#41. Kassid

Blogiadvendikalender.

Kassid on ühed imelised elukad. Nad eksisteerivad enamiku ajast justkui sinuga paralleelselt, aga neil hetkedel, kui nad otsustavad end sinuga jagada, teevad nad seda täielikult.

Ma armastan neid hetki, kui ma õhtul (või pigem öösel) voodisse ronin ja mu kassikari mulle järgneb. Neil on ära jagatud, kuidas nad minu peal kerra tõmbavad. Kuna ma jään magama tavaliselt paremal küljel, vasak jalg pea lõua alla kronksu tõmmatud, siis Miuks leiab koha kuskil vasaku küünarnuki ja vasaku põlve vahele jäävas lohus, samas kui Pussakas uhkelt end parema jala peale sätib – nagu monorail cat.

Siis löövad nad mõni aeg nurru, umbes veerand tunni pärast läheb Pussakas omi asju ajama ja kui hästi läheb, siis nii ma uinungi.

Vahel ööbib Mila minu juures ja siis kassid väga agaralt voodisse ei kipu. Peamiselt seetõttu, et Mila põhimõtteliselt ainuke sõna on “kass” juba umbes pool aastat olnud, mis enamasti tähendab seda, et kui ta kassi näeb, üritab ta looma maadlusvõttega maha suruda. Pussakas talub seda üsna hästi, kui Mila teda maadligi-kallistada üritab, Miuks pole vist senini mulle päriselt andestanud, et keegi tema rahu nii järjepidevalt häirib ja ilmselgelt olen mina selles süüdlane.

Seda armsamad on hetked, kui me kõik koos lõunauinakut peame või lihtsalt, nagu silgud reas, kallistamisunelemisega tegeleme.

#41. Kassid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga