Ööd on teadagi magamiseks, välja arvatud minule, kes ma ärkan kell 5, et kirjutama hakata ja mitteülevalolemise vahepeal näen tavapäraselt igasuguseid seiklusi unes. Täna näiteks saatis Jim mu kosmosesse mingit hapnikumasinat parandama (läksin sinna seejuures liftiga) ja ärkasin üles, kui mind ründasid kosmosejänesed. Kosmoses oli hirmuäratavalt vaikne, kui välja jätta kosmosejäneste hõhisemine.

Siis nägin unes, et käisin Tartus ja punusin ühele tüdrukule katki läinud lasteratta patsidesse. Olin sattunud mingile korteriläbule, kus olid peamiselt alaealised ja ootamatult hakkasid kõik mind intervjueerima. “Kas sa oled elus haiget ka saanud?” küsiti mult.

Ja une-mina vastas, elutarkusest puhevil: “Haiget? Teate… Muidugi olen ma vahel haiget saanud. Näiteks sel suvelgi oli üks kord, kus ma olin kuu aega siruli ja mõtlesin, et pole võimalik, et kellelgi oleks elus valusam kui mul on praegu. Aga siis ma tõusin püsti ja sain aru, et “haiget saamine”, see on ikka ainult sinu peas. Et tegelikult on tegu elu õppetundidega – sa pead aru saama, mis sinuga juhtus, miks nii läks, ja selle omaks võtma. Olema tänulik selle õppetunni eest, nii-öelda, olema tänulik, et sulle “haiget tehti”. Ja nüüd, täna siin olles, võin ma öelda, et kui mul ongi valus olnud, siis ei ole see sellest, et mulle on “haiget tehtud”, vaid sellest, et olen “haiget saanud”. Taipate vahet? Seal on suur vahe.”

Siis pidi unenäo-Daki hakkama tagasi Kloogale sõitma, sest Tartust peab siiski õigel ajal startima, et jõuda viimasele  Klooga rongile, mis läheb ikkagi ülivara ja kui hiljaks jääda, pead ööbima Balti jaamas.

Vat siis, mis tarkusi unenäo-mina lahke käega välja jagab.

Aga samas, mida tema ka teab.

Ta teeb lasteratastest PATSE. Ei tasu kõike tõsiselt võtta, mida see kosmonaut suust välja ajab.