Category Archives: Argielu

hold on

Argielu 7 kommentaari

Brandon, kes tegutseb artistinime Rivvrs all ja keda mul on au nüüdseks oma netituttavaks nimetada (öelge veel, et mild stalking ära ei tasu!), on teinud ühe loo, mida ma kipun kuulama siis, kui ajad on sellised nagu praegu. Selle loo nimi on “Hold On” ja mulle tundub, et ma pean selle laulu sõnumit endaks mingi mantraks, kohati.

Sest nii väga on vaja vahepeal uskuda, et paremad ajad ootavad ees. Et ükskord leidub ka minu jaoks kusagil mingi parem õnn. Et see raske periood saab läbi, et ma pean lihtsalt suutma kuidagi selle enda õlult maha raputada. Et ma rabelen küll, jah, aga kui ma pean vastu, siis ma rabelen välja. Ja kuigi Brandon laulab ilmselt armastusest, siis ikkagi saab seda vabalt tõlgendada näiteks ka praegusesse – pole mõtet ennast (või hoidku, teisi!) süüdistada. It is what it is ja see saab läbi ja ma teen kõik, mis ma saan teha. Ja sellest peab piisama, minust peab piisama.

Teate, kuidas filmides kujutatakse alati seda üht õnnetut üksikema, kes elab peost suhu, istub ümmarguse köögilaua taga, kitkub meeleheites juukseid ja vaatab enda ees laiuvat arvetehunnikut, enamike ümbrikel kirjas kurjakuulutavad sõnad punases: “Final Notice!”?

Mul on liiga sageli just selle naise tunne. Et kui sellest istumisest ja juuksekatkumisest midagi kasu oleks, siis ma teeksin seda 24/7, võttes pause vaid magamiseks ja töötamiseks, ja siis edasi, juukseid kitkuma.

Kahjuks sellest muidugi pole mingit kasu. Filmides ka kuidagi, mulle tundub, ei osata hästi edasi anda seda närvesöövat ärevusega segatud tühjust, mis su hinge närib, kui su elu parasjagu sellise pöörde võtnud on. See tunne on nii kõikehõlmav ja õõvastav, et seda õlult raputada tundub võimatu.

Niisiis tegelen ma igasuguste jaburdustega, et sellest tundest lahti saada. Näiteks püüan teha kõiksuguseid tänulikkuseharjutusi; või siis asendada negatiivsed mõtted positiivsetega. Ma muidugi loen lootusrikkalt kõiksuguseid horoskoope, aga noh, Mangil oli õigus vist, tema mulle selleks aastaks eriti suurt õnne ei ennustanud ja seni on see täpselt paika pidanud.

Horoskoobid horoskoopideks, fakt on, et ma teen ju kõik, mis võimalik ja ma ei saa rohkem teha. Aga sellest mõttest või teadmisest mulle ei piisa. Jalgealune on koguaeg nii ebakindel, et enamasti hoian ma hinge kinni, õlad tõmbuvad iseenesest pingesse ja võimalikult kaelaligi, et ennetada järjekordset hoopi, mis võiks jalust lüüa (näitena: auto läheb katki, ootamatult tuleb mingi tantsulaager, vaja on osta rohtu või ükskõik, milline ootamatu väljaminek, milleks lihtsalt eelarves raha pole).

Seejuures püüan ma olla kohutavalt säästlik – muudmoodi ju polekski võimalik, eks ole. Säästlikkus on aga viinud lõpuks selleni, et näiteks pole mul talvesaapaid (st on, vanad käivad veel küll), mantli andis selga sõbranna, jope õde, ostmata jääb nii söögimaja lindudele (plekk-kauss käib küll), ei mäleta viimast korda, kui ostsin endale mõne raamatu või käisin näiteks (tööväliselt) kinos. Mind hämmastab, kui loen, et tuttav olla rahadega hädas ja järgmisel hetkel näitab ta, kuidas ostis uue jope. Ma ei saa aru, kas ma elan mingis muus reaalsuses? See tähendab – kui mul on raske (ja mul vist tõesti on), siis mul on päriselt raske, väljaminekud on loetud sendipealt ja seni, kuni kann püksitagumikust välja ei paista, ei tule mõttessegi, et endale uusi teksaseid lähen muretsema.

Ja siis ma vaatan ringi ja mulle tundub, et jah, asi pole lihtsalt mitte selles, et mul on raske ja ma püüan oma (issand-kui-kaua-kestnud-mõõnast) välja rabeleda. Asi on ikka selles, et minu reaalsus on mingi teine. Ma teen kuskil midagi valesti. Nii et lisaks tavapärasele uppimistundele lisandub mingi tohutu pettumus iseendas, et kuigi ma üritan, ma nii väga üritan, ei ürita ma tõenäoliselt piisavalt.

Lisaks ma olen nii kohutavalt väsinud, et mul on ajast aega ühed ja samad probleemid. Ma olen väsinud, et mu eelarveäpp on viimane, mida ma telefonis vaatan ja esimene, mis mind hommikul äratab. Ma olen väsinud, et ma olen sotsiaalselt kuidagi nii eraldatud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub see vaene olemine mingi äraspidise koormana, mis lisaks tavapärasele kurnatusele mõjutab minu sotsiaalseid suhteid. Ma lähen kolleegidega kord aastas dinnerile ja mul tuleb pärast arvet makstes pisar silmanurka, sest sinna läks minu nädala eelarve. Ma käin kord kuus sõbrannal külas, sest rohkemaks ei ole mahvi, ei logistiliselt, ajaliselt ega – mis peamine – rahaliselt. Kui paagis ei ole kütust ja puudub rongisõiduraha, siis enne palgapäeva ma kodust liikuda ei saagi, sest roheline kaart on vaid kaunistus mu rahakotis ja jalg-jala ette siitkandist kuskile eriti ei astu. Ma tõmbun aina rohkem enesesse, sest ma ei oska põhjendada enam inimestele, miks mulle on nendega kokkusaamine (peamiselt finantsiliselt) raske, miks ma end pidevalt tunnen alaväärsema inimesena, miks mul on lihtsam kookonisse tõmbuda. Ja samas ma igatsen inimesi nii väga, mida aeg edasi, seda raskem on aga kuidagi seda ust paotada ja neid sisse lasta.

See eraldatus, see on just peamine, mis närib. Poolenisti enda kujundatud, poolenisti olude tõttu tekkinud. Ma mõtlesin täna, et kui ma oskaks joonistada, siis ma joonistaks endast karikatuuri. See kujutaks sildi all “How others see me” rõõmsalt lendlevat, selfitavat ja naervat naisterahvast, laps ja kaks kassi käe otsas. Kõrval oleks teine pilt, sildi all “How I feel myself all the time”, ja see oleks ainult üks kriipsujuku, seal, kus peaks olema süda ja funktsioneerivad organid, on ainult üks suur lõputult haigutav auk, käed jõuetult rippu.

Aga õnneks ma ei oska joonistada.

Ühe asja saan veel teha, panna müüki kõik, mis mul veel on. Palju seda muidugi ei ole, üks suhteliselt mahakandmise piiril autoloks, ühed tutikad rulluisud, jalgratas.

Rohkem ma ju midagi teha ei saa, onju?

Huvitav, kas ma teen sellega vea, kui seda postitust parooli alla ei pane? Ühelt poolt ma tahtsingi seda niimoodi ausalt kirjutada. Et jah, vahel on nii, et kui sa oled oma elu sajandat korda pidanud hakkama nullist üles ehitama, siis jääd sa mingisse faasi pidama kauemaks, kui oleksid alguses arvanud või ammugi seda soovinud. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on olnud aegu hullemaid, sissetulekuid väiksemaid. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on tõesti nii palju, mille eest tänulik olla, et mul on mu töö, et mul on mu toredad kolleegid ja et mul on need sõbrannad, kelle diivanil kord kuus maanduda. Aga et jah, üksinda ongi tegelikult, või noh, võibki olla (kindlasti on neid, kel üldse ei ole) väga raske. Ja kas ma pean teesklema, et mul pole, kui tegelikult on? Sest… sest, mis? Mõni anonüümne netikommentaator saab parastada ja hoogu juurde?

Noh, ma ei tea.

Mulle on alati tundunud, et kui ma panen asjad kirja, ka need raskemad (ja häbiväärsemad?), siis võib hakata kergem. Endal peamiselt ikka, sest kirja pannes kuidagi vabastad end raskematest mõtetest ja tunnetest. Pealegi, kui kirja panna ainult hala*, ei kõlba see kuhugi. Aga umbes samamoodi ei usu ma ka, et kirja peab ainult head panema – teate ju küll seda moodsat haigust, kus sotsiaalmeedia vahendusel elusid nii ilustatuna näidatakse? Noh, hehe, seda ohtu mul vist küll kunagi pole 🙂

Ühesõnaga, puhh, hakkas natuke kergem küll. Okei, rahadega – peamiselt püsikuludega siis – on ilge jama.

Aga nagu Naabrinaine kord ütles, see on ju kõigest raha.

Ahjaa, muide! Kohutavalt raske on rahaliselt rasketel aegadel mingitest toitumisprogrammidest kinni pidada, mida ma ju siiski üritan. Minu probleem teadupoolest on see, et ma söön liiga vähe, ja noh, väga raske on end sööma sundida, kui see oleks üks viis rahaliselt kokku hoida. Aga ma püüan. Sest sellest olen ma ka nii-ii tüdinenud, et mul pole üldse jaksu ja ma olen kogu aeg nii väsinud ja tegelikult on normaalselt söömine jummalast tore.

Kõige kurvem pilt, mille endast lähiajast leidsin, ja seegi juhtus kogemata, tegelt tahtsin vist vaadata, ega mul midagi näos pole.

__

*Issand, lugesin oma 2004. aasta sissekandeid ja see oli ikka puhas õudus ja õõv, kuidas üldse teie, mu armsad lugejad, seda pidevat pretentious tiinekajama taluda suutsite? Au ja kiitus teile!

i’m not gonna come back till september

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 11 kommentaari

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.

Minu päev anno 2016

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Ma ikka olen vahel kirja pannud, millised mu päevad välja näevad, nii tore tagasi vaadata ja mõelda, et midahelli, elu võib ikka nii erinev olla. Ja ükskord palusin ju ka lugejatel oma päevi jagada. Igal juhul, siit saate pilgu minevikku heita.

See nädal on olnud täiesti pöörane. PÖÖRANE MA ÜTLEN TEILE. Hakkasin täna mõtlema, et mis värk on siis, et kuidagi nii käest ära elu tundub, aga sain aru, et tegelikult pole iseenesest midagi väga erinevat, lihtsalt paar ebasoodsat asja (väga palju linnakohtumisi, haige laps) kokku sattunud ja kohe ongi, pauhti, sisemine komfort läinud. Lisada juurde mõni breakdown of the närv (jällegi ei midagi tõsist) ja siis saabki ühe zombiducky, kes ei jaksa õhtuti muud teha kui lage vahtida.

Aga siis tuli pähe ka see, et ammu pole kaardistanud oma igapäeva ja kui inimesel üldse millekski blogi on, siis selleks võiks ju olla.

