Mul tuli meelde, et kui ma mingi vestluse käigus naistele ütlesin: “Teate seda tunnet, et kui te kõnnite edasi, aga teate seitsmenda meelega, et keegi vaatab või tuleb teile järele, isegi, kui te seda ei kuule?” – siis kõik naised vastasid enne, kui ma suutsin lause ära lõpetada, jah.
Kas kõigil naistel on see seitsmes meel? Vabalt, onju?
…see on see, millest ma rääkisin: (tekst kuupäevast 16.11.06)
Kui su päevi täidavad lõppematud kohtumised erinevate arstidega, hakkavad päevad õige pea sarnased tunduma. Erinevad on ainult rohud, mida sa hommikuti ja/või õhtuti võtma pead ja nende kõrvaltoimed on erinevad, ühtemoodi samas sarnased.
They all make you feel like shit and I’d prefer if they’d deal with other problems.
Kui su päevi täidavad ainult lõppematud kohtumised arstidega ja random sõnad loetud random raamatutest, sest keskenduda eriti ei suuda, siis muutuvad lõpuks ka hiinlase kirjutatud sõnad When a body floating in air, which country she belonging to?* täiesti iseenesesmõistetavaks.
Ainult et sõna country on siin muidugi mitmekordne metafoor nii paljude asjade kohta.
Pigem tegeled sellega, et seletada teistele, et pole üldse hull(u), kui et keegi paneks tähele küsida sinult, kuidas on. Või et kas on hirmus. Või et kas sa saad hakkama. Või ükskõik mida muud, kui seda, mida küsitakse.
Kas see on tehtud.
Millal haigusleht läbi saab.
Kas sa oled asjalik ikka ka olnud.
Millal valmis saab.
Kas sa lauajalgpalli tuled mängima.
Kas arved on makstud.
Palju sa võlgu oled.
Ja kui siis ühel hetkel küsib keegi, aga et Daki, mis on see, mida me Daki kohta teadma peaks? Siis ei oskagi midagi vastata. Tundub kontekstiväline ja võõras. Et mis nüüd minust. Mind peaaegu enam ei eksisteerigi.
Kui su päevad koosnevad lõpututest nimekirjadest ja vastamata kirjadest, sest sa lihtsalt ei oska, siis tunduvad lõpuks hiinlase random kirjutatud sõnad Forgot since when, we started to fight täiesti iseenesestmõistetavad.
Mõtled, et kas asjad, mille järgi oled sa ennast viimased n+1 aega defineerinud, on olnud luul või päriselt. Mõtled, kas asjad, mida sa oled arvanud end oskavat, on ikkagi oskuspärased. Mõtled, kas inimesed, kes tunduvad olevat, päriselt on. Mõtled, kas sina, kes sa tundud oma peas olevat, päriselt oled. Ja siis mõtled, et mis häältest nad räägivad, hääli ju pole.
Võtad end kihtidena lahti ja paned jälle kokku ja jooksed kokku ja võtad kokku ja lükkad kokku ja eemale ja võtad jälle tagasi ja ongi jälle nullpunkt, see kardetud nullpunkt.
Külm on ka koguaeg ja mul pole ju iialgi külm. Palavik comes and goes, ei saa sotti, miks või milleks. Ei tundu, et oleks saavutatud või kasulik. Tundub pigem kasutu, jah. Lilled surevad toanurgas ja tuba on täidetud kastidega juba üle poole aasta.
Oled nagu meeleheitel koduperenaine ja paned pisarad oma neetud chicken casserolei sisse ja ei saa parem. Tundub, et kõik kaugeneb ja keegi ei saa sust aru, sest kõik teised on together või vähemalt ei raputa miski nende idi, ego ja superego nii nagu… Jah, nii nagu. Kolmikpunktid on tavalisest punktist paremad.
Alkohol ei maitse, söök ei maitse, uni ei maitse. Internet ei maitse. Muusika ei maitse. Filmid ei maitse, sarjad ei maitse. Sõnumid maitsevad. Vastamata sõnumid ei maitse. Kõik on nii kaugel ja see punkt, kus mina olen, siin on külm ja vastik ja ma tahan siit ära, aga see tundub kestvat lõppemata aeg.
Piret Bristol kirjutab täpselt, nagu blogiks. “Paralleelmeri” peakski olema blogiraamat. Ainult et kui see pole olnud blogis, siis see pole ju blogiraamatu nime üldse ära teeninud. Mitte et blogiraamat oleks midagi uhket. Pigem on see midagi… alavääristavat.
Tahaks Pulleritsu ja Veidemanni kombel…
Tahaks, tahaks, tahaks igast asju. Tahaks, et oleks isu süüa seda neetud pisarast chicken casserolei. Tahaks, et oleks jõudu minna niisama tormi kätte hulkuma ja tahaks, et leiaks end üles.
Blogilugejate arv on langenud turvalistesse kolme numbriga piiridesse. Väikestesse. Mulle meeldib. Natuke jälle justkui usaldab.
Ometi on keelud peal, mul endal, teiste antud ja enda antud ka. Teeks Andra kombel liftimuusikat, aga juba on hilja. Sööks Jri kombel kääbikuid, aga juba on hilja. Tõmbaks tavainimese kombel nina täis ja kisaks, et maailm on vahepeal neetult ebaõiglane, aga juba on hilja. Turvalisim koht on kodus, veidras T-särgis, mida ma ei teadnudki, et mul on, peidus ja mitte tülinaks.
Loetled endale meeleheitlikult seda nimekirja, kus on kirjas asjad, mis on veel, juba, jälle hästi. Ei tööta.
Viimased nädalad on olnud kuratlikult rasked. Teha vaprat nägu on hullumoodi raske. Teha nägu, et kõik on hästi (kuigi mõneti ju ongi), on ka kuratlikult raske. Pidevas eneseanalüüsis viibida on raske. Pidevalt teiste uurivate pilkude all viibida on raske. Tahaks, et oleks nii, nagu oli enne.
Et öeldud sõnadel oli mõte. Et kõik ei oleks nii liimist lahti ja mõrane. Et näod ei ununeks ja et head asjad tuleks jälle meelde. Et kummitaks natuke minevikust, aga neid häid kummitusi tahaks. Häid mälestusi. Tahaks, et kõik ei oleks luul või miskimuu, tahaks, et kõige lõpuks punkte kokku lugedes ei jääks ma kaotajaks. Tahaks, et karmavõlg ei lööks iga päev uuesti näkku. Tahaks, et… Teate küll.
Tahaks kodu ja kööki ja tööd teha ja et ei oleks vigane olla ja et saaks olla tavaline jälle mõnda aega.
Ja ma veel veetsin nii palju aega enda veenmiseks, et olengi normaalne ja tavaline ja et see on veel võimalik.
Juba Shakespeare ütles, vist, et kõik tahavad olla ekstraordinaarsed.
Aga vaadake, mina enam ei taha.
They got a real sun in their sky, not like in England. English sun is fake sun, a literature sun.
Olete tähele pannud, et Tartu päike on ka viimasel ajal olnud feik?
—————-
Now playing: Teddy Geiger – For You I Will (Confidence)
via FoxyTunes
*Tsitaadid pärit Xiaolu Guo raamatust “A Concise Chinese-English Dictonary For Lovers”
*Note2: Vahepeal sai mu blogimise algusest neli aastat täis. Jookseb viies. Ja nagu mustritel on kombeks korduda, vaatan ma “Blade’i”, nagu esimese sissekande kirjutamise ajal. 24. veebruaril 2004 kirjutasin ma:
öine masendus süveneb. tuleb kähku magama minna, enne kui päris hulluks asi läheb. homme on parem päev.
Note to self: alati on homme parem päev. Juba aastaid.
Sa käid ringi ja ahmid endasse kevadet.
Sa käid ringi ja ahmid endasse miljoneid muljeid ja elamusi, mille kohta ei jaksa lõpuks enam isegi vaimustust avaldada, vaid lihtsalt ohkad: “I love.”
Sa käid ringi ja hämmastud nende miljonite jalgrataste, vasakpoolse liikluse (jätkuvalt), sajandeid vanade majade, kitsaste tänavate ja igal nurgal paiknevate isuäratavate toidukohtade peale.
Sa käid ringi ja see on vapustav, kui palju kerib lahti lugusid su ümber ja su sees ja su kõrvus. On George, kes on lõpmatu lugude allikas. On Jri ja Millie ja PhD ja lõputult maailma armsamaid nohikuid.
Lugu transseksuaalsest linnapeast, kes enne oli mees, nüüd on naine. Ja ta girlfriend oli ka enne mees.
Lugu George The Bushist, kes ühe peene balli jaoks, kuhu ta üritas sisse hiilida, ehitas endale okstest põõsakamuflaaži.
Lugu alasti jalgratturist.
Lugu baariomanikust, kes läks hulluks ja pani oma baarile tule otsa ja istub nüüd vanglas.
Londoni aussie, kes räägib hingestatult nii oma vihatud alluvast (viidates talle mitte nime, vaid numbriga) kui ka ungari keele lingvistilistest ja poliitilistest seostest.
Lugu valgusfoorist, kes tahtis olla roundabout.
Lugu tudengist, kes tegi uurimuse sellest valgusfoorist ja nii saigi temast roundabout.
Lugu Blockbusteriga võitlevast videopoest, kes võitis.
Lugu 18aastasest türgi poisist, kes on müünud alkoholi 15aastasest saadik (“Because we’re turkish, we do everything illegal…”).
Lugu tarkvarast, mis muudab su Nokia telefoni vibraatoriks.
Lugu inflatable packer`ist ja inflatable sheep´ist, mida müüakse baari tualetist vending machine`ist.
Lugu olematute riietega briti neiudest.
Lugu kolmest tüdrukust, kes õpivad inglise keelt (“…and… drama….”), teevad valmis superhea komöödiaetenduse Shakespeare’i kogutud teostest ja esitavad selle teatris, kust sai alguse Fry ja Laurie karjäär.
Lugu Dakist, kes pärast etendust mentaalseid orgasme sai. Fry ja Laurie!!!
Lugu George’ist ja Jrist ja mitmest kaamerast ja välgust.
Lugu Džinniest ja Milliest ja hüpersuper curryst.
Lugu palak paneerist.
Lugu teledildoonikast.
Lugu doktor Stevenist ja tema imearmsatest šoti vanematest, kes õpivad saksa ja prantsuse keelt ja rändavad ringi.
Lugu Furcon’ist.
Lugu baarmanist, kes osutus Haapsalu noormeheks, ainult et aktsendiga.
Lugu sellest, kuidas Daki ja Jri suudavad manada esile asju vaid neist omavahel rääkides.
Lugu määratutest punasest tellisest kolležitest, nende ees laiuvatest muruplatsidest, kus tohivad käia vaid fellowd ja pardid.
Lugu soome keelt rääkivatest punti-ärikatest.
Lugu vadistavatest idamaist päritolu ja alati naervatest hiinaka-pidajatest.
Lugu islandi ministrist, kes peab blogi juba aastast 1996.
Lugu Locomotive’ist.
Lugu gender confused and species confused oravast.
Lugu imepisikesest kohvikust nimega Indigo.
Lugu väsimatult rõõmsatest itaallastest ja kohast nimega Clowz.
Lugu
Lugu
Lugu
Lugu
Lõpmatult lugusid.
I understand how scissors can beat paper, and I get how a rock can beat scissors, but there’s no fucking way paper can beat rock. Is paper supposed to magically wrap around rock and leave it immobile? Why the hell can’t paper do this to scissors? Screw scissors, why can’t paper do this to people? Why aren’t sheets of college ruled notebook paper constantly suffocating students as they take notes in class?
I’ll tell you why. Because paper can’t beat anybody. A rock would tear that shit up in 2 seconds. When I play rock-paper-scissors, i always choose rock.
Then when somebody claims to have beaten me with their paper I can punch them in the face with my already clenched fist and say, oh shit, I’m sorry, I thought paper would protect you, you asshole.”
Ehk siis eile käisime esimest korda Jorgeni juures MMA-baasõppel (või on see elustreening? Või on elustreening MMA osa? Või need on üks ja sama? Vajab veel täpsustamist.) ja ohsajuudasküll, pole midagi lahedamat mööda matti ringi väntamisest, nii et õlanukkide alt ainult tuline jutt väljas. Tänaseks on küünarnukid sinised, sest eilne põhiülesanne oli end mingist surmahaardest (olgu, kas just surma, aga…) välja võidelda ja pane sa see raam, kuhu tahes, või krevetita, palju tahes, lõpuks taandub ikka kõik sellele, et kui ma ikka 50kilost tütarlast täie jõuga lükkan, siis saan ma ta alt välja ka kui vaja. Vabalt.
Kogu selle värgi juures on uskumatud mitu punkti:
Hea, et rohtude kõrvalmõju (jalgu ja käsi ei jõua liigutada) on kadunud, peaaegu. Ja kui väga tublilt pingutada, siis saab päevas ka 5-6 tundi ärkvel püsitud. Piisavalt, et trennis mõni õhtu siiski käia.
Aga selles mõttes, et kevadeks valmistudes ostsin kleidi ka, nii et yin ja yang on jätkuvalt paigas, ja ka maadelda võib väga naiselikult (kiljudes ja itsitades).
Silme ees hoian muidugi maailma ilusaimat poksijat Joe Calzaghed.
Kuna nüüdsest kuulun ka mina uhkesse iPodi-omanike perre, siis muusikat on viimasel ajal kõrvus lakkamatult. Ja seega tundub olevat õigustatud ka järjekordse muusikaposti tegemine. Reeglid, nagu ikka, samad, mis alati: pane kogu oma pleilist šafeldama ja vaata, mis vastused saad.
Opening Credits: IAMX – “The Negative Sex”
Hea rütm, kisub kaasa. Mulle selline avalugu meeldiks küll. We all wanna fuck ourselves and rape the world… Oo, kui irooniliselt tabav!
Waking Up: Damien Rice – “What the Night Is For”
Sobivalt uimane lugu, eriti arvestades mu viimase aja unemustreid (15 järjest pole mingi probleem!). Ja kellele seda ööd ikka vaja on, kui magada saab suvalisel ajal.
Falling In Love: Radiohead – “Faust Arp“
On again, off again, on again, off again… Jajaa, ma alati tahan armudes oma tunded kinni keerata ja teine mu põhitrait on pidevalt inimestest lahkuminemine, niipea, kui elu suhkru asemel sidruneid pakub. Jah, ma tean, nõrk naine.
Fight Song: Dresden Dolls – “Necessary Evil“
Rütm on küll hea üheks korralikuks poksimiseks.
Breaking Up: Muse – “Assasin“
Oppose and disagree, destroy demonocracy – peen!
Make-up: Queen – “Killer Queen“
Caviar and cigarettes, well versed in etiquette, extraordinarily nice – ahhaa, et siis, kui kõik on jälle supersuhkrune, võib ära leppida ja printsessina käituda taas. Sobib.
Life’s Okay: Emiliana Torrini – “At Least It Was“
Oo, oo!
Mental Breakdown: Matchbox 20 – “Bed of Lies” (Video on maiuspala Supernaturali fännidele, sest oo – Dean mängis Dark Angelis! Ja kui noor ta on! Oo!)
There’ll be no rest for these tired eyes… Indeed, indeed.
Driving: Robbie Williams – “Love Supreme“
Tõesti super sõitmise lugu – ja juba videogi, kus Robbie rallit sõidab. Ja ideealne kaasaüürgamiseks punase tule taga, et ikka ka kõik kaassõitjad sind hulluks peaks.
Flashback: The Who – “Who Are You“
Kõigepealt flashbackib CSI, ja siis flashbackib üks kord, kui ma seda lugu hästi kõvasti kuulasin ja ise seda uuh-uuh-uh-uh osa nii kõvasti kaasa kisasin, et hiljem hakkas endal ka piinlik.
Happy Dance: Red Hot Chili Peppers – “Suck My Kiss“
See oleks palju parem flashbacki laul, sest see, kuidas Hedi surfinädalavahetusel “Suck my [tsenseeritud] kisas, oli lihtsalt hindamatu.
Regretting: Stereophonics – “I Miss You Now“
Jap. Enamasti hakkangi ma igatsema keda-iganest nii tugevalt, et olen valmis tegema näo, et nägelemist ei ole kunagi toimunud.
Final Battle: Disturbed – “Bound“
Ideaalne!
Death Scene: Placebo – “Every You Every Me“
See peaks küll üks veider indie-film olema, kui selline taust surmastseenis on. Aga ma ilmselt vaataks seda filmi suurima heameelega.
Make-Out Scene: Audioslave – “Shadow On The Sun“
Armas. Mulle meeldib küll selle saatel meikautida.
Ending Credits: Stereophonics – “Since I Told You It’s Over”
See on kohe nii tugevalt rusikas silmaauku, et ma ei oskagi ühtegi eriliselt tähenduslikku rida välja tuua, kogu lugu on nii tähenduslik, et minus elav pseudosemiootik viskab ekstaasist hundirattaid hetkel. Aga kuulake ise. Stereophonics on üldse üks väärt kollektiiv, kui te veel ei teadnud (jah, Anton, mul on meeles, et ma olen muusikast rääkides snoob, aga missiis kui see vähegi tulemust annab – ehk et rahvas saab teavitatud!!!):
Kui keegi üldse kunagi on leidnud, et ma annan teile head muusikat;
kui keegi üldse on kunagi leidnud muusikast selle mõtte, mis ma olen jätnud ütlemata;
kui üldse, lihtsalt, te olete kuulanud või kuulamata-vaatamata jätnud, siis seda te PEATE:
See oli viimane Freddie video. Ja pange tähele tema viimaseid sõnu tervele maailmale: “I still love you…” Haigusest puretud, kõhn, vaevatud, aga ikkagi meie Freddie…
See on lihtsalt niivõrd hea, võiks öelda, et isegi üks parimaid lugusid iial. Ja päriselt, kui ma ütlen iial, siis ma mõtlen “Bohemian Rhapsody”-iial, ma mõtlen “Smells Like Teens Spirit”-iial, ma mõtlen “You Give Love A Bad Name”-iial, ma mõtlen “London Calling”-iial, ma mõtlen “Baba O’Reily”-iial, ma mõtlen “My Generation”-iial, ma mõtlen “Jailhouse Rock”-iial, ma mõtlen “Yesterday”-iial, ma mõtlen “Riders on the Storm”-iial, ma mõtlen “Paradise City”-iial, “The Wall”-iial, “Voodoo Child”-iial…
…ehk mida teha, kui su sõpru on tabanud lauajalgpallipalavik.
Et otsast alustada, tuleb kõigepealt meelde tuletada tavalist pubiõhtut umbes kuu aega tagasi. Picture this: seltskond noori rõõsapõskseid neidiseid istub pühal neljapäevaõhtul laua taga, rüüpab kosutavat jooki, jutleb, naerab, teeb lolle nägusid ja aeg-ajalt arutab käsitööd (tasub mainida, et tegu on siiski käsitööklubi ja naisriistvõimlejate klubi Kiira-Käära iganädalase koosolekuga). Vahepeal tõuseb üks blond tütarlaps teiste seast (nimetagem teda koodnimega… ee… Väike-Liis), kõnnib rahutu moega tagumisse saali, kus mõned külastajad lauajalkat taovad. Olenevalt sellest, kaua Väiksel-Liisil oma võluvate suurte silmadega mängijaid võludes aega läheb, jääb ta ka ära, tehes harilikult mõned tiirud lauajalkat.
Ülejäänud käsitööklubi istub senikaua õndsas teadmatuses õlleklaaside taga ning kui olukord on väga hapu (ehk Väiksel-Liisil pole kellegagi mängida) on nõus end ohvriks tuues mõned tiirud temaga mängima. Sest kuidas sa ikka neile ilusatele silmadele ja pruntis huultele ära ütled!
Nüüd aga tehkem ajahüpe olevikku, näiteks eilsesse õhtusse. Picture this. Rõõsapõsksetest neidistest on kodubaari jõudnud vaid kolm, kui juba ostetakse igaks juhuks viis lauajalkažetooni. Piia käed hakkavad juba kergelt värisema ning õige pea on võistkond “Möiarakarud” (kuigi nad ise end nii ei nimeta; ja ka teised nimetavad neid sageli vaid “Kaheks Liisiks”, sest paratamatult on 2/3 jalkahullude nimeks Liis ja paistab, et nime Piia on suvalistel õnnetutel, kes kohe Piia ja Liisi (mitte eelpoolmainit Väike-Liis) käest kotti saavad, keeruline meelde jätta – lihtsam on kõiki tšikke mängulaua taga lihtsalt Liisiks kutsuda, mõnikord läheb ikka täppi!) end lauajalka taha ära sättinud. Nüüd tuleb vaid oodata, kuni mõni õnnetu lauajalkahuviline sõpradepaar neile läheneb ja mõned mängud pakub teha. Või hõiskab “võitja lauas”, mis iseenesestmõistetavalt tähendab, et kes iganes antud mängu võidab, peab lauale lähenenutega mängima.
Teatud osa pahaaimamatutest lauajalkahuvilistest ei tea kahjuks, et Möirakarude (ehk Piia ja Liisi) näol on tegu raskekujulist lauajalgpallisõltuvust põdevate isenditega, kes lisaks sellele, et on mängust haiglaselt vaimustuses, oskavad seda ka mängida. Muratile jäävad küll ilmselt alla, aga keskmisele pubikülastajale teevad ära.
Kogu selle aja, kui Möirakarud oma järgmisi ohvreid passivad ja tümaks teevad, istuvad Daki ja Birx müüriääre peal Möirakarude selja taga ning vastavalt vajadusele häirivad vaenlasi, panevad peale needusi, elavad häälekalt kaasa, sooritavad võidutantsu.
Mängida Dakil ja Birxil üldiselt ei lubata. Nende ülesanne on olla lihtsalt ilus ja omadele kaasa elada.
On ütlematagi selge, et mõistlikust ja tsiviliseeritud vestlusest ei tule neil puhkudel eriti midagi välja. Abi ei ole ka teise baari minekust – kahjuks kolmest kohast, kus Tartu linnas üldse tasub veel käia ja kus end saab koduselt tunda – on kõigis lauajalgpallilauad olemas ning kahes tehakse suisa turniiregi. Möirakarude vapper naiskond (jaa! naiskond! hoolimata sellest, et nii mõnigi õnnetu ohver paistab olevat üllatunud, kui saab teada, et nende rind ei olegi karvane) seni veel turniiridel osalenud pole, aga praegu käib alles ka treeningperiood ning varsti on plaan Tartu lauajalkaskenele siseneda võimsa avalöögiga (pun intended).
Pealkirjas esitatud küsimusele aga mul ega Birxil veel vastust pole. Praegu me üritame haigetest inimestest aru saada ning oleme rahul sellega, kui aeg-ajalt ka meil lastakse sõna sekka öelda (ehk mõni mäng teha). Kuid peagi, oo, peagi! Me veel leiame mooduse, et oma sõbrad sellest needusest veel tagasi tuua!
Pildil klassikalist diversiooni esitav Birx:
Pildi autor: Piia (hetkel millegipärast ei mänginud)
Ja tänase postituse tervituslugu läheb samuti Piiale.
piia says: aga vähemalt pole spice girls
piia says: ma olin eile sunnitud ripiidi peal spice girlsi plaati kuulama
daki says: ai
daki says: hullult ai
piia says: onju
Ja kui kedagi huvitab, siis võrdluseks nende comeback-video.