Tag Archives: insomniac

unedes ma kolin

Argielu, Läbi fotosilma 6 kommentaari

Ükskord tegin ma oma külmkapist pilti, või noh, siis kui see külmkapp oli veel minu ja Ruumi oma. Sest ma tahtsin rääkida sellest, kuidas meil olid alati kapis kõige imelikumad asjad. Pärissööki nii vähe kui võimalik, tavaliselt õhtusöögi jagu, kuid külmkapi ukseriiulid olid alati täis erinevaid purke ja purgikesi.

“Mm, condiments!” mõmises Ruumi. “Mul on suva, kui mul süüa ei ole, aga mul PEAB olema seda Siberist toodud härjapõlvlaste meisterdatud sinepit!”

Niisiis tegin ma selle pildi, et näidata ja võibolla ka üles lugeda, mis meil kõik kapis leidub.

condiments

Aga siis… siis juhtus elu. Nagu ikka. Ja nüüd on mu külmikusahtlid suhteliselt tühjad ja ma tahtsin ükspäev hakata condimentside riiuli ees Selveris nutma, no ja naerma ka, sest esiteks on mul fantastiline võimalus neid jälle hunnikute kaupa kokku osta, aga noh, enam ei saa neid ju Ruumiga jagada.

Ega kuulata, kuidas ta köögis oma söögiga räägib.

Nii palju asju.

Kõige sellega seoses on mul üks korduv unenägu. Paar kuud tagasi, kui eks teatas, et Ruumi peab välja kolima, et ta saaks Nõmmel oma asju ladustada, hakkas mu aju tööle nii, et ma nägin umbes igal öösel unes, kuidas ma elan kuskil ja otsin taga kadunud tuba. Et ma tean, et kuskil on see tuba olemas, aga ma olen ära unustanud, kus. Sest mul oli HÄDASTI seda tuba vaja. Sest ma ei tahtnud, et Ruumi ära koliks või et eks oma asjad sisse tooks, sest see kõik tähendas ju tegelikult seda, et ma loobun Nõmme korterist ja kolin ka ära. Sest no way ei ela ma edasi niimoodi nagu senini. Selles ebakindluses ja selles kõiges. Et pole ei liha ega kala. Et jagame mingit kinnisvara. Milleks.

Ei.

Kui kõik, siis kõik.

Ja kui me Ruumiga maha istusime, et asja arutada, sain ma lõpuks aru, et milleks. Milleks hoian ma kinni sellest korterist, kus aknast puhub tuul ja köögi remont ei saa iial valmis, sest kaasomanik keelab teha remonti nii, nagu mina seda tahaks.

Milleks.

Kellele.

Ja siis juhtus juba kõik veidi kiiremini.

Siis ma hakkasin unedes nägema, et ma kolin. Kolisin ärkvel olles ka, umbes ühe päevaga pakkisin kõik pasa kokku, natuke jäi maha, natuke ei mahtnud auto peale ja sellest veel natuke on praeguseks jäädavalt kadunud ka. Natuke teeb kurvaks, muidugi. Või noh. Isegi palju, vahepeal.

Ja unedes ma kolin igal öösel. Ma ei saa magada, sest ma muudkui kolin. Eri versioonides, eri kohtadest eri kohtadesse.

Ja täna öösel oli mul FANTASTILINE võimalus saada kombouni – ma kolisin JA otsisin taga kadunud tuba.

FFS!

Samas, eks.

Hetked nagu praegu.

Jäänud on umbes kaks kotti Mila riideid sorteerida. Ja veel mingi nipet-näpet. Välja mõelda üht-teist. Leida nagid ja neile kohad. Noh, siuke… nipp-näpp.

Ja ma ärkan ja mul on köök. Päris köök. Mul on pliit, kuhu teha soovi korral tuld, aga mitte kohustuslikus korras. Mul on laudpõrandad ja aknast tuleb palju valgust ja akna taga on lumi ja männid ja koerad ja rongid ja vaikus ja sinine taevas, vahepeal ka täiskuu ja lumesadu, vahel isegi need kaks korraga.

Ärkan ja mõtlen, et kui ma igal öösel unedes ei otsiks taga kadunud tube ja ei koliks pidevalt, siis ei olekski mitte millegi üle kurta. Absoluutselt poleks.

Kergendus on sõnulkirjeldamatu. Et üks etapp sai nüüd läbi. Läks teistmoodi kui plaanitult, venis kohutavalt pikaks ja valuliseks, aga lõpuks on asjad selged. Nõmme pole enam kodu.

Nüüd on meil uus kodu.

 

23

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 22 kommentaari

Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.

Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.

Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.

Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.

Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et

kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.

Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.

Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.

Mida sa ootasid kõik need aastad?

Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.

Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.

Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.

Nagu sa praegu teaks.

Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?

Õige jah, need pelmeenid.

Ikka veel püdel mass.

Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.

Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.

Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.

“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike

sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb

absoluutselt kõike.

märgid ehk kuidas mu peale möriseti

Argielu Leave a reply

PardipesaInimene otsib alati märke. Nii minagi. Näiteks registreerisin möödunud neljapäeval (7. kuupäev!) ära oma firma Pardipesa, taotlus rahuldati järgmisel päeval (8. kuupäev! Minu elutee number! Peab ju olema hea enne!), kõik see toimus novembrikuus (11! Kõige parem numbrikombo üldse!).

Reedel läksin panka, et ära teha firmale pangaarve. Telleri nimi oli Ausmees (!) ja sel ajal, kui me pabereid täitsime, loeti pangas münte, nii et kõike saatis sulnis rahakõlin (!). Naljatlesin, et ju see on hea märk. Ausmees nõustus.

Ja hiljem, kui telefoninumbriga käisin tegelemas, oli mu järjekorranumber 123 (!), mis ju on silmnähtavalt hea enne. Samahästi oleks võinud läbi Elisa kontori ükssarvikud sõita, olin ma sel hetkel veendunud.

Nüüd on asi nii kaugel, et tööd on nii palju (!), et pole jõudnud isegi korralikku kodulehte teha või isegi kuskil kellelelgi ÖELDA, millega ma siis täpselt tegelen. No et uusi kliente saada või nii. On see nüüd hea märk või mitte?

Ja eile käisin Milal hoius järel. Jalutades Solnoki peatuse poole lähenes eemalt kerges habemes mees (vrdl kerges jopes), kes natuke meenutas Simon Neili ja kuna ma ju JUST olin käinud Biffy Clyrol rokkimas, jäin teda kaheks sekundiks liiga kauaks vaatama. Ma harilikult ei otsi silmsidet, sest järgin siiski põhimõtet: don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack.

Sest see on tõsi.

Ahv ründab.

Aga juba oli hilja. Mehe nägu läks – tahaks öelda, et laiale, aga õigem on vist himurale – naerule ja kui ta jõudis mulle lähemale, hakkas ta…

wait for it…

MÖRISEMA.

…

Jah.

Minu peale möriseti.

Nagu… MISASI see on?! See paneb mind kahtluse alla seadma kõiki inimsuhtluse põhialuseid. Okei, kunagi kui ma olin noor ja kuum, siis ikka juhtus seda, et mõni auto lasi signaali või töömees vilistas, aga esiteks ei lase keegi mulle juba kümme aastat signaali ja ei hakka iial oma hingeõhtu vilistamise peale raiskama (mitte et ma enam noor ja kuum ei oleks, OBVIOUSLY olen, ma lihtsalt pole seda tüüpi naine, ma pole vilistatavat tüüpi, heas mõttes, muidugi), kuid ometi leidub mingi tüüp saikot, kes võtab kätte ja iharalt muiates MÖRISEB.

Ma olin nii šokeeritud, et tahtsin esimese hooga kõigile sõpradele tekstida, siis aga leidsin, et lugu läheks liiga pikaks ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas see mörisemine on mingi uus moeröögatus? Et äkki peaks ka hakkama inimeste peale mörisema?

Või siis võtaks kasutusele Bill Bailey eilse killu: “Sorry, can’t talk to you right now, having a cognitive dissonance.”

Kurat, ja praegu hakkasin ma mõtlema, et see kild ikka ei olnud nii. Oli või?

Appi, mu aju möriseb mu peale.

Nojah.

THIS IS WHAT YOU GET. Inimesed mörisevad tänaval ja hiljem ei mäleta enam ise mitte millestki mitte midagi.

Elu.

Aga et siis mis märgiks ma seda möirgamist võtma peaks? Et lähiajal on oodata animaalseid elamusi? Või et küllap ka Pardipesa möirgama hakkab? Või et hoidku ma parem heaga meestest eemale, sest nad on saikod?

Küsimused, küsimused, küsimused…

Santa’s Kitchen in the works! #garage48

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Garaaži teine ja kolmas päev on olnud totaalne hullumeelsus. Heas mõttes, muidugi.

Reedel magasin umbes kolm tundi, kimasin hommikul venue‘le kohale, et olla valmis järgmiseks checkpointiks, kus tuli aru anda, kaugele me jõudnud olime. Kõik oli positiivne, näis, et me oleme täiega graafikus ja edasine tuleb smooth sailing.

Oi-oi-oi, mis siis saama hakkas. Kõigepealt selgus, et front end ja back end ei saa omavahel ühendust, mis tähendas, et kood jäi seisma. Ja siis, mentorite abiga, saime aru, et peame alustama täiesti nullist. Erki, arendaja, hindas oma enesetunnet kümne palli skaalal lihtsalt ja konkreetselt: “Miinus üks.”

Mina? Kaalusin enekat.

Siis kaalusin, et äkki ma lihtsalt sõidan minema ja ei tule kunagi tagasi, vahetan identiteeti ja siis leidsin, et ma ei saa ikka seda teha, aga ÄKKI kui ma olen hästi liikumatult paigal, siis keegi ei näe mind ja kõik saab lõpuks korda.

Korda lõpuks saigi. Mõne tunni pärast hindas Erki oma enesetunnet kümne palli skaalal juba kahega, mis on ju optimistlikult kolmepalline tõus!

Vahepeal astusid sisse järgmised mentorid (või  käis see kõik teises järjekorras? Ei mäleta, aju ei tööta üldse enam), kes ründasid mind küsimustega, millest ma ehmusin ja hakkasin kokutama ja ilgelt piinlik oli.

Kogu vahepealse aja mina muudkui helistasin ja tüütasin erinevaid tuntud kokandussõpru, et nad oleks nõus meie demoversioonis kaasa lööma ja juba olemasolevaid oma lemmikretsepte soovitama. Siinkohal suured tänud toidublogijale ja muidu fantastilisele inimesele Juta Raudnaskile Umami.ee-st, muhedale literaadile ja toidusõbrale Aapo Ilvesele, vanale heale sõbrale ja muuhulgas ühele kõvemale Eesti show barmanile Marko Hadele Vabankist ning Merrit Kihole kodurestoranist MerMer, kes kõik olid nõus kiirelt reageerima ja oma maitsvaid retsepte jagama.

Järgmine presentatsioon läks juba rõõmsamate uudiste saatel ja klahviklõbin taustaks, veeres päev öösse, meie testisime õhtu lõpetuseks Marko jagatud jõulukakaod Marianne ja sealt edasi jätkasid disainer Margit ja arendajad Erki ja Ali tõsist tööd, mina võtsin ette sotsialiseerumise lätlastega ja muuhulgas sõitis üks tüdruk madratsiga treppidest alla.

Kogu see üritus on olnud totaalne emotsioonide karussell. Vahepeal oli motivatsioon nii maas, et nimi Satan’s Kitchen tundus äpile palju kohasem. Tänane päev on olnud minu jaoks leebem, meie marketingi spets Vadym Ukrainast võttis presentatsiooni tegemise enda peale  ja mina püüan kuidagi oma aju tööle saada, sest ma olen unustanud täna muuhulgas näiteks:

  • kuidas trepid töötavad
  • kus trepid asuvad, ise trepi ees seistes
  • kuidas uksed töötavad
  • mis mu nimi on
  • kus  ma olen
  • ja umbes miljon korda, mida ma tegema pean

Samal ajal töötab aju täistuuridel, püüdes kuidagi hoomata, millesse ma end mässinud olen ja mis sellest äpist homme või nädala pärast edasi saab. Tööhulk, mis on ees, tundub tohutu – ja ongi seda. Kes selle kõik ära teeb?

Aga nüüd pakivad kõik asju, meie poole on teel president ja jätkub õhtu kõige põnevamaga: lõpp-presentatsioonid, publiku lemmiku valimine ja kõigi muude toredate auhindade (sealhulgas peaauhinna) väljajagamine.

Hoidke meile pöialt!

tänavanurgad

Inimesed ja inimeseks olemine 9 kommentaari

Täna oli selline hetk.

Me kõndisime mööda tänavat, kiirustades. Lapsehoidja ootas, laps ootas, aeg oli üle läinud, auto kaugel. Ja järsku ma näen: pisarates, lõdisev, umbes 8aastane poisike tänavanurgal.

“Kas me saame sind kuidagi aidata?” jäin ma keset autoteed seisma, hetkeks segaduses. Teate ju küll – lapsed, eks, tormad võõrale ligi, jumal teab, mida kahtlustama hakatakse.
“Jah…” nuuksus poiss, ja mu süda murdus koheselt. “Elekter läks ära ja-ja-ja… Ja ma ei saa kellelegi helistada ja… Ja ma nii ehmatasin!”

Otsisime välja oma mobiilid, panime poisile jope selga ja lasime tal oma vanematele helistada.

Tõesti, korraks oli kadunud elekter. Sealt ka, kus meie olime, ja isegi MEIL oli natuke hirmus, kuigi muudel põhjustel. Noh et äkki hakkab alarm tööle ja mis siis teha, sest koodi ei ole ja üleüldse, eks. Elekter kaob, kasvõi hetkeks, natuke on selline raputab-reaalsusest-välja tunne. Ja sel poisil oli eriti raputav. 8aastane, üksinda kodus, ja järsku – litaki! Kaob ainus turvatunne – telekas. Kõneaega pole ja sa ei oska midagi muud teha kui tänavale joosta ja tänavanurgal nutta.

Liiklus kihutas mööda, me seisime seal, ta lõdises ja ma tahtsin teda nii väga kallistada, aga nagu ei julgenud ka, ikkagi võõras laps ju ja nii.

Noh, vähemalt oli jope seljas.

Nüüd.

Jumal teab, kaua ta seal ilma meieta seisnud oleks. Nojah, olgem ausad – ka Jaanus Rohumaa tõttas mööda, korraks seisatas, hindas olukorda ja ilmselt veendus, et poiss saab juba abi. Ja tõttas edasi. Mul oli muidugi natuke piinlik ka, et äkki oleks pidanud selgitama, miks me võõraid poisse tänaval jopedega katame. Aga äkki ta mõistis, et oli just samas olukorras, kus meie hetked tagasi, ja et õnneks me olime seal, hetked tagasi. Kui poleks olnud meie, oleks olnud tema.

Me muidugi teadsime, et elekter on juba tagasi, pakkusime, et äkki räägime ise ta vanematega, aga polnud vaja. Saatsime poisi tuppa, ta näitas elektrikapi ette, selgus, et korgid on sees. Kontrollis – jah, nüüd töötab kõik jälle!

Lühikesest vestlusest selgus, et poisi isa, see, kellega ta rääkis, elab Lasnamäel. Tema ei tule, aga ema tuleb varsti.

Nii me ta sinna jätsime.

See poiss natuke kummitab mind. Ma olen liiga väsinud, et liialt minna neisse põhjustesse, miks, aga ikka kummitab. Mu süda murdub mõttest, et kunagi peaks minu laps niimoodi tänavanurgal nutma, ja samas – kui palju kordi olen mina tänavanurkadel nutnud. Mitte küll äraläinud elektri pärast, aga… Teinekord samasuguste triviaalsete asjade pärast – ja teinekord see üks väike triviaalne asi, see võib tunduda TERVE MAAILM. Kogu su turvatunne kukub kokku, sa oled väike ja õnnetu ja ei oska midagi muud teha, kellelegi helistada ei ole…

Seisad siis seal tänavanurgal.

Tegelikult ma olin enamuse tänasest päevast üsna positiivne. Aga praegu ongi selline mixed emotions aeg, kui palju eri asju on koos, kõik nõuavad hingelt oma ja lõppeks istud südaöösel fesaris, vahid avatud tšätiaknaid, kuhu sa oled kõikjale pannud karjatused, et nii, kullakesed, nüüd on mul LÕPUKS aega suhelda ja mul NII VÄGA oleks vaja…

Ja, noh, tänavanurk.

Aga lõpuks on oktoober ja mul hakkab jälle natuke aega olema. Blogi jaoks ka. Ja mul on nii palju asju, mida ma tahan jagada!

Stay tuned, my loves!

nights before

Argielu 2 kommentaari

Unega läheb üldiselt mul hästi. St – kuna Mila on hommikuti üldiselt supermagaja, siis pean ma teinekord põiklema kaasemade põrnitsevate pilkude eest, kui ma julgen kiunatada: “Issand, täna pidi nii vara ärkama, juba kell 9…!”

Iseenesest ma muidugi mäletan mingist uneraamatust, et on täiesti normaalne, kui väikelaps magab öösel 11-12 tundi. No ja kui ta läheb magama 21-22, siis tõusta 9-10 hommikul on ju tegelikult väga normaalne? Muuhulgas mäletan ka hiljaaegu loetud artiklit (ei, oot, ma ise hoopis kirjutasin selle – peaks olema juulikuu Pere&Kodus, lugu unes kõndivatest lastest), kus uneuurija Tuuliki Hion (siis mulle) kinnitas, et Eesti on täis lapsi, kes magavad pidevalt liiga vähe. Oma osa mängivad magusad joogid-söögid ja ülestimuleerimine, teist osa mängivad vanemad, kes laste uneaega lõdvema käega võtavad. Aga nagu mina võtan lõdvema randmega söögiaegasid, siis on teistel oma vaba valik lõtva rannet mujal demonstreerida – sõnaga, iga vanema oma otsus.

Kaldusin nüüd teemast kõrvale, tegelikult tahtsin rääkida, et täna oli üle pika aja üks FANTASTILINE öö, kus ma vähkresin närviliselt poolunest ärkvelolekusse ja siis tagasi, unemaailmas kimbutasid erinevad kollid…

Peamiselt oli närv sees, sest täna pidin ma esimest korda ilmuma täiskoosseisus (st töötava aju ja hunniku pitchitavate ideedega) Naistelehte, kus ma mõneks ajaks (me räägime siis kuust-paarist) kaasa löön. Ja kuna see hoidjaküsimus on ikka lahendamata, oli tänaseks kokkulepe sõbrantsiga, kelle juures Mila pole varem (üksi) olnud ja noh, eks ikka muretsed. Kui hommikul pole eriti aega ka, siis võib outcome olla – vanemad teavad – kahesugune. Kas laps jääb vähemrõõmsalt või rohkemrõõmsalt hoidu.

Ja minema kõndida, saatmas lapse lohutamatu nutt ja hüüded: “Emme! Emme!”, on südantlõhestavalt raske.

Aga tuleb minna. “Poetad pisara ja astud trepikojast välja ja lähed tööle,” ütles ükskord Naabrimees, kui omavahel lapse hoiduviimise traagilisematest hetkedest rääkisime.

Mila on õnneks suurepärane hoidujääja, üksikvanema üksiklapse sündroom ehk. Uued näod, uued situatsioonid – see kõik on nii põnev vaheldus!

Aga see ei takistanud mu närvidel unenägudes trikke mängimast. Niisiis nägin ma terve öö unes, kuidas maja, kuhu ma Mila hoidu viin, põleb maha ja ma pean teda päästma. Koosolekule jõudsin ma unes seetõttu alles õhtul kell 18, mis ajaks oli Naistelehe peatoimetaja kohuseid ootamatult asunud täitma Elmo Nüganen, kes VIHKAS KÕIKI MU LOOIDEID. Ja takkatipuks toimetas K. mulle mingi kirja, kus mind detailselt, pikalt ja põhjalikult maha jäeti, nii et ma ärkasin üles ja olin VEENDUNUD, et kõik, mis vähegi viltu saab minna, täna just viltu läheb.

Olgu öeldud, et ilmselgelt “Selgeltnägijate tuleproovi” mul lähiajal asja pole.

Küll aga jõudsin ma deduktiivmeetodit kasutades järeldusele, et pekkis pole mitte mu uhke telefoni laadija (mille ma juba ostsin uue), vaid hoopis aku. Mis maksab Amazonis umbes 6 eurot, eestis 35. Aga Amazonist tellimine on umbes kolm korda kallim kui aku ise…

Maailm, ma ei hakka sinust kunagi aru saama.

Ja ps. Kuidas töötavad (üksik)vanemad IGA PÄEV seda hoiu-, töö- ja logistikatralli teevad, jääb mulle selgelt arusaamatuks. IGA PÄEV. Okei, asja ilmselt lihtsustaks see, kui hoid oleks üldiselt ühes-kahes kohas, mitte nii, et pead igal õhtul uuesti hakkama orgunnima, et kuhu ja kelle juurde saab, AGA IKKAGI.

Ma olen praeguseks läbi nagu läti raha ja ei ütleks, et üleliiga produktiivne päev oleks olnud.

Huvitav, mida ma täna unes näen.

current list of TV boyfriends/husbands

hoomamatu 1 Reply

…because no one uses the word ‘boyfriend’ about Tom Selleck. See oleks lihtsalt solvav.

Nimekiri ise on ilmselt homme juba teine, nagu ikka stabiilsete, reaalsusega hästi kontaktis olevate isikute teleabikaasade nimekirjad tavaliselt on. Ühtlasi mõned sarjavihjed, kui keegi hädas.

Frank Reagan (“Blue Bloods”)

Jimmy McNulty (“The Wire”)

Malcolm Reynolds (“Firefly”)

Sherlock Holmes (“Elementary”)

 Harvey Specter ja Mike Ross (“Suits”)

Huck (“Scandal”)

Peter Mills (“Chicago Fire”) 

John Reese (“Person of Interest”)

Danny Castellano (“The Mindy Project”)

…Ei tea, kuidas muidu teised üksikemad seda üksikemandust muidu händelivad? Hästi? Mõni nipp? Enne kui ma kedagi neist vaestest kuttidest jälitama asun? Telereaalsuses? Ei?

Olgu siis. Järgmise nimekirjani.

to begin somewhere

hoomamatu 7 kommentaari

Et kusagilt alustada, alustan suvalise koha pealt.

See on naljakas ja natuke kurb, kuidas meid juhivad jõud, mida me igapäevaselt ei adu ja võib-olla polegi iial lahti mõtestanud. Filosoofid, teadlased ja geneetikud muidugi tegelevad nende asjadega juba pikka aega, aga ise peab ka, ei saa ootama jääda, kuni futuristide ennustused tõeks saavad ja me teadvused pilvepõhiseks kolivad.

Veetsin neli intensiivset päeva mu ainsa vanaema juures, kellega meil on terve elu olnud selline veider suhe, kus me räägime nagu sõbrannad. Ja siis läheb natuke aega mööda ja vanaema helistab ja ma saan aru, et vahepeal on meie lähedus liiga segadusseajav, sest ta on ju ometi mu vanaema, tunneb end mu heakäigu eest vastutavana ja tahab asju parandada või kui parandada ei saa, siis vähemalt muretseda. Muregeeni olen ma küll tema käest pärinud, see on selge.

Lisaks olen otsustanud temalt küsida kõike, mida ma praegu kahetsen, et iial linnavanaema käest ei küsinud, sest ei tulnud selle peale. Aga mitte kõike korraga, vähehaaval. Vana kooli inimene ikka, on asju, millest tänapäeval räägitakse hoopis teistmoodi kui tema ajal. Aga mitte sellest…

Sel korral jutustasime põgusalt oma perekonnaajaloost ja sellest, kuidas mustrid korduvad. Ja kuidas käimalükkavad jõud võivad olla täiesti jaburad. Vanaema näiteks elas nii, et saaks oma emast võimalikult kaugele. Milline kummaline motivatsioon, eks ole! (Ei, seal taga pole mingit “koledat” lugu, mis selgitaks. Lugu on, aga kirja panen ta ehk kunagi mõnesse ilukirjanduslikku teksti.)

Või et kuidas vanaema on üritanud olla ise ema, kes teeb teistmoodi kui tema ema tegi. Ainus, mis see on andnud – teadmise talle, et ta oli teistsugune. Tema enda lapsed ilmselt ei oska midagi neist eneseületustest arvata, sest nende jaoks poleks need  ehk probleemiks olnud. Noh, ja mina teen ju sedasama. Mõned naljakad asjad, mida ma teen täiesti teistmoodi, hambad ristis! Enne ei teadnudki, et mingid sellised asjad on salvestunud.

Näiteks Mila tukk. Mu lapsepõlve traumaatilisem mälestus oli umbes 12-aastaselt tuka välja kasvatamine. Tukka oli ema mulle tolleks hetkeks umbes 10 aastat regulaarselt lõiganud. Kõikidel lastel on ju tukk – no et juuksed silme ees poleks! Ja kõige mugavam on ikka selline tukk, kus pool pead on tukk, teine pool pikk. Ehk lühidalt: mullet.

Igal juhul ma mäletan oma esimest kompleksi selle tukaga seoses. Kui rõve oli käia ringi mingi aasta aega – nagu ma nüüd tean – mulletiga, party on the back, business on the front. No ja muidugi oli see aeg, kui esimest korda tahtsid, et poisid sind märkaksid ja minu puhul märkasid nad awkward juukseid, aktivist-optimist-kummipead ja isegi rinnad polnud mul kasvama hakanud. Rääkimata minu kontsaga ketsidest, mis 90ndate keskel olid naeruväärsed. Aga ma olen alati ajast ees olnud…

Ajast ees küll, aga mitte piisavalt hea stiilitajuga, et end üleni välja kanda. Oma mulletit ja weird ass kulme, mis isegi kitkudes normaalset kuju ei suuda korraldada, oma lameda rinna ja lühikeste jalgade ja issand-issand, prillid olid mul ju ka! Ja sõbrannaderingi kuulus üleklassi-veidrik, kes armastas hobuseid ja tema hobusekujude kollektsioon oli kah kaua tögamisobjektiks.

Oh, kui ma nüüd meie põhikooli aja fanfaarsele nelikule mõtlen, siis on mul nii kahju, et me enam ei suhtle (peale ühe erandi, Marisega) (Maris, kellele jättis suurima armi klassivend, kes teda tangiakuks kutsus. Maris on nüüd nii fit, et tahaks kohe slle tangiaku-kuti nägu näha!). Nüüd oskan ma palju paremini veidrikke enda ümber hinnata, ma suisa kogun neid! Aga jah, kui sa oled 12 ja tahad hirmsasti, et klassi popim poiss sinuga peol tantsima tuleks – mullet & co ei olnud just atraktiivseim kombinatsioon.

Hämmastaval kombel osalesin ma tol ajal ka mingil missivõistlusel, mida nimetati vist Kevadetüdruku valimiseks. Sellest on kusagil väga piinlik VHS, kus me esitame kava ja teeme igast muid kevadetüdrukulikke trikke. Ma pääsesin kusjuures finaali – printsessiks vist ei saanud, aga esiviisikusse vist tulin (Eveliis, värskenda mälu?). Ja teate, millega?

Faking SISEMISE ILUGA. Sest välimist polnud mul võrreldes teistega absoluutselt, aga tähelepanu keskpunktis oskasin ma juba siis olla (tõenäoliselt) halbade naljade ja häbitu esinemismaneeriga. Elu õppetund: kui sa käitud nagu aktivist-optimist-kummipea ja räägid kõva selge häälega (nalju enda üle), võidakse isegi mullet missivõistlusel andeks anda.

***

Nii et nüüd olen ma otsustanud mitte Milale tukka enne ette lõigata, kui ta seda ise palub. Ja ka siis püüan ma teha mingi trendika lahenduse, midagi, mille välja kasvatamine ei võta varateismeeas miljon aastat, et ta jumala eest oma kujunemisaastatel sisemie ilu peale lootma ei peaks, vaid saaks harmooniliselt olla rahul endaga nii seest kui väljast. (Wishful thinking, ma tean. MILLINE teismeline on harmooniline ja rahul? Eriti need, kelle emad on blogijad?)

Epiloog ehk musu ma ikkagi sain!

Klassi popim poiss võttis siiski mu tantsima, kui olin saanud selga oma esimese “väikese musta”. Küll ei midagi siivutut, villane lühike kleit pikkade käistega, aga 2 Quick Start you laulis tol ajal “Neiu mustas kleidis…” Ju mu mulletil oli hea päev või mu jalad nägid välja ühtäkki neiulikud selles kleidis, igal juhul me tantsisime ühel noortediskol Lille Majas. Süda värises sees, kui ta mind mantlitetuppa tõmbas ja suudles. Päriselt, mitte mingi naabripoisi-musi.

“Kas sa kardad?” küsis ta, mäletan.
“Miks ma kartma peaks?” Smartass ollin ma juba varateismelisena. Ja siis hakkas kõlama Haddaway “I Miss You” ja aastaid oli see lugu mulle ikka väga eriline.

Ma ei mäleta, et kogu see asi kuhugi edasi oleks arenenud. Mina olin ilmselt mõni aeg armunud, vaatasin teda tundides salaja ilmselt lõputult. Võb-olla tantsisime veel mõnel korral, kuid poppide tüdrukute hulka mind päriselt kunagi ei võetudki. Huvitav, miks ta mind just tol korral suudles? Äkki peaks küsima? Kas ta üldse mäletabki seda… Aga miks mitte. Lähen ja otsin ta fesaris üles ja küsin Millal siis veel kui esimesel unetul ööl üle x-aja. Leida üles klassivend, kes andis sulle esimese suudluse varsti 20 aastat tagasi.

Ja tegelikult peaks vist aitäh ka ütlema. See oli väga ilus esimene suudlus. Motiivid jäid segaseks, aga ega ma meeste motiive tänini mõista suuda.

Ega enda omi. Aga see tuka-asi on küll selge!

Hmh. Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kuidas ma õpin minevikust lahti laskma… Aga seda siis mõnel teisel korral. Kui ma actually minevikust uusi asju ei leia, mille üle obsessima asuda.

But I’m back. Aitäh, et ootasite!

what’s up?

hoomamatu 1 Reply

Hällõu mu armsad sõbrad, olen teid kõiki unarusse jätnud. Teenimatult, muidugi. Ja vabandusi mul suurt pole, peale selle, et kõik muu elu tundub nii mittehändelitav, et ei jaksa isegi seda blogiposti kasti lahti võtta, sest see tähendaks, et ma peaks oma elu mingitesse kindlatesse lausetesse valama. Ja see on märksa keerulisem, kui end töösse ja rändom asjadesse matta. Seal vähemalt ma tean, mis diil on, mida nõutakse ja mida pean vastu andma.

Aga siin… Noh, juba aastaid tunnen ma, et pean, ei… tahan blogis kirjutada asjadest, mis lähevad natuke rohkematele inimestele korda kui ma ise. Ja tunnen vastutust kirjapandu ees. Teie ees, mu armsad sõbrad, tunnen vastutust.

Heas mõttes muidugi. Sest see siin töötab kahesuunaliselt. Selle vääriliselt, mida annan, saan ise vastu ka.

Niisiis, nüüd ma siis annan. Nagu umbes antakse ära tühi taara või väikeseks jäänud riided. Annan, sest ise ei jaksa enam tassida ja äkki kuidagi kuskil saab mingi kasu sellest olema…

Noh, äkki hakkab kasvõi endal kergem.

Et siis… Need nädalad on olnud kohati pöördelised. Esiteks avastasin ma ootamatult, et elan veel augustis – jõuludeni on jäänud AINULT KAKS KUUD ja ma pole isegi asunud veel kinginimekirju koostama. Minusuguse jõulu- (ja sügise-!) fanaatiku kohta on see murettekitav tõsiasi.

Ja ühtlasi mingil hetkel eile sain aru, et ma plaanin üheaegselt võtta kohustuseks suisa KAKS täiskohaga tööd, millest üks eeldaks väga pikki hoiupäevi Mila jaoks ja umbes sel hetkel, kui ma viietuhandendat korda enda peale karjusin, et JUMALA EEST MITTE ROOLIS MAGAMA JÄÄDA, sain ma aru, et veits liiale läksin.

Veits, heh. Ma läksin nii liiale, et isegi Charlie Sheen pole elus nii liiale läinud mitte millegagi (ja me kõik teame, et ta on liiale minemise etalon) kui mina sel hetkel. Saatsin raske südamega äraütlemise ja loodan, et tegin õige otsuse. Tööalaselt kindlasti kasuks ei tule, aga Mila osas oli ehk õige otsus talle mitte nii paljusid elumuutusi nii massiivselt peale suruda.

Ah, kes teab…

Peamine on siiski see, et… rabelen elu eest ja välja paistab see ilmselt närvihaige ja sisutu tõmblemisena. Ei oska enam vahet teha, keda võiks usaldada ja keda ei peaks, seega lähenen kõigile inimsuhetele vana hea Daki kombel, kes ei pea õhtut kordaläinuks, kui ta pole vähemalt kord kelleski piinlikkust tekitanud ja/või jagab kohe liiga palju (ja hiljem imestab, kui inimesed selle LIIGA PALJU põhjal mingeid kummalisi arvamusi must kujundavad). Liiga palju jagan peamiselt seetõttu, et mu HING AJAB ÜLE. Nii palju faking värke on kogu aeg, et midagi peab pealt ära lükkama, et alt mahuks juurde pulbitsema (ebaõnnestunud õlle ja vahu metafoor).

Ja no üleüldiselt tuletan endale meelde, et see, mida ma ühele depressioonis inimesele, kelle support personiks ma juhuslikult sattusin, vastab ka minu puhul tõele.

YOU WILL BE FINE.

See kõik saab ükskord läbi, ma tulen teiselt poolt välja.

I WILL BE FINE.