Niisiis, minu päev, anno kevad 2016.

Kui on lasteaiapäev, heliseb äratuskell 7.30. Vahel on Mila selle aja peale juba minu voodisse roninud ja toksib mind, vahel (enamasti) ajan ma end püsti, koperdan tema tuppa, tõmban ruloo eest, Mila ringutab ja teatab, et armastab mind, ronib unesoojana sülle ja me koperdame voodisse tagasi.

Seejärel teen ma oma hommikusi asjatoimetusi, Mila vaatab multikaid, räägib kassidega, vahel sööb midagi kerget ja kiiret, aga üldiselt sööb lasteaias. Siis sibin-sabin riidesse (“Ei taha seda kleiti! Tahan seda roosat! Südametega! Ei, seda teist roosat ja südametega!”), sibin-sabin soeng (“Punupatsi! Elsa-patsi! Hobusesaba! Lahtiseid juukseid!), asjad kokku ja minek. 8.20 sõidame kodu juurest ära.

Kui ei ole lasteaiapäev, saan ma magada umbes tund kauem – Mila sisemine kell äratab teda umbes sel ajal, headel hommikutel põõnab suisa poole kümneni. Siis toimub lihtlabane kodune asjatamine – mina teen tööd, tema teeb omi asju. Vahel sööme koos ning kuskil 14-15 ajal lähme õuetiirule.

Linnapäevadel aga lahkun ma lasteaia juurest 8.30 ja sõidan tööle. Kui on normaalne aeg aastast, siis on teetöödest puutumata kõik need kolm marsruuti linna, aga ebanormaalsel ajal aastast (praegu) on HEAL JUHUL valikus ainult üks marsruut, sital juhul pole sedagi. Ja kui on ainult üks marsruut, siis on muidugi see umbes. Ehk et kui ma muidu sõidan tööle 40 minutit, siis nüüdsel ajal ikka tund ja peale.

Tanklas teen vahel peatuse, ostan kohvi ja suitsu, või õli ja aknapesuvedelikku. Või noh, bensiini.

Üleüldse need sõidud linna ja tagasi on osutunud oluliseks osaks mu mentaalse stabiilsuse säilimise juures. Muusikale kaasa üürgamine, oma mõtete mõtlemine, analüüsimine, unistamine, vahel ka niisama röökimine (kui vaja hingelt ära saada) – see  poolteist tundi päevas on ainult minu oma ja ma ei saa ilma selle ajata enam elada.

Tööl olen ma üldiselt 9.30, oleneb ummikutest ja kui kaugele pargin. Joon head masinakohvi, aga olen veendunud, et see ükskord mind veel hauda ajab. Ajan kolleege närvi. Naeran. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin rõdul veelgi enam kolleege närvi ajamas. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin töösõbrannadega lõunal ja kohvil. Siis teen veel tööd, kuulan veel mussi, ajan veel natuke kedagi närvi ja ideaalis kell 15 stardin.

Poes käin Keilas peaaegu iga kord. (See lause on nii sisutühi, et ma ei saa aru, miks ma selle siia kirja panin, aga no las ta siis olla.) (Vt ka zombid.)

Kui on selline päev, kus saab natuke vabamalt võtta, püüan koju jõuda varem, et saaks enne Milale järeleminekut näiteks jooksmas käia. Viimasel ajal on mul jooksmisega kehvad lood – hooaeg algas okeilt, aga siis tuli mingi totaalne error sisse ja nüüd ma olen umbes nädal aega jooksmist vältinud. Proovin varsti jälle, sest öeldakse, et hea on. (Ma ei usu seda, aga ma jään arvamuse juurde, et ma ei pea jooksmist armastama, et seda teha.)

Niisiis, kell neli on umbes lasteaed, seal on vaja kõigi Mila sõbrannadega arutada viimast kleidimoodi, imetleda Elsa-patse ja kõrvarõngaid. Lahkudes on kohustuslik kalliring, mis algab miskipärast tavaliselt minust, kui mõni Mila sõbranna leiab, et ilma kallita ei tohiks ära lasta.

Ja siis vist – peaaegu – üks päeva lemmikosasid. Õhtusöök, muusika, ebamäärane tühjus, aga see ei ole mitte rahulolematus, aga produktiivse päeva järellainetus.

Pärast õhtusööki teen veel tööd (vahel vaatan logidest, et ikka ka südaööl ja pärast sedagi olen teinekord üht-teist teinud, aga pigem üritan mitte), enne magamaminekut on tavaliselt mingi nukumaja või niisama jutustamise aeg.

Kell 21 on Mila üldiselt voodis. Loen õhtujuttu, laulan unelaulu (enne peab kokku leppima, mitu korda. Mila nõuab viis, mina pakun kolm või neli. Vahel Vestmann peal ja Piibeleht all, siis jälle vastupidi). Kallistame, musitame. Musitan läbi kaisuponi (Haruldus, obviously), kellelt saab öösel musisid võtta, kui hirmus peaks hakkama. Uksel veel lubame, et näeme kindlasti üksteist unes ja magame hästi ja armastame nii-nii-niiiii palju.

Ja siis, kui ükskord Mila on magama jäänud (vahel trallib, aga üldiselt vist jääb hästi), on see:

Sweet, precious me time. Me, me, me!

Ja mis ma sellega teen? Venitan poolde öösse, sest vaikus ja mitte mingeid kohustusi on bestest tunne maamunal vist.

Aga üldiselt püüan olla vastutustundlik täiskasvanu ja minna vähemalt enne südaööd magama. Sarjad, raamatud, headöödjutud ja medsid.

Ja hommikul algab ju kõik otsast peale.

Elu on hea. Stabiilne. Rutiin on mõnus, aga kohati ahistav. Kõik Klooga teed on läbi jalutatud, kõik siinse kandi meelelahutusvariandid on end üsna ammendanud (kui Kummitusmets välja jätta ja no tegelt pole sealgi suurt midagi teha). Ükspäev rääkisime, et ilge piin on tegelt see looduskaunis kohas elamine – koguaeg tunned suurt kohustust järve või mere äärde minna, sest SA JU SAAD. Aga TEHA pole seal tegelt sittagi, siin järve ääres konkreetselt on ainult kurjade luikede eest põgeneda ja vaadata, kuidas mehed kala püüavad. Mis on põnevam filmides kui päriselus.

Aga tegelikult on vähemalt mingigi seltsielu. Milal on sõbrannad, kes vahel käivad külas või kellel tema külas käib – ja vahel käin kaasas, sest sõbrannade emad on ju ka ägedad. Lisaks on nad täiskasvanud inimesed, kellega saab rääkida ja keda ma tunnen ja kes pole kaugemal kui 40 kilomeetrit. Selles mõttes – oleme kodustunud.

Ja ei kurda.

vanadusest

Argielu 4 kommentaari

Kõik algas sellest, et Marta tuletas eile #naistejuttudes meelde, et enam pole selfide tegemisel kõige popim pardinägu, vaid hoopis kalahuul, mille peale ei suutnud ma vastu panna ja tegin kalahuuleselfi.

See tähendab, üritasin.

Üritus nägi välja nii, et kõigepealt ma käisin jalutamas ja mõtlesin jube pikalt, kuidas näha pildil välja maksimaalselt seksikas. No et pilk peaks olema hägune, selline “ma ei tea eriti midagi, mis toimub, aga see on minu juures üks väga seksikas omadus”, vaatama ehk natuke kaamerast eemale kaugussegi. Seejärel tuleb kuidagi ära petta, et mul on lopsakamad huuled kui need tegelikult on. (Marta ütles selle peale muidugi, et ei ole vabandus mingi kriipshuul – kalu ju ka igasuguseid… mis on sulatõsi.) Ja kui ma lõpuks jalutamast tagasi jõudsin, olin ma kohe ülimas tujus ja hästi meelestatud, et teha üks kena kalaselfi, seksikas, vastu valgust (sest nii on müstilisem).

Ma ütlen kohe ausalt, et ma sain krambid, kui seda selfit nägin. Ma pole mitte ÜHEGI pildi peal elus nii tard välja näinud ja ma NÄGIN SELLEKS VAEVA.

Sest, no vaadake ise:

2016-04-05 16.41.04

Mis muidugi selgitab, miks ma eriti ei deidi – sest kui ma üritan välja näha seksikas ja clueless, näen ma välja nagu Seewaldist põgenenud patsient.

Igal juhul, sõbraga tekkis selle pildi peale vaidlus, väikene, et kas ma ikka näen välja nagu 8. klassi õpilane või ehk olen ma siiski juba 14 täis. St vaidlus oli tegelikult natuke teisel teemal, aga ma täna tööle sõites pikalt mõtlesin, et mingi huvitav värk on tõesti, et ma näen piltidel vist suht laps välja. Kui ma olin 20+, nägin ma välja palju vanem ja kui ma olin 10+, nägin ma välja nagu, noh, kole laps. Nüüd ma vist olen selline, adekvaatne laps, vahel küsitakse dokumenti ja ainsad jäljed vananemisest on miimikakortsud otsa ees, mis on geneetiliselt Lampide liinist mulle edasi antud.

No ja hommikuti on dekoltee kergelt kortsus, aga sellegi vastu aitaks ilmselt rinnavähendusoperatsioon.

Aga! On üks väga oluline vananemise märk, mis mind kummitab. See tuli mulle täna meelde, kui kulme käisin korrastamas. Nimelt ma leidsin millalgi sügisel HALLI KULMUKARVA. Ses mõttes, auka, see leid oli ÕÕVASTAV. Tähendab, mul ei ole hallide karvade vastu midagi – ma ei tea, et need mul on, sest ee, ma harrastan juuste värvimist ja ilmselt harrastan seda elu lõpuni. Aga KULMUS?! WHO DOES THAT?! See on nagu mingi meeleolukas meeldetuletus looduselt. “Palju õnne, sa lähened neljakümnele, siin on kingituseks sulle vanaisakulm ja sa pead seda nüüd erilise hoolega hoidma.”

No tänan väga. Mehed saavad vananedes aina rohkem naisi ja mõnusa soolapipraseguse habeme, ja mida saan mina? HALLI KULMUKARVA! Mis, mulle tundub, kasvaks igavesti, kui ma teda ei takistaks. Nagu ta üritaks mu juustega kokku kasvada. Et hea kindlam olla nii, seltsis segasem.

Niisiis vedelesin ma täna oma kulmuprofi all, lubasin endast teha salongi Insta jaoks enne-pärast fotosid ja olin hiljem meeldivalt üllatunud, et isegi siis, kui lamp on näkku suunatud ja ülilähedalt on tehtud pilti, ei ole liiga täpselt võimalik foto põhjal öelda, kui vana ma olen. Ja vanaisakulm, hahaa! Sinu me pagendasime ka jälle ära.

PS. Sõber muidugi arvab, et mul pole eriti deite sellepärast, et ma olen näost nii laps. No et keegi ei julge või nii.

Äkki peaks vanaisakulmu ikka alles jätma? Noh, nagu tõestuseks, et ma ikkagi vananen täie hooga.

novembrikuu lemmikhetked

Argielu 8 kommentaari

Mm, see ootusaeg on nii mõnus. Nii palju mõnusaid hetki on neis hämarates päevades, tegelikult, kas pole?

See hetk, kui sa ärkad öösel, sest on janu, rinnale on surutud kellegi pisikesed jalad, varbad on kellegi karvases kasukas ja üks teine kasukas on end selja vastu surunud.

See lõhn, mis on köögis pärast õhtusööki – natuke vürtsikas, soe, kodune.

See valgus, mis on väljas, kui hommikul kell heliseb. Ja see valgus, mis on taevas, kui sõidad õhtul lasteaeda. Mõnel õhtul taevas helendab ja pilved on mustjamad kui iial näinud oled. Negatiivi pööratud elu.

Pumpkin spice. Igal pool, kuhu seda vähegi saad lisada.

Kuidas lasteaia aknad hämaras helendavad, ükskõik, kas hommikul või õhtul. Midagi väga nostalgilist on neis vihmast vettinud valguslaikudes. Oma lasteaiaaega ei mäleta peaaegu üldse, aga kuidagi eriliselt soe tunne on, et need valgusmajakad on hämaruses alati olemas.

Kõik need sallid, mis saab sahtlist välja kraamida, millesse end mässida (ja millest hoolimata endal hääle kuhugi ära kaotada). Hall sall, must sall, sinine sall kapuutsiga, kaks roosilist salli, kaks ruudulist salli – ei, kolm ruudulist salli, roosa sall, valge sall…

Küünlad, lõhnaküünlad. Novembrikuus võid mõelda, et iga päev on kellegi kalli sünnipäev, sest vahepeal ju ka on. Küünla põlemapanemine sümboliseerib tööpäeva lõppu. Ja see hetk, kui sa tuled köögist ja astud magamistuppa, see on nagu teine universum oma lõhnades ja värelevas valguses.

Kuidas jõulud on kohe-kohe siin. See ootusärevus ei mahu sisse ära, vahepeal mõtled, kas sa üldse oled kunagi suureks kasvanud ja siis mõtled, kuidas ema ütles novembri alguses, nähes oma tütreid laua taga maniakaalselt jõule planeerimas: “Alles NÜÜD ma saan aru, et mul on jõuluhulludest tütred!” Kas ma olen alati selline olnud? Mis on jõuludes sellist, mis paneb neist kümne küünega kinni hoidma?

Lumelõhn, mida sa vahepeal õhus tunned. Ja see imelik kevadelõhn, mis selle kauni ja pika sügisega vahepeal ninna lööb. Akna peal läks üks krüsanteemiõis lahti.

See moment, kui sa oled end haigena poodi vedanud ja seisatad hetkeks jõuluehete riiulite juures. Sa tead, et sa ei saa endale sealt mitte ühtki asja lubada, aga vaadata on ometi nii ilus. Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, inimesed kiirustasid mööda, kellelegi jäin ma ette, ilmselt nägin ma välja üsna veider oma hiigelkilekas ja natuke lühikese säärega kodudressides, aga ma ei suutnud. Puutusin näpuotsaga üht ja teist asja ja unistasin. Kuidas ma ehiks, kui vaid… Aga ehtida saan muidugi praegugi. Aga tahaks ju, noh, räästasse lambikesi ja ukse ette laternaid…

Unenäod, mis vahepeal paremuse poole pöörasid. Enam ei ole igal öösel surm ja tagaajamine. Ühel öösel istusin laua taga ja jõin teed ja rääkisin juttu ja mõtlesin, et issand, kui kohutavalt mõnus tunne see on, et me jälle räägime. Et kui ometi kõik need inimesed mõistaks, kui suur õnn see on, kui su elus on, noh, inimene, kellega rääkida. Ja et rääkimine iseenesest võib olla õnn.

See päev, kui ostsime Milaga poest kollilima ja mängisime umbes tund aega kilgates. Hiljem istusime diivanil, nokitsesime oma asju teha ja jõime piparmünditeed. “Emme, mul on sulle saladus,” tuli Mila. Ta tuleb nii päevas mitu korda, alati on tal sama saladus, aga iga kord on see saladus aina kallim. “Sa oled mulle väga tähtis ja väga kallis ja ma armastan sind väga.”

Ja lihtsalt kojujõudmised. Need on alati nii… Kui ma oleks tundelisem inimene (ja ma ometi ju pole), siis ma isegi ütleks, et poleks raske iga kord pisarat poetada, kui jõutakse koju. Ükskõik, kus need kodud on, kojujõudmised on mõnusad. Ema juures ärkamine, ülituline leilisaun õe juures, harilik igaõhtune rööprähklemine oma kodus… Kodud. Need on nii, nii mõnusad.

Novembrikuu on bestest. Või vähemalt üks neist parimatest.

Auka.

RAM

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Ükspäev oli mu blogi maas. Kui ma Andrisele kirjutasin, ütles ta, et serveri RAM oli nii täis, et ei saanud isegi sisse logida. Ta tegi probleemi korda, nüüd toimub öösiti kell 4 mingi, ee, IT-stuff, mis mu blogi RAMi korras hoiab.

Mul on aga endal viimased 3-4 päeva tunne, et mu RAM on täiesti täis saanud. Mul on pea lärmi täis ja ma ei oska seda kuidagi vaigistada. Ma tõmbusin lihtsalt natuke kõigest tagasi, niipalju kui sain. Meenutasin täna Naabrinaise klassikaks saanud külalispostitust ja sain aru, et selleks, et ma oleks parim mina nendes situatsioonides, mis praegu kõige rohkem loevad (pere, töö), pean ma mingid osad endast välja lülitama.

No et nagu noh, toimuks kirgastumine või nii.

Või et siis lihtsalt RAM veits tühjeneks. Et lõpuks hakkaks oma mõtetest sotti saama. Et püsiks meeles kasvõi see, mis kirjale ma hommikul esimesena vastama pean või mis lugu esimesena kirjutama.

Naabrinaine on puhkuselt tagasi ka, kuidagi kohe kindlam tunne sai. Et keegi lihtsalt kuulab ja vangutab pead ja ütleb siiralt, hukkamõistuta: “Issand, ma ei mõista su elu.”

Ja no auka, ma ise ei mõista ka hetkel.

Nii intensiivne on olnud kõik, tööl on nii kuradi põnev, uned on nii intensiivsed, Milaga koos kasvamine on nii intensiivne, kohati on palavus liiga intensiivne, Keila ummik on liiga intensiivne, rahaliselt on koguaeg liiga intensiivne, aega on kuidagi nii vähe, mõtteid on nii palju

ja

nii

edasi

//

Ma tahaks tõesti teada, mida ma tegelikult täpselt oma elult tahan. Ja tegelikult ma tean väga hästi, ma tahan praegu töötada ja seda nautida, täpselt selles intensiivsuses, mis ta praegu on. Ja veel rohkemgi.

Ma tahan Milat kaisutada ja vastata ta vahel keerulistele küsimustele, aga ma tahan, et see oleks nii, just nii. Ja et ma suudaks rohkem, temaga.

Ja siis ma tahan, et mu peas oleks vaikus nendel hetkedel, mis ma võtan enda jaoks, et ma koguaeg ei mõtleks liiga üle ja ei mõtleks ja ei kujutleks ja silmi kinni pannes ei flashiks mu ees mingid kujuteldavad reaalsused või mõtted sellest, et ma peaks KOHE PRAEGU TEGELEMA OMA TULEVIKUGA OMG OMG MUIDU ON LIIGA HILJA.

Sest no, see on klišee, aga tulevik ongi ju praegu.

Ja viimased paar päeva on mul tunne, et ma magan selle maha.

Sest, nagu Naabrinaine ütles: sul, kullake, pole selleks ressurssi raisata.

Word.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Killuke argipäevast

Argielu, Külalispostitus 3 kommentaari

Ehk lugu sellest, kuidas ma olen loll, ja ise kannatan selle all.


Eileõhtune jooks koosnes leebelt järgmistest elementidest: lasteaia tänuõhtu, kiluvõileib hinge alla, kiiresti LMile hoiukoht, DM rongile, vahetusriided, buss N, solarise toidupood vanaemale, buss L, toit, supp, süst, rohud, veelkord rohud, puuduvad rohud, jooksuga apteek, rohud, buss L, buss N, buss K ja 500 m jooks hoiukohta.

Pistsin käe käekotti, ja avastasin, et mul ei ole kotis ühte väikest, kuid vajalikku asja – koduvõtit. Seisin kolmkümmend sekundit, mõtlesin, et Naabrimees on Rivieral, DM on Lõuna-Eestis, ja ma ei ole endiselt viinud oma võtit naabritädile, ega kasuõele kõrvaltänavas, ja minu võti, see on ilmselt kodus, snepperluku taga ja mitte kuskil ei ole rohkem minu võtmeid. Mitte kuskil…

Seisin veel 30 sekundit, mille raames sain aru, et ma võtan hoiust väsinud lapse, kell on 22, ja hakkan kodus aknaid lõhkuma. Ja siis, palju helgemas toonis, guugeldasin lukuabi, sealsamas tänaval leidsin esimese numbri, palvetasin ja kõnele vastati ja lukumees lubas poole tunniga kohal olla, kui mul on 30 euri sulli. Vaatasin rahakotti – oligi, täpselt 30.

Siis jooksuga edasi, laps hoiust, takso, kus istudes lukumees juba helistas, mina ütlesin taksojuhile, et kiire, LM ütles taksojuhile, et ta tahab taksojuhiks saada ja taksojuht ütles, et muidu hea töö, ainult, et klientidel on alati kiire.

Lukumees vaatas lukku ja ütles midagi sellist, mis minu kõrvale tundus nagu: abrošinoošonoš, mina ütlesin, et kas tuleb lõhkuda, tema ütles nu da (mina mõtlesin, et siis me läheme üldse minema, absurd; aga ütlesin, et oh boše, a kak võ dumaite, mošna novoi toše …paigaldada?).

LM lamas selili murul ja vaatas taevast, naabritädi tõi talle leiba ja lukumees lõhkus 30 mintsa erinevate trellidega minu kallist ust. Ja ühel hetkel käis klõps, lukk tuli lahti, metallipuru lõikas mu käed katki, kui ma sisuliselt lukumehele armastust avaldasin, lukumees ütles, et 10 eur veel, ta paneb uue luku, mina ütlesin, et mul ei ole sulli, leppisime, et helistame, all good.

Laps vanni ja magama ja alles siis hingasin kergendatult, vaatasin oma räbaldunud ust, metallipuru, ja mõtlesin, et uus lukk tähendab palju uusi võtmeid ja ma ei ei viitsi sellega tegeleda. Ja siis vaatasin köögis ringi, ei oh, nii korras on kõik, täna käis majapidajanna, ja näe, teda ei puudutanud üldse see lukujama, sest temal on ju oma võti.

Temal on ju oma võti.

Ja ta ei ela väga kaugel.

kodumajandusest

Argielu 2 kommentaari

Liis kirjutas segadusest ja ma jäin mõtlema. Täna on hea selle üle mõelda, sest eile ma tegin jälle buldoosermeetodit (kõik, mis põrandal laiali, harjaga kokku ja prügikottidesse), kõrval Mila, kes IGA ASJA kohta ütles, et see on talle eluliselt vajalik mänguasi. Aga no lõpuks saime ikka kolm kotti kokku ja süda on natuke rahulikum jälle.

Nüüd võiks aknad ka ära pesta, oleks veel rahulikum olla.

Kuni järgmise korrani.

Sõnaga, mõtlesin selle üle, et Liis on üks inimene, kelle juurde minnes ma tunnen end nagu kodus. Ma ei ole kunagi pidanud tema kodust segadust millekski eriliseks ja ma ei tuleks selle pealegi, et sellele kuidagi viltu vaadata. Sest, noh, enamiku ajast on tal ikkagi vist väiksem segadus kui mul, aga samas, kes teab…:)

Aga peamiselt ikka seetõttu, et ma tean – nagu ta ütles, need inimesed, kelle kodud on nii korras, et põrandalt võib süüa – enamasti neil inimestel on abilised. Neil kas ongi rohkem vaba aega või neil on partnerid või ämmad või Galinad, kes aitavad. Sest näiteks, kui jätta kõrvale fakt, et ma olengi kohutavalt laisk, siis üldiselt on mu päevad sellised, et jõuame Milaga koju 17 paiku, juba kohutavalt väsinud (2h commute’i iga päev pole naljaasi), siis tuleb süüa teha, siis sööme ja juba ongi vanni- ja tuduaeg. Nädalavahetused on üle ühe, kui mul on “lapsevaba” aeg, siis ma harilikult kasutan seda aega magamiseks ja/või töötamiseks ja/või sõpradega kohtumiseks. Mitte üheski listis pole koristamine prioriteediks, pigem ma teen seda sellistel päevadel nagu sel nädalal, kui ma pean niikuinii lapsega kodus olema ja kiired tööasjad on selleks päevaks tehtud ning õhtusöögi valmistamiseni on veel aega.

Vahepeal ma mõtlen, et seni, kuni mul pole veel siiski oma Galinat, peaks ehk tagasi pöörduma selle eksperimendi juurde, mida ma kunagi Nipiraamatu tarbeks tegin. No et prooviks jälle Flyladytada, äkki mõikab. Aga samas tundub kogu see koristamise asi nii kohutavalt tüütu ja tegelikult teeb Mila igapäevaselt ise päris palju juba, ta lemmikuks on tolmuimemine, nii et praegu on eesmärgiks osta elektrilise harja asemel siiski normaalne tolmuimeja ja elu peaks jälle maagiliselt paranema.

Kodumajandusest veel rääkides, on mingeid asju, mida ma teen alati suurima heameelega. Ma armastan kokkamist, ma armastan nõudepesu, näiteks. Ma armastan pesupesemist, aga pesu kokkulappimine on kõige tüütum tegevus koristamise kõrval. Ma armastan voodipesu vahetamist ja lillede kastmist ja muide! Meil on sel aastal nii palju õisi köögiaknalaual, et suisa eriti äge. Isegi mingi taim on läinud õide, mida ma ei teadnudki, et ta teeb. Ta on mul kaks korda ära surnud ja omal algatusel elule ärganud. Ükskord isegi nii, et jätsin poti Nõmmel aeda, sest tahtsin ära tühjendada – no et surnud taim – unustasin ja mingil hetkel avastasin: roheline!

20150528_140201_Sara_Moody_Cornered

Ja veel ei viitsi ma kuidagi võtta ette mingit riietesorteerimist, see tundub nii kohutavalt tüütu ja lisaks ma näen juba nii palju kurbust, kui ma avastan ägedaid riideid, millest Mila on välja kasvanud. Miks, miks!? Riided võiks lastega koos kasvada.

Ja pealegi igatsen ma taga mingeid kleite minevikust, mis on eriti veider. Suvahetkedel meenuvad kleidid ja ma mõtlen, kuhu need saanud on, vahel meenub, vahel ei …

Aga elada tuleks ju tuleviku suunal, eks ole!

/

Lugesin just mingit nii imelikku II maailmasõja raamatut kolme “Wayward Pinesi” vahele, et ei saa enam ööd ega mütsigi aru. Ma pole üldse eriline värvikriit neil nädalatel, püüan kuidagi asjalikke mõttepoegi peast kinni püüda, aga kuidas öeldaksegi? Et kuhu on lusikaga antud, sealt kulbiga ei võta?

täiusliku elu otsingud

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

See nädal on kuidagi eriti haige. Mul on tunne, et mu ainsad närvid, mis on alles veel jäänud, lähevad ükshaaval mustaks ja siis prõksuga katki. Iga asi ajab kohutavalt vihale, kannatust pole absoluutselt mitte millegi jaoks ja täna hommikul, kui selgusid magistritööde kaitsmised ja retsensendid, hakkasin ma tööle jõudes lihtsalt nutma. No täpselt selline tunne, et kõik, mina enam ei mängi, tõstan käed üles.

Ja samas ometi on praegu ju palju laadnam olla kui senini. Kool on põhimõtteliselt läbi, igasugused närvesöövad extra curricular tegevused samuti. Kuidas ma ootasin seda aega! Et saaks rahus tööd teha ja oi, kui mõnus ja tšill siis elu oleks.

Ja nüüd murdun, iga päev umbes kakskümmend korda. Iga asi ajab nutma. Vahel ka ohjeldamatult naerma, aga peamiselt nutma. Lisaks on kogu aeg tunne, et ei jõua, no mitte midagi ei jõua. Tuimalt kulged läbi päevade, ja tegelikult pole see üldse nii, tundeid ja emotsioone on nii palju, nii palju, aga päeva lõpuks on ikka olla nii kurb ja üksi. Ei taha magama minna, ei taha üles ärgata.

Vist kõik see, millest ma olen end sel kevadel läbi pressinud, annab lõpuks tunda. Mhmh, väga tore, ma saan sellest aru, aga äkki võiks juba läbi saada? Äkki see postitus töötab nii, nagu mul harilikult need vingupostitused töötavad – tavaliselt on nii, et blogin ära, kuidas kõik on nii räme ja järgmisel päeval juhtub mingi kvantmuutus ja elu on jälle hea.

Seejuures, mu sõbrad, on ausalt elu siiski pigem hea. Ma ei tea, miks ma emotsioneerin niimoodi. Ägedad inimesed, ägedad üritused, naersin täna pikalt, sest mulle kirjutati pool tundi tagasi, et ma olen ikka “jõhker püss”, söömas käies ütles Kristina, et mu tätoveering on nii äge, kaugelt paistab nagu hiir, lähedalt nagu kass, ja ÜLEÜLDSE, ausalt on nii palju häid asju, aga miks need kuradi tunded peavad sellised… keevalised olema. Nagu mingi seebiooperi kangelanna, ausõna maivõi.

Naabrinaine küsis ükspäev #naistejuttudes, et mis on see üks asi, mis sul praegu täiuslikust õnnest puudu on.

Ma jäin pikalt mõtlema. Seejuures, umbes 4-5 aastat tagasi oleks ma kõhklematult osanud öelda, aga sel korral, nüüd, praeguses elufaasis… Tahaks elada linnale lähemal, sest Klõuga on ikka jube kulukas, aga samas – kulukus on nii suhteline, raha tuleb, raha läheb (rohkem küll läheb) ja Klõugal on omamoodi mõnus tegelikult. Tahaks, et paari halba elementi poleks elus, aga kas ma ikka tahan midagi või kedagi ÄRA soovida, ei taha ju. Kõik on põhjusega, usun ma tegelikult. Tahaks, et oleks rohkem raha, aga täiuslikku õnne kuidagi rahale taandada on eriti väiklane ja tobe.

Lõpuks mõtlesin välja, et tahaks vist osata olla lõpuni rahul sellega, et oleme mina ja Mila. Et see ongi täiuslik õnn ja kõik muu, mis ellu juurde peaks tulema, on lihtsalt lisa täiuslikule õnnele, miski, mis muudab niigi täiusliku elu veel täiuslikumaks.

Aga ma ei oska olla rahul. Alati on mingi rahulolematus. Mingi pidev näriv tunne. Et armastus saab maailmast otsa ja mulle ei jagugi. Et ma jään millestki olulisest ilma, sest ma vaatan valel hetkel valele poole. Et mul jääb midagi nägemata, midagi kogemata.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et täiuslikust õnnest on puudu üks koduhaldjas. See on ikka tohutu närvi- ja ajaressurss, mis mul läheb pidevalt koristamise või selle üle muretsemise peale. Et oleks keegi, kes aitaks. See üksi rabelemine on kohutavalt kurnav.

Ja siis ma peaaegu leidsin kellegi, kes tuleks… ja siis selgus, et, noh, Klooga.

Täiusliku elu otsingud jätkuvad.

viimased nädalad numbrites

Argielu, Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

3 Mila sünnipäeva, umbes
278 närviatakki enne maka esitamist
3498 närviatakki pärast maka esitamist
27 mõtet, miks History Channel näitab ainult mingeid laosõdade saateid – kas see on mingi history in the making, millest ma ei tea?
152 hetke heldimust, et KEVAD ja nii roheline ja nunnu on kõik
1 üliäge #naistejuttude deit kuskil, ee, seal-kus-kured-seksimas-käivad
x+3 hommikut, kus ma mõtlen oma elu üle ja kuidas ma olen siia jõudnud ja kuhu ma siit edasi lähen
54 korda, mil Mila on sundinud meid kuulama Pehki ja Lenna “Mina jään” lugu ja küsinud, “a millal onu laulma hakkab?”
54 korda ma olen mõelnud, et mis näo Mila teeks, kui ma actually ühel hetkel nii ära tüdineks, et kutsuks Pehki koju siia laivi laulma talle, sest kamoon, kaua see ipod jõuab
99 unistust punastest õhupallidest
99 unistust oma kodust
nüüdseks 18 õhtut, mil radikas peab jälle sees olema
3 korda, kui ma olen täiesti lambihetkedel nutma hakanud, sest mul on tunne, et maailm ei mahu minu sisse ära
14 hommikut, kui ma olen mõelnud, et fakk, mul on tööga ja inimestega ikka nii vedanud
17xn hetke, mil ma olen mõelnud, et faking hell yes, elu on nii superoosõm
4 korda, mil ma olen teretanud vastu, aru saamata, kes tere ütles
2h “Grey anatoomia” pärast lohutamatult ulgumist (I’m only human!)
2 uut kleiti, neist üks Milale
2 kassi, kes PIDEVALT kräunuvad, nagu oleks käes viimnepäev
800 km nädalas keskmiselt sõidan maha, tegelt heal juhul siiski vähem, umbes
500 km
2 feilitud konverentsi
1 uus lõõtspill
1 katse hakata jälle siiski proovima, kuidas see kidramäng käiski
1 uus veendumus, et ma oskan lõõtsa ikka palju paremini kui kitra, sest kamooooon, lõõtsal on vähemalt mingi loogika! (minu loogika on klaver, muus ei peitu loogikat vabshee noh)
19 katset blogida
19 katset feilis
4 loetud raamatut, neist
1 “Wayward Pines” mmmmmmmmveiderraamat
6 avastatud ägedat uut lugu, neist
1 on siin