Sildiarhiiv: muinasjutt

täna 8 aastat tagasi

DSC00635

Täna kaheksa aastat tagasi oli üks mu elu õnnelikumaid päevi, üks mu elu kurvemaid päevi – aga kindlasti üks mu elu intensiivsemaid päevi, seda kohe kindlasti. Paljud inimesed said haiget, sealhulgas mina. Ma ei tea, kas ma iial olen valmis kõigest, mis juhtus, rääkima – ja kas peaksingi? Pealegi ei tea ma enam ammu, mis oli päriselt, mis oli see, mis me arvasime, et juhtus, mis juhtus päriselt.

Tõde on vähemalt see, et oli ilus ja valus ja kõike oli palju ja kõik oli vahva ja tore ja, noh, intensiivne.

Ma olen täna palju sellele päevale mõelnud, mitte tahtlikult, meenus kuidagi. Ja peale tööasjade pole mul niikuinii kellegagi väga rääkida neil päevil, ega väga muudele asjadele mõelda. Saik ütles täna, et oluline on: ela tuleviku nimel. Vaata ettepoole, ära vaata tahapoole.

Ja ma vaatangi, ausalt vaatan. Aga, ma arvan, on oluline, et ma ettepoole vaadates ka oskaks tahapoole vaadata ja olla tänulik kõige selle eest, mis mu ellu on sattunud. Kõigi nende inimeste eest, kes olid, näiteks, sel päeval kaheksa aastat tagasi mu ümber.

Ma olen kurb ja õnnelik ja tänulik ja üksildane ja üksi ja rõõmus ja õnnetu ja emotsioone täis ja…

…sest Justin on sel pildil NII NOOR ja pealegi on tal uus raamat väljas. “Minu Eesti 3” nimelt. See raamat, kus ta kirjeldab, kuidas ta minuga essat korda kohtus! Jee! Seal kasutatakse mu silmade kohta väljendeid nagu, ee, sadamad ja laevad või midagi, ja see kõik on väga sürreaalne.

PS. Uskumatu, kui tätoveeringuvaba mu selg kunagi oli.

PPS. Rüblik, sa olid ikka päris awesome, ma loodan, et sa tead seda.

rahu inc.

Täna ma mõtlesin rahule. Hingerahule ja rahule üldiselt. Viimased päevad olnud rahutud – nagu nad on alati, kui Milat pole kodus, hing otsib Milat taga ja ma tahaks olla ta lähedal, suruda oma nina ta kuklasse, ja lihtsalt tunda seda rahu, mida ainult lähedalolek temale mulle anda suudab.

Aga mõtlesin ka muud sorti rahule.

Näiteks ükspäev, see oli nädalavahetus. Oli soe, ma tuulutasin tube, aknad olid lahti ja väljas kisasid mingid Klõuga kohalikud kutid. Muudkui lähenesid ja lähenesid eemalt, see ei paistnud lõppevat, ja kisasid: “AL-DOOOO! KAL-LEEEEE!” Ja nii aina edasi ja edasi, kuni nad jõudsid meie akende alla. Lemmik torises nendega läbi avatud köögiaknaprao, üle kasside ja mikrolaineahjude ja leivakastide. No see pisike 5 cm ruumi, mis seda akent avada saab.

Klõuga rahu eripärad. Alati on kuskil mõni tiinekas, kes otsib oma Aldot taga. Või Kallet. Ma hakkasin lõpuks juba muretsema, et kus nad siis ikka on. Ja mis on saanud “rotikatest”, ma saan aru, et sul pole kõneaega, et helistada, aga kas üle küla karjumine on taas moodi tulnud? Ma pole kunagi üle küla karjunud. Kui ma ei saanud tiinekana välja helistada ja isegi mitte “rotikat” teha, siis ma lihtsalt käisin – kisamata, kusjuures – läbi kõik kohad, kus sõbrad võiks olla, koputasin ehk akendele… Aga ma olen ka linnamutt. Siin Klõuga puude vahel võib kergesti kaduma minna. Millise puu peale sa ikka koputad, kui sõbrad kadunud?

Aga rahust.

No hetkel haugub kuskil mingi koer, nonstop. Proovin haiget (muidugi haige! Sest t-5 päeva maka tähtajani!) last magama saada ja see neetud koer muudkui haugub. Või siis võtame kasvõi hommikud, kui Klooga harjutusväljal käivad mingid… ee… pidustused. Paugutavad seal ja elad nagu ümberringi käiks sõda ja – see ei häiri mind üldse. Ei häiri see neetud koer, ei häiri see neetud harjutusväljak.

Sest nii kuradi mõnus on, kui öösel voodisse pugedes kuuled mingit x-aja rongi. Kui hommikul kuuled, kuidas alumise korruse koer õue läheb. Aga peamiselt kuuleme me siin vaikust ja päikesepaistet ja vihma ja tuult.

Ja siis see rahu asi, eks. Et kui lihtne ja tore on, kui sa kohtud kellegagi ja see rahulevel – ja samas ärevuslevel, elevuslevel teha UUSI JA ÄGEDAID ASJU – kui see klapib. See on nii kuradi äge. Ma kogen seda pea iga päev, sest mind ümbritsevad lihtsalt NII MINU INIMESED.

Ma rääkisin täna intervjuu käigus (sest ma olen NII PROFESSIONAALNE, et intervjuude ajal kipun ikka oma elust rääkima), kuidas ma olen teinud teadliku otsuse koguda enda ümber ENDA inimesi. Neid, kellega võngud samal sagedusel. Ja kuidas mind hämmastab see polaarsus, mida ma olen seoses sellega märganud. Et inimene kas ON või POLE sinu inimene.

Kui palju aega ma oleks kokku hoidnud, kui ma oleks sellest juba 23aastasena aru saanud, nagu khm-khm, mõni. Aga jällegi, eks kõik need kemplemised ja rähklemised on ju vajalikud, eks, et õppida, muudkui õppida enda kohta.

Ah, muidugi, siis tuleb peale hahk (tänane uudissõna, copyright pending) ja sa mõtled, et miks SINA pead muudkui olema see loll, kes muudkui õpib (nagu loll) ja keegi teine ei pea õppima ja kõik teised muudkui on ja jauravad… Aga hahk läheb mööda ja sa saad aru, et nii peabki olema.

Ma olen enam kui kindel, et ma olen täna nädala pärast naaaatukene ületöötanud ja ületeinud, aga sellest pole midagi, sest ma OTSUSTASIN, et kõik saab heaks. Kõik saab tehtud. Magistritöö valmib. Kõik saab korda. Ma käin trennis ja tööl ja vaimustun ja inspireerun ja naeran pisarateni ja kaotan end mõnda öhe teinekord ära, kuigi see teinekord saab olema kauges tulevikus, aga siiski.

Kõik kaunis ja inspireeriv jääb ja tuleb ja seda tuleb veel, see jääb tulema.

Ja rahu ka. See ka.

Parisienne

Rääkisime sõbraga ükspäev Pariisist.

Õigemini, ma hakkasin mõtlema, kuidas üks mu eluunistusi on ära käia Pariisis ja ma ei saa aru, kuidas see senimaani veel juhtumata on. Ja jõudsin järeldusele, et keegi vist pole jaganud mu täiesti ebamõistlikku vaimustust linna vastu, millest ma ei tea peaaegu mitte midagi, ainus, mis ma tean, on pärit kirjandusest ja filmidest ja muusikast, aga ikkagi ma kujutlen end seal tänavatel jalutamas, praktiliselt tunnen Pariisi lõhna, kõiki neid segusid, ebameeldivaid ja meeldivaid ühekorraga…

Ma olen mingil põhjusel alati arvanud, et Pariis on koht, mida on üksi kuidagi kurb nautida. Et sinna peaks ikkagi minema kahekesi. Kellegagi, kellega tänavanurkadel kudrutada, kellegagi, kes sinuga koos oskab Pariisi õhku samasuguse vaimustusega sisse hingata. Aga see on ju jabur? Hingelt tapetud romantik minus ütleb, et sellise asja ootamine on… noh, ongi lihtsalt jabur.

Miks ma ei võiks niisama lihtsalt minna? Lihtsalt minnagi üksinda Pariisi? Mis mind takistab?

Ja siis meenus mulle see üks mu Amsterdamis-käik, mis oli kõik väga tore – aga üksinda linnas… See võib muutuda väga kiirelt väga kurvaks. Üksinda kohvikus istumine, üksinda tänavatel kõndimine, üksinda vahva kontserdi avastamine ja sellele kaasaelamine… Lühitutvusi on nii ehk kergem sõlmida, aga üksinda-üksinda-üksinda – see väsitas A-damis mind juba kahe õhtuga. Mis siis veel Pariisis pikema ajaga juhtuks, kui mul isegi poleks mõnusat seltskonda majutuskohas, kellega bondida ja suhelda?

Nii et ma ei tea. Ma võtsin lahti bookinhouse.ee lehe, lõin lahti kalendri oma septembrikuise puhkuse ajaks ja vaatan nukralt neid Tallinn-Pariis lende. Nii odavad! Miks, no miks ma ometi ei võiks minna?

Või kas ma just peaks? Istuks ja kirjutaks, näiteks, päevad läbi?

Aga ka seda olen ma juba teinud, Tenerife, mäletate. Ja ka siis oli mul siiski keegi ees, mingi lüli kohalikkusega, mingi lüli reaalsusega. Muidugi, miski ei takista mul seda lüli Pariisis leidmast. Kindlasti on mu blogilugejategi seas keegi Pariisist… Ja tegelikult mulle jubedalt meeldib üksinda reisida, aga ma tahaks luua mingeid kontakte. Olla anonüümne ja kontaktis samal ajal. Ma ei tea, kuidas seda seletada… Tahaks rääkida võõrastele oma elulugu ja kuulata nende lugusid, samas tahaks, et saaks olla üksi ja et saaks olla mitteüksi… Aga Pariis! Pariis on ju linn, kus peab õhkama ja armuma ja naalduma teineteisevastu tänavanurkadel…

Üldsegi, sõber ütles lõpuks, et mis sa sest Pariisist, mine parem Provance’i…

Seda postitust toetas bookinghouse.ee.

Külalispostitus Liisa-Lottelt: Minu päev Göteboris

minup2ev

Tähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Ka sinu päeva lugu on oodatud! Täna kirjutab meile oma päevast Liisa-Lotte (32), kes on viimased üheksa aastat elanud Göteboris. Liisa-Lotte kirjutab blogi pidevalt kahes keeles, peamiselt küll iseendale.

6:00-7:00
Kaks telefoni helisevad teineteise vôidu. Kaotaja on see, kes esimesena voodist välja läheb ning duši alla minnes koera köögist välja laseb. Koer tormab voodi juurde, hüppab ning surub voodis olijale ennast nii lähedale, et isegi paberilehte ei saa vahele suruda. ”Lähedaaaaleeeee!” Kahjuks on vahel usalduse näitamine oma tagumendi inimnäole väga lähedale asetamine. Mis ei ole just ilus vaade hommikul.

Hommikusöök on üks ilusamaid hetki hommikust. Abikaasa vôtab Göteborg Posteni sise- ja välisuudiste lehe ning mina loen sporti ja kultuuri. Mitte et ma hooliks spordist, aga ma lihtsalt ei saa hakkama sise- ja välisuudistega ning Ukraina rahutusete alguse ajal nutsin hommikuti. Mu abikaasa lahendas probleemi lihtsalt: nüüdsest mulle uudisteosi lubatud ei ole.

Teisipäevad on mulle trennipäevad, seega ma viin hommikul koera koerahoidu. Tegu on 8 kilogrammiga karva ja halba iseloomu, ta ei ole just hommikuloom. Ta on end ilusti diivanile vôi voodisse teki alla peitnud ning teeb üllatunud näo, kui teda esikusse kutsun/vean/käsutan/urisen. Pakin kõik oma kotid rattale ning alustame koeraga teed hoiu poole. Jalutades on see 15 min, rattaga 7 minutit. Hommikul pahura koeraga on see 18 minutit. Mäest alla pidurdab ta ning markeerib. Ma ei lase tal väga diivatseda, aga ta suudab oma kehakeele ja koonuga väljendada, mida ta arvab meie igahommikusest rutiinist – enne kella üheksat ei ole mõtet toast lahkuda.

Koerahoid on päevakeskus inimestele, kellel on insuldist põhjustatud ajukahjustus. Mis tähendab, et kannatlikkust peab seal olema. Tädi tuleb oma rulaatoriga või tädi, kes ei näe paremast silmast vôi meesterahvas, kellest ma ei ole veel aru saand, kas tal on Skåne dialekt vôi on tal kõnehäire. Koer on jummala rahul. Kui ta kuskil Mariaplani juures saab aru, et ”ahaaa, me läheme koerahoidu”, siis paneb kolmanda käigu sisse ja ma võin rahulikult väntama hakata.

Ning siis on 12 minutit imelist rattateed kesklinna. Muidugi kui tuul ei puhu 9m/s või rohkem, sest siis ma keeldun sõitmast. Pedaalin mööda sadamast, kala kokkuostust, Rumeenia veoautojuhtidest, kes prügikotid on puude otsa riputand (sest siis ei näe neid?) ning kui ma surun end vastumäge, väntab minust mööda ema, kellel on 4aastane laps pakiraamil. Ta on hooletu ning räägib rahulikult lapsega. Okei, mul on naelkummid, see tõstab vändates raskusastet… aga õnneks näen, et tal on elektriga jalgratas. Täiesti ebaaus.

Järntorgetile jôudes proovin sõbralikult kõnni- ja rattateed jagada musta riietatud inimestega. Väsinud üliõpilased ning kontorirotid, kes sisutühjalt vaatavad enda ette. Arvan, et bussijuhtidel on boonussüsteem, et iga alla aetud jalgratturi kohta saab 500SEK ekstra palgalisa.

Väntan mööda suve ootavatest food truck’idest ning välikohvikutest. Kohalikud kerjused ei ole veel tööle tulnd. Talvel alustavad nad 10 ajal.

8:20
Kontoris tervitan inimesi. Iga kaheksas vastab terele. Enamik neist jõllitab ekraani ning ma konstateerin, et mu ülemus endiselt ei vasta terele. Isiklikult ei tasu seda võtta, sest see on meie töö eripära – meil vôib puududa (enamasti puudubki) sotsiaalne oskus.

Ning sukeldume vaikusesse. Kui keegi sind otseselt ei kõneta (kui ka siis) siis ollakse tasa ja jõllitatakse ekraani. Muss mängib kõrvaklappidest ning enamik vestlusi peetakse chati-programms. Ma joonestan suuri metallist konstruktsioone, mis on neli meetrit pikad ja laiad ning mis peavad merepõhjas 20 aastat töötama.

9:30
Kohvipaus. Linna parima vaatega köögis joome kohvi ning räägime, kuidas nädalavahetus on olnud või kirume ilma. Teisipäeval on täitsa okei seda teha. Kolmapäev on selline küsitav päev, siis ei saa nagu uutest plaanidest rääkida.

11:30-12:30
Lõuna. Mul on kaasas eilne kanasupp ja kaks juustuvõileiba. Seisan köögis ja proovin valida strateegilist kohta, kus süüa… Kas räägime lastest (need vähesed naised, kes meil siin on, üks neist on rase), kas räägime remondist või räägime nädalavahetusest. Mmm, võtan selle remondigrupi. Üks poistest parasjagu lahutab. Ma olen temaga varem ka töötanud ning kurb on kuulata. Tüüp käib naisega nõustamises, et lapsevanemad edasi olla, kuid mitte koos elada. Ta plaanib korterist naise välja osta, sest siis on ta naisel käsiraha, et osta endale korter. Ning tütar on iga teine nädal nende juures.

Töötamise vahepeal helistab Eva-Maria ning küsib eesti keeles: “Kas sa töötad vôi teeskled töötamist?”, mis on õigustatud küsimus. Istun parasjagu arvuti taga ning näpin oma telefonist Facebooki, loen kiirelt eestikeelseid blogisid. Üks emapuhkusel olev naine Ameerikas peab naljakat blogi, mille nimi on “The Ugly Volvo” ning Instagramis matšokultuurist rääkivale kontole pannakse kaks korda päevas väga põnevaid sissekandeid. Nädala rääkija/pildijagaja on 19aastane Lähis-Ida päritolu poiss, kes ei taha end sooliselt paigutada kuhugi poole.
Kiidan takka, kui Eva-Maria räägib imetamisest, oma laste karjatamisest ning ta sugulastest ning meie pidevast/endisest kultuuride põrkumisest.

16:00
Kaerahelbepuder. Isegi poisid, kes mu ümber istuvad, naeravad, kui mul söögiaegadest viis minutit üle läheb, sest ma muutun … armsaks draakoniks. Pingelisematel perioodidel on üks neist teinud koosolekul pausi ja öelnud, et me jätkame pärast mu vahepala söömist.

18:45
Täna on trennipäev, sellepärast ka nii pikk päev tööl.

Klubi, kus olen treeninud kolm aastat, on kesklinnas, rattaga ainult 3 minutit. Lehvitan möödudes kontori vastas istuvale kerjusele. Suvel on seal väga armas naine, aga praegu on meestehooaeg. See ei saa olla just väga fun, istuda sitas suusailmas ja oodata raha.

Klubi ukse avades lööb ninna vietnami salvi ja vanade saabaste lôhn. Poksikindaid teatavasti ei saa mingi valemiga pesta … Ning see ajapikku korjab külge väga erilise lõhna/haisu.

Tai poks on super. Juba klubi on üle prahi, minusuguste tädide kõrval treenivad meitstrivõistlustel käivad tüübid ning õhkkond on täis austust ja nalja. Poolpaljad väga kaunid mehekehad ning enesekontroll ning austus.
Jätkan 1,5 tunni pikkuse trenniga, mille lõpuks saabub mu pähe vaikus ja rahu. Mind lüüakse kõhtu ja ma löön tagasi, ma kiidan takka, kui mu partner higi voolates jalalööke teeb. Ma leian, et mäng 10 minuti jooksul teha 100 burpee’d, on täitsa tore. Rõhutan, ma ei ole supervormis ning kaalun 80 kg. Mul on piisav rasvakiht jama näen välja, et ma enamasti jalutan koeraga, mitte ei treeni intensiivselt neli korda nädalas. Aga koogid ja alkohol on seda väärt.

Dušš, naistega riietusruumis rääkimine. Naermine.

Kuna treenin ilma prillideta ning olen suht kehv inimeste äratundmises ning nimedes … Siis ilma Fbookita ma ei tea, kellega ma just rääkisin. Vahel kui trennis partnereid vahetame, tunnen ta kehakeele järgi ära, aga nägu – seda inimest pole ma kordagi näinud.

20:48
Rattaga koju, vannun kui Stigbergstorgetile üles väntan. Vaatan mööda sõitvaid tramme, mis on täis inimesi ning väntan veel kaks mäge.

Mu imekaunis abikaasa on teinud õhtusöögi. Sügan koera, räägime tööpäevast, ta teeb kommentaari, et ma pesku nõud… Ma teen kiisu-miisu nägu ja proovin seda vältida, aga kaotan.

Ning siis voodisse, koer magab köögis, kuigi ka igal õhtul on tal suhtumine: “Mis mõttes, ma ei ole kunagi sellest kuulnud, et ma peaksin kööki oma pessa ronima!”

Kuna me môlemad abikaasaga näpime oma nutitelefone liiga palju, on meil reegel, et pärast 21:30 me telefoni ei näpi. Ainus, kes sellest kinni peab, on koer.

22:36
Idee järgi on magamisaeg kell 22, tegelikkuses palju hiljem.

Praegu loen rootsi keeles raamatut “Ladies number one detective agency”, aga konstateerin, et inglise keel on palju sobilikum selleks. Esimesed kaks sellest sarjast lugesin inglise keeles ning Aafrika on siis palju kaunim.
Silm vajub kinni ning lükkan oma jääkülmad varbad abikaasa karvaste jalgade vastu. Ta kiljub nagu naine ning kodub igaõhtune vestlus. Tema küsib, miks ma oma varbaid teki alt väljas hoian ning mina süüdistan oma madalat vererõhku.

Nüüd olen valmis uueks ööks.

postitus aastast 2006 #tbt

Ilmunud algselt blogis 5. juulil 2006. Päevad pärast seda, kui olin esimest korda kolinud Tallinnasse, et alustada tööd Õhtulehes ja paar kuud pärast Rüblikusse armumist.

Kodutustest.

Väljas on ikka veel paplid, ainult et seda valget vatti ei tule enam tuppa, kui akna avad. Ma olen viimased päevad, umbes nädala, olnud nagu unes. Nagu unes.

Teate seda tunnet, mis vahepeal unenäos ringi kõndides tuleb  et kui ma kohe avan silmad, siis ma ärkan üles ja kõik on jälle endine, nii nagu peab? Ma kõndisin täna, näpus kotid stafiga, mida ma võibolla ei vajagi, ja mõtlesin: just nüüd, just nüüd ma avan silmad ja kõik need inimesed, need võõrad munakivitänavad, need saksahispaaniavenesoomeinglisekeelsed sõnad kaovad mu ümbert ja on jälle rongid ja pääsukesed akna taga ja Rüblik köögis, kohe tagasi tulemas ja Miuks istub akna peal ja piiksub pääsukestega vıidu.

Aga see ei tule tagasi. Miuks istub võõra diivani all juba teist päeva, asjad on kastides ja elu on nihkes, kõik on valesti. Ma olen kodutu, töötu (poolteist nädalat veel), kohe ka rahatu, kõik kallid on must kaugel ja ma ei saa selle kivist linna raskusega hakkama.

Ja midagi polegi veel juhtunud.

Ma olen kandnud kaste kolmandalt alla, alt kaubikusse, kaubikust välja, väljast kolmandale. Ma olen kandnud miljon kilo prügi ja saasta ja aastate jooksul kogutud elu, kõik väärt nüüdseks vaid prügikasti. Mu kehas on haruldased kohad, mis ei valuta ja ihupinda sinikateta kohtate sama sageli, kui Togo meeskonda jalgpalli MMi finaalmängus.

Sul on ilus keha, aga võõras lõhn.

Ma ei saa enam aru, mis mu elu on. Ma juba teadsin sel pärastlıunal paar kuud tagasi, kui ma läbi kevade Rübliku juurde jalutasin, et nüüd hakkab kõik minema aina enam nihkesse.

Ma olen alati olnud üksinda ja enam ma ei ole.

Ma olen alati olnud Tartu ja Tartu on olnud mina, aga enam ma ei ole.

Ma olen alati pidanud oma hambaharja kaasa võtma, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks  ja nüüd on mul koht, kuhu ma seda kaasa ei võta.

Ja ma ei saa aru, kas nüüd peabki kõik nii minema. Et mu unistused on käeulatuses, mıned vaid 186 kilomeetri kaugusel, ülejäänud teostatavad. Kui ma vaid tahan, kui ma vaid jaksan, kui ma vaid ei kao iseenda melanhoora sisse ära.

Ma ju ei kao. Kõik on ju tegelikult hästi. Nüüd. Nüüd on kõik möödas. Nüüd saab jälle rätm tulla. Nüüd saab kivisest linnast kodu ja kõrged laed vaatavad mulle hommikul otsa; mitte enam see puumaja teine kor rus, Sass Henno “Mina olin siin”-kööktuba pitsapoe vastas, kuhu lakke ma ühel palaval laupäeva pärastlõunal kirjutasin ahjuvärviga suurte tähtedega “She fell into your room”.

[Sest et. Ma kukkusin ta tuppa ja Donnie Darko oli just sel päeval olnud ja ma kukkusin ta tuppa ja me lebasime põrandal ja rääkisime jaburusi ja ma mõtlesin, et ma pean selle üles kirjutama, sest mulle pole kunagi varem midagi nii ilusat öeldud ja ma muidu unustan ära  ja ma ei kirjutanudki üles ja ma unustasingi ja ärkasin hetkeks, kui linnud akna taga karjusid ja ta oli ikka veel seal, minu kõrval, minu küljes, minu vastas, minuga  ja on senimaani. She fell into your room. I fell into your room.]

Ja need emotsioonid. Ma ei oska nendega ka hakkama saada. Ma lähen kingi ostma ja ma suudan ainult Rüblikust rääkida. Ma olen rõvedalt roosa kogu aeg. Ma olen muutunud inimeseks, keda ma ei mõistnud (ja seetõttu ei kannatanud) terve oma eelneva elu.

“Ma ei ole kunagi naernud lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik. Kuni praeguseni.”

“Sul on vikerkaaresilmad.”

“Sa oled lihtsalt nii super, et ma ei saa aru, kuidas sa minu oma olla saad.”

Ja muidugi see, kuidas ma teen esimest korda nii paljusid asju, mida ma varem olen suud kõverdades lugenud naistekatest või vaadanud romantilistest komöödiadest. Ja see kõik ongi päris, kõik ongi olemas, miski pole välja mõeldud, lihtsalt tuli ära oodata, mil see minuga juhtub.

Mul on nii kahju, et Portugal kaotab, aga ma olen nii unenäos, et sellest ei saagi väga midagi olla. Massiivne kivist linna masendus, massiivne üksindusemasendus ja kõik see. Kõik.

Ma tahan olla Miuksuga koos diivani all, kuni see kõik läbi saab ja kodutunne ja harjumine ja muu tagasi tuleb.

Ja mu arvuti on katki. Word ei tööta. Wifi ei tööta – tähendab, nüüd natuke töötab, aga ütleb, et limited. Sest meil on kodus wifivırk nimega skulls.

Ühesõnaga. Kõik saab heaks ju, ja ongi mõnes mõttes juba. Või koguaeg. Koguaeg natuke.

don’t change a thing

Täna sõitsin töölt lasteaeda Milale järele ja mõtlesin, kui väga on mul vedanud. Ma olin lihtsalt üleni nii rahul ja õnnelik, et ma tundsin seda isegi oma varbaotstes. Teate küll seda tunnet? Kui isegi varbaotsad on üleni õnnelikud ja rahul, et natuke kergelt surisevad, siis sa tõmbad varbad korraks konksu, et nagu veenduda, kas sa mitte juhuslikult ei näe und, aga siis ongi nii, et ei, pole uni, täiesti reaalsus.

Pisiasjad. Pisiasjad, mida ei muudaks mingi hinna eest hetkel. Sest need pisiasjad, need klapitavad mu elupusle praegu nii mõnusalt kokku, et ma lihtsalt saangi olla ainult rahul.

Siis mõtlesin ma veel sellele, kui paljud inimesed päriselt ikkagi tunnevad igal hommikul, et nad ei jõua ära oodata, millal jõuaks tööle ja õhtul lahkuvad kontorist tundega, et nad on ÕNNELIKUD, et saavad sellises kohas töötada, sellise kollektiiviga. Ja ma ütlen hüvastijätuks, et näeme homme, mu kallid, ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Et need inimesed on juba paari nädalaga nii kalliks saanud. Just the way you are.

Või siis mingid muud pisisuurasjad. Paar ülilumist liugu mööda mäge, mis pole isegi mitte mägi, vaid pigem selline… lohk. Meie Klooga oma kelguLOHK, sest mägesid siin ei leidu. Aga üks või kaks liugu mööda seda… lohku, ja siis üks lõkerdav laps ja palju roosasid-rõõsasid põskesid ja natuke külmi sõrmi.

Ja siis kaks tundi järjest Jamie Oliveri ja õhkamist, mis sööke kõike võiks teha… ja ma saangi päriselt minna poodi ja OSTA süüa, täpselt seda süüa, mille järele on isu. Ma saan minna poodi ja osta endale liha, et teha Jamie piri-piri pork bellyt ja ma mõtlen, kui suur vedamine see ka tegelikult on.

Ma lõpetasin just Eia Uusi raamatu “Aasta Pariisis” ja ma vist olen jätkuvalt selle lummas, kuidagi tajun maailma jälle värvilisemalt ja magusamalt, hommikukohv lõhnab tugevamini kui muidu ja kohatud inimesed liigutavad sügavamalt kui vahepeal ma neil end liigutada lasin. Ning me kuulame Milaga autos kas või kakskümmend korda järjest “Thinking Out Loudi” üht väga special versiooni, mida olemegi maailmas võibolla ainult meie kahekesi (+1) kuulnud…

and I’m thinking out loud, et ma olen oma elusse armunud. Niimoodi liueldes tundub, et üle saab ka kõige raskemast ajast või hetkest või päevast. Ja võibolla panin ma selle endale siia kirja, sest ma tean, et nädala pärast, või kahe, või kuue – aga ühel hetkel kindlasti – tunnen ma, et see tunne, mis mul on praegu, ei saa olla võimalik või et see ei tule tagasi. Kui jälle on nii raske, et murrab ja varbaid ei tunne üldse – siis on mul see siin kirjas tuleviku-Daki jaoks.

Läheb küll. Kõik läheb mööda. Hea muidugi ka, aga eriti siiski halb läheb mööda. Et hea saaks jälle tagasi tulla.

uuel aastal uue h(ell)ooga

Eile ja täna on mul olnud selline tunne, et tahaks tantsida. Muidugi, tõesti, ma olen tegelikult suhteliselt läbsu ja päriselt tantsida ei jõua (enam!) isegi süüa tehes hästi, aga see-eest on täiesti täis laetud kõik mu kreatiivsed kontod ja mul on tunne, et ma olen lõpuks, jälle, uuesti, taaskord jõudnud oma eluga täpselt sinna, kuhu ma olen pidanud jõudma.

Muidugi ei saa öelda, et KÕIK oleks hästi. KÕIK pole kunagi hästi. Muidugi jookseb autoaku tühjaks esimesel tööpäeval ja muidugi ei jää juhipoolne uks kinni järgmise nädala esimesel tööpäeval, ja muidugi on pingeid siin-seal-kolmandas, aga kõik see tundub mind hetkel mitte häirivat ja suur osa sellest on tänu neile inimestele, kes mind ümbritsevad.

Nagu ma mainisin, ümbritsevad viimasel ajal mind ääretult inspireerivad naised. Ma ei tea, ma ei usu, et on juhuslik, et ma Barbi Pilvre juhendamise all magistritööd kirjutan (mis mind jätkuvalt tohutult inspireerib – nii palju suisa, et kõik on pudru ja kapsad ja KÕIKE TAHAKS KOHE KIRJUTADA OMGOMGOMG KUIDAS SEDA ASJA TEGELIKULT TEHAKSE ET KÕIK AKADEEMILINE OLEKS!?). Ma ei usu, et on juhuslik, et ma sattusin tööle Hello! toimetusse, kus mind ümbritsevad päevast päeva nii ääretult toredad naised. Ei usu, et on juhuslik, et ma tutvusin tööalaselt veel ühe ääretult inspireeriva naisega, keda ma välja ei hõika siin, sest – poliitika! – aga ma lihtsalt tunnen, et kõik loksub ja sätib end paika.

Mangi horoskoop lubab uueks aastaks tohutult tööstressi ja pingeid. Õnneks lubab ka piisavalt sissetulekuid, mis küll läbi augu taskus kaovad – aga see on minuga alati nii. Ja noh, üllatusena lubab Mang, et rasestun veebruaris ja “on õigustatud küsimus – kellest?”. Ma kohe kujutlesin, kuidas Mang horoskoopi koostas, mu tähti uuris ja mõtiskles: “Oh, see Daki, ma tean teda küll… Internetis nii palju seksist kirjutanud, et näed, siin on näha, et titt taga – no aga ÕIGUSTATULT, KELLE OMA AHH?!”

Peab aga mainima, et eelmise aasta Mangi horoskoop – nagu ka möödunud – on läinud kõhedusttekitavalt täppi, seega ei ole ma just üleliia õnnelik, et mulle lubatakse üldgeneraalselt sitta aastat. Aga vähemalt juunis lõpetan kooli, seda Mang lubas! No ja tegelikult see tööstress, teate, see on tegelikult üsna tore. Päriselt. Juba enne polnud mul eriti aega muretseda pseudoprobleemide üle (kuigi ikka väga üritasin ja tahtsin), siis nüüd ei ole seda eriti.

Nii et ma tunnen, et ma olen täiesti sõiduvees. Sest asjad peavad lõpuks laabuma. Oh, muidugi tulevad uued asjad ja uued sõlmed, sest iga nädala alguses ohkan ma jälle Lemmikule, et KAMOON UNIVERSUM, kas nagu hetkeks korraks ei saaks nii, et ei peaks end sõlme mõtlema, kuidas kasvõi igapäevast logistikat korraldada, aga sellegipoolest. Sellegipoolest ma tunnen, et elu on jälle alanud.

Ja ma saan teha IGA PÄEV asju, mida ma armastan, ja ma teen neid asju tööna või eneseharimise eesmärgil. Tahaks siia visata klišee, et I am the 1%, aga tegelikult ma loodan südamest  – ja ka tean – et neid inimesi, kes saavad IGA PÄEV teha asju, mida nad armastavad, on õnneks palju-palju rohkem kui 1%.

Armastage, mu sõbrad. Ka uuel aastal.

PS. Re: mu uus päisepilt. Ma ei tea, mis on kuusenahad. Peate Milalt küsima.

aasta 2014 küsimustes

Juba viimased üheksa aastat olen ma püüdnud aasta lõpus endale otsa ja hinge ja seljataha ja kuklasse ja varvaste vahele vaadata ja ausalt endalt küsida: kuidas läks? Mis sai tehtud? Mis jäi tegemata? On kordi, kus need küsimused korduvad – sest elumustrid korduvad. Kui ma vaatan neid möödunud küsimus-postitusi, siis siin on hulgas aastad, kus… ma alustasin küsimisega siis, kui ma polnud veel kohanud (kohanud-kohanud, tundsin teda ju ometigi ammu muidugi) oma esimest armastust/abikaasatki! Ja saati siis kõik see muu, mis on kõigi nende aastate jooksul juhtunud…

Ka aasta 2014 on olnud ääretult eriline. Ma ikka vahel mõtlen, et kas on mõni aasta, mille kohta ma võiks öelda: rutiinne. Oli täiesti rutiinne. Et ma ei kolinud kordagi, ei rasestunud, ei abiellunud, ei lahutanud, ei vahetanud tööd või… Polegi sellist aastat.

Sest jälle saan ma küsida ka sinult, mu sõber…

Mitu korda sa taaskord pappkaste pakkisid? Mitu korda heldimuse ja kurbusega raamatuid kokku lappasid? Mitu korda jooksid toa ja auto vahet, et kõik asjad õhtuks ära saaks? Mitu korda avastasid, minnes tagasi korterisse, kuhu oli jäänud veel paar kasti, et on puruks astutud su uhiuued veiniklaasid ja nipet-näpet veel? Mitu korda tundsid surmahirmu, mitu korda eluvabanemist?

