Nnnaine

Nii jube kiire on, et teie ees on järjekordne taaskasutatud postitus, sel korral 2006. aasta 10. märtsist, hetked enne seda, kui ma sõitsin esimest korda Londonisse. Mul endal on nii huvitav igivallalise Daki mõtteid lugeda. Nüüd olen vana ja väsinud ja tahaks kuidagi ilma draamata elada mõni aeg. Aga feilin ikka.

 

Mõne koha pealt võin ma olla ikka hämmastavalt naine. Nii näiteks võin ma meesterahva imestunud ja puhtsüdamliku lause ”Aga mis vahet seal on, lill on ju lill” silmi pööritada, raskelt ohata ja pead raputades rahulikult – et aeglasema taibuga isendid ka mõistaksid – veerand tundi seletada, miks ei tohiks mulle kinkida roose ja miks mõndadele ei meeldi nelgid, aga mulle meeldivad, kuigi ma alati eelistaksin piibelehti või hüatsinte, kuid keegi ei ole vaevunud küsima ja nii kingitakse roose, those bastards.

Loomulikult olen ma väga naine selle koha pealt, et kui sõbranna teeb märkuse, et ”it wouldn’t hurt to use some make up”, siis ma muidugi lähen ja ostan järgmisel päeval hirmkalli puuderkreemi, mida ma ei hakka ever kasutama.

Lisaks vıin ma olla hämmastavalt naine, kui asi puudutab paralleelparkimist – vıimaluse korral ma nimelt ei tee seda. Birx muidugi selle koha pealt on hoopis teistsugune. Ja mina pean muidugugi ääretult hoolikalt kinni liikluseeskirjadest. Kui keegi näeb. Peamiselt selle pärast, et ega need reeglid nalja pärast pole tehtud ja teiseks, kuna ma ajan terve hunniku inimesi sellega närvi, seda on ju lausa lõbus vaadata.

Ja stseenide korraldamise koha pealt olen ma ka täiesti Naine. Ma armastan draamat, ilma selleta on kohutavalt igav ja ma hakkan otsima asendustegevust, kukun näägutama süütute inimeste (keegi pole samas kunagi süütu) kallal, õelutsen, targutan ja teen muud provokatiivset, kuni keegigi vedu võtab.

Ja üldiselt ei ole ma väga armukade, aga ma võin end väga vabalt sinnani viia, lihtsa sisendusmeetodiga. Sest armukadedus –> stseenid –> draama!

Jah, põlen kiirelt, aga suure leegiga, või kuidas nüüd öeldaksegi. Kõik see nõuab suuri tundeid ja kirge ja muud taolist. Mõistusesuhtes on see aga suht olematu kõik. Mis tähendabki, et mulle sellised asjad ei sobi. Ja ma ei suuda olla lõpmatuseni kannatlik, kuskil tuleb piir ja siis hakkab see stseenide provotseerimine, sest kuskil peab ju ometi mingeid tundeid olema!

Või juhtub, et olen siis meeste arvates põhjendamatult ıel. Aga mehed mıtlevad ju üldse teistmoodi.

Ning muidugi olen ma täiesti naine selles osas, et kuigi olen ma kella viiest jubaüleval, olen ikka veel pesuväel, asjad põrandal laiali ja kott pakkimata. Ja kohe tuleks takso tellida. Aga see-eest söön ma rohkem sinepit, kuiükski mees (või naine), keda ma tean. Ja suhkrut ei söö üldse.

4 thoughts on “Nnnaine

  1. minni

    fantastiline, seda lugedes alles märkan, et minust, vanast intrigandist, tülikiskujast ja kodurahurikkujast on saanud ülimalbe kanake. tagantjärgi on ääretult keeruline aru saada, kas mind on selliseks muutnud pikk kooselu, vanus või on kasvatanud mind See Mees…

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.