kuhu tarkus koguneb

Käisin täna Tallinna Ülikoolis kohtumas kõiksugu toredate ja tähtsate inimestega, sest – pamparararaa – minu antav aine algab juba aprilli esimesel nädalal.

Ma lasen sel natuke settida.

Jep. See pole mitte loeng (mida ma olen ju ennegi teinud siin, seal ja kolmandas kohas). See pole mitte isegi kaks loengut.

See on AINE.

Kahe-ainepunktiline, muuseas.

Ahjaa, ja mu ainele on registreerunud 84 tudengit. KAHEKSAKÜMMEND NELI.

Oppa gangnam style.

Seisin seal fuajees, imetlesin, kui kaunis võib üks maja olla (ma polnud varem ju oma jalga TLÜ ruumidesse tõstnud, ma vana TÜkas) ja nägu kiskus naerule, sest mulle meenus, kui väga ma ülikooli kui sellist armastan. Kui mõnus ja värske ja vahva ja väljakutserohke ja mõnus  on ülikool, ükskõik, kas sa oled seal tudeng või lektor. Ma olen miljoneid kordi ajakirjanduse magistrisse sisse astunud, koguaeg napilt tasuta kohalt välja jäänud ja iga kord käega löönud, sest, noh. Kopp ees neist võlgadest ja laenudest.

Võib-olla peaksin ma tihedamini ülikoolides hängima, et mul pidevalt meeles oleks, et see akadeemiline värk on ikka NII ELUS. Päriselt noh. Ma tulin Astra-majast välja ja kuigi ma olin tunnike varem selle faking külma ilma peale röökinud (jap, ma reaalselt röökisin ILMA peale täna, üsna ebatsensuursete sõnadega ja pöörates ümber nägin mind jahmunud nägudega jälgimas tosinat kõurikut – ookvard) – ma astusin sealt majast välja ja tundsin, et olen elus.

Oh, muidugi pole mul aimugi, kuidas ma üldse kogu selle asjaga hakkama saan. Naljakas on see, et olen muudkui nokitsenud mingeid omi asju teha, end isegi üsna rumalaks pidanud (no 3+2 baka ei maksa ju tänapäeval essugi) (pealegi ütles horoskoop, et Rotid pidavatki oma intelligentsi varjama, mille peale sõber laia häälega naerma puhkes ja ütles, et horoskoop paneb päris täppi). Muudkui pusin ja pusin ja bahh! Järsku oled professionaal, kelle juttu oma pusimisest tahab kuulata 84 inimest.

Millal… Mis… I don’t even…

Eile arutasime naistega, kui veider see on, et omast arust oleks täitsa adekvaatne veel kaht punupatsi kanda ja ema eest salaja suitsu kimuda, vähemalt tunne on ikka nagu 17aastasel, kuid ohhoo, ometi on sul kaks last, pangalaen, (eks)abikaasa(d) ja professioon, kus sa oled päris tegija. KUIDAS SEE JUHTUS?

Nii et ma olen äärmiselt pinevil, mis kõik saama hakkab. Valmistun, täpselt ise teadmata, mida tegema peaks ja millest rääkima peaks või kuidas täpselt see eksami vastu võtmine ikkagi käis, aga…

…sõbrad, mul on aine. Ja 84 tudengit. Seitsmeks nädalaks, vähemalt, AGA IKKAGI.

I’m taking it as a win.

Aine? “Sotsiaalmeedia suhtekorralduses”. Vot nii, sõbrad:)

9 Comments


  1. õnnitlused, seltsimees PEDAGOOG!!!
    Ja täiskasvanute 6petamine on hoopis teine tera kui koolilastega tegelemine…. ma ka alles hiljuti avastasin, et hei, ma ikka OSKAN esineda kyll kui tahan ja keegi tegelikult ka TAHAB seda kuulata. Hurraa!
    Naudi ja kogu kogemust, sest need seitsmenädalased ained ilmselt korduvad igal semestril uuesti… uute nägude ja lugudega.

    Vasta

  2. Mul on väga hea meel Su pärast. kolleeg!!!

    Vasta

  3. ülilahe! ja tallinna ülikool on tõesti lahe, astun sealt alati sama tundega välja ja need, kes mind vahetult peale seda kohtavad ütlevad alati- see sobib sulle, sa peaks seal rohkem käima 😀

    Vasta

  4. Go Girl!
    Vingelt paned.
    Väga arendav on tundi anda, eriti siis loengute seeriat. Tubli.

    Vasta

  5. Palju õnne uute tuulte puhul!

    Oh, oleks vaid TLÜ, mitte TÜ tudeng, võtaks seda kindlasti vabaainena.

    Vasta

  6. Selle aatriumi (yay palju õnne õppejõud! brilliant!) igatahes, selle aatriumi kujundasid ilmselgelt star warsi nerdid. Iga kord, kui sealt läbi lähen: come to the dark side, we’ll do great things together!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga