Author Archives: daki

Steven Seagal on tagasi! Ja ta on veel badassim kui varem!

hoomamatu 1 Reply

Ühesõnaga, ma lugesin juba kunagi suvel mingit mitu aastat vana lugu sellest, kuidas Steven Seagal on tegelikult 20 aastat kuskil pärapõrgus PÄRISELT mendina töötanud. Ja et sellest plaanitakse reality teha.

Ja täna ootamatult avastasin, et eile olidki kaks esimest osa ära linastunud.

Ma olen täiesti pöördes. See mees on nii uskumatu ja awesome, et lihtsalt ajab õhku ahmima.

Ühesõnaga, ma leidsin endale vist oma elu esimese reality, mida ma nüüd vaatama hakkan.

Oh, ja kui ma oleks vaid üles kirjutanud kõik tema laused… Need olid puhas kuld, ausalt.

Edastan abipalve: kes vähegi saab, palun aidake!

Määratlemata

Kui ma olin väike, kartsin ma paljusid asju, aga kõige rohkem kartsin ma, et äikese ajal tuleb seinakontaktist sisse keravälk, lendab vaikselt mööda tuba ringi nagu ufo ja paneb siis maja põlema. Ma ei tea, miks, aga seda ma kartsin, hirmsasti.

Tuld olen ma alati kartnud. Nagu öeldakse – varas jätab vähemalt naela seina, tuli ei jäta sedagi. Ning nüüd ma edastangi ühe abipalve, ehk keegi leiab mingi võimaluse, kuidas seda perekonda aidata.

27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.

Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.

Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.

Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.

Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.

Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.

Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.

Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!

stop starting histories

Määratlemata 7 Replies

See lugu on. See lugu on kogu aeg neil päevil. Ja mitte ainult selle pärast, et ma taas enda jaoks Robots in Disgiuse’i avastasin, ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast, kes mu unenägusid kaks ööd järjest kummitamas käis.

(Jah, ma tean küll, et enamasti inimesed eriti ei viitsi juutuubi linkidel klikkida, aga. Jri, sina võiksid ERITI.)

Ja siis võib edasi lugeda. Nii nagu ma selle loo saatel siin praegu kirjutan.

Ma ei saa aru, mis sellel nädalal toimub. Et miks ma olen nii rakkes ja jooksus ja nii väsinud ja nii pinges ja nii tujust ära ja kuidagi… teistmoodi olen. Ei ole see, kes nagu tavaliselt oleksin. Mingi ümberhindamise aeg oleks nagu kätte jõudnud, jälle, aga ma ei saa aru, miks või millest tingitud või et kus see suur uus muutuja on, mille tõttu ma peaks ümberhindamise üldse ette võtma.

Sest ümberhindamised, vaata, käivad ikka periooditi ja on enamasti millestki tingitud.

Robots in Disguise’i tutvustas mulle ühel hullumeelselt veidral jaaniööl üks tütarlaps kuskil Lõuna-Eesti sügavustes, metsade vahel, kui ma olin sattunud täiesti võõrasse seltskonda ja ma ei olnud enam mina ise ja mitte veel mina ise. (Aasta oli siis 2007.) Võib-olla on asi ka selles, et mingid tükid ja killud pressivad peale, vahepeal näen tänaval kõndivates inimestes neid nägusid ja…

Loen Avantüristide “Seitse maailma” raamatut ja olen täiesti lummatud. Mul isegi vannivesi jahtus ära, kui end lugema unustasin. Kui alguses… Ma ei teagi, ma alguses nagu natuke ebalevalt võtsin kätte, ise ka ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma olin just Beriti ja Terjega (Tartu) Maailmas kohtumas käinud ja niimoodi on alati natuke kummastav hakata raamatut lugema, kui oled just autoritega koos olnud. Umbes nagu astuks kellegi magamistuppa – selline intiimsfääri tungimise tunne natuke.

Aga ühesõnaga, ma loen ja ma hingan selles taktis ja ma ütlen kohe praegu juba ausalt, et mulle väga-väga meeldib “Seitse maailma”, kuigi ma olen alles neljanda maailma juures. Ma kirjutan sellest pikemalt ka.

Ning äkki see ka on toonud rahutuse hinge, selle, et peaks ikka minema ja tegema muid asju, muul marsruudil kui kodu-trenn-pood. Aga ma täpselt ei tea, mis asjad need olema peaks. Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.

