dakiblogi 14!

Suures aastapäevatuhinas jäi märkimata oluline tähtpäev – 24. veebruaril 2004 hakkasin mina blogima. Ehk et ma olen bloginud 14 protsenti ajast, mil on eksisteerinud Eesti Vabariik (mingil kujul) JA MIKS MIND IKKA VEEL PRESIDENDI VASTUVÕTULE EI KUTSUTA?! Tõsiselt, vaatasin, silm krõllis ja näpud klaviatuuril tossamas, vastuvõttu, tundus, et terve toimetus ja veel sada sõpra olid kutsutud, aga mind ikka veel mitte. No ma tõesti ei tea, mida ma tegema peaks, et sinna saada – Aasta Ema kandidaadiks mind ilmselt ei esitata, arvestades, kuidas tõmbasin möödunud aastal sae käima, et minusugused üksikemad ju Aasta Emaks ei saakski. Jäänud on veel lootus abielluda mõne tähtsa mehega (sest naise ülesanne elus on ju üldse end läbi mehe defineerida) (ha) ja siis see teine mu lemmik, aasta põllumees.

Mu tomatid Rudy ja Mallory on juba peaaegu aasta aknalaual vastu pidanud, praegu on aknalauatemperatuur reaalselt 14 kraadi ja nad ikka elavad ja produtseerivad tomateid, kas ma sellega ei oleks ära teeninud? Ei?

Üldse tunnen, et tunnustusest on nagu puudus viimasel ajal, teed ja rabad ja keegi pai ei tee ja ainus, kes ütleb, et oled tubli, oled sa ise ja no töökaaslastelt norin ka välja oma armastavas passiivagressiivses stiilis, mida nad kindlasti luuvivad.

Aga no ühesõnaga.

Mõtlesin, et kirjutan tähtsa päeva ülestähendamiseks postituse sarjast “Minu päev”, aga lugesin siis oma viimast sama sarja sissekannet ja kahe aastaga pole midagi muutunud. Okei, lisandunud on Mila huviringid ja eelkoolid, ehk siis kolm korda nädalas sõidutan ma last või tavaliselt mitut last eelkooli ja jalgpallitrenni (ja pean olema veelgi enam kella pealt Klõugal), aga nii üldiselt elame suht sarnast elu kui toona.

No ja selle vahega, et kodu on meil lõpuks oma. Täitsa omaenda isiklik.

Seega, 14 aastaga on toimunud mingi areng siiski. Ma ei kirjuta enam vampiiridest (nagu oli mu esimene postitus), küll aga tüütan sõpru juttudega viktoriaanlikust Inglismaast ja kummitustest, koonduslaagritest ja deidiäppidest.

Same old, same old.

Igal juhul, palju õnne meile kõigile. Ega ma nüüd juba põhimõtte pärast ei saa blogimist jätta, onjo.

Elagu Dakiblogi.

Parim part aastast 2004.

3 mõtet “dakiblogi 14!

  1. THEPROUDKING

    Ma alustasin su blogi lugemist aastal 2015 ja olen pärast seda lugenud üpriski sageli. Mulle meeldib su kirjastiil:) ja su blogi on nii mõnus lugeda!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga