Sildiarhiiv: awesome

Ja siis ma hakkasin jooksma

Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen elu aeg püüdnud jooksma hakata. Rõhk sõnal püüdnud. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma alati püüdnud jooksma asuda. Ma mäletan, kuidas jooksin 16-aastasena mööda Lootuse tänavat üles, Kesk tänavat edasi ja Eha tänavat mööda alla, ööbikud lõõritamas ja päike Anne kanali poolt tõusmas.

Ma mäletan, kuidas ma jooksin Ropka tänavat mööda oma vana lasteaia juurde, kuskilt sealt tagant luha äärest ringiga tagasi ja hiljem distantsi mõõtes olin ääretult pettunud, et see oli vaid kilomeeter.

Ma isegi nii väga enam ei mäleta, kuivõrd mäletab minu Sports Tracker, et aastal 2013 suutsin ma isegi peaaegu viis kilta Nõmmel mööda radu joosta. Ühe jooksu nimi, selle kõige pikema, sellele olin ma nimeks toona pannud “Frustratsioonijooks”, pärast seda, kui ma olin ka 2012 täitsa tublilt ikkagi hooaega teinud, nii-öelda.

Ja siis kuidagi jäid kõik jooksud ühekordseteks, kuni eelmisel aastal ma hullumoodi jälle püüdsin. Aga valus hakkas, megavalus, selline valu, mida ma varem tundnud polnud. Ma ei teadnud, mis valu see on, jalad oleks nagu pakud olnud, aga täiesti nagu… Sisemine luuvalu, väga raske seletada.

Nii et ma hakkasin käima rannas kõndimas ja muid asju tegema, kuni mul lõpuks tuli talv ja rahakriis ja ma jätsin saalitreeningud ja aegamööda vajusid kuidagi kõndimistreeningud ka, nagu ikka.

Kuni ma lugesin Alexandra Heminsley raamatut “Kuidas minust sai jooksja”. Väga kaval lüke, ma isegi ei pidanud seda raamatut ostma, saabus mulle, sest Petrone Print juba teab, mida ma vajan 🙂 Lugesin ikka väga pika hambaga, sest sorri vaan, maratonidest vaimustuda ei suuda ma neverever.

Mhmh, seda ma võin ju endale öelda, võin siin ka praalida, aga ega te ju ei näe, et ma tema emotsionaalsetest võitudest lugedes köögis pisikesel pingil lihtsalt nutta ulusin. No ausõna noh, mul pole SÕNU, kuivõrd emotsionaalne üks inimene võib olla.

Aga ma ausalt ei lugenud seda mõttega, et jooksmiseks motivatsiooni saada. Mul juba oli hea jõusaalikava ja ma isegi peaaegu suutsin end Keilasse sundida, kus seda täita, kuigi see jõuka seal on päris… khm. Ja no söömisest pean kenasti kinni, mis mulle Vormiloojate Egert Oiov kunagi ette kirjutas, aga ma olen jummala aus, et kuigi ma oma pekipõletamisasjaga suutsin 8 kilo maha võtta, siis tuli 2 tagasi nagu niuhti, niipea, kui kevadine stress ventikasse lendas, ja ma ei suutnud kuidagi seda enam liikuda saada mitte kuhugi poole.

Ja lõppeks juhtus ikka täpselt seesama asi, mis juhtub vist peaaegu igal pereinimesel, kes jooksma hakkab – mul oli vaja seda pooltundi päevas, kus ma olen ainult iseenda oma. Kus ma lihtsalt olen omaette, oma mõtete või podcastidega, kus pole kasse või lapsi või kallimat otsas ronimas, kus pole tööd kuklas või meile või inimesi või lõpetamata lugusid või ükskõik mida. Kui on lihtsalt minu aeg, mis pole varastatud uneaja arvelt.

Nii et nüüd ma jooksen. Mu internetibestikas, anonüümseks jääda sooviv Laura M, on juba lubanud minuga jooksma kaasa tulla, sest ma leidsin, et ilma konkreetse eesmärgita ma jätan jälle pooleli. Nimelt pole ma kordagi oma elus tundnud, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis. Ma olen kuulnud, et see on imeline ja ma tahan seda kogeda. Ja selleks pole üldse palju vaja, selleks on vaja umbes… no viis kilti suuta joosta. Seega ma võtsin eesmärgiks viis kilti ja minna augusti lõpus Tartusse see viis kilti PÄRIS VÕISTLUSEL maha joosta, sest ma ilmselgelt ei oska oma ajaga muud pihta hakata.

No vähemalt Laura vist tuleb kaasa.

Ja äpp on mul ka, millega ma olen jõudnud kolmanda nädalani ja jummala ausalt saan öelda, et nii mõnna on olnud. Seni olen ma ilma igasuguste äppideta proovinud, lihtsalt omast tarkusest punnitanud, vahel vere ninast välja, vahel mingitsorti intervalli tehes, aga igal juhul feilides, sest pooleli olen ma alati jätnud. Aga seda see raamat tegi küll: aitas mul otsustada ja aru saada, kui suur osa on müüte ja sulaselget jura, mida mulle on jooksmise kohta elu jooksul aetud.

I mean, kui ma suutsin 24 tundi sünnitada ja ellu jääda, suudan ma ka joosta, sest jalad mul on ja töötavad.

Üks asi veel, mis mind veidi üllatab kogu mu selle jooksuvärgi juures: ma actually pakkisin asjad, et joosta ka reisile minnes. St ma nagu ei plaani, et ma istun ja joon veini ja naudin väljateenitud vaba õhtut, vaid… ee… jooksen.

Say what?

Ühtlasi: spordirinnahoidja. Mul oli küll enne üks, mingi suht halva lõikega ja vana ja lisaks secondhandteel saadud, aga… Päriselt. On täiesti imeline tunne joosta nii, et sa ei pea oma tisse kahe käega kinni hoidma.

(Ostsin Change’ist, iga senti väärt.)

Lugu ka, sest see on nii võimas lugu, et kui see liikuma ei pane, kasvõi õhupoksi tegema, siis… leia parem lugu ja tee asju, mis teevad sind rõõmsaks!

PS! HOMME ON FOO-FUCKING-FIGHTERS KOLMANDAT KORDA MU ELUS JA KUIDAS ÜHES ELUS ON INIMESED NII PALJU VEDANUD ÖELGE MULLE AHHHHHHHHHHH

Viis saadet “Naistejutte”!

Märkamatult olen ma oma “Naistejuttude” projektiga jõudnud juba viis saadet valmis teha. Ja, tuleb tunnistada, et iga korraga läheb lihtsamaks, toimetamist on hiljem failidega palju vähem. Ma tõesõna ei osanud arvatagi, et ma seda nii palju nautida võiksin, aga näete, proovi aga uusi asju ja avastadki endas uusi tasandeid.

Nii et siingi väike kokkuvõte.

Esimeses saates rääkisime suhetest ja reisimisest:

Teises saates rääkisime tinderdamisest ja veidratest valedest:

Kolmandas saates rääkisime, kuidas minu selfitamine on aidanud mul oma kehaga leppida:

Neljandal korral tuli jutuks ikka see va aasta ema teema:

Ja viiendal korral arutlesime, kas meeste ja naiste vahel on sõprus võimalik:

“Naistejuttude” pesa Postimehe naisteportaalis asub siin!

33 going on 32

Igal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.

Okei, mitte nii hullult, muidugi.

Aga ikkagi üsna. Iga jumala aasta langen ma mingisse sünnipäevamasendusse. Ma isegi ei tea täpselt, mis see on. Mingi enda surelikkuse tajumine? Aga samas, seda tajun ma ju iga kord, eriti siis, kui mind tabab jälle ärevushäire või paanikahoog ja ma olen kindel, et ma suren kohe ära ja ma REAALSELT tunnen ju, et ma suren kohe ära.

Ei-ei, see on ikkagi miski muu.

See on ilmselt see imelik aja möödumise tajumine, umbes nagu inimestel aastavahetustel on. Et sa vaatad tagasi möödunud aastale ja võtad kokku ja vaatad ettepoole ja siis veel võtad kokku ja võtad tagasi ja palistad ja mõtled, et kuidas või kuhu või kellega või.

No igaljuhul.

Täna ma istusin diivani seljatoel ja mõtlesin – ei, isegi ütlesin – et sellel aastal ma ehk isegi pääsen sünnipäevadepressioonist. Ja see pole üldse mitte nii ühekihiline teema. See pole nii, et sa tšekid ära ühe boksidest, ei, see on märksa mitmekihilisem. Ütleme, noh, et selleks, et su elu oleks tšill, no ikka megatšill, selleks peaks sul olema viis levelit mugavalt kaetud.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Okei, ma nüüd tahaks kuuele neid upgrade’ida.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, tervis, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Vohh, nii sobib küll.

Niisiis,

vaadakem otsa, sest ometi on ju aastavahetus. Ma olen 32 going on 33 ja olgugi, et mu rinnad ikkagi annavad silmad ette nii mõndadelegi ja ma pean kohati ikka veel dokumenti näitama, ei ole see määrav. Ma usun, et need kuus levelit on määravad.

Ma võin täiesti siiralt öelda, et ma olen viimase – eriti poole – aasta jooksul teinud tohutu edasimineku enesearmastuse suunas. See on ikka pöörane, olgem ausad, kuidas ma olen ennast käsile võtnud. Ja ma muudkui täiustan seda projekti, vahel feilides, vahel õnnestudes, aga – no on mingid lihtsad asjad. Näiteks ma ei usu, et ma aasta tagasi samal ajal sõin kolm korda päevas. Ja nüüd ma söön. Rääkimata kõigest muust.

Eneseteostus on püsinud sama kõrgel levelil juba aasta pluss, sest et see on pöörane, kuhu ma olen sattunud ja ma NII ARMASTAN IGA HETKE. Ausõna noh, ma isegi korra natuke kaalusin mõni kuu tagasi, et milline oleks mõni alternatiivne ajajoon, aga ei, ma ei suuda seda välja mõelda. Õnneks käib eneseteostus käsikäes karjääriga, ma loodan. Nii et pole üldse paha seis 33-aastaselt, Daki, õnnitlen.

Ja neid pere- ja armastuseasju, noh, teate. Elu käib, litaki ja litaki. Vahel on nii valus, et võtab silme eest mustaks, aga siis jälle nii ere, et ei oskagi muudmoodi olla, kui lihtsalt tantsida tänavatel, autod mööda sõitmas, mõned jobud isegi signaalitamas, sest, noh, milline eestlane see ikka keset päeva tantsib keset tänavat.

///

Ma olen nii õiges kohas oma eluga, et vahel tundub see uskumatu lihtsalt. Mul on mingi sada teooriat selle kohta, kuidas see kõik nii läks, paljud neist on põhjendatud maagiaga, mõned kaosejumal Keki tegemistega, mõned jällegi, noh, on lihtsalt nendingud, et vahel elu lihtsalt juhtub olema okei.

No ja muidugi, samal ajal juhtuvad meeletud tragöödiad su enda lähistel, kõrval, naha all, see kõik tuletab meelde, et elu pole mitte mingi muinasjutt.

Ja ma isegi ei arva seda, ausalt ma enam ei arva seda.

Vist oli aeg, kui ma arvasin seda. Kui ma arvasin, et elu on muinasjutt ja ma olen sattunud lihtsalt valesse muinasjuttu ja ei leia oma õiget ajajoont.

Ma olen oma õige ajajoone leidnud.

Kaks päeva on mu sünnipäevani. Ma saan 33-aastaseks, ma olen bloginud oma elust, eeeee…. 13-aastat. Ja kõik see, kõik need kohutavad ilged jaburused ja naljakad homeerilised totrused, kõik see on toonud mind siia. Siia, kus mul on parimad sõbrad, tõesti noh, maailma parimad sõbrad. Maailma parim töö, maailma parimad inimesed ümbritsevad mind iga päev, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks. Ja ma tean, ma ausalt TEAN, kui haiged on need inimesed, kes sellist juttu ajavad, aga ausalt, nii ma tunnen.

Kaks päeva enne oma 33. sünnipäeva.

Elu on nii kaunis.

Pöörane, täielik kaos. Aga nii kaunis.

bound for glory

Ükskord tuli A. mulle külla. Me istusime Klooga järve paadisillal, vahtisime vett ja taevast, jõime veini ja rääkisime sellest, kuidas kohe-kohe, kohe-kohe hakkab elu pihta.

“Pane tähele, Daki, ma ütlen sulle,” rääkis A. “See juhtub nii ootamatult, et sa ei saa arugi!”

When you wake up and the snow is still there. #sunday #funday #snowday

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma ikka nüüd mõtlen sellele vahel, kuidas viimased aastad, või õigemini isegi aasta-poolteist pigem, on olnud mingi täiesti pöörane elusõit või siis kasutades teist metafoori, sukeldumine. Ja vahepeal tulen ma vee peale ja ahmin õhku ja sukeldun jälle ja ei saa aru, kuidas elu on nii hull ja nii lahe ja nii pöörane samaaegselt.

Eluga, muidugi, on teadupoolest see, et sitt käib käsikäes heaga. Ei saa nii, et on ainult hea, ei saa nii, et on ainult sitt. Muudkui aga vaheldub, loobib sitta, siis head vahele, ning õnneks on vahel ikkagi ka see hetk, kui on mõni nädal, kus midagi ülipöördelist ei juhtugi ja elu tundub üsna igav. Issand, kuidas ma armastan kogu seda värvikirevust, seda igavusega pikitud värvikirevust.

Tänane on jälle kuidagi poolunes, istusin hommikul tavapärasest natuke kauem seewaldis ja vaatasin inimesi, see alati tekitab natuke jalad-maast-tunde, see haiglates passimine, ma ei suuda kuidagi end tagasi hoida ja ma kipun lugusid välja mõtlema, miks kõik need inimesed siin on, kas neil on hästi, kas neil on halvasti… Ja siis tunnen ma hetkeks piinlikkust, nagu ma oleksin oma nina nende asjadesse toppinud. Väga eestlaslik vist, oma kujutlusvõime pärast tunda, et tungid teise privaattsooni.

Ühesõnaga, elu on nii kummaline ja veider, et ma päriselt olen hakanud maagiasse uskuma. Ja ma isegi ei suuda seda põhjendada praegu paremini. Kui et elu on maagia.

talismanidest, vist

Ma olen päris kõva traditsioonideinimene ja mul on mingid talismanid, mis saavad talismanideks nii, et ma isegi sellest aru ei saa. Näiteks kannan ma käe ümber juba üle aasta lihtsa punase niidi otsa kinnitatud öökulli, mille kinkis mulle A. aastavahetusel 2015/2016. See on vist pärit Maltalt ja A. ei omastanud sellele toona mingit erilist tähendust, ja üle aasta hiljem on see ikka veel mu käe ümber. Mul pole õrna aimugi, kas see on talisman või mitte, kas see toob õnne (A. muidugi naeraks selle peale ja ütleks, et ma võiks oma ohhoo-jutuga mõnele parakristallikursusele minna ja sinna elama jääda, peaasi, et ma tema kuuldes enam mingit samasugust jura suust välja ei ajaks) või on see niisama vidin, igal juhul ei ole mul olnud südant seda ära võtta.

Sel hooajal avastasin ma, et teen üht huvitavat asja. Niitvälja tee ristis on Paldiski maanteel üks kuusepuu, millele ikka tuled külge riputatakse. Ma möödun sellest päevas vähemalt kaks korda, mõnikord rohkem. Ja ma ei märganudki, et ma seda teen, kuni Mila ükskord küsis: “Miks sa sellele kuusele lehvitad?”

Tegelikult ma ei lehvita, ma… annan au? St ei löö kulpi, aga tõstan kaks sõrme. Ma ei tea, miks. See kuusk on kuidagi kodune, kui ma seda näen, tean ma, et kümne minuti pärast olen ma kodus. Need tuled on kuidagi nii armsaks saanud, et nüüd, kui need lõpuks maha võeti, tundsin ma hinge korraks kokku tõmbavat.

See kett, mis mul pildi tegemise ajal käe ümber oli, on hullult vana. Ma ei mäleta, kust ma selle sain, ilmselt keegi kinkis. Igal juhul on see vähemalt 15 aastat vana, nüüd kahjuks küll läks katki. Noh, ja tass, see on ka erilise tähendusega, see on mu teetass ja talvel, talvel juuakse meie majas palju teed. Ühtlasi avastasin alles mõni päev tagasi, et selle põhjas on ka paar märget ja kuupäev, naljakas, ma ei olnud seda varem märganud.

No igal juhul.

Mingid väikesed olulised asjad ja liigutused, millest saavad traditsioonid. Mulle meeldib, kui ma tajun ära hetke, mil uus traditsioon on sündinud või kui minuni jõuab mõni ese, või lugu, või film, või raamat, mis, ma tean, saab ja jääb alatiseks oluliseks. Nende hetkede tajumine on nagu… Nagu oleks elumängus hetkeks glitch ja sa näed seda koodi, sa saad korraks piiluda nende PHP-ridade vahele, millest elu on kirjutatud.

*

Ja siis veel olen ma neil aegadel märganud, et enne, kui läheb valgeks, läheb korraks hästi pimedaks. Ma saan aru, et see on tegelikult illusioon, aga kuna mu elus on palju hämariku ja aovalguse ajal sõitmist, siis see hetk, mil pimedusest saab valgus või vastupidi, see hetk ajab mu teinekord peast täiesti segi, mu reaalsustaju kaob ja mul on tunne, nagu kõnniksin unenäos, aga mitte iseenda omas. Kõige parem hetk seda märgata on autoroolis – kui ühel hetkel sa saad aru, et sa ei näe enam auto esitulede vihku maanteel ja tegelikult on väljas ikka veel nii pime, et silmad ei taha hästi seletada. Loomade jaoks on see lemmikaeg auto ette hüpata või teeperves piiluda, see hetk teeb mind alati natuke närviliseks ja lõpmata tähelepanelikuks, hiljem pean 10 minutit rõdul kaugusse vaatama, et silmalihastele märku anda: läbi on, valgus on käes.

Üks asi on veel mul mõttes viimasel ajal. See, kuidas elu ikka keerleb. Kuidas sa saad mingil hetkel aru, et vohh, mind on ette valmistatud just selleks hetkeks siin. Et kõik, mis ma varem olen teinud või tegemata jätnud, see ongi selle nimel. Et kõik juhtub just nii, nagu juhtuma peab. Ratsionaalne ajuosa ütleb, muidugi, selle peale, et jäta nüüd, elu on juhuslik kaos (mu ratsionaalne ajuosa räägib vahel A. või Naabrinaise häälega, ma olen seda vist ka maininud). Aga ma viimasel ajal olen nii heas kontaktis selle väikse tüdrukuga, kes mu sees elab, et see väike tüdruk teinekord läheb isegi Milaga vaidlema, sest teate, see minu sees elav väike tüdruk, tema… Tema usub maagiasse.

And she has a bonfire heart.

 

aasta 2016 küsimustes

Mul on täna olnud õudselt kummaline päev. Õigemini võiks öelda, et viimased ajad üldse on olnud hästi kummalised, ma õõtsun kuskil maa ja taeva vahel ja nii pöörane on olla, et täna tööl armas kolleeg M. küsis murelikult, ega ma ometi juba purjus või pilves ei ole. (Olgu öeldud, et see on seesama kolleeg, kes täna väga sujuvalt sidus ära intsesti ja huumori, noh, et huumor peab saama areneda, tuleb tuua värsket verd, muidu juhtub nagu nõbude lastega kuningaliinides.)

Niisiis, ma mõtlesin, et äkki ma lükkan küsimuste esitamist natuke edasi, kuna need poleks, kuidas nüüd öeldagi, eriti koherentsed ehk. Aga istun siin, väljas tormab igavene Klooga tuul, kusagil nohiseb üks laps, kassid ajavad omi asju, küünal põleb, viskitki natuke on, ja mõtlen, et miks mitte praegu. Miks mitte pärast neid pööraseid nädalaid, kus ma olen töötanud südaööni? Miks mitte pärast seda imelist sõitu, või selle imelise sõidu ajal, mida pakub mulle mu iseenda ajukeemia, hormoonidevool, mis paneb natuke tundma, nagu oleksin uuesti 16 ja natuke on hirmus ka?

Kui palju sina seda lendamise tunnet aastal 2016 kogesid? Mitu korda vaatasid sa endale tööle sõites liftis naeratades otsa, tegid paar veiderdavat selfit (ja siis ühe sellise, mida ikka ka Instasse panna, because reasons)? Mitu korda naersid sa end tööl laua alla? Mitu korda lakkus kontorikoer su prillid uduseks? Mitu korda igatsesid kolleegsõbrannat nii väga, et nägid teda isegi unes, kui ta oli juhuslikult puhkama sõitnud?

Mitu korda tundsid, et ma olen kohale jõudnud. Ma olen lõpuks siin.? Mitu korda olid hingetu ja tänulik? Mitu korda imestasid, kuidas see kõik juhtus? Mitu korda mõtlesid tagasi möödunud aastatele ja imestasid, kuidas too kõik juhtus? Mitu korda istusid Selle Ühe Inimese Facebooki-profiilil, hiirekursor “remove as friend” peal ja otsustasid selle vastu? Mitu korda selle lükke ära tegid?

Mitu korda tundsid, et lähed kas või vereni välja oma inimeste eest, ka siis, kui sa nendega ei nõustu – lihtsalt sellepärast, et sa oled valmis vereni välja minema nende õiguse eest seda öelda? Mitu korda otsisid Facebookis “turn off notifications” nuppu, sest sa ei suutnud enam seda mokalaata taluda? Mitu korda alustasid sa kolumni ja selle kustutasid? Mitu korda ei alustanud kolumni, aga ei saanud magada ning kell 2 kirjutasid toimetajale, et sa ei saa magada ja füüsiliselt tunned, kuidas pead selle kolumni siiski kirjutama? Mitu korda see kolumn läks niimoodi lendu, et sa hoidsid pead kinni ja ise ka ei uskunud?

Mitu raamatukäsikirja lõpetasid? Mitu korda unustasid oma emale seda öelda ning nagu muuseas teatasid seda kaks kuud hiljem? Mitu korda emaga südamest südamesse rääkisid? Mitu korda igatsesid kõiki neid -emasid, keda enam pole – või kes justkui on, aga kelle essence, see on kuhugi Alzheimeri või dementsuse radadele rändama läinud ja see on nii valus, et sööb hinge seest?

Kas sa sel aastal ikka hommikuvalguses suudlesid? Kas sa magasid imelikes kohtades, sest natuke kodutu oli olla? Mitmeid kordi sa tantsisid, et lihtsalt mõista – sulle väga tantsimine ei meeldigi? Mitmeid kordi seda poistele ütlesid – “Mulle tegelikult ei meeldi tantsida, ma hiljuti avastasin selle.” – ja mitmeid kordi nad püüdsid sind ümber veenda, ilmselt otsustades, et sulle ei meeldi tantsida, sest sa lihtsalt pole veel nendega tantsinud?

Mitut riiki külastasid? Mitu liitrit Itaalia veini ära jõid? Mitu korda karpe püüdsid teha? Mitu karbihunnikut ära sõid? Mitmel esmakohtingul käisid? Mitmeid kordi Tinderi ära kustutasid? Mitmeid kordi mõtlesid, et pakid end igaveseks kokku? Mitmeid kordi püüdsid seda teha, et natuke hiljem avastada – sind on lihtsalt liiga palju, et kokku pakkida?

Palju sul uusi sõpru tänaseks on? Kuhu jäid need teised? Kes teised? Mis põhiline – kas nimekirju koostasid? Näiteks asjadest, mis tegemata, asjadest, mis hingel, inimesest, keda oma ellu igatsed?

Kuidas nende nimekirjadega on, kas riste on tehtud? Aga see inimene?

Mitmeid kordi naha endalt koorisid, mitmeid kordi avastasid, et nahka polegi vaja koorida, kõik tuleb vaevatult, kui vaid tahta? Mitmeid kordi särinaga põlesid, mis teemad sind sütitasid, mitme detsibelli ulatuses mure maailma pärast su hinges kajas?

Mitu korda sulle otsa vaadati, et öelda: “You don’t have to be scared.”? Ja mitu korda sa seda uskusid?

Kas sa uskusid üldse, et elad selle aasta üle? Kas sa ootasid, et asjad läheks paremaks või kartsid, et asjad lähevad peagi halvemaks, sest nii hea ju ometi ei saa olla? Oled sa juba rahu teinud iseendaga, oma kehaga, oma armide ja ebatäiustega? Armastad sa iseennast? Vaatad sa endast tehtud pilte rahuloluga? Oled sa piinlikkustunde kuhugi ära pakkinud?

Palju kaloreid lugesid, palju kilosid kaotasid, palju raskuseid tõstsid või kilomeetreid jooksid? Kas lõpuks mõistsid, et numbrid, need pole üldse olulised? Kas mõistsid, et sina pole need numbrid? Sina oled ju midagi palju enamat, sina oledki terve maailm, kas sa ikka tead seda?

Nii palju öid ja nii palju päevi, kõik erinäolised ja vahel liiga sarnased. Me jõudsime jälle ühe numbri lõppu, me saame alustada uuesti. Ja muide, ka muutumatuses on oma võlu. Ühe peamise asjana avastasin ma sel aastal, et on täiesti imeline see elu, mis mul on, ja ma olen valmis seda elu peaaegu täiesti muutumatul kujul elama järgmised 5+ aastat, isegi 10+. Ma olen rahul, ma olen nii rahul.

Ja niipea, kui ma avastasin, et nii võibki jääda, hakkasid asjad juhtuma.

Nagu Dirk Gently teab. Everything happens for a reason. That reason is “the universe is a chaotic mistake” but still.

Head vana aasta lõppu teile, mu kallid.

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

fire escape

Andrew McMahon

Andrew McMahon

Kui te mind juhuslikult Spotifys jälgite, olete ehk märganud, et ma olen viimasel nädalal kuulanud nonstop ühte ja sama lugu. Andrew McMahon (peidus mitme erineva artistinime taga) lendas mu listi suure tõenäosusega ikka Spotify Discover Weekly kaudu, aga no tema “Fire Escape” on täiesti geniaalne lugu ju ometi ka.

Mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda rohkem ma saan aru, miks see mulle meeldib. Esiteks tundub mulle, et McMahon on absoluutselt suurepärane sõnadekirjutaja, selles veendusin ma ka siis, kui teisi tema lugusid kuulasin. Aga “Fire Escape” kõnetab mind kuidagi eriliselt seetõttu, et – ma sain aru – see on minu ettekujutus romantikast. Minu jaoks on nimelt eriliselt maagilised need ööd, mis sa veedad kellegagi koos hommikutundideni, seikled öises linnas, istud kõnniteekividel, imetled vaateplatvormidelt hommiku saabumist, lõkerdad Põhja-Tallinna majade vahel, jalutad mööda mereäärt või istud niisama magalarajooni köögiaknal, vaatad, kuidas aegamööda tuled vastasmaja akendes põlema lähevad, kuulad, kuidas maailm magab ja siis vaikselt ärkab.

Need ööd, mil sa tunnedki, et we are going strong with the vampires baby, we belong, we belong awake. Sest magamine oleks tohutu ajaraisk, miks kaotada vabatahtlikult sekundki sellest imelisusest, mis sul selle inimesega on antud.

Nii et seda just “Fire Escape” minu jaoks tähendab.

Kui ma veel Andrew McMahonit kuulasin – sõitsin siis just Tartusse, olin vast 20 korda juba “Fire Escape’i” loopinud – sattusin ma pleilisti peale, kus ta selgitab oma lugude sündimist. McMahonil diagnoositi umbes kümme aastat tagasi leukeemia ning kuigi esmakuulamisel ei pruugi sellest aru saada, siis tegelikult on see kogemus tema lugudesse sisse põimitud. Näiteks ütles ta järgmise loo kohta, et kui ta keha oli juba tervenemas, aga mõistus ikka veel üsna segi, küsiti temalt intervjuudes palju leukeemia kohta. Ja ta ei tahtnud sellest rääkida, sest I don’t need a witness to say I survived. See rida, see rida kõnetab kuidagi mind. Paradoksaalsel kombel isegi, sest ma olen paljuski leidnud oma jõu sellest, kui saan oma lugusid rääkida – ka neid sitemaid, neid, pärast mida on tunne, et kurat, napilt läks, napilt jäin ellu.

Aga ma mõistan seda poolt ka, kuidas vahel tahaks lihtsalt olla, kuidas vahel kellegi heatahtlik märkus “Aga halvim on ju möödas” ei ole miski, mida sa sel hetkel ilmtingimata kuulda tahaksid. Sest kuigi halvim võib möödas olla, paranevad mõned armid väga pikalt, mõned haavad jäävad veritsema, kattuvad siis korbaga, et mõni hetk hiljem uuesti valusalt avaneda.

Aga tegelikult kuulasin ma tema lugusid juba mõnda aega, ma lihtsalt ei olnud süvenenud. Nüüd aga viisin otsad kokku. Näiteks “High Dive” on üks mu viimase poolaasta lemmikumaid lugusid üldse. Sellesse on mingi tõeline nukrameelne romanss kirja pandud, mingi valulik lahtilaskmise emotsioon kangastub mulle. Et vahel jäädki sa akna taha seisma, ja need lood, mida tema kuulab, mille järgi tantsib ja millele mõtleb, need ei ole enam sinuga seotud. Ja teisalt – teisalt on see kuidagi nii positiivse laenguga lugu. Et jah, ongi nii, aga nii peabki olema. Inimesed eemalduvad, tulevad lähemale, eemalduvad jälle. Ning peamine on ju see, et nad jäävad tantsima, tantsivad ka siis edasi, kui sina enam nende tantsupartner pole. Ja see on ju hea, see on parim.

“Cecilia and the Satellite” on lugu, mille ta kirjutas oma kohe sündivale tütrele. Alguses ma seda muidugi ei teadnud ja mõtlesin pikalt, et kummaline armastuslugu on see. Aga kui tütrest kuulsin, siis sain aru, et kummalist pole siin midagi, kõik loksus paika. From all the things my hands have held, the best by far is you.

Ja viimasena jagan teiega lugu, mis ühtlasi on vist esimene lugu, mida temalt kuulasin. Andrew ise ütles, et kirjutas selle siis, kui oli parasjagu läbi elamas rasket lahkuminekut. Ning kuidas selle loo emotsioon on tema jaoks üks suur tumesinine laine, mis kaks inimest teineteisest lahku viib – aga kuidas lõpuks ehk nad ikkagi üksteist leiavad. Mulle meeldib tema muusika juures nii palju asju, esiteks muidugi klaver. Aga mulle meeldib, kuidas ta räägib rasketest asjadest mingi erilise reipusega. Ka valust, ka lahkuminekutest. See imeline elamise kirg, see kumab tema tekstidest ja muusikast läbi.

Sest kirega tulebki ju elada. Armastad kirega, kaotad kirega, kukud kirega, tõused püsti, ikka kirega. Väsitav? Absoluutselt. Valus? Kohati rohkem, kui ehk peaks või saaks. Aga tasu niimoodi elamise eest on minu hinnangul seda väärt.

endise naljaka ema märkused

Ma olen end alati keskmiselt humoorikaks inimeseks pidanud, seega olen eeldanud, et see naljalembus on kandunud ka mu emandusse. Aga täna purunesid kõik mu maailma alustalad.

Nimelt on Milal jälle normaalne kelk. Üle mitme aasta vist, võiks isegi öelda – kasvas titekelgust välja ja siis on jätkunud pepulaudade ajastu. Koguaeg nagu olen mõelnud, et küll jõuab osta, aga siis pole lund olnud ja noh, ongi jälle kevad käes.

Aga täna lõpuks sain minna kelguga lasteaeda järele ning ühtlasi mahutada sisse väikese trennisessiooni. Mila tuli asjaga väga hästi kaasa, kamandades muudkui “Ette!” ja “Sinka-vonka!”, mis vastavalt siis tähendavad, et pean kelku suurema hooga tõmbama või, noh, tegema sinka-vonka. Lasteaeda ja tagasi on paras 40 minutit, seega pool sellest intensiivselt käsi treenides on juba piisav, et ma süümepiinadesse maha ei sureks.

Ja siis selgus ka kurb tõde. “Emme, sa oled kelguga nii naljakas! Sa oled kelguga nii lõbus!”

No selge! Et muidu nagu emme küll, aga lõbus? Ei, ainult siis, kui kelguga!

/

Aga Klooga oli tänases õhtupimeduses muidugi imeline. Issand, kuidas ma armastan talve! Ma tunnen end NII ELUSANA KOGU AEG! Ja teate, kui imeline tunne see on, eriti, kui sa oled harjunud sellega, et tunned end kogu aeg tavaliselt ülesoojendatud surmana?

Fakit, see on ikka tõeline elu.

Järvelt tõusis udu, sealt, kus veel on vesi. Udu sai üheks selle uduga, mis hõljus mändide vahel, segunes küdevate ahjude lõhnaga ning keerles ümber tänavalaternate. Klooga pimedus on mulle ka alati väga meeldinud – välja arvatud muidugi siis, kui see hullude klounide maania hakkas ja ma nii elavalt kujutasin ette, kuidas üks neist metsas kettidega kolistab, kui ma õhtupimeduses rongilt tulen.

Või noh, siis, kui poodi kõndides puujuurikal komistad ja ninali porri käid, siis ka pole see Klooga pimedust just BESTEST asi, aga no saate aru küll. Ikka suhtkoht fantast on see, et astud maja ette ja vahid näkku otse Linnuteele.

Väikesed rõõmud.

//

Ahjaa. Meenus täna, et kunagi beebina kutsusime Milat Juhanpartsiks. Ja arhiividest koorus välja selline pärl:

juhanparts1

suvised muusikalemmikud

Kui sa veel ei tea, et mu maailma lemmikuim asi maailmas on Spotify Discover Weekly, siis on sel tõenäoliselt see põhjus, et sa pole mu ainus sõber maailmas, kellega ma sellest olen rääkinud.

Niisiis, mu lemmikasi maailmas on Sporify Discover Weekly, mis igal esmaspäeval saadab mulle pleilisti, mis põhineb muusikasoovitustel vastavalt sellele, mida ma olen möödunud nädalal kuulanud. Kuna meil oli reedel slav bbq ja me Stroomi rannas väga legepidu tegime, siis tundsin pühapäevaks, et mu Spotify vaatab mulle kuidagi kõõrdpilguga ning olin kindel, et tänane DW on eriti veider – no arvestades, mis kõiki lugusid sai reedel kuulatud.

For the record, oli jah natuke imelik, aga mina oleksin ennast Spotify asemel märksa karmimalt judge’inud.

Aga sellega seoses mulle meenus, et umbes aasta jooksul, mis ma olen hüljanud oma blogisse muusikapostituste tegemise, on vähemalt kaks inimest öelnud, et neile need täitsa meeldisid, nii et. Vähemalt kahele inimesele on nüüd see postitus! Tervitustega!

Ehk et reastan nüüd oma selle suve lemmikhitid, mis on peamiselt tänu DW-le mu ellu tulnud. Ja millega saab katta ära pea iga tuju, mis võib suvel peale tulla.

1. Kuumad valged suveööd. Jon Bellion feat Christianne Jensen – “Ooh”

Mina ei tea, mis selle looga on, aga minu arust see nõretab seksist. Olgugi, et on kuidagi väga autotune, siiski. Eriti mõnus on seda kuulata kõrvaklappidega, kui Jon sulle otse kõrva naerab, nii et sa kohe kujutadki ette seda stseeni, kuidas su jalg on kellegi õlal ja su huultelt see “Ooh” pudeneb. Väga-väga laetud lugu.

Kuulasin ka teisi Jon Bellioni lugusid ja absull mitte ükski teine ei meeldinud. Nii et – haruldane rariteet, pakuks.

2. Melanhoorsete õhtute vaib. Stone Sour – “Through the Glass”

See on see lugu, mida ma kuulan siis, kui on suur vajadus millelegi kaasa üürata. Kui on tunne, et elu on natuke nihkes, kui on tunne, et hing on natuke auklik, aga päriselt emoda ei taha. Kui on tunne, et tahaks lihtsalt välja röökida, lauldes, misiganes see on, mis vaevab. Hea meloodia, minu off the every key häälele sobib. Ja sõnad noh, sõnad on ka head lihtsad, aga võtavad Selle Teatud Tunde nii hästi kokku.

See on ühtlasi see lugu, kui ma mõtlen kõigele ilusale, millest ma olen ilma jäänud.

3. Sügava hingerõõmu lugu. Mumford & Sons feat Baaba Maal – “There Will Be Time”

Ja siis jälle on see tunne, kui hinges on nii palju armastust, et ei mahu sisse ära. Kui ärkad ja tunned – pärast esimest kohvi, muidugi – et täna on see päev, kui naeratada võib ka taevale. Kui vaikselt hakkab varbaotsast kerima see suur rõõmutunne, et maailm on meie ees valla, et kõik on võimalik, et kõik on just praegu nii õige ja hea. Et ma olengi loodud siia maailma armastama, ja et see armastus ei saa otsa, vaid kasvab ajas ja absoluutselt kõigeks on aega. Et on aega, et juhtub kõik see, mis juhtuma peab. (Isegi seda lõiku siin praegu selle loo taustal kirjutades läks nii, et alustasin aeglaselt, ettevaatlikult ja lõpuks sõrmed klahvidel lendasid, sest see lugu! See viib lendu!) I only live for you, it’s all that I am, it’s all that I have!

Marcus Mumfordiga on muidugi üldse meil see kevad väga märgiline olnud. Tore mees, see Mumfs, mul on hea meel, et ta eksisteerib.

4. Hetkes elamise lugu. Lifehouse – “Hanging by a Moment”

Lifehouse on muidugi vana hea bänd, aga hiljuti meenus. Nende lugudel on siuke paras 90ndate grungevaib küljes, nii et see on selline… No vana hea noh. Üldse mitte melanhooramise lugu, täpselt see lugu, kui sulle meenub see üks hea hetk, no ütleme, see mingi naeratus või sõrmepuudutus või õigel hetkel öeldud õiged sõnad ja kui on täiesti okei, et sa mõtledki 40 minutit tööle sõites sellele ühele heale hetkele, sest tundub, et kõik maailmas taandubki just sellele – ja see on täiesti fain. On täiesti fain hinnata lihtsaid asju, üldse mitte liiga palju suuri tähendusi külge pookimata. Et on tore, kui saad hinnata lihtsalt seda, et inimesed on olemas, et nad on su elus just nii nagu nad on ja et need pisikesed momendid, millest elu koosneb – et neid on palju-palju häid.

5. Stiilipuhas tantsulugu neiks öödeks sõbrannadega, kui kõik piirid kaovad, kui on dance like no one’s watching. DNCE – “Toothbrush”

On tõde, et see lugu jõudis minuni tänu sellele, et Ashley Graham on üks mu lemmiknaisi maailmas. Kui ma suureks kasvan, tahan ma saada Ashley Grahamiks. Aga kuni ma veel tema ei ole, vaatan ma seda kohutavalt hotti videot ja lükkan loo käima, kui on tahtmine puusa õõtsutada ja huilata, et maailm, ma armastan sind!

6. Nendeks hetkedeks, kui sulle tundub, et täna on su hinges elav tudengineiu veel täiesti elus, rõõmus ja hüppav. Twenty One Pilots – “Tear in My Heart”

Rääkisin A-le just siin ükspäev, et I make a point of making sure everyone knows my life has a soundtrack. Kaasa aitab muidugi see, et mul pole autos konditsioneeri (I know!!!!) ja viimased kuu aega olen ma sunnitud olnud sõitma lahtiste akendega. Näiteks kolmapäeval sõitsin koju nii, et autos lõugas mingi vene bänd, mul ees olid poolt nägu katvad päikeseprillid, ma röökisin nutta (no mõttes: RÖÖKISIN, niimoodi koledalt, niimoodi nagu filmides ei näidata, niimoodi, nagu sa nutad siis, kui sa kuuled ja tunned füüsiliselt oma südant murdumas) ja samal ajal, nuuksete vahele kaasa lauldes, punase tule all kõrvalseisjate pilke tajudes, tundsin, et fuck this, I own this shit. Vaja nutta, vaja nutta. Vaja röökida, vaja röökida. AGA VAADAKE, MUL ON SEDA TEHES PÄRIS AWESOME SOUNDTRACK, BITCHES.

Niisiis, hipster minus häbeneb tunnistada, et enne “Stressed outi” ja Spotifyd ei olnud ma mitte midagi sellest Ohio duost kuulnud ja suisa piinlik, sest bänd ise on ju juba seitse (!) aastat vana. See on eelmise aasta lugu ning see on üks neist lugudest, no teate seda lugudesarja, “Songs with a meaning”. Ja okei, ma saan aru, et ma pole enam teismeline, mis tähendab, et mitte iga lugu, mille üks rida kõnetab, ei räägi minust (“This song is about meeeeeee…!”), nii et see meaning on siia üsna külgepoogitud. Aga ühesõnaga, täiesti geniaalne lause on see üks: “My taste of music is your face.”

Mis on teie suve lemmikhitid? Sheerige kama!

söögist ja meestest, vist

#food

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma mõtlesin täna süüa tegevatele meestele.

Teadupoolest olen ma elus tundnud nii mõndagi meest, no üht-kaht vähemalt. (Ma olen vähemalt ühe korra oma elus isegi seksinud, sest mul on laps, enam ei saa seda eitada!)

No igal juhul, ma olen tundnud igasuguseid mehi, kellel on söögiga olnud igasugused erinevad suhted.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mu valmistehtud sööki ja peaaegu alati selle vingumata ära söönud. Ma olen seda südamest armastanud, seda mingit imelikku tunnet, et sa teed, pakud, see võetakse vastu ja seda peetakse heaks.

Ma olen armastanud mehi, kes on mu söögi peale suud kõverdanud ja selle ära põlanud. Erinevatel põhjustel (peamiselt, et liiga vürtsikas).

Ma olen armastanud mehi, kes on vaadanud ja kommenteerinud kõrvalt, kui ma uut retsepti proovinud ja avaldanud arvamust, et ehk seda ei peaks ikkagi inimestele pakkuma. Ja pärast siiski ümber mõelnud, kui amps võetud.

Ma olen armastanud mehi, kes on väitnud, et ei saa süüa teha, kui ma pealt vaatan ja sundinud mind vahemerelikku tagatuppa sinisinist taevast vaatama, kuni söök valmis ja aeg lõpuks süüa.

Ma olen armastanud mehi, kes on suutnud kaheeurose eelarvega valmistada maailma parima asado.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mind ja kellega ma olen jaganud paprika viilutamise saladusi, seesamiõli maagiat või kaalujälgijate tervislikke retsepte.

Ma olen armastanud mehi, kes on osanud restoranides tellida, ja ma olen armastanud mehi, kes ei ole osanud restoranides tellida, kes on kaalunud ja mõelnud, ja kellega me pärast oleme söögid pooleks teinud, et mõlemad saaks siit ja sealt mõne ampsu.

Ma olen armastanud mehi, kes pole eriti kokanud, aga tänu kellele olen ma siiski proovinud igasugu veidraid asju söögiks. Ja ma olen armastanud mehi, kel on See Üks Firmaretsept, mida nad on teinud, ja ma olen ka seda armastanud.

Ma olen armastanud igasuguseid mehi, mõnd lühemalt, mõnd pikemalt. Aga peaaegu mitte kunagi pole keegi mulle eriti süüa valmistanud. Ma mäletan, et kunagi deitisin ma põgusalt ühe kokaga, kes õpetas mind boloneeset tegema. Ma mäletan, et sel ajal oli mul veel must-valge telekas, nii et see pidi olema tõeliselt ammu, või mõnes teises elus.

Ja ükskord, ma mäletan, deitisin ma mehega, kellele ma boloneeset tegin, suht lati alt joostes, sest olin vaene ja tudeng ja umbes alles tund aega tagasi õppinud süüa tegema. “Oi, see on nii hea,” kiitis ta. “Kuidas sa seda tegid?”
“Uncle Bens,” vastasin, sest see oli veel see õnnis aeg, kui Uncle Bens tegi boloneesekastet.

Muide, mis sellest üldse sai?

Aga ma mäletan ta silmapööritust ja noogutust selle peale. Jajah, ega sa muidu ei oskakski.

Nüüd pole ma ikka väga pikka aega kellelegi süüa teinud, kuigi ma isegi kunagi väga ebaõnnestunult ühes koka-kind-of-saates olin, aga kõik tookord feilis. No igal juhul, Milale jah, talle ikka teen.

Mitte väga pikka aega tagasi rääkis sõber mulle, kuidas talle väga meeldib, kui ta saab deidi oma kodus korraldada. Istutada preili kööki, veiniga vist ilmselt, ja ise süüa teha. Kui ta mulle seda rääkis, ei uskunud ma, et sellised asjad päriselt toimuvad, noh, mujal kui filmides siis.

Aga tuleb välja, et vist toimuvad küll.

Ja see on päris äge.

Lisaks, muide, tegin ma hiljaaegu tõlkeuudise sellest, kuidas veganid täiega jätavad maha inimesi, kui nad liha söövad. Ja ma mõtlesin pikalt selle üle, et tegelikult tõepoolest, kõik meie eluliselt oluline keerleb söögi ümber.

Vaatasin oma Instagrammi, meenutasin heldimusega, kuidas Ruumi mulle parti küpsetas ja kuidas, noh, üldse, mul on kõik need kallid inimesed mu elus ja absoluutselt igaühe kohta on mul vähemalt üks toiduga seotud lugu – kui mitte mitu.

Ikka hinge külge kasvavad inimesed koos toiduga, ei ole midagi teha.

Pointi mul polnud. Lihtsalt et… Mehed, tehke rohkem süüa. See on päriselt ka ikka päris tegija värk.