/

Issake, kuidas see Noel Fielding ikka on ajusse pugenud. The Mighty Booshi vaatan muidugi ka, see on üks asi, ja siis see Never Mind the Buzzcocks, aga no andke abi, kaks ööd järjest teda unes näha, see ei ole normaalne!

Ah, ja muidugi on ju Robbie “You Know Me” ka täiesti numps lugu ja väga nupsu videoga, seda peaks ka ikka Robbie-fänn vaatama (kui pole juba jõudnud).

24. november sai ootamatult läbi

Määratlemata 3 Replies

Ma juba eile tahtsin hõisata, et jõulud on juba kuu aja pärast. JUBA KUU AJA PÄRAST! (ja lund polegi maas…)

Aga nii kiire on olnud, et ise ka ei usu. Hektiline. Hullumeelne.

Jõulude kohta ei jõua veel ise kirjutada, aga Liine sõnad läksid mulle hinge ja ta ütleb täpselt seda, mida mina mõtlen. Lugege siit.

Reedel aga tulge palun raamatuesitlusele.

plakat lo-res

Belle De Jour tuli kapist välja

Määratlemata 4 Replies

Tegelikult tuli Belle kapist välja juba mõni aeg tagasi (artikkel), aga jõuan sellest kirjutamiseni alles nüüd (peamiselt selle pärast, et mul oli jälle meelest läinud, et mul on blog).

Belle on siis see blogija, kes kirjutas oma blogis elust eskordina ja prostituudina. Ta kirjutas oma blogi põhjal raamatu ning mõni aeg hiljem tegi Briti televisioon sellest ka sarja “Secret Diary of a Call Girl”, kus peaosas mängis hurmav Billie Piper.

Mul on mõlemad tema blogiraamatud, kaht viimast raamatut pole. Aga ma olen tema käekäiku jälginud alates… Oh, ma ei teagi. Igaljuhul kiire otsing mu blogiarhiivides andis mulle sellise lõigu:

Mis tähendab, et täna ja umbes järgnevad kuus päeva ei saa ma seda naist enda mõtteist välja. Ta kirjutab ilusasti. Väga palju siidist aluspesust. Väga palju seksist (oh üllatust, eks ole) ja väga palju meikimisest. Aga armastab muusikat ja raamatuid. Raamatuid armastab. Nii et saate aru, miks ma temaga seletamatut hingesugulust tunnen. Tundmatu Londoni lõbutüdrukuga.

(12/02/2007)

Ma olen temaga tundnud kummalist hingesugulust, ise ka teadmata, miks. Muidugi ta kirjutab vahvalt ja haaravalt ning tema tähelepanekud on intelligentsed ja humoorikad, aga see pole ainult kõik. Võibolla on tegu selle veidra lähedusega, mis tekib, kui sa loed pidevalt kellegi blogi… Ja sulle lõpuks hakkabki tunduma, et sa tunned teda?

Jah, ka mina olen päris palju mõelnud sellele, kes Belle PÄRISELT siis ikkagi on. Mida ta teeb, milline tegelikult välja näeb, mida ta õppinud on… Ja lõpuks sain ma (ja paljud teised inimesed) siis teada. Ta on dr Brooke Magnanti, teadlane. PhD. Ta uurib neurotoksikoloogiat ja vähiepidemioloogiat. Ta on armas blond naine ja ta on… Belle De Jour.

See kõik on olnud nii veider, terve see nädal, teades, et tema ongi Belle. Ühest küljest ei saa ma aru, miks ta ikkagi pidas vajalikuks “kapist välja tulla”, ta oli suutnud nii superhästi oma anonüümsust hoida. Teisest küljest ma aplodeerin ja pühin liigutuspisaraid ja kummardan tema vapruse, iseteadvuse ja olemise üle. Meie pisikeses konnatiigi-Eesti-blogimaailmas puudub selline pretsedent, vähemalt sellisel määral. Eks ma isegi olen mõelnud, mis küll oleks teistmoodi, kui ma oleksin hakanud algusest saadik näiteks anonüümsuse-liini ajama… Ilmselt see kaua ei püsiks – ma isegi ei saaks pidada salablogi, sest mu paranoiad ütlevad koheselt, et teatud kirjutamismustrite järgi saaksid teravsilmad peagi aru, et seal taga olen mina.

Ärgem saagem nüüd valesti aru, ma ei võrdle end kuidagi Bellega, lihtsalt see anonüümsuse-teema on paeluv.

Aga jah, Belle on Brooke, Brooke on Belle. Tema kohta võib veel artikleid lugeda näiteks New York Timesist, New Scientistist ja Iiri Independentist.

Ning ometi on mul natuke selline tunne, nagu oleks keegi öelnud, et Jõuluvana pole olemas…

desktop

Määratlemata 5 Replies

Praegune desktop näeb välja selline:

desktop1

Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin ja siin. Maikuu omaga võrreldes on desktop saanud oluliselt puhtamaks, ma kasutan nüüd desktopile kleebitavaid post-ite, kuhu ma tööülesanded üles kirjutan ning nii kadus ka vajadus poolikuid ja töös olevaid faile desktopil hoida. Mõned kaustad on seal aga jätkuvalt, eriti need, millega ma ei oska midagi suurt peale hakata.

Ja eksortsismi-lindistus on senini kuulamata. Sest, noh, õudne on.

Mis tuletab meelde, et ma vaatasin vahepeal õudukaid ka. Käisime Sikiga Saag VI vaatamas – see polnud niiväga õudne, kuivõrd lihtsalt räme (ja all in all igav, sest nii palju oli kordust ja tagasivaateid, et nagu teemaarendust ja midagi uut filmis polnud). Siis vaatasin veel 2007. aasta versiooni “Paranormal Activity” filmist, mis ei olnud just üleliia originaalne, aga pani paar korda kriiskama küll. R-i jaoks oli näiteks tegu üsna igava filmiga ja umbes pool tundi pärast algust läks ta telekat vaatama (“No kaua ma jõuan vahtida mingite tüüpide koduvideot!”). Samal õhtul vaatasime veel koos ära ka filmi “[REC]”, mis oli – spoiler! – tavaline zombifilm kokkuvõtteks ja kuigi ma ikkagi vahepeal nägu peitsin ja vaadata ei julgenud, ei olnud see siiski päriselt minu teetass. Mulle ei meeldi väga veri ja koletised. See tähendab, ma võin neid vaadata, aga nad ei paku mulle suurt midagi. Õige õudukas peab tekitama aga pinevust ja närvikõdi ja kui üldse mulle miski meeldib, siis kummitused. Igas asendis, iga kujuga, aga kummitused. That’s the real spooky stuff! Võib-olla on see nii, kuna mul on lihtsam uskuda (ja ma usungi) kummituste olemasolusse kui zombide. Või siis lihtsalt on kõik see “Criminal Mindsi” vaatamine ajule hakanud ja veri, soolikad ja muu säärane ei paku mingit närvikõdi.

Desktopi pildi autor on aga David Domozych, selle leidsin siit ja pildil on ainurakne vetikas nimega Penium, keda (mida?) on töödeldud, vist, mingi mürgiga. Mu teadusingliskeel pole just kõige parem. Aga ta on ilus. Ja nummi. Vetika kohta.

rääkimisest

Määratlemata 3 Replies

Kommunikatsioon. Rääkimine. Suhtlemine.

Iga naisteajakiri, suhtenõustamisveerg ja enesabiõpik kirjutab sellest tänapäeval, kui oluline on funktsioneerivate suhete jaoks kommunikatsioon.

Kui on mõni mure, räägi sellest. Kui pole muret, tahad jagada rõõmu, siis räägi sellest. Kui on tülid, süda valutab – räägi sellest. Räägi, räägi, räägi. Vanasti ei räägitud üldse nii palju kui tänapäeval, eks ole. Siis – nagu ma olen aru saanud – ei väljendatud pooltki nii tihedalt näiteks oma tundeid ja teadupoolest pole eestlased kunagi olnud väga füüsilise kontakti altid, ehk siis niimoodi kümneid kordi päevas ei kallistatud ka, nagu praegu kombeks on. (Vaadake kasvõi noori Viru keskuses hängivaid tibisid – kui nad kokku saavad, siis kallistavad, iga jumala kord ja päevas sada korda vähemalt.)

Hoolimata sellest, mis võnkeid ma endast välja annan, ei ole tegelikult minu jaoks suhtlemine suure tähega olnud kunagi kerge. Ma ei taha rääkida väga asjadest, mis mulle PÄRISELT korda lähevad – peamiselt selle pärast, et kui need on välja öeldud, siis saab inimene minu üle teatud mõjuvõimu: ta teab minu saladusi ja ta saab neid minu vastu ära kasutada. Ja kui on mingi mure, siis ma kogun selle endasse, vaatlen seda murehunnikut ühe ja teise nurga alt, torgin natuke oksaga ja vaatan, kas läheb haisema ning lõpuks jõuan enda sees mingile järeldusele.

Raskem on siis, kui on tegu asjadega, mis ka teisi inimesi puudutavad.

Aga kui palju peaksid paarid omavahel päevas rääkima? Muidugi oleneb väga palju ka võimalustest, olukorrast ja inimeste iseloomudest, aga kui ma eile viisin läbi eksprompt-küsitlust, siis jäi peamiselt kõlama siiski arvamus, et no vähemalt kord päevas ikka, sadagu taevast või pussnuge. Eriti armsad ja romantilised paarid helistavad lahus olles teineteisele esimese asjana hommikul, et teada saada, mida teine unes nägi ning  ütlevad viimase asjana õhtul “head ööd, ma armastan sind väga, kallis”. Praktilisemad paarid helistavad teineteisele siis, kui on VAJA midagi rääkida: mis poest tuua, kus on auto tungraug, kes lapsele kooli järgi läheb jne.

See vist on ikka kuidagi nii seatud, et kui sa oled inimesega koos, siis sa tahad temaga rääkida ja suhelda, olgu ta kasvõi maailma teises otsas. Okei, praktilised asjad saab ju ka teisiti aetud, aga igas päevas juhtub nii palju pisiasju, mida peaks teisega jagama, sest muidu lihtsalt… kasvatakse lahku ja võõrdutakse. Sest kui sa ei räägi oma teiselepoolele huvitava kujuga pilvest, mida sa just nägid või kummalisest rahutusest, mis sind ootamatult tabas, kui nägid kedagi lapsevankriga või sellest, kuidas su kass kogemata pea lambikuplisse torkas ja seda sealt välja ei saanud… Siis kellele sa seda kõike räägid? Ja kuigi see pole praktiline – midagi ERILIST ju ei juhtunudki – on see siiski oluline ja vajalik. Sest inimest ju tahub ja muudab teda selliseks, nagu ta on, just see igapäevane väike elu.

Eraldi võiks väga pikalt veel rääkida ka vaikimisest, mis on ka hästi oluline teema, aga praegu lõpetan ma siin ära.

Tuleb: “Tartu rahutused”

Määratlemata Leave a reply

tartu esikaas oige.inddNiikaua, kuni ma siin mõtlen, kas ja kuidas mult järgmine raamat peaks tulema, saab üht minu lühijuttu lugeda (teiste juttude hulgas) kohe ilmuvast novellikogust “Tartu rahutused”, mis, ma usun, on üks tore kogumik ja ma olen meelitatud, et kõigi nende austatud nimede seas oma Tartust rääkida sain.

Kes veel kirjutavad? Autorite hulgas on: Mehis Heinsaar, Sven Vabar, Kärt Hellerma, Piret Bristol, Maimu Berg, Vahur Afanasjev, Berk Vaher, Meelis Friedenthal, Marta Karu, Põim Kama, Ervin Õunapuu, Jaan Kaplinski, Urmas Tilga, Leelo Tungal, Anna-Maria Penu, Epp Petrone, Kristjan Sander, Katrin Ruus, Urmas Vadi, Tiit Aleksejev.

Esitlus toimub järgmisel reedel ja pärast seda peaks olema raamat kenasti poodides saadaval.

kh

Määratlemata 1 Reply

Asjad, mida ma olen teinud, et parem hakkaks olla:

  • tööd, obviously
  • käinud tüdrukutega hiinakat söömas
  • käinud kepikõndimas, muusikat kuulamas ja oma mõtteid mõlgutamas
  • saanud ühe ülekannet kinnitava smsi, mis tähendab, et ma saan leiba osta! jei!
  • käinud õega kinos Saag VI vaatamas (miski ei pane sind ennast paremini tundma, kui nägemine, et mõni peab ellujäämiseks endal käe otsast nüsima)
  • tõmmanud alla kõik head seriaalid (seriaali-teisipäev, jei!)
  • vaadanud mõõdutundetult Never Mind The Buzzcocksi (öösiti)
  • hoidnud peeglitest eemale

Lisaks on plaan veel homme mitte üldse lasta ühelgi vabal hetkel ligi hiilida, päevaplaan on tihe, algab kõva trenniga, jätkub suure töötegemisega ja võibolla õhtul väike linnatuur.

Töö ja distsipliin, töö ja distsipliin.

A mingil hetkel võibolla tõmbun kookonisse ja nii ongi.

Need Ajad

Määratlemata 5 Replies

Viimased päevad on Tartu ujunud kummalises udus. See pole nagu päris udu, see on… nagu maakoor suitsetaks: tossupilved keerlevad ümber tänavavalgustuslampide valgusvihtude, autoga sõites tõusevad udulaamad ootamatult su ette, justkui oleks keegi just äsja su esiklaasile pahvi sigaretisuitsu puhunud.

Ma rändan juba poolteist nädalat nendes va tumedamates elusfäärides, mida ma varem Depressiooniks nimetasin. Nüüd nimetan ma neid aegu… nojah, täiesti ebaoriginaalselt, Nendeks Aegadeks. Need on ajad, kui üksiolek on pigem reegel kui erand ja üksiolek pole mitte rahuldus, vaid masohhistlik sund: sellest ei lähe midagi paremaks, see pigem teeb asju hullemaks, aga ikka ma teen seda; lülitan telefoni välja ja olen ja elutsen ja üritan end sundida tegema kõiki neid asju, mida ma pean tegema.

Tegelikult on nende asjade tegemine Neil Aegadel kõige lihtsam – nende asjade, mida ma pean tegema. Sest need ei oota, tähtajad ei oota. Ma pean ja ma teen ja ma teengi. Ainult et jah. Vähem jõuan kui tavaliselt ja seda, ei, õigemini: Seda pole tekstides sees, mis peaks olema. See miski, mis paneb mind end hästi tundma kirjutatu pärast, see miski, mille tõttu mul on endal kasvõi kümne aasta pärast oma tekste hea lugeda.

Ja siis ma visklen praegu otsustusvõimetuses. Et mida oma taksojuhi-juttudega teha. Ma võiks nad köita käsikirjaks, kirjutada mõned “kliendid” ehk peatükid juurde ja pakkuda mõnele kirjastusele (teatavatel põhjustel ei saa kumbki kirjastus, mis on minuga lähemalt seotud, seda välja anda), aga ma ei tea, kas on väärt, kas on mõtet, kas ma oskaks ja kas üldse peaks…

Tahaks ka ikka lõppude lõpuks midagi Suurt ja Head kirjutada. Midagi Tsiteeritavat. Midagi, mis jääks.

Aga see peab natuke ootama.

Siis on muidugi need kõik muud asjad, mis Nende Aegadega kaasa tulevad. Kummalised mõtted, mida ei suuda, ei oska sõnadeks panna ja mis tekitavad nii palju mõttetut paksu verd. Teisalt jälle ma oskan Nende Aegade asju väga täpselt eristada; ma saan ju tegelikult aru, millal on asi minus ja millal teistes inimestes, aga jällegi jõuavad kõik asjad varem või hiljem välja selleni, et… Asi on minus. Sest asi on alati minus olnud (eks ole, kes on mu blogi näiteks algusest saadik lugenud, ju teab). Ja kõik need minu vaidlused, need on mõttetud. Kõik taandub lõpuks ühele asjale. Et alati on asi minus.

Ärgem saagem must valesti aru, päris sageli ongi asi minus. Ainus, mis ma ütlen: uskuge mind, praeguseks ma juba suudan eristada… mm… episoode ja seda, mis on päriselt. Päriselt minu sees, päriselt minust väljas.

Ja siis on üks punaseks värvitud vineeritükk, mille põletamist ma juba poolteist nädalat kaalun. Vahib mulle etteheitvalt otsa. Aga küll ka tema aeg tuleb, aeg põletatud saada.

Pluss. Vähemalt alati on Need Ajad hiljemalt kuu aja pärast möödas. Ehk siis maksimaalselt paar nädalat veel.