Sildiarhiiv: ilukirjandus

If I could be who you wanted

Midagi, mis ma kirjutasin väga ammu.

If I Could Be Who You Wanted

I forgot to breathe.
“Breathe. Breathe. Breathe!” I told myself over and over, each time trying to fill my lungs with smoky air, smelly air, air full of carbon dioxide, air full of other people’s germs, viruses flying around. I gag. Involuntarily.
Breathe, dammit!

I don’t know how I ended up here. I open my eyes, look down. Five, no, six floors and then wet asphalt. If I would jump now will I die? Or will I end up in a wheelchair, unresponsive, mucus dripping down my nose, catheters and tubes connected to every orifice of my basically dead body, only my brain screaming inside my head: “Kill me! Would somebody just kill me already?!”

I shudder from the thought. Last look to the pavement, last breath. I close the window and turn around, my nape propped against the cold glass. It is dead of winter, tomorrow is Christmas Eve and I’m sitting here, in this hospital, listening strangers moan and groan, scream and sigh.

So I sigh. Maybe for a millionth time this day I sigh. And sit down next to your bed.

“You are such an asshole,” I whisper, not wanting to wake up the vegetable next to your bed. Maybe I’m unfair. Maybe he is just sleeping. But he looks comatose. So why do I whisper? Am I afraid you will wake up? As unlikely as it is?
“Asshole. I want to punch you,” I whisper again and squeeze your cold fingers. You don’t respond. Just the sound of ventilator pumping air in and outside your body.

“You stupid, stupid asshole.”
You don’t reply. How could you. You have tubes in your throat. Maybe a bit of sign language then? No?
“You asshole.”

The vegetable next to your bed farts loudly. I burst out laughing and almost instantly here nurse approaching, feet menacingly tapping on hard hospital floors. She even walks like she’s constantly judging. No wonder nurses from last shift warned me not to get in her way or she will throw me out. I’m not even supposed to be here. Visiting hours are from 9am till 5pm. But I doubt you will choose to die during visiting hours. You are too much of an ass for that.

Steps stop. Door creaks. Ray of light. “Shh! This is your last warning!”

I don’t respond. Maybe she’ll believe I am also sleeping. That I was sleep laughing.

Night nurse leaves. You are still unresponsive.
“You are still an asshole. You are a fucking asshole.”

My face is wet. It seems I have been crying. Sleep crying, maybe, because I don’t remember or notice when I started crying.

“Do you remember, this one time…” I start but trail off again. It hurts so much, to think of the time when you weren’t chained to this bed here.
“Do you remember that Radiohead concert? How we couldn’t stop laughing because Thom Yorke looked so creepy with his eyes like bug’s. Do you remember?”

I smile. I remember how we finally stopped laughing when “Fake Plastic Trees” came on, and how I looked at you secretly, your eyes glued to the stage, to that creepy Thom Yorke, and your lips moving: If I could be who you wanted…

This moment I wanted to scream, I wanted to write it in the sky with flaming letters: YOU ARE WHO I WANT YOU TO BE.

But I didn’t say anything.

I rest my forehad on your stomach. I don’t think your body has ever been so silent as it is now. All those afternoons when we laid on the grass, counting clouds passing over our heads, my head on your stomach, my head moving with your every breath. And when you started laughing my head moved to the rhythm of your laughter and it always ended with my hair on my face.

I miss the feeling of your fingertips brushing my hair from my cheeks. Your hands are cold and your body is so silent it’s terrifying.

“Do you remember…” I start and once again I trail off. Maybe you are screaming inside your head right now. Maybe you are screaming for someone to kill you already? And I am here, trying to think about all those special moments we had. I must annoy the hell out of you right now.

“Suck it up!”
I giggle. This is stupid.

My back is turned to the window but I feel it’s getting lighter. I feel the sun slowly creeping out, starting new day, cold and hopeless, day before Christmas. Isn’t it weird we call it Christmas Eve, even though it’s a whole day? It would have been… I count. Three, four… It would have been our eighth Christmas together. Wow. I have loved you third of my life.

“So, do you remember the first Christmas we had together?” I start whispering again. Breathe. I have to remind myself to breathe. Thoughts, memories of you and I are rushing through my head, my veins are pulsating, I forget to breathe. Breathe.

“This was a warm year in general,” I continue, whispering slowly at the beginning. But as the thoughts rush by I have to speak quicker to say them out loud before they escape my mind and I’m left with emptyness.
“It was a warm winter. You were wearing that weird coat, do you remember? God how I hated that coat. You never took it off, even when you were writing you wore that stupid coat. And the I bought you this leather jacket for Christmas and as you tried it on, I snuck out for a fag, took your coat and took a bottle of starting fluid and I burnt your coat right there on our front lawn. Did I ever tell you I’m sorry?”

My whisper is turning into furious silent rant. “Because I am. I am sorry. I was an ass. I am sorry. I am sorry. I am so sorry…”

Hospital room is all bright now, I have to squint my eyes to see anything at all. My head hurts, my fingers hurt from squeezing yours. Your hospital gown is covered with smudges, it is my mascara. I must look like a proper crack whore, I think absentmindedly.

Sounds like next shift is about to come in. Nurses hustle in the corridors of this God forsaken place, people are being born, people are dying. Christmas trees are being decorated, presents being wrapped. Maybe some mental chick is burning her lover’s coat somewhere this very second.

“I am so very sorry,” I say once more. The doctor steps in, two nurses with her, silent shadows filling out paperwork. Doctor asks for my signature, I write it down. Squeeze your fingers one last time.

I’m so sorry.

I stand up, kiss your cheek. Tubes coming out from your mouth. You look strange, weird. I can almost hear you screaming inside your head.

You were always who I wanted you to be.

As I walk away, I hear the ventilator stopping. I close the door. I don’t hear you scream in my head anymore. Only earworm left is Radiohead.

If I could be who you wanted…

Justin Petrone “Minu Eesti 3”

Kui veel selle nädala keskel küsis sõber mu rannajuttude peale, et tal on nagu meeles, et ma ei salli väga randa ja suve üldiselt, siis ma kehitasin õlgu ja ei mäletanud täpselt, kuidas ma sellele vastama peaksin, siis tänaseks on mul vastus jälle olemas: OMG KUIDAS MA EI SALLI PALAVUST.

Nii et kuigi ma peaksin kirjutama hoopis Rakvere teatri suvetükist “Maailma parim küla”, mida ma eile vaatamas käisin, või siis tegelikult hoopiski olema kursakokkutulekul, siis vandusin palavusele alla (kurvastasin natuke, et miks ikkagi peab Mon Rouge’i ainuke ebatäiuslikkus olema kondika puudumine), sõitsin hommikukuumuses akendest sisse tuiskava tulikuuma tuule saatel koju, pea ja selg valutamas, silmad tuikamas ning lihtsalt lugesin päev otsa.

Justini “Minu Eesti 3” on väga, väga hea raamat. See on mitu korda parem kui esimesed, sest see on nii palju sügavam. Või siis lihtsalt puudutas see mind kuidagi palju rohkem kui tema varasemad teosed.

Raamatu esimene pool, see puhas Tartu osa… Ma lugesin seda, vahepeal pisarad silmas ja tundsin iga ihurakuga seda elu, mis kunagi mulgi oli, või siis seda elu, mis oleks võinud olla. Ma olen küll ka seal raamatus põgusalt sees, jah, aga väga põgusalt, sest minu elu võttis siis teised pöörded – need põhjasuunalised. Ja nii väga valus oli lugeda kõigest sellest, mille ma maha jätsin. Ma vahetasin Kassitoome kuldsed lehed Kopli liinide ja sünnitusjärgse depressiooni vastu, ma vahetasin need õdusad teejoomised Epu ja Justini Tähtvere köögis (või isegi, oi, ma ju isegi käisin seal lapsi hoidmas, olin täiesti unustanud!) uneta ööde, kolisevate trammide ja põletava üksilduse vastu. Ja kui paralleelselt Justin jõudis ööbima Vello Nõmme-diivanile, siis, ma kujutan ette, võis see olla umbes samal ajal, kui Nõmme võttis mind vastu, kui olid murdelised ajad eraelus, kuid kus ma jälle hakkasin hingama ja elama ja mul tekkisid inimesed, mul tekkisid külalised, mul tekkisid õdusad tagaaiavestlused suvistel öödel veiniklaasi taga või õhtused trepil istumised ja suitsetamised ja maailma lahkamised.

Aga Tartu jäi must aina kaugemale.

Ja nüüd on must kaugele-kaugele jäänud ka Nõmme.

Mul on aknad lahti ja päev otsa on saatnud mind raamatu lugemise taustaks Klooga suvemüra. Jah, suvi on käes, sest Kloogal on ühtäkki elu. On hääled, on pidev autodevool. Mängivad lapsed, kihutavad kahtlase väärtusega plekikuhilad, ülekaalus siiski mingil põhjusel üsna kallina mõjuvad autod (mis iial ei pea kinni asulasisesest kiirusepiirangust). Ja ma tunnen, et ma kuulan pealt, et ma olen sattunud mingisse võõrasse maailma ja ma olen siin nii kuradi üksi ja ma ei saa aru, kuidas ma saan tunda end nii üksi, kui ma tegelikult ju pole.

Täpselt nii, nagu Justin tundis, ja siis ma nutsin jälle.

Vahepeal, enne kui Tartu-osa läbi sai ja ma jõudsin kohani, kust ma lugesin, et Justin käis murede korral pihtimas Kuperjanovi haual, hakkasin ma nutma, panin raamatu käes ja kirjutasin Justinile. Tehes siukse pesuehtsa eestlasliku komplimendi: “Your book is so good that I had to stop reading it.”

Sest mu vanaema ja vanaisa on maetud Kuperjanovi taha ja kui palju kordi olen ma seal käinud… Ja kui kaugel nüüd see koht minust on. Raadil käimine, see rituaal, mulle meenus nii teravalt – see oli mulle nii oluline. See oli asi, mida ma pidin TEGEMA.

Kus käin ma praegu?

Polegi kuskil käia, sest kuskil pole juuri enam ja kuskil pole olulisi kohti, ikka veel või enam mitte. Ainult Saaremaal käin.

Aga muidugi, see kõik on melanhoolne paiguti vast ainult minu jaoks, sest laialt naersin ma lugedes muidugi ka.

Ja ometi, kuigi me tunneme Justini ja Epuga ligi kümme aastat, virtuaalselt äkki kauemgi, on mul tunne, nagu ma oleks alles täna Justiniga tuttavaks saanud. Niimoodi mõjus see raamat mulle.

Üks mõte seda lugedes oli veel. Et ma loen raamatut, mille pealkiri võiks olla “Kuidas tõlkida meest”.

Sest kuidagi viimasel ajal ma tunnen kogu aeg, et ma ei saa absoluutselt meestest aru. Mehed on mingid segased olendid, kes esitavad mulle nõudmisi ja tekitavad mus liiga tugevaid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, ja enamasti neid pole või kui nad on, on neist nii raske aru saada. Kogu aeg on tunne, et pead muukima, pusserdama, et üldse pihta saada, mis nende ilusates peakestes toimub, nagu mingi hiina-innuiti tõlk, kes üritab hieroglüüfe eesti keelde seletada.

Ja ma mõtlesin, kui kuradi hea oleks, kui meestega tuleks kaasa selline manuaal. Et kui kõik oskaksid ja suudaksid oma tundeid niimoodi kirja panna, nagu Justin suudab.

