tänasest

Ma võtsin täna linti kaks podcasti. Ehk siis ma suhtlesin kokku nelja täiskasvanud inimesega, neist kaks olid meest ja kaks olid naised.

Ma tegin kaks saadet, ma rääkisin nendega kokku kaks tundi.

Ja ma istun siin, südaööle on lähenemas kell, ja ma tunnen, et ma ikka olen hulluks minemas.

Olen jõudnud ilmselgelt mingisse sellisesse faasi, kus on vaja hakata blogima, sest üksildus on nii sügav, et kriibib silmamunasid.

Ja samas mul on hullult plaane ja ettevõtmisi. Ma näen seda kui ideaalset viisi iseendaga tegeleda, areneda, õppida. Issand, kus mulle meeldib õppida! Ma kaevusin täna Tüüfuse-Mary elulukku like it’s no one’s business ja nautisin iga hetke sellest.

Aga ometi on midagi väga puudu. See õrn võrgustik, mille olen loonud viimase viie aasta jooksul, kus ma käin tööl ja suhtlen inimestega, kes pidevalt mind kasvatavad ja arendavad ja muudavad mind paremaks inimeseks – nüüd ma pean ise endale see inimene olema. Ja see on hullult põnev väljakutse. Mul on palju raamatuid, mida lugeda; mul on mõned trennieesmärgid, kuhu jõuda; aga peamiselt on mul oma sisemus, mis lahti sõlmida.

Ma juba tean, et ma ei tule siit karantiinist välja sama inimesena.

Näiteks kaalun ma tiktoki tegemist.

Aga peamiselt ma tean, et nii paljud asjad, harjumused – jah, vist ka inimesed – jäävad maha. Ma olen viimastel päevadel (mul on karantiinipäev 15) nii sügavale oma tunnetesse kaevunud, et see pole isegi naljakas enam.

Päris hirmutav – ja ilus – on näha, kes sealt mulle vastu vaatab.

Boonusena saavad vist blogifännid natuke jälle daki kannatusi näha:)

Ma loodan, et püsite toas. Ja kui käite õues, siis ei puutu kellegagi kokku.

Muah!

PS. Kui te veel ei tea, siis meil on kolmas kass, ta nimi on Sussu ja ta on napakas. Ta peamised harrastused on jõu- ja ilunumbrid, jalgade hammustamine ja süles/õlal nurrumine like there’s no tomorrow. Ühesõnaga, ta on superb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.