Jõulud Belfastis 2

Eelmisel aastal Delfile kirjutatud jõulujutu teine osa.

Jõulud Belfastis ehk Pori, veri ja pisarad II

 

Ugh. Firmapeod on jäledad kõigile neile, kes päriselt selles firmas ei tööta. Viimased pool tundi on mikrofoni rääkinud mingi tundmatu mees minu jaoks arusaamatut juttu uutest trendidest laevaehituses. Ma joon juba kolmandat klaasi veini ning pilgu laval hoidmine on eluliselt oluline – Karmo ja Meelike istuvad meiega samas lauas ning ma kardan, et kui ma mikrofoni-kutilt pilgu peaks pöörama, lahvatan ma leekidesse. Ma tunnen iga oma ihurakuga, et Karmo on siinsamas. Ma võiks vanduda, et eristan ta lõhna, et kuulen üle kära ta hingamist.

 

Kõik pahvatavad naerma, naeratan püüdlikult kaasa. Ju ütles mikrofoni-kutt midagi vaimukat. Plaksutatakse. Kurat, see ju tähendab, et ametlik osa saab läbi. Veini, kus on vein?!

 

“Toomas, vala mulle veel palun,” nügin oma elukaaslast, kes pudeli võtab ja mu klaasi täidab.

“Kas kõik on korras? On sul igav?”

“Natuke. Ära muretse, vein aitab igavuse vastu alati,” naeratan virilalt. Toomas naeratab vastu ja ma tunnen end kohutavalt. Mis mul küll arus oli? Meelike kummardub Toomase poole ja ütleb midagi, läbi aplausi ei saa ma aru, mida. Toomas pahvatab naerma.

“Ma lähen hingan värsket õhku,” sõnan mehele ja tõusen kiirelt, rahvast täis saali selja taha jättes. Raskus tahab lämmatada.

 

Toomase tagasitulekust saadik olin ma kõik need tunded endas kuhugi sügavale ära matnud. Ma olin kindel, et suudan meie elu ja suhet jätkata samalt kohalt, kus see pooleli jäi. Alguses õnnestuski see päris hästi. Mul oli Toomasega isegi hea koos olla, vana sõber oli lõpuks tagasi jõudnud. Aga see miski, mis oli meie vahel enne olnud, oli kadunud. Robotlikult mängisin ma armastava naise osa, täpselt nii nagu ma seda olin aastaid teinud. See ei olnud keeruline, see tuli lihtsalt ja loomulikult. Kuni ma Karmole ei mõelnud, suutsin ma täiuslikult rollis püsida. Toomas vahet ei märganud, sujuvalt leidsime me taas oma ellu rütmi, mis mõlemale sobis. Käisime tööl, õhtuti vaatasime telekat või käisime väljas söömas. Nädalavahetused möödusid suvel sõprade külastamise tähe all, Toomas tahtis üle pika aja näha kõiki, kellega Belfastis oleku ajal suhted jahenenud. Sügisel tõmbusime tagasi, veetsime õhtuid kodus ja lihtsalt… kulgesime läbi päevade ja nädalate.

 

Ma seisan hotelli ees ja vaatan mustavasse pimedusse. Detsember on olnud harukordselt soe, lund pole ikka veel maha tulnud ja pimedad porised väljad mu ümber tekitavad masendust. Süütan sigareti ja tõmban salli tugevamalt ümber õlgade. See kuradi Belfast, kui seda poleks olnud!

“On ikka alles masendav ilm,” lausub hääl mu selja taga ja ma võpatan. Meelike astub terrassile ja süütab samuti suitsu. “Täpselt nagu Belfastis. Ainult üks pori, tuul ja plusskraadid. Ma lootsin, et vähemalt sel aastal on mul normaalne talv, eelmisel aastal jäi ju vahele.”

“Jah, meil vähemalt kestis talv vist aprillini.”

Meelike naeratab viisakalt. Piilun teda vargsi. Ta on ilus naine, pikk ja sale, graatsilise kaela ja aristrokraatliku ninaga. Ma saan aru, mida Karmo temas näeb. Rääkimata sellest, et nad jagavad huvi nende va laevade vastu, juhivad koos firmat ja oma abielu. Pealtnäha ideaalne paar. Kuid miks siis Karmo need kaks nädalat minuga veetis? Kas ma olin tõesti lihtsalt ajatäide? Aga kõik need saladused, mis ma vahetasime? Oma hinge teineteisele lahti laotasime? Kas see tõesti oli vaid ajaviide?

“Kuidas sul muidu läheb? Me polegi vist päris kaua näinud.” Meelike pöördub taas minu poole ja vaatab mulle uurivalt otsa. Kas ma kujutlen või on tõesti seal pilgus need sõnad: ma tean? Ei, see on kõigest mu must südametunnistus.

“Hästi. Rahulikult. Elu nagu elu ikka.” Ma magasin su mehega. Ma magasin su mehega. Köhatan ja kustutan suitsu. “Ja sul?”

“Ah, tead, jah… Imelik on Eestis olla. Oleme küll juba mitu kuud tagasi, aga ikka veel on tunne, et peaks poes inglise keeles rääkima. Noh, ja see ilm ei aita muidugi kaasa.”

“Ma lähen sisse tagasi. Mulle tundub, et täna tuleb palju alkoholi tarbida.” Taas viril naeratus. Ma ei oska kuidagi olla.

“Olen sinuga nõus. Ainult alkohol aitab need kohustuslikud üritused üle elada. Lähme!” Ootamatult haagib Meelike end mu käe külge ja veab tagasi sisse.  Teen südame kõvaks ja manan näole naeratuse. Mu tänane ülesanne on mängida Toomase naise rolli ja ma pean sellega hakkama saama. Ma saan sellega hakkama!

 

Kaks tundi hiljem oleme Meelikesega mõlemad täiesti purjus ja itsitame firma raamatupidajat, kes on laua taha magama jäänud. Toomas ja Karmo on langenud vaidlusse selle üle, kas tasuks ette võtta põhumaja ehitamine või mitte. Kuhu või kellele nad seda ehitada tahavad, ei saa ma aru, aga see vist polegi hetkel oluline.

“Sul on ää-ääretult seksikas mees, kas sa ikka tead seda?” pudistab Meelike ootamatult mu kõrva. Misasja? Seedin hetke ja katsun läbi veiniudu mõista, kas ta teeb nalja, on see äraspidine kompliment või…

“Sul ka!” purtsatab mu suu enne, kui joogine aju teda takistada jõuab.

Hakkame mõlemad naerma.

“Tead, sa oled alati mulle väga ägeda naisena tundunud. Ja et sa virisemata seda Belfasti-asja talusid, see oli sinust kena. Mina vist ei oleks seda nii rahulikult suutnud võtta.”

“Aga Karmo ju võttis ka virisemata kogu seda asja?”

“Oh, Karmo, tema muidugi!” Meelike kummutab klaasi põhjani, vaatab mulle kilavate silmadega otsa, hetkeks justkui midagi kaaludes. “Karmo ja mina… Noh, ütleme nii, et mul oli päris hea Eestist mõneks ajaks minema saada. Kuule, lähme otsime veel ühe pudeli!” Meelike tõuseb ebakindlalt.

“Kuhu sa lähed?” See on Toomas, kes on pilgu tõstnud ja naist vaatama jäänud.

“Veinijahile. Tuled ka?”

“Loomulikult!”

Ühtäkki olemegi Karmoga kahekesi jäänud. Ma tajun, et ma pole enam ammu adekvaatne, aga nimetu raskus mu seest on kadunud.

 

“Kuidas sul läinud on?” See on vist esimene lause, mille ma tänase õhtu jooksul otse Karmole olen suunanud. Ta vaatab mind ja ma näen ta pilgus… Ma ei saa aru, mida ma seal näen. On see igatsus? Kurbus?

“Ma igatsen sind kohutavalt.” Ta kummardub mu poole ja võtab sõrmedest. Ettevaatlikult, pinda sondeerides. Vaatan kiirelt üle õla, keegi ei pööra meile tähelepanu. Toomas ja Meelike on kuskile kadunud.

“Mina sind ka… Aga ma ei julgenud ühendust võtta. Pärast seda lennujaama, kus sa isegi mulle enam tere ei öelnud, arvasin ma, et nii jäigi.”

“Ka mina arvasin, et nii jääbki. Et ma suudan tagasi pöörduda. Kuid need kuud on olnud… Meelike ja mina, me elame paralleelelusid. Vist juba ammu.”

“Mis nüüd… mis see tähendab? Mida sa üritad öelda?”

Karmo vaikib, pigistab siis mu sõrmi ja ütleb: “Tule, lähme!”

 

Järgnen talle läbi pidutsevate inimeste, ta juhib mind hämarasse koridori ja läbi trepikoja hotelli poolele. Astun masinlikult, pea mõtteist tühi. Mind enam isegi ei huvita, kas see, mida me teeme, on hea või õige. Ma lihtsalt tean, et pean minema sinna, kuhu läheb Karmo. Ma lihtsalt pean.

Pöörame tubadeni viivasse koridori ja ühtäkki seisatame mõlemad ehmunult. Vastu seina on naaldunud paarike, ennastunustavas haardes.

Meelike ja Toomas!

Nad keeravad pea meie poole, Meelikese huulevärv on laiali, Toomase särginööbid lahti.

“Mida… kuradit?!”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga