täiusliku elu otsingud

See nädal on kuidagi eriti haige. Mul on tunne, et mu ainsad närvid, mis on alles veel jäänud, lähevad ükshaaval mustaks ja siis prõksuga katki. Iga asi ajab kohutavalt vihale, kannatust pole absoluutselt mitte millegi jaoks ja täna hommikul, kui selgusid magistritööde kaitsmised ja retsensendid, hakkasin ma tööle jõudes lihtsalt nutma. No täpselt selline tunne, et kõik, mina enam ei mängi, tõstan käed üles.

Ja samas ometi on praegu ju palju laadnam olla kui senini. Kool on põhimõtteliselt läbi, igasugused närvesöövad extra curricular tegevused samuti. Kuidas ma ootasin seda aega! Et saaks rahus tööd teha ja oi, kui mõnus ja tšill siis elu oleks.

Ja nüüd murdun, iga päev umbes kakskümmend korda. Iga asi ajab nutma. Vahel ka ohjeldamatult naerma, aga peamiselt nutma. Lisaks on kogu aeg tunne, et ei jõua, no mitte midagi ei jõua. Tuimalt kulged läbi päevade, ja tegelikult pole see üldse nii, tundeid ja emotsioone on nii palju, nii palju, aga päeva lõpuks on ikka olla nii kurb ja üksi. Ei taha magama minna, ei taha üles ärgata.

Vist kõik see, millest ma olen end sel kevadel läbi pressinud, annab lõpuks tunda. Mhmh, väga tore, ma saan sellest aru, aga äkki võiks juba läbi saada? Äkki see postitus töötab nii, nagu mul harilikult need vingupostitused töötavad – tavaliselt on nii, et blogin ära, kuidas kõik on nii räme ja järgmisel päeval juhtub mingi kvantmuutus ja elu on jälle hea.

Seejuures, mu sõbrad, on ausalt elu siiski pigem hea. Ma ei tea, miks ma emotsioneerin niimoodi. Ägedad inimesed, ägedad üritused, naersin täna pikalt, sest mulle kirjutati pool tundi tagasi, et ma olen ikka “jõhker püss”, söömas käies ütles Kristina, et mu tätoveering on nii äge, kaugelt paistab nagu hiir, lähedalt nagu kass, ja ÜLEÜLDSE, ausalt on nii palju häid asju, aga miks need kuradi tunded peavad sellised… keevalised olema. Nagu mingi seebiooperi kangelanna, ausõna maivõi.

Naabrinaine küsis ükspäev #naistejuttudes, et mis on see üks asi, mis sul praegu täiuslikust õnnest puudu on.

Ma jäin pikalt mõtlema. Seejuures, umbes 4-5 aastat tagasi oleks ma kõhklematult osanud öelda, aga sel korral, nüüd, praeguses elufaasis… Tahaks elada linnale lähemal, sest Klõuga on ikka jube kulukas, aga samas – kulukus on nii suhteline, raha tuleb, raha läheb (rohkem küll läheb) ja Klõugal on omamoodi mõnus tegelikult. Tahaks, et paari halba elementi poleks elus, aga kas ma ikka tahan midagi või kedagi ÄRA soovida, ei taha ju. Kõik on põhjusega, usun ma tegelikult. Tahaks, et oleks rohkem raha, aga täiuslikku õnne kuidagi rahale taandada on eriti väiklane ja tobe.

Lõpuks mõtlesin välja, et tahaks vist osata olla lõpuni rahul sellega, et oleme mina ja Mila. Et see ongi täiuslik õnn ja kõik muu, mis ellu juurde peaks tulema, on lihtsalt lisa täiuslikule õnnele, miski, mis muudab niigi täiusliku elu veel täiuslikumaks.

Aga ma ei oska olla rahul. Alati on mingi rahulolematus. Mingi pidev näriv tunne. Et armastus saab maailmast otsa ja mulle ei jagugi. Et ma jään millestki olulisest ilma, sest ma vaatan valel hetkel valele poole. Et mul jääb midagi nägemata, midagi kogemata.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et täiuslikust õnnest on puudu üks koduhaldjas. See on ikka tohutu närvi- ja ajaressurss, mis mul läheb pidevalt koristamise või selle üle muretsemise peale. Et oleks keegi, kes aitaks. See üksi rabelemine on kohutavalt kurnav.

Ja siis ma peaaegu leidsin kellegi, kes tuleks… ja siis selgus, et, noh, Klooga.

Täiusliku elu otsingud jätkuvad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga