselfi, seksikas, vastu valgust (sest nii on müstilisem).

Ma ütlen kohe ausalt, et ma sain krambid, kui seda selfit nägin. Ma pole mitte ÜHEGI pildi peal elus nii tard välja näinud ja ma NÄGIN SELLEKS VAEVA.

Sest, no vaadake ise:

2016-04-05 16.41.04

Mis muidugi selgitab, miks ma eriti ei deidi – sest kui ma üritan välja näha seksikas ja clueless, näen ma välja nagu Seewaldist põgenenud patsient.

Igal juhul, sõbraga tekkis selle pildi peale vaidlus, väikene, et kas ma ikka näen välja nagu 8. klassi õpilane või ehk olen ma siiski juba 14 täis. St vaidlus oli tegelikult natuke teisel teemal, aga ma täna tööle sõites pikalt mõtlesin, et mingi huvitav värk on tõesti, et ma näen piltidel vist suht laps välja. Kui ma olin 20+, nägin ma välja palju vanem ja kui ma olin 10+, nägin ma välja nagu, noh, kole laps. Nüüd ma vist olen selline, adekvaatne laps, vahel küsitakse dokumenti ja ainsad jäljed vananemisest on miimikakortsud otsa ees, mis on geneetiliselt Lampide liinist mulle edasi antud.

No ja hommikuti on dekoltee kergelt kortsus, aga sellegi vastu aitaks ilmselt rinnavähendusoperatsioon.

Aga! On üks väga oluline vananemise märk, mis mind kummitab. See tuli mulle täna meelde, kui kulme käisin korrastamas. Nimelt ma leidsin millalgi sügisel HALLI KULMUKARVA. Ses mõttes, auka, see leid oli ÕÕVASTAV. Tähendab, mul ei ole hallide karvade vastu midagi – ma ei tea, et need mul on, sest ee, ma harrastan juuste värvimist ja ilmselt harrastan seda elu lõpuni. Aga KULMUS?! WHO DOES THAT?! See on nagu mingi meeleolukas meeldetuletus looduselt. “Palju õnne, sa lähened neljakümnele, siin on kingituseks sulle vanaisakulm ja sa pead seda nüüd erilise hoolega hoidma.”

No tänan väga. Mehed saavad vananedes aina rohkem naisi ja mõnusa soolapipraseguse habeme, ja mida saan mina? HALLI KULMUKARVA! Mis, mulle tundub, kasvaks igavesti, kui ma teda ei takistaks. Nagu ta üritaks mu juustega kokku kasvada. Et hea kindlam olla nii, seltsis segasem.

Niisiis vedelesin ma täna oma kulmuprofi all, lubasin endast teha salongi Insta jaoks enne-pärast fotosid ja olin hiljem meeldivalt üllatunud, et isegi siis, kui lamp on näkku suunatud ja ülilähedalt on tehtud pilti, ei ole liiga täpselt võimalik foto põhjal öelda, kui vana ma olen. Ja vanaisakulm, hahaa! Sinu me pagendasime ka jälle ära.

PS. Sõber muidugi arvab, et mul pole eriti deite sellepärast, et ma olen näost nii laps. No et keegi ei julge või nii.

Äkki peaks vanaisakulmu ikka alles jätma? Noh, nagu tõestuseks, et ma ikkagi vananen täie hooga.

alaline akuutne probleem, aastast 2004

Vahetasin oma päisepildi ära, sest palju õnne meile kõigile, ma olen bloginud internetis sel kuul täpselt tosin aastat.

No tõesti, mida te enne mind tegite?

Tegelikult, ee, olen ma palju mõelnud. Noh, mõtlemine tuleb kaasa, kui tavaelu tagasi tuleb (ma nimelt puhkasin eelmisel nädalal ja unustasin oma tavaelu ära. Tuleb välja, et mu tavaelu on üsna igav – puhkus oli nimelt nii põnev, et noh, läks meelest, et igapäev võib olla nii fantastiline ja igav samaaegselt) – kõige rohkem aega veedan ma mõeldes autoroolis.

Ja kuna ma sõidan päevas tööle ja koju jõudmiseks maha keskmiselt sada kilomeetrit (eeldades, et ma ei käi mujal kui ainult ofisis), siis on mul aega mõelda.

Niisiis, ma mõtlesin.

Kõigepealt mõtlesin ma sellele, et kui ma ei saa sõita, lähen ma legit hulluks peast. No tõesti, kuidas peaks KEEGI ÜLDSE suutma olla normaalse mõistuse juures, kui nad ei saa üksinda sõita ja samal ajal Foo Fightersile või Mumfordile kaasa karjuda, aru ma ei saa. Kuidas saab muudmoodi?

Siis mõtlesin ma sellele, et mm…

Et ma teen oma elus nii palju asju valesti, vist, ja samas aru ka ei saa. Tähendab – seda mõtet ma arendasin nüüd edasi. Vaatasin “Grey anatoomiat”, seal vaene Meredith üritab terapeudi juures end lahti sõlmida (oo, lahtisõlmimine, mu lemmik! – ainult et minu saik ütles mulle, et ma peaksin minema ja sotsiaalset elu elama) (sama ütles psühholoog) (kas nad teavad, kui raske on mul sotsiaalset elu elada muidu?). Niisiis, istub, kurdab.

“Iga päev, mil keegi ei sure, on hea päev.”

Osa lõpuks ta jõuab muidugi arusaamale, et noh, ta ei teagi, kes ta on. Kuigi ta on õppinud üksi olema ja üksi olemine tuleb tal väga hästi välja.

Aga see on okei, sest see on sari ja seal ainult kõik surevad. Ta on tegelane, kelle abikaasa sai surma ja kelle – teate, te kas vaatate seda sarja või ei vaata. Kui vaatate, siis teate, et KÕIK saavad KOGUAEG surma ja see on okei nagu selles universumis. Ja kui ei vaata, siis noh, kõik saavad surma.

Niisiis, on okei, et Meredith, meie kangelanna, tunneb end natuke… paigast ära. No pärast seda, kui sa oled jälle mingi major trauma üle elanud, on see ju okei. Ja pealegi, ta on nii tubli. Kolm last, kirurg, õppejõud – saab hakkama, kenasti!

“Iga päev, mil keegi ei sure on hea päev … Aga mis ma nüüd edasi teen?”

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin, et vot, näete kui tore. Kui sa oled inimene, kel on elus pidevalt mingi draama ja jama, siis on see nagu lubatud. Et sa oled vahel ebakindel, vahel inimestest tüdinud, samaaegselt neid enda ümber tahtes. On okei, et sa leinad oma surnud abikaasat (sest kamoon, muidugi on okei!), aga on okei, kui sa ka edasi liigud. See kõik on okei, sa oled tubli, sa saad üksi, aga on ka okei, et sa kõige selle juures, kõige selle hästi õlitatud elu juures ikka veel ei tea, kes sa oled. Või siis – jälle ei tea.

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin…

Aga mis siis, kui sul pole mingeid draamasid ega traumasid? Kui ei surda, kui ei tapeta, kui sind ei peksta poolvigaseks – mis siis, ah? Sa oled 30+ ja mõtled, et noh, ikka veel on nagu kahtlane selles osas, et kes sa täpselt oled. Võib tunduda, et ongi okei, nii nagu sa oled – kuni tuleb keegi, kes ütleb, et kuuuuuuuuule. Aga vaat, sa oled tegelt ju selline, kõik mis sa teed, paistab nii. Viskab lambi (no pun intended) näkku ja ütleb, et vot. Ja kui sulle ei meeldi see, mis ma sulle näitan, siis ffs, sul on vahendid ja piisavalt aju, et teha teistmoodi.

Ehk et lühidalt: mingil hetkel sul pole enam vabandusi. Kedagi ei huvita su pööraselt huvitav elu, sest see on tegelikult igav. Kedagi ei huvita, et koguaeg elad tuludeklaratsioonist tuludeklaratsioonini. Kedagi ei huvita, et sa vaatad mände ja mõtled, et suruks end vastu seina ja jääks nii. Sest sa oled juba Suur. Jumala eest, sa oled isegi internetis räusanud juba kaksteist aastat, oleks aeg juba.

Ja tegelikult ongi ju kõik täiesti okei. Sa üldiselt tead päris hästi, kes sa oled. Oled jõudnud arusaamale, et pole mõtet teeselda, et oled keegi teine, sest päris kähku tuleb tõde päevavalgele. Oled jõudnud arusaamale, et fuck this, mulle meeldivad selfid ja teen neid, kui tahan. Tead, et on olemas x arv inimesi, kes on su kõrval no matter what, kuigi su elus ei juhtu seebikaväärseid draamasid.

Niisiis, sa istud, vaatad endale otsa ja saad aru, et …

vaikimistest, vallalistest ja 2006. aasta postitustest

Ma igaks juhuks teen kähku ühe postituse otsa, sest niikuinii keegi ei märganud, et postitus, mille just avaldasin, on tegelikult aastast 2006 (ja kannab ka 2006. aasta kuupäevatääge).

Miks ma üldse vana postituse välja otsisin – sest meil tuli #naistejuttudes jutuks, et noh, kurat, mismoodi siis see vastassooga suhtlemine vallalistel naistel (või üldse inimestel) peaks käima. Ja ma otsisin Marta õhutusel vana postituse välja ja selgub, et ei olnud sittagi teistmoodi kümme aastat tagasi.

Mis on iseenesest täiesti masendav.

Ma käisin sünnipäeval vaatamas Luisa Omielani stand upi “Am I Right Ladies” ja tal oli üks väga hea bit selle kohta, et miks naised saikod on. “Well, we weren’t psychos BEFORE WE SLEPT WITH YOU!” Ja etendas väga elava stseeni sellest, mis saab, kui sa jooksed kokku kutiga, kellega sa just möödunud ööl voodis lõpetasid.

“Hei, kuidas läheb?” küsid sa.
“Ööõõõõõ… Ma pean minema…” põgeneb ta ära.

Siis üritad sa asja võtta megatšillilt, rahu, rahu, ei ole hullu, ega sa ei tahtnudki ju mingit suhet arutada.

Ja siis sulle meenub, et ta peenis oli just hiljaaegu su vagiinas ja KES KURAT KÄITUB NII pärast seda, mis, sul on raske nüüd tere öelda mulle vä?!

And then you go full on psycho bitch.

Kui läheb hästi, friigid sa auti ainult oma peas ja võibolla kriiskad mõnele sõbrale, kui loll sa ikka oled ja võibolla röögid natuke autoroolis teel koju (sest alternatiiv oleks pea vastu rooli tagumine, aga see olla ohtlik, räägitakse), siis istud köögipõrandal, vahid lage, siis jooksed kaks tiiru ümber maja, kimud vihaselt mõned suitsud, tõmbad sügavalt hinge ja astud oma peast välja. And no one’s the wiser, friikaut möödas, saab rahulikult eluga edasi minna.

Kui läheb halvasti, siis sa friigid auti muidugi nii, et kutt saab sellest teada, näiteks saadad kahtlase sisuga sõnumeid (mille saatmissagedus on sul matemaatilise täpsusega välja arvutatud, tõenäoliselt pidasid sa aru NASA ja Huostoniga, arvutasid Kuu seisu ja Marsi trajektoori, et kõik oleks TÄIUSLIK ja MITMEKIHILINE ja KAS SA IKKA NÄED, ET EELMISE SÕNUMI SAATSIN KELL 22:22, kas sa NÄED sümboolikat?!), võibolla igaks juhuks stalkid ta välja Facebookist, Linkdinist, Orkutist, Google Plusist ja Genist (et näha, ega te jumala eest sugulased pole, sest igaks juhuks sa ikka mõtled, kui ilusad lapsed teil tulla võiks) (sest – gaad, ega sa mingi esimeses nooruses daam enam pole, lastega tuleb ju kiirustada!!!) – ja üldse noh, teed endast kõik, et sust jääks võimalikult loll mulje, sest sa lihtsalt ei mäleta enam, kuidas acting cool käis või kuidas üldse muidu inimesed omavahel suhtlesid? Kes peaks kelle välja kutsuma? Mitme päeva pärast on okei see ettepanek teha? AGA MIS SIIS, KUI TA EI ÜTLEB?!

No ja siis loomulikult saavad kõik su hirmud teoks – kutt ütleb ei või siis kui ta isegi alguses ei mõelnud ei öelda, magad sa oma akna maha ja ta unustab selle mõne nädala jooksul, kui oosõm ja fabuloosne sa olid ja/või leiab uue huviobjekti ja siis sa ei suuda end ära needa. WHO THE FUCK TOLD YOU TO ACT TOO COOL?!

Niisiis olen ma praeguseks jõudnud järeldustele, et kõige ohutum on ilmselgelt vältida igasugust inimkontakti, sest igasuguste suhteteemadega on täiesti võimatu hakkama saada, ükskõik, kui kaua sa inimest tunned. Igatpidi on mingi jura kuubis, kas pole? Sa arvad, et adekvaatsed täiskasvanud inimesed suudavad otse välja öelda, mis nad mõtlevad? Sa arvad valesti, haha! Isegi, kui SINA seda teed, ei tähenda, et sulle selle eest keegi aitäh ütleb (saad ilmselt lihtsalt mingi imeliku sildi külge, sest no mis naine sa oled, kes kutti ise välja kutsub – veel hullem, kui seda mitu korda teed!) ja ammugi ei pruugi see tähendada, et sinu otseütlemistele nii väga otse vastatakse.

Tegelt on tšill, normaalsed inimesed ikka vastavad ka. Aga see muidugi ei tähenda, et üleüldine olukord deitimismaastikul palju parem tunduks. Ikka mingid veidrad mängud ja tagaselgaarmumised ja kalendrid, mida on võimatu sünkroniseerida, sest kõigil on juba nii palju pagasit ja elu, et leida see üks õnnelik hetk, mil uuesti kokku saada, no, selleks peaks jälle NASAga ühendust võtma ja ausalt öeldes on nad hetkel hõivatud mulle õigete smsi-intervallide väljaarvutamisega.

Nii et kui sa oled 30+ ja vallaline, siis palju õnne, su elu ei erine oluliselt sellest, mis oli siis, kui sa olid 20+ ja vallaline.

Ahhaa, ühe olulise asja poolest see siiski erineb. Ma kopin siia ühe kommentaari, mille jätsin P. postituse alla aastal 2006.

…kui ma peaks kunagi jälle vallaliseelu elama, siis ma teeks teistmoodi. Elaks iseendale, tehes asju nii, et ma olen ise õnnelik. Neid saab ka üksi teha. Ei pea otsima pseudolähedusi.

Sest nüüd, kümme aastat hiljem olen ma õigupoolest ikkagi palju paremas kohas ja natuke targem, et osata täislaksuga nautida kõiki neid plusse, mida elu mulle on ette söötnud. Vallaline olemine ei tundu üldse mingi kohutav koorem, see on lihtsalt üks suhtestaatus, mis hetkel on. Elu on õnnelik ja hea ju sellest hoolimata, tegemist on kõriauguni (vt ka kalendrite sünkroniseerimine) ja see, et seks öeldakse üks tore asi olevat, noh, selles hakkab pärast mõnda aega tugevalt kahtlema ja mõne kuu möödudes tundub see lihtsalt mingi veider higiste kehade omavaheline põkkumine, mida ei taipagi enam nii väga igatseda, eksju, am I right, ladies.

kaalust

Vot, meelde tuli, miks ma ennist kirjutama tulin – nüüd kui kotletid valmis ja mulle meenus, et mul on nälg (ja et ma ei tohi süüa täna enam).

Ma nimelt otsustasin, et ma olen dieedil. Esimest korda üle pika aja olen ma oma kehaga põhjalikult tülli läinud. Viimased aastad (alates kuskil ajast, kui ma lõpetasin imetamise ja AD-kuuri läbi tegin) olen ma olnud vahelduva eduga oma kehaga päris rahul. On selge, et mingit müstilist kergekondilisust või kiiret ainevahetust – või misiganes vabandused need on, mida inimesed kasutavad – ma endale enam välja ei võlu ja et kui ma tahaks olla 20 kilo kergem, siis peaksin ma selleks vaeva nägema, kõvasti vaeva, aga kuna ma ka praegu olen omast arust ikkagi ilus ja mul on olnud partnerid, kes arvavad, et ma olen täiuslikult hot, siis ei ole mind kogu see teema enam väga häirinud. Trenni jõuan teha, riided istuvad, äässiselfid (jah, siuke asi on olemas) paistavad ägedad ja nii edasi.

No igal juhul, midagi juhtus nüüd suve alguses ja ma läksin endaga tülli. Üsna tühjast, midagi ei olnud muutunud, lihtsalt kaalusin end teise kaalu peal, mis näitas minu kodukaalust erinevat numbrit ja muud ei juhtunudki. Enesetunne, jõud, välimus – kõik on sama, lihtsalt peas käis mingi klõks ja nüüd järsku ma pole enam “plus size model hot”, vaid lihtsalt kole ja paks.

Novot, ja siis läksin dieedile. Enda eest ka salaja. Võtsin selle nädalaga neli kilo alla ja kõik oli tore, sisendasin endale mantrat, et nälg on hea, alko on tühikalorid ja et söögiks niikuinii väga raha pole ja et Milale teha täisvääruslikku toidukordi on mitu korda odavam, kui pidevalt kahele teha.

Ma pean vahele ütlema, et ma ausalt enamasti mõtlesin seda ikka siukse natuke kibeda irooniaga, aga mitte ülitõsiselt, sest kamoon, dieet, viitsin ma jee.

No täna hommikul veetsin ma vannitoas ebanormaalselt palju aega, sest ma läksin oma kaaluga tülli. Kui ta veel eile näitas miinus nelja-viit kilo, siis täna oli vist vaiba asend muutunud või midagi, igal juhul oli ta kuskilt pluss kaheksa võlunud ja mul läks umbes kümme minutit, kuni ma leidsin kaalule asendi. ÕIGE ASENDI.

Nüüd näitab mu kaal, et ma olen kaotanud 15 kilo, mina pole enam kaalu peale vihane, keha paistab taas nii palju hotim ja rahu on taas maa peal.

Seda dieediosa veel mõtlen.

29/35

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21