Mitu korda võtsid ülipika nädalavahetuse lihtsalt selleks, et olla armastuse sees ja lihtsalt nii, et kuulata, kuidas keegi su kõrval hingab? Mitu korda tundsid neid käsi oma kehal ja said aru, et sa oledki kellegi jaoks maailma kõige ilusam inimene? Mitu korda sa istusid x-aegadel ja vaatasid imetlusega, kuidas maailma kõige andekam inimene tinistab kitarri ja lindistab ja laulab, ja sageli kasutab laulmiseks sinu antud sõnasid, või siis sõnu, mis muul viisil on MEIE jaoks olulised? Mitu korda sa nägid, kuidas tema sind salamisi jälgis, kui sa kirjutasid oma asju, keskendunult, unustuses…

Mitmeid kordi ärkasid sa üksi? Mitmeid kordi kaksi või kolmi või nelj-i? Mitu kassi elutses sel aastal su kodus? Mitu korda Pesaleidjas käisid kiisusid silitamas või tegid annetuse mõne armsa looma heaks? Mitu korda nutsid rõõmu- ja kurbusepisaraid, kui üks eriti õnnetu, surmasuust päästetud kass jõudis lõpuks Oma Koju? Mitu korda olid enne frustratsioonist pea kaotanud, sest kolm kassi on ikkagi liiga palju ja kuidas, kuidas jagada kõigile armastust, kui nad omavahel on nii tülis?

Mitu korda istusid vihmas ja vaatasid, kuidas inimeste unistused täituvad? Või mitu korda seisid vihmas ja ootasid Maikenit, et saaksid panna inimeste unistused täituma? Mitu korda jäid katkise autoga teele, mitu korda pidid täiesti üksi taas hakkama saama? Mitu korda pidid taluma oma isa natuke halvustavaid kommentaare, aga samas mitu korda te jällegi südamest südamesse saite rääkida?

Mitu korda sa olid siiralt rõõmus, et su lähedastel on lõpuks elu kõik joonel? Ja mitu korda sa istusid ja mõtlesid, et nendega võrreldes, ükskõik kellega võrreldes oled sa ikkagi elu lõpuni vist üks failure, keegi, kes iial ei saa hakkama? Mitu korda nutsid, mitu korda karjusid, mitu korda vaikselt pisaraid neelasid, mitu korda hakkasid ootamatult nutma sel hetkel, kui sul oli LIIGA HEA ja sa lihtsalt EI SUUTNUD SEDA KÕIKE TALUDA?

Mitu kinoseanssi? Mitu teatrikülastust? Mitu ID-kanali maratoni? Mitu kaotatud sidet sõpradega, mitu leitud uut sõpra? Mitu esimesest silmapilgust armumist? Mitu awkward Tinderi-kohtingut? Mitu uut üheöösuhet? Mitu uut kuulujuttu, mitu uut laimujuttu, mitu uut anonüümset trolli internetis, kes sind rändom põhjusel vihkavad?

Ja samas siiski – mitu oli neid päevi, kus sa ärkasid ja olid kõigega rahul? Või siis, vähemalt, tundsid, et kõik on händlitav – I can do this shit, this game is easy! Või siis, samas, mitu täiesti jalust niitvat elumuutust? Mitu päeva sa kõige kauem järjest nutta suutsid? Mäletad seda päeva, mil sa otsustasid, et sa enam ei nuta? Et sa armastad tingimusteta? Ja mäletad, kuidas pärast seda kõik muutus? Kui sa suutsid vabaks lasta?

Mitu uut avaldatud raamatut? Mitu täiesti awesome raamatuesitlust? Mitu imelikku autosõitu, mitu tünnisaunas istumist ja maailmaprobleemide lahkamist? Mitu veinipudelit sai avatud Hispaania lõunaranniku terrassidel? Mitu eeslipaid, mitu lambamusi, mitu uut koera su elus ja mitu purunenud rehvi?

Mitu uut sõbrannat, mitu kaotatud sõbrannat? Mitu korda sa ütlesid inimestele, et sa neid armastad? Mitu korda sa pidid eri allikatest kuulma, kui kohutav inimene sa siiski oled? Mitu korda sa pidid eri allikatest kuulma, kuidas inimesed, keda sa pidasid sõpradeks, on reetnud su usalduse lõplikult? Mitu korda sa nutsid ja väänlesid mõtte käes, et sa võibolla tõesti oled teinud oma inimesehinnangutes rängad vead?

Mitu artiklit kirjutasid sa nii, et pidid vahepeal sügavalt hinge tõmbama, sest kõik oli liiga terav ja karm ja värske? Mitu eid said oma töökandideerimistele? Mitu korda sa justkui ei kandideerinud, aga vestlusele minnes said ühtäkki aru, et tegelikult tahetaks sind vabalt juba esmaspäevast tööle? Mitu korda sa tundsid, et sa pole kellelegi vajalik? Mitu korda sa tundsid, et kõik on su ära unustanud? Ja mitu korda sa tundsid, et see kõik on vale ja pseudo, et tegelikult, tegelikult oled sa päris palju väärt?

Ja mitu korda vaimustusid sa oma erialast nii, et silmist lõi sädemeid? Mitu korda jooksid kooli poole, sest ei suutnud esitlust või loengut ära oodata? Mitu akadeemilist artiklit lugesid, mitu kirjutasid? Mitu lehekülge magistritööd oled jõudnud ära kirjutada?

Ja siiski lõppeks… mitu korda ütled oma lapsele päevas, et teda armastad? Mitu korda ütled oma lemmikutele päevas, et neid armastad? Mitu korda oled öelnud oma elupäästjatele, et sa neid armastad ja võimalusel püüad tasuda?

Siit edasi läheb kindlasti ainult paremaks. Peab minema.

Head 15ndat, mu kallid. Paaritud arvud on alati ägedamad kui paarisarvud.

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012, 2013)