Aga kõik tundub hetkel nii tühi ja ma ei saa aru, kas see tühjus mu sees on väsimusest, palavusest, kuumarabandusest või emotsioonidest või füüsilisest üksiolekust või sellest, et öösel nägin ma unes maailmalõppu, saateks kriisked “Vänta, Jossif, vänta!” (ja see oli pigem õudne kui naljakas), aga ma tahaks ka, noh, tunda seda. Seda, mida Justin tundis, kogu selle tühjuse ja masenduse ja kõik-ajab-närvi aegade lõpuks: et kohe tuleb muutus. Ei tea, milline, aga tuleb.

Mina ei tunne seda. Ma tunnen, et miski ei muutu iialgi. Et pole vahet, kas ma istun Klõugal ja kuulan avatud kolmanda korruse akendest tulnuklikke välishääli, või Ropkas või Koplis või Nõmmel, ikka on midagi alati puudu ja alati on kõik samasugune, isegi kui life particulars alati pole. Alati magavad kassid jalgadel, alati on liiga palav või liiga külm, raha pole ka kunagi ja arveid on alati liiga palju ja alati on tööga mingi megaebakindlus ja alati on, noh, nutt kurgus.

Ma arvan, et see on sellest, et ma pole piisavalt tomatisuppi söönud. I’ll fix that.

The Signature of All Things

Paar nädalat tagasi käisin ma taas oma imelise hambaarsti Kristo juures (ma absoluutselt ei suuda Nordic Hambakliinikut ära kiita! Ja kuigi Kristo on mu noorpõlvesõber, on ta ka täiesti erapooletult võttes parim hambaarst kogu ilmas, ausalt.) ja mul jäi natuke raha üle (hämmastav, eks?), ning kuidagi sattus nii, et ma läksin Apollosse ja jäin seisma ingliskeelse kirjanduse riiuli juures ja otsustasin hetkeajel osta Elizabeth Gilberti raamatu “The Signature of All Things”.

Ma ostsin selle ainult Gilberti nime pärast, teadmata mida oodata. Ma ääretult nautisin tema “Eat. Pray. Love” ja “The Commitment” raamatuid, aga see oli midagi hoopis teisest žanrist. See oli ROMAAN. Päris romaan. Mida oodata kirjanikult, kellelt sa oled seni lugenud ainult liigutavaid autobiograafilisi teoseid ja mitte ühtegi ilukirjanduslikku? Ma ei osanud midagi oodata.

Või kui ootasingi, siis kindlasti ei osanud ma oodata midagi SELLIST.

Ma lõpetasin raamatu eile, aga olen olnud selle lummas viimased kaks nädalat. Kaks raskeimat nädalat, mis mul on sel aastal olnud, ja tema oli seal, et mind lohutada. Aga… Mul on väga raske sõnadesse panna, mis see romaan endast kujutab. Ma proovisin täna kahele inimesele seda selgitada – Mila vanaisale ja oma emale -, miks see on suurepäraseim teos, mis ma iial olen lugenud, ja ma ei leidnud sõnu. Sest kuidas ma ütlen, et romaan, mis kirjeldab 19. sajandi teadlasest vanatüdruku TERVET ELU (and beyond, sest liigutava põhjalikkusega saab selgeks ka tema vanemate elutee), kes on end pühendunud SAMBLIKE UURIMISELE – kuidas ma ütlen, et see on üks haaravamaid romaane, mis ma iial olen lugenud?

Ma poleks iial suutnud uskuda, et mulle kui sügavalt humanitaarala inimesele (okei, mul on stringiteooria vastu nõrkus, aga ma näiteks jätkuvalt ei usu ruutjuurtesse või gravitatsiooni ja universumit kui sellist on mul ääretult raske hoomata, saati mõista) on tohutult põnev lugeda peatükke, kus ei toimu midagi muud, kui et kirjeldatakse kaht aastakümmet inimese elust, mille ta kulutab ühe kivi peal kasvava sambla uurimisele?!

Ja ausalt, see on põnevaim asi iial!

Mila vanaisa küsis mult ka, kas ma olen hakanud oma järgmist raamatut kirjutama ja ma ütlesin talle ausalt, et seni, kuni ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, mida Gilbert suutis ja vähemalt püüdagi seda realiseerida, ei julge ma kirjutamisele mõeldagi. Sest see romaan on grandioosne. See on romaan oma parimas tähenduses. See on elu, see on elu tähendus, see on elu mõtestamine, see on… the signature of all things.

Kuidas saab üks Gilberti-taoline (heas mõttes) autor iial tulla sellisele ideele ja seda nii rafineeritult teostada? Kogu tekst oli ka stiililiselt väga filigraanne, väga 19. sajandi võtmes, nii et sa loed ja unustad, mis ajastus viibid. Sa loed ja unustad, et sind pole iial nii väga huvitanud botaanika või brüoloogia, sest ühtäkki on need põnevaimad asjad kogu universumis. Sa nutad ja kuigi sa eriti ei naera, sa ahmid ja ahmid ja ahmid ja elavned koos peategelasega, pettud koos temaga, elad läbi kümneid aastaid… Nagu üks kriitik on öelnud: “Mul on tunne, nagu ma oleksin elanud läbi kellegi teise elu.” Nii see täpselt tundubki: sulle on antud veel üks elu, ja see on Alma Whittakeri elu, 19. sajandi brüoloogi elu.

Ja see on elu nagu iga teine – ja samas ei ole ka. Kõik kõrvalliinid, kõik tegelased, kes Alma elus figureerivad, nad kõik lõpuks saavad osaks lõpplahendusest, milleks on… teadmine. Kõik niidid viivad lõpuks Darwinini, saavad seal kokku… ja siis keerduvad edasi.

Seda raamatut ei ole võimalik seletada, seda raamatut on võimalik kogeda.

Palun lugege seda esimesel võimalusel.

Ja palun tõlkige see eesti keelde, et ma saaks seda elamust oma emaga jagada!

Edit: Nagu lugejad märkisid, on raamat ka eesti keeles saadaval, pealkirja all “Jumalik puudutus”. Lugege!

Varsti tuleb mu raamat ju välja!

Ma olen mingi sada aastat mõelnud, et nüüd, jah NÜÜD ma kirjutan sellest, kuidas ma lõpetasin mingi aeg tagasi juba käsikirja ja kuidas raamat läks trükki ja tuleb trükisoojana välja 30. juunil, aga ma ei tea, miks ma kuidagi selleni jõudnud ole. Tööd ja kooli vist on liiga palju.

Igal juhul, eelmisel sügisel hakkasin ajakirjale Naised kirjutama järjejutuna “Kortermaja”, mis lõpuks kujunes raamatuks. Ja – if I may say so myself – kujunes lõpuks vaat et parimaks raamatuks, mis ma seni kirjutanud olen.

“Kortermaja” ülesehitus on lihtne ja geniaalne. On kuskil nimetus Eesti linnas üks paneelmaja ja iga peatükk on sisevaade erinevatesse selle maja korteritesse. Ja nagu neis kortermajades kipub olema, on need lood vahel kurvad, vahel naljakad, vahel natuke pöörased, vahel igapäevaselt lihtsad. Saab nalja, saab kummitusi, saab seksi ja alkoholi, saab südamemurdmisi ja alguse saavad uued suhted. 24 korterit, üks kodutu, kes elab keldris ja üks vastasmaja korter – täpselt nii palju või nii vähe erinäolisi lugusid, mida ühendab see üks kortermaja.

Kirjutada oli seda mõnus. Iga nädal üks peatükk, sageli tuli inspiratsioon #naistejuttudest või elust enesest. Mõnes loos olen sees ma ise natuke rohkem, mõnes on sees mõni mu sõbranna või sõber, mõnes aga ammu aegadehämarusse vajunud inspiratsioonikild, mis nüüd elule sai puhutud. Lood on ju kõik meie ümber, tuleb vaid osata neid näha ja suuremaks kasvatada!

Üle pika aja mõtlesin, et võiks teha ka väikese esitluse. Sõbrantsid pakkusid, et “Kortermaja” peaks esitlema kindlalt sellises kohas nagu Elutuba, aga ma ei ole ise seal isegi kordagi käinud. Muidugi, ka minu esikas tuleb juulis, katsume Malluga neid mitte samale ajale sättida, aga on ilmselge, et tema oma tuleb suurema meediakäraga:) Aga mina mõtlen, et äkki olekski vahva teha selline oldschool raamatuesikas, mis ajakirjanikke harva huvitab, aga kus saaks kohtuda lugejatega, võtta paar klaasi veini, lugeda ette mõned lõigud, anda autogramme… Mis te arvate? Oleks keegi teist tulemas? Sest kogu see esika korraldamine on tegelikult vahva, aga muidugi kõva energiakulu ja teades mind, suudan ma kindlasti enne seda saada miljon breakdown of the närvi.

Esimene on muide loomisel – ma nimelt ei näinud enne trükkiminekut kaant! Oh õudust ja oh õõva, on vaid üks raamat, mis on niimoodi mul välja tulnud ja see oli “Seiklus neljale”, ühtlasi on tegu ka kaanega, mis mulle endale kõige vähem meeldib… Nii et ma olen väga ebalev, et mul sõna ei lastud sekka öelda, aga kirjastaja lubas, et see tuleb ÜLIÄGE, nii et ma pean tema sõna usaldama.

Niisiis on midagi juulis oodata:) Tegu on suurepärase suvelugemisega, luban! Muidugi, tuleb arvestada, et tegu on žanriga, mis mulle endale kõige enim raamatu kujul naudingut pakub – lühijutud, mis on justkui seotud ja justkui ei ole ka. Samas, ma lugesin hiljaaegu “Mullast oled sa võetud”, maalugude kogumik eri autoritelt, ja kuigi see algas paljulubavalt, läks lõpus tase ikka täitsa käest (või pigem ei ühtinud minu maitsega). Aga noh, kui on üks ja sama autor – mina – siis sulle kas meeldib või ei meeldi, kas pole?

Samas ma ise tunnen küll, et olen tugevalt suutnud need lood leida, kirja panna ja kokku sobitada. Lõpptulemus üllatas mind ennastki.

Ja ma olen ENAM KUI KINDEL, et niipea, kui mul trükisoe raamat käes, tabab mind sünnitusjärgne depressioon ja ma arvan, et tegu on halvima asjaga, mis maapeal iial kirja pandud. See juhtub ALATI.

Õnneks see möödub:)

Niisiis, ootan teie mõtteid esitluse kohta!

23

Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.

Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.

Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.

Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.

Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et

kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.

Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.

Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.

Mida sa ootasid kõik need aastad?

Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.

Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.

Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.

Nagu sa praegu teaks.

Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?

Õige jah, need pelmeenid.

Ikka veel püdel mass.

Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.

Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.

Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.

“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike

sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb

absoluutselt kõike.

Jõulud Belfastis 3

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu viimane osa. Ilusat vana aasta lõppu!

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad III

 

Edasine toimub otsekui filmis või unenäos. Vahkviha lööb silme eest mustaks ja ma kõnnin, üks jalg teise ette, kindlalt ja otsustavalt paarikese poole.

“Sa kuradi…!” Käsi tõmbub rusikasse, aeg hetkeks peatub. Ma pole kunagi kedagi löönud. Aga seal ta seisab. Ennast täis, uhke, häbiraasugi pole silmis. Ja mõelda, mina veetsin kõik need kuud süümepiinu tundes, teeseldes, maailma parimat naist mängides. Muretsedes tema tunnete pärast. Kaheldes, mõeldes, pingutades.

 

Käsi tõuseb, ma panen kõik need kuud valu ja vaeva sellesse ühesse liigutusse. Ma näen sellel ajaseismishetkel, et ta võpatab. Ja siis lajatan ma sellise paremsirge, mille üle Klitškogi uhkust tunneks. Meelike põrkub tagasi ja kaotab tasakaalu. Aeg hakkab uuesti käima, helid tulevad tagasi.

“Sa faking psühho!” karjatab Meelike ja üritab mulle küüntega näkku karata, kuid Toomas saab tast kinni. Lõpuks on ka Karmo reageerinud ja püüab mind tagasi hoida. Meelikese ninast tuleb verd, palju verd. “Sa murdsid mu nina, kuradi eit, raisk!”

“Rahunege maha nüüd, mõlemad!” käratab Karmo. “Vii Meelike siit minema, all on esmaabikapp olemas, minge küsige registratuurist.” Karmo jääb üllatavalt rahulikuks, ma üritan ta haardest välja rabeleda, kuid see ebaõnnestub. Toomas pomiseb midagi ja seisab hetkeks, veritsev Meelike käte vahel. Ta silmist paistab segadus, ta näib tõeliselt õnnetuna.

“Kaduge minema siit! Kao mu silma alt oma hooraga, raisk!” röögin, mus pulbitseb viha, adrenaliin kohiseb kõrvus. Ma olen valmis neil mõlemal praegu silmad peast kraapima. Olen kaine ja purjus üheaegselt, reaalsus on kokku varisenud. Karmo hoiab mind kindlalt kaisus, kui Toomas ja hüsteeriliselt kriiskav Meelike trepist alla komberdavad. Alles siis, kui nad on lahkunud, laseb ta mu lahti ja inertsist teen ma paar tiiru ümber iseenda, siis jalaga täiest jõust vastu seina virutades. Varvas saab haiget, mu porised saapad jätavad heledale küprok-seinale koledad kriimud. Vajun mööda seinaäärt põrandale istuma ja saan järsku aru, et mu nägu on märg. Katsun – need on pisarad.

 

Ja siis hakkan ma südamest naerma. Karmo vaatab mind kohkunult, kuid mida rohkem ma kõõksun, seda helgemaks läheb ta nägu ja lõpuks naerab temagi. Mees istub mu kõrvale maha ja me hirnume mitu minutit järjest, kuni enam ei suuda hingatagi.

“Kujutad sa ette…! Me tulime ju siia, et ise tuppa hiilida…!”

 

Lõpuks naer sumbub ja me istume veel tükk aega vaikides põrandal. Karmo hoiab mul käest ja silitab õrnalt paiste tõmbuvaid sõrmenukke. Neid samu nukke, millega ma just olin ta abikaasa nina puruks löönud. Aga ma olen kuulnud, et Belfastis kakeldakse kogu aeg, ta võiks olla sellega harjunud, mõtlen mõrult.

 

“Mis nüüd saab?” küsin lõpuks pärast vaikust, mis on tundunud tundidepikkune.

“Ma arvan, et võiks paar pitsi viina teha. Mul on pea jumalast tühi.”

“Mul ka. Ja samas on nii palju küsimusi. Kas nad on ammu koos? Kas see hakkas Belfastis? Miks nad midagi ei öelnud, vaid meid niiviisi lollitasid? Kõik need kuud olen ma tundnud end nagu hunnik prahti sellepärast, mis meil suve alguses juhtus ja mõelda, nemad niiviisi meie selja taga…”

“Nojah, aga kui tõele au anda, siis… Siis tegime meiegi ju sama.”

“Mnjah. Võib-olla poleks ma pidanud Meelikesele kallale minema…”

Karmo hakkab naerma. “Noh, nad on terve õhtu oma Belfastist jahunud. Nüüd said oma Belfasti, ükski iiri pidu pole täiuslik ilma selleta, et kellelgi nina sodiks lüüakse!”

Me naerame taas ja ma saan aru, et misiganes meie vahel suvel alguse sai, on alles. Kõik on alles, mul pole õnnestunud oma tundeid tema vastu maha matta.

“Tead… Me peame vist neljakesi maha istuma ja selle asja selgeks rääkima. Ja ma… vist peaks Meelikese käest vabandust paluma. Ma käitusin nagu hull.”

“Võib-olla ainult natuke. Aga sellepärast ma sinusse ju armusingi.”

“Sellepärast, et ma inimestele kallale lähen?” Ta ütles armusin. Ta armus! Sisemus juubeldab.

“Ei, sellepärast et sa oled nii ehe. Aus.”

Me suudleme, esimest korda üle mitme kuu. Kõik meenub. Tema maitse, tema pehmus, tema soojus. Ma sulan taas, nagu kordi varem.

 

Hommik näeb sellest põllupealsest hotellist lahkumas kaht paari. Me seisame veel hetkeks terrassil ja suitsetame vaikides. On kuulda Meelikese lurisevat hingamist, ta ühes ninasõõrmes tilpneb verine taskurätik. Mehed seisavad meie vahel, õhus on kergus ja lihtsus ja õige natuke kohmetust. Ma olen väsinud, õnnelik ja kergelt purjus. Keegi meist pole silmatäitki maganud, me istusime hotellitoas ja rääkisime, tundide kaupa. Alguses vihaselt, süüdistusi loopides. Siis apaatselt, tundetult. Fakte teineteise ette ritta seades. Ja siis juba me naersimegi. Olukorra jaburuse üle, oma õnnede ja õnnetuste üle.

 

Nüüd pole enam midagi vaja öelda. Väljas on ikka veel kottpime ja on hakanud sadama lörtsisegust vihma. Istun Karmo autosse ja vaatan läbi vihmamärja klaasi Toomast ja Meelikest ära sõitmas. Pori lendab kahte lehte laiali ja ma naeratan väsinult.

“Jõulud Belfastis,” ütlen ja Karmo hakkab jälle naerma.

“Täpselt. Jõulud Belfastis.”

Me sukeldume pimedasse detsembrihommikusse ja ma pole kunagi tundnud end õnnelikumana.

Jõulud Belfastis 2

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu teine osa.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad II

 

Ugh. Firmapeod on jäledad kõigile neile, kes päriselt selles firmas ei tööta. Viimased pool tundi on mikrofoni rääkinud mingi tundmatu mees minu jaoks arusaamatut juttu uutest trendidest laevaehituses. Ma joon juba kolmandat klaasi veini ning pilgu laval hoidmine on eluliselt oluline – Karmo ja Meelike istuvad meiega samas lauas ning ma kardan, et kui ma mikrofoni-kutilt pilgu peaks pöörama, lahvatan ma leekidesse. Ma tunnen iga oma ihurakuga, et Karmo on siinsamas. Ma võiks vanduda, et eristan ta lõhna, et kuulen üle kära ta hingamist.

 

Kõik pahvatavad naerma, naeratan püüdlikult kaasa. Ju ütles mikrofoni-kutt midagi vaimukat. Plaksutatakse. Kurat, see ju tähendab, et ametlik osa saab läbi. Veini, kus on vein?!

 

“Toomas, vala mulle veel palun,” nügin oma elukaaslast, kes pudeli võtab ja mu klaasi täidab.

“Kas kõik on korras? On sul igav?”

“Natuke. Ära muretse, vein aitab igavuse vastu alati,” naeratan virilalt. Toomas naeratab vastu ja ma tunnen end kohutavalt. Mis mul küll arus oli? Meelike kummardub Toomase poole ja ütleb midagi, läbi aplausi ei saa ma aru, mida. Toomas pahvatab naerma.

“Ma lähen hingan värsket õhku,” sõnan mehele ja tõusen kiirelt, rahvast täis saali selja taha jättes. Raskus tahab lämmatada.

 

Toomase tagasitulekust saadik olin ma kõik need tunded endas kuhugi sügavale ära matnud. Ma olin kindel, et suudan meie elu ja suhet jätkata samalt kohalt, kus see pooleli jäi. Alguses õnnestuski see päris hästi. Mul oli Toomasega isegi hea koos olla, vana sõber oli lõpuks tagasi jõudnud. Aga see miski, mis oli meie vahel enne olnud, oli kadunud. Robotlikult mängisin ma armastava naise osa, täpselt nii nagu ma seda olin aastaid teinud. See ei olnud keeruline, see tuli lihtsalt ja loomulikult. Kuni ma Karmole ei mõelnud, suutsin ma täiuslikult rollis püsida. Toomas vahet ei märganud, sujuvalt leidsime me taas oma ellu rütmi, mis mõlemale sobis. Käisime tööl, õhtuti vaatasime telekat või käisime väljas söömas. Nädalavahetused möödusid suvel sõprade külastamise tähe all, Toomas tahtis üle pika aja näha kõiki, kellega Belfastis oleku ajal suhted jahenenud. Sügisel tõmbusime tagasi, veetsime õhtuid kodus ja lihtsalt… kulgesime läbi päevade ja nädalate.

 

Ma seisan hotelli ees ja vaatan mustavasse pimedusse. Detsember on olnud harukordselt soe, lund pole ikka veel maha tulnud ja pimedad porised väljad mu ümber tekitavad masendust. Süütan sigareti ja tõmban salli tugevamalt ümber õlgade. See kuradi Belfast, kui seda poleks olnud!

“On ikka alles masendav ilm,” lausub hääl mu selja taga ja ma võpatan. Meelike astub terrassile ja süütab samuti suitsu. “Täpselt nagu Belfastis. Ainult üks pori, tuul ja plusskraadid. Ma lootsin, et vähemalt sel aastal on mul normaalne talv, eelmisel aastal jäi ju vahele.”

“Jah, meil vähemalt kestis talv vist aprillini.”

Meelike naeratab viisakalt. Piilun teda vargsi. Ta on ilus naine, pikk ja sale, graatsilise kaela ja aristrokraatliku ninaga. Ma saan aru, mida Karmo temas näeb. Rääkimata sellest, et nad jagavad huvi nende va laevade vastu, juhivad koos firmat ja oma abielu. Pealtnäha ideaalne paar. Kuid miks siis Karmo need kaks nädalat minuga veetis? Kas ma olin tõesti lihtsalt ajatäide? Aga kõik need saladused, mis ma vahetasime? Oma hinge teineteisele lahti laotasime? Kas see tõesti oli vaid ajaviide?

“Kuidas sul muidu läheb? Me polegi vist päris kaua näinud.” Meelike pöördub taas minu poole ja vaatab mulle uurivalt otsa. Kas ma kujutlen või on tõesti seal pilgus need sõnad: ma tean? Ei, see on kõigest mu must südametunnistus.

“Hästi. Rahulikult. Elu nagu elu ikka.” Ma magasin su mehega. Ma magasin su mehega. Köhatan ja kustutan suitsu. “Ja sul?”

“Ah, tead, jah… Imelik on Eestis olla. Oleme küll juba mitu kuud tagasi, aga ikka veel on tunne, et peaks poes inglise keeles rääkima. Noh, ja see ilm ei aita muidugi kaasa.”

“Ma lähen sisse tagasi. Mulle tundub, et täna tuleb palju alkoholi tarbida.” Taas viril naeratus. Ma ei oska kuidagi olla.

“Olen sinuga nõus. Ainult alkohol aitab need kohustuslikud üritused üle elada. Lähme!” Ootamatult haagib Meelike end mu käe külge ja veab tagasi sisse.  Teen südame kõvaks ja manan näole naeratuse. Mu tänane ülesanne on mängida Toomase naise rolli ja ma pean sellega hakkama saama. Ma saan sellega hakkama!

 

Kaks tundi hiljem oleme Meelikesega mõlemad täiesti purjus ja itsitame firma raamatupidajat, kes on laua taha magama jäänud. Toomas ja Karmo on langenud vaidlusse selle üle, kas tasuks ette võtta põhumaja ehitamine või mitte. Kuhu või kellele nad seda ehitada tahavad, ei saa ma aru, aga see vist polegi hetkel oluline.

“Sul on ää-ääretult seksikas mees, kas sa ikka tead seda?” pudistab Meelike ootamatult mu kõrva. Misasja? Seedin hetke ja katsun läbi veiniudu mõista, kas ta teeb nalja, on see äraspidine kompliment või…

“Sul ka!” purtsatab mu suu enne, kui joogine aju teda takistada jõuab.

Hakkame mõlemad naerma.

“Tead, sa oled alati mulle väga ägeda naisena tundunud. Ja et sa virisemata seda Belfasti-asja talusid, see oli sinust kena. Mina vist ei oleks seda nii rahulikult suutnud võtta.”

“Aga Karmo ju võttis ka virisemata kogu seda asja?”

“Oh, Karmo, tema muidugi!” Meelike kummutab klaasi põhjani, vaatab mulle kilavate silmadega otsa, hetkeks justkui midagi kaaludes. “Karmo ja mina… Noh, ütleme nii, et mul oli päris hea Eestist mõneks ajaks minema saada. Kuule, lähme otsime veel ühe pudeli!” Meelike tõuseb ebakindlalt.

“Kuhu sa lähed?” See on Toomas, kes on pilgu tõstnud ja naist vaatama jäänud.

“Veinijahile. Tuled ka?”

“Loomulikult!”

Ühtäkki olemegi Karmoga kahekesi jäänud. Ma tajun, et ma pole enam ammu adekvaatne, aga nimetu raskus mu seest on kadunud.

 

“Kuidas sul läinud on?” See on vist esimene lause, mille ma tänase õhtu jooksul otse Karmole olen suunanud. Ta vaatab mind ja ma näen ta pilgus… Ma ei saa aru, mida ma seal näen. On see igatsus? Kurbus?

“Ma igatsen sind kohutavalt.” Ta kummardub mu poole ja võtab sõrmedest. Ettevaatlikult, pinda sondeerides. Vaatan kiirelt üle õla, keegi ei pööra meile tähelepanu. Toomas ja Meelike on kuskile kadunud.

“Mina sind ka… Aga ma ei julgenud ühendust võtta. Pärast seda lennujaama, kus sa isegi mulle enam tere ei öelnud, arvasin ma, et nii jäigi.”

“Ka mina arvasin, et nii jääbki. Et ma suudan tagasi pöörduda. Kuid need kuud on olnud… Meelike ja mina, me elame paralleelelusid. Vist juba ammu.”

“Mis nüüd… mis see tähendab? Mida sa üritad öelda?”

Karmo vaikib, pigistab siis mu sõrmi ja ütleb: “Tule, lähme!”

 

Järgnen talle läbi pidutsevate inimeste, ta juhib mind hämarasse koridori ja läbi trepikoja hotelli poolele. Astun masinlikult, pea mõtteist tühi. Mind enam isegi ei huvita, kas see, mida me teeme, on hea või õige. Ma lihtsalt tean, et pean minema sinna, kuhu läheb Karmo. Ma lihtsalt pean.

Pöörame tubadeni viivasse koridori ja ühtäkki seisatame mõlemad ehmunult. Vastu seina on naaldunud paarike, ennastunustavas haardes.

Meelike ja Toomas!

Nad keeravad pea meie poole, Meelikese huulevärv on laiali, Toomase särginööbid lahti.

“Mida… kuradit?!”

Jõulud Belfastis

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutt.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad I

 

Autotulede valgusvihus ei ole näha suurt midagi peale porise maantee. Sajab uduvihma ja ma ohkan vaikselt.

“Mis on?” Toomas paneb käe mulle põlvele.

“Lund ikka veel ei ole,” lausun vaikselt.

“Ah, ongi parem ju. Belfastis pole peaaegu kunagi lund.”

Jälle ta oma Belfastiga! Ohkan veelkord. Auto sõidab läbi lombist ja pori lendab suures kaares aknale. Sõidame Toomase firma jõulupeole, mõlemad üles löödud, pestud ja kammitud. Toomase käsi on ikka veel minu põlvel ja ma tunnen ebamugavust. Pärast seda, kui Toomas oma pikalt Belfasti-lähetuselt päriseks tagasi koju jõudis, ei oska ma temaga enam kuidagi olla. Ja nüüd veel see jõulupidu…

 

Me oleme Toomasega juba mitu aastat koos olnud, vahepeal tundub, et suisa igavesti. Meie suhe on mõnus ja mugav, selles pole kunagi olnud suurt kirge, aga me kumbki pole seda ka otsinud. Sest, nagu Tom ise ütleb, on teatud vanuses tähtsam see, et sul oleks kõrval hea seltsiline. Mitte, et me vanad oleksime, oh ei. Aga enam mitte ka väga noored. Jäägu kired ja draama teismelistele, on olnud meie mõlema seisukoht.

 

Või vähemalt oli, kuni selle ajani, kui Toomas Belfasti tööle saadeti. Siis muutus kõik.

 

Mitte küll kohe alguses. Alguses töötas meie kaugsuhe väga hästi. Me skaipisime ja kirjutasime ning kord kuus käis ta kodus. Vaikselt õppisin ma taas omaette olema ja avastasin, et see polegi ebameeldiv tunne. Või mis ebameeldiv – see oli isegi ääretult meeldiv! Ma käisin trennis, kokkasin ainult endale, lugesin, kohtusin sõbrannadega, käisin omaette kinos ja teatris. Mõnus!  Ei olnud kellegi pidevat kohaolu, kedagi, kellele aru anda, üle pika aja sain ma arvestada ainult iseendaga.

 

Kuni ühel pärastlõunal jooksin ma juhuslikult kokku Karmoga, Toomase äripartneriga.

 

“Kas me juba kohale ei jõua? Kaua veel?”

“Kohe olemegi. Näed, seal üle põllu paistabki.” Pimedusest paistavad tõepoolest valgustatud aknad ja parkivate autode pidurituled.

 

Ei tea küll, kelle geniaalne idee oli firma jõulupidu kuskil keset põldu korraldada! Siit ei saa ju kuidagi minema, peab ööseks jääma ja olgugi, et broneeritud on lisaks peosaalile ka hotellitoad, tekitab kogu see üritus minus ebameeldivat lõksu jäämise tunnet. Lisaks on ka Karmo oma naisega siin ja ma pole temaga pärast Toomase tagasijõudmist kordagi suhelnud. Neelatan. Käed hakkavad kergelt värisema.

 

Jah, Karmo… Karmo ja Tom on asutasid oma firma kümmekond aastat tagasi ja ka Karmo abikaasa Meelika asus kohe samas tööle. Mina tutvusin Toomasega juba hiljem ning kuigi Karmot-Meelikat ikka firmaüritustel nägin, ei sõbrunenud nendega kunagi. Ma olen alati uskunud, et töö ja eraelu tuleks lahus hoida ning kõik sujus, kuni selle õnnetu korrani kevadel, mil Karmoga kokku jooksin, tema pakkumise lõunatada vastu võtsin ja…

 

“Näed, olemegi kohal!” Toomas pargib auto hotelli ette ja ma astun sõidukist välja, otse sügavasse soppa kinni jäädes.

“Kuradi… Türi ja Paide, raisk!”

“Oota, ma tulen aitan!”

Toomas jookseb ümber auto ja ulatab mulle galantselt käe. Koperdan ebadaamilikult, saapad saavad üleni poriseks. Toomas mühatab.

 

Majani jõudes kuuleme seest häältekõma. Pargitud autode järgi otsustades on kohal korralik rahvahulk. Äkki ma ei peagi Karmoga üldse kokku puutuma? Ehk on kõigil piisavalt tegevust, et mingeid piinlikke momente ei saagi tekkida? Kui võimalik, siis väldiks ma Karmot ja veel rohkem väldiks ma Meelikat. Vaadake, Meelika ja Toomas olid muuhulgas nende töötajate seas, kes pooleks aastaks Belfasti sealsete tehaste tööga tutvuma ja ärisuhteid looma saadeti. Karmo jäi maha, juhtima firmat kodumaalt. Ning tollel kevadisel pärastlõunal avastasime me Ceasari salateid pugides, et me oleme sarnasemad, kui oleks võinud arvata.

 

Ohkan veelkord, kui mantleid seljast võtame. Miks ma pidin tookord sellega küll kaasa minema!

 

Teisalt, võib-olla mind ei saagi süüdistada. Asjad lihtsalt läksid nii. Karmoga oli lõbus, tema vaated elule oldi värskendavad ja ta pani mind tundma end koolitüdrukuna, kes aeg-ajalt punastades pilku peitis. Midagi tema olekus tegi mul põlved nõrgaks. Lõunasöök venis sujuvalt õhtusse, meil kummalgi polnud kiiret – kes meid kodus ikka oleks oodanud! Me lobisesime, naersime, flirtisime, hiljem tegime mõned dringidki ja kui Karmo lõpuks minu poole kummardus ja mind suudles, oli see maailma kõige loomulikum asi. Täpselt nii pidigi kõik olema. Tulejutt jooksis kõhust läbi ja ma sulasin.

 

Me veetsime koos kaks unustamatut nädalat. Belfasti-lähetuse lõpp oli peaaegu käes, kuid me ei rääkinud sellest omavahel. Me tõusime voodist ainult selleks, et vahepeal tüütute kohustustega – nagu töö ja poeskäigud – ühele poole saada ning ülejäänud aja nautisime teineteise lähedust. Me sosistasime ööd läbi üksteisele rumalusi ja armsusi kõrva. Me silitasime, armusime, suudlesime, kallistasime. Neil hetkedel muud maailma ei eksisteerinud.

 

Reaalsus saabus mühinal tagasi, kui ma Toomasele lennujaama vastu läksin ja Karmot ootesaalis märkasin. Muidugi! Meelike tuleb ju ka tagasi. Me vaatasime teineteisele eemalt otsa, ma tundsin tema kareda lõua õhetust oma põskedel. Veel samal hommikul olin ma tema kaisus ärganud… Kuid me mõlemad pöörasime pilgud ära, et otsida saabuvast rahvamassist oma tegelikke elukaaslasi. Ma nägin, et Meelike jõudis enne, nad kallistasid ja kiirustasid parkla poole. Toomas astus ustest läbi ja lehvitas mulle rõõmsalt. Ta oli ühelt poolt nii tuttav ja oma, kuid teisalt jäänud võõraks. Mitte midagi tundmata embasin teda, oma meest, me istusime lennujaama ees taksosse ja ainus mõte, mis ma suutsin mõelda: “See on läbi. See on alatiseks läbi.”

 

Ja nüüd seisan ma peosaali ukse taga, põlved värisemas ja tean, et Karmo (ja Meelike) on teisel pool ust. Tegelikult ei ole miski veel läbi. Lõppvaatus alles algab.

Järgneb.