Tõnis Mägi on kolinud 26 korda

Määratlemata Leave a reply

Oma elu jooksul olen ma kolinud kaheksa korda, mis ei ole väga palju, arvestades, et ma olen alles 24aastane. Viimase aasta jooksul olen ma kolinud neli korda, mis on juba palju, eriti minu standardite järgi.

Ma olen kogu selles hullumeelses kolimiskampaanias avastanud, et mulle meeldib stabiilsus ja traditsioonid. Ma tahan, et asjad oleksid nende õigetel kohtadel (isegi siis, kui “õiged kohad” ei tundu teistele loogilised) ja ma tahan, et teatud asju tehtaks teatud järjekorras. Näiteks et kui on ainult pann vaja pesta, siis viskad kähku selle puhtaks ja asud alles siis sööma. Noh, et pärast oleks vähem teha.

Võrreldes Tõnis Mägiga olen ma muidugi äärmiselt vähe kolinud, kuid kes teab, samas tempos jätkates teen talle tema vanuses kindlasti juba ära. Aga nüüd ei taha ma tükk aega enam ühestki trepist käia ega ühtki kasti sülle võtta.

Trepid, trepid on need kõige hullemad. Isegi, kui kast on suhteliselt kerge, on seda kepp vedada, kui oled surmväsinud ja astmeid ka ei näe. Lisaks andis hoogu juurde tõsiasi, et me kolisime eelmisel nädalal IGA PÄEV, mis tähendab kaht asja: a) et PÖFFile ei jõudnud sugugi nii palju, kui oleks tahtnud ja b) et mul on kopp sajaga ees.

Õnnetu olen kah, pidevalt ja sügavalt. Ei jaksa enam halva mängu juures head nägu teha, teate. Ma saan aru, et see hea nägu teeb inimestel, kes minuga suhtlema peavad, olemise paremaks, aga vaat ei jaksa.

Tunne on nagu hüljatud koeral varjupaigas, kes nukralt niutsudes vaatab välismaailma ja palvetab, et järgmine mööduja ta kaasa võtaks (loe: järgmine CV-ga tutvuja mind tööle võtaks). Samas muidugi ei ole mul mingit jaksu end kuidagi pimpida ja noh. Ja noh. Maailmaga ja iseendaga tülis. Väikesed asjad käivad üle jõu, suurtest rääkimata.

Aga muidugi, loota võib, et tegu on vaid faasiga. PMS segatud raskekujulise sügisväsimusega ning töötu/kolimisstressiga.

Midagi olulist muidu pole. Kui ma vahepeal kurbusest oma elu üle otsi ei anna, siis teen varsti jõulupeo.

Ma ju ütlesin, et olen traditsioone armastav inimene.

veel päevakajalist

hoomamatu 1 Reply

[Via Anton.]

Dears,

Due to the current financial crisis facing the world at the moment, the
light at the end of the tunnel will be switched off to save on electricity
costs, until further notice.

Sincerely,
God

Sobib hästi iseloomustama minu pankadekülastusi, kus üks teller kasutas minuga suheldes isegi väljendit: “Nüüd on selline kuri lugu…”

Elu on hetkel nii kiire ja nii mõttetu samal ajal. Paradoksaalne.

hommikukohvi kõrvale: minu tänane päevakava

hoomamatu 2 kommentaari

Öelge nüüd, et töötu olla on lihtne… Täna pean:

  • viima pesu pesema
  • välja trükkima ühe olulise blanketi, selle ära täitma
  • blankett arstile
  • käia korteris, võtta pakiteatised
  • käia postkontoris pakil järel
  • hansapanka
  • sampo panka
  • kinno!!!
  • pärast viit Inimesega korterisse remonti tegema
  • emmele pulmapildid viia (selle ma juba ette unustan, tean)
  • helistada/minna Tööturuametisse
  • helistada/minna Elioni
  • kirjutada filmist
  • helistada Genkluppi
  • tegeleda novellikogu katkenditega
  • pakkida, pakkida, pakkida
  • pakid korterisse viia

Ja umbes sellises tempos, suurendada ainult ehk remondi ja kolimise osakaalu, tänan väga, toimub elu 15. detsembrini.

pähh

Määratlemata 3 kommentaari

Tänane öö möödus mul umbes nagu Nirtil. Kõik algas ilusasti ja paljulubavalt, ostsin endale poest Jõuluporterit ja Taffeli krõpse, tõmbasin arvuti igast erinevaid krimisarju täis ja otsustasin terve õhtu otsa diivanil keras olla. No oli selline hõre olemine.

Kaks pudelit jõin ära ja järsku tabas mind mingi imelik haigushoog, nahk korraga põles ja külmus, seest keeras ja üldse oli ilge olla. Kebisin siis kell 22 või nii voodisse, ainult selleks, et ärgata kell veerand neli vappekülma ja peavaluga.

Jõin siis veits teed, vahtisin veits telekat (ahjaa, eile näidati National Geo-porno-graphicu pealt nahkhiire kõvastanud riista, ma pidin otsad andma), keerasin siis end kahe teki sisse ja kebisin uuesti magama.

Ärkasin pärastlõunahämaruses ja mõtlen, et ei tea, kas Birx nakatas mind või milles asi.

Igemed valutavad ka juba teist nädalat, selline tunne, et ostaks ühe neist rõngastest, millega titad oma igemeid masseerivad, kui kikud kasvavad.

kuidas Daki remonti teeb

Määratlemata 2 kommentaari
  • Ärkab hommikul vara, rõõmsalt ja rõõsalt ja läheb korterisse.
  • Vaatab nõutu näoga ringi: kõik kapid on nii suured ja seina küljes kinni!
  • Kutsub Birxi. Kaks pead on ikka kaks pead.
  • Birx arvab, et vähemalt saab tapeedi maha kiskuda.
  • Kisuvad kahekesi tapeedi kolmest seinast maha. Seal, kus on kapid, sinna jääb.
  • Daki hakkab maaliteipi panema. Ei ulata lae alla ja kõik jääb imelik.
  • “Ma ei jaksa oma käsi nii kõrgel hoida!”
  • Daki võtab värvipurgi ja mätserdab kõigepealt enda, siis põranda ja siis seina kokku.
  • Värv on ilus. Punane!
  • “Ma rohkem ei viitsi! Miks ma kaks korda pean värvima?!”
  • Daki puhkab natuke ja mõtleb, et teeb veel veits, siis on homme vähem värvimist.
  • Birx valab oma haiguseviha välja kraanikausi kohal – pahtlilabidaga tapeedijääke kaapides.
  • Üks sein saab värvitud.
  • “Ma rohkem ei viitsi!”
  • Daki pakib asjad kokku ja läheb PÖFFile. Homme ka päev!

Kaasnesid pläkutamine, veidrate häälte tegemine, emadest rääkimine (mingil veidral põhjusel jätavad emad mulje, et remont on nii lihtne ja igaüks saaks sellega hakkama!), itsitamine, meestest rääkimine, õhtused plaanid ja detailsed kirjeldused tatist ja norskamisest.

Ladylike, indeed.

asjad, mida ei peaks olemas olema

Määratlemata 8 kommentaari
  • need vidinad, millega sa näed, kes on su MSNis ära kustutanud või blokkinud – no mille jaoks? selleks, et endal tuju pahaks ajada? ei ole vaja!!!
  • blogid, mida sa varem lugesid ja kes sind lugesid, aga nüüd olete üksteist ära kustutanud – lihtsalt teeb kurvaks. ja ma ei pea silmas, et neid blogisid olemas olema ei peaks, aga lihtsalt ei peaks suutma selliseid asju tähele panna
  • trepid, kui on vaja kolida
  • asjad, kui on vaja kolida
  • internetileping, mida ei saa lõpetada, kui on vaja kolida
  • ainult üks pudel veini, kui tahaks rohkem
  • breakdown of the närvid, kui võiks olla hästi kõik
  • töötukassa lolakad süsteemid, mis ei lase isegi järjejuttu Naistesse rahus kirjutada, ilma et kohe haigekassakindlustust maha ei hakataks kakkuma
  • autod, millel pole topsihoidjaid
  • eksid, kes käivad närvidele
  • värdjad ühistutüübid, kes arvavad, et üürnikel pole õigust parkimiskohale ja kes panevad heast peast keset päeva hooviväravad kinni
  • seda phucking autot ema maja ees, mis takistab normaalset kolimist ja parkimist
  • kortereid ilma sisseehitatud pesumasinateta
  • tehnikat, mis minu kätes lihtsalt puruneb. puruneb, i say!
  • 150kroonist hinda lihtsalt värvide kokkusegamise eest värvipoes
  • täielikku writer’s block’i, kui ainuke asi, mis võiks hetkel sissetulekut tuua, on kirjutamine
  • tööpakkumisi, mis kõlavad nagu mulle, aga ma kunagi ei saa neid, sest nad võtavad ikka kellegi sellise, kes pole mina

Vingving, ausõna noh. Birxiga vaidleme küll koguaeg, et kas see, et mul on õnnelik armastus kaalub üles selle, et temal on õnnelik töö, või et kas need kaks on võrdsed (noh et me oleme tegelt samas seisus, lihtsalt erinevad osad meie eludest on kaetud), aga no ikka on tunne, et kõike pean siin ilmas ise ja üksi tegema ja et kõigil teistel siin maailmas on parem (mis muidugi pole tõsi, aga noh).

Argh.

Oot, jah. Homme kohe on parem. (Ma vist sain külma tänu vees sumpamisele ja sellepärast ongi nii ving.)

mina nii ei mängi!

Määratlemata 7 kommentaari

Üritasin täna kolida. Inimene on jälle komandeeringus, seega olin vaid mina, kastid ja siht need kastid ära viia.

Lõppes sellega, et kõigepealt pidin kolm korda käna käima enda hoovi peal, siis vajusin pool meetrit lumesoppa uuevanakodu hoovi peal, siis oleks peaaegu veel käna käinud, siis tõmbasin end ribadeks kaste kolmandale vedades ja tagatipuks, tagatipuks! Faking hell, seal majade vahel ei ole võimalik sõita! Isegi neliveoga oli paar korda tunne, et siia ma nüüd jään ja/või rihin selle ilusa kalli Lexuse must paremal ka veel ära pluss ajan alla ema väikese lapsega, kes üritasid koju pääseda.

Istusin siis, aken lahti, ise pingutusest higine (ma tean, hea mõte), ootasin, kuni inimesed läinud ja murdsin läbi.

Ainult selleks, et koju jõudes oma hoovi peal jälle külg ette tõmmata.

No tramaivõi. Oleks et hoiaks siis seda ilma, krt rsk. Aga ei, nagu Eestile kombeks – nje rõba, nje maso. Kas uputame kõik lumme või uputame kõik lumesuppi. Oleks ilus selge talveilm, ei, seda ei ole! Ja üldse, arumaisaa, kuidas autodega inimesed on suutnud seal kitsukeses paneelrajoonis üldse kõik need aastad talviti elada? Eriti väiksed sõiduautod, mis põhjaga mõnusalt vallidesse kinni jäävad.

Ma ei kujuta ette, kuidas me küll kärudega kõik need stafid liigutatud saame. Praegu on igal juhul käruga ligipääs absoluutselt igale poole olematu.

(Ok, ma tegelt tean, et oma viga, et me siuksel ajal kolima hakkame ja et ilm pole selles süüdi. Aga ma tõsiselt vihkan kolimist, ja mu karma annab mulle aina ette asju, mida ma vihkan – kolimine, rahamured – nii et ma peaks suhteliselt harjunud juba olema sellega, et mu elus on tavaliselt ainult see, mida ma ei salli.)

Närvid on läbi nigu politseikoeral, läksin võtsin pudeli veini ja kavatsen nüüd ja edaspidi mitte kunagi enam välja minna ja kodus ainult sarju vaadata.

Vihast sinine ja kolimas-neljandat-korda-aasta-jooksul,

alati teie

Daki

(Tegelt on head ka, homme hakkab PÖFF ja mis siis, et ma pean ühendama omavahel kuidagi kaks filmi päevas, remondi uuevanakodu köögis ja kolimise. Lõbus!)

Ahjaa, happy thanksgiving! Teeks ahjus kana, kui oleks a) kana ja b) isu ja c) sööjaid ja d